kand ja varvas

Arons hakkas juba teises traavis hirmsasti kiirustama ja ma ei saanudki muud teha, kui kogu aeg püüda rütmi hoida. Samal ajal juhendas Taive, kus peavad olema sääred, kui palju pean jalustele toetuma ja kui ma midagi jälle oma istakus muutsin, vastas Arons kohe kiirendamisega. Midagi hullu või ohtlikku ei juhtunud (me olime platsi peal poisiga kahekesi), aga lihtsalt käsi-ei-jätku-tunne oli. Loodetavasti ei nullinud ma nüüd Kiki ja Georgi tehtud tööd ära...
Ma tundsin tegelikult rõõmu hoopis ühest pisikesest asjast, mida ei julgenud treenerile isegi tunnistada ja ta ilmselt ei oleks mu rõõmust aru ka saanud, sest pole mind selle hobusega varem näinud. Aga ma olen vahepeal vaadanud seda, kuidas Kiki Aronsiga viimane kord võistlustel sõitis ja kuidas Milla temaga sõidab ja täna istusin selle hobuse seljas täisistakus ja ei läinudki tünnisõiduks, hurraa.
See oli küll piinlik, et nii mõnegi tõste peale (ok, üks neist oli pisut järsk jah) viskas Arons ikkagi tagumist otsa üles. Taive ütles, et ma teeks ainult ristluuga, aga see ristluuga tõste tegemine on selline ilmutis, mis ilmub ainult siis, kui tähtede seis, tunne ja hetk on õige, muul ajal ma seda teadlikult teha ei oska. Püüdsin Aronsit "mõtte jõul" galoppi saada, aga tagantjärele on raske öelda, kas see oli minu "mõtte jõud" või ta lihtsalt ise pakkus ja läks galoppi.
Poolistakut, poolistakut, poolistakut. Rohkem püsti. Kui ma olin Aronsi seljas "peaaegu" asendis, siis näis, et kogu mu keha on tema kaela peal ja kui ta pidurdab, siis potsatan, pea ees, tema esijalgade ette nagu küpse ubin.
Taive vaatas mu ponnistusi mitmed pikad voldid, käskis vahepeal ennast tikksirgelt püsti ajada, siis täiesti lönti lasta, nagu mul poleks ühtegi lihast-luud kehas ja ütles lõpuks, et ma olen kannast liiga jäik ja põlvedest-puusadest liiga pehme. Rohkem pean vetruma kannaliigese peal ja kand on selgelt liiga vähe all. Viimased voldid oli, tõsi küll, olnud juba ok.
Uhhhh, this is so confusing!! Ma olen viimased kuu-paar püüdnud toetuda rohkem jalustele ja vähem mõelda kogu aeg sellele kramplikult kanna alla surumisele, sest selle peale vajun millegipärast rohkem tagumikuga hobuse selja peale, aga nüüd pean jälle midagi ümber programmeerima.
Poiss müttas Silvesteriga suure osa ajast omaette ja pärast hooples, et oli teinud oma rekordi galoppi, nii palju volte ja nii palju poolistakus polevat ta varem mitte kellegagi teinud.