Reedel oli Zillion kordel ja laupäeval sai oma välja teenitud puhkepäeva. Peale sellist nädalat pidime tegema natuke rohkem närvidele puhkust ja maastikule minek oleks selleks just paras aktiviteet.
Kui ainult oleks, kellega minna. Meie viimased maastikusõbrad Liisu ja Lily ei olnud saadaval perekondlikel põhjustel ja kui alguses oli lootust, et ehk saame tallist väikse pundi kokku, siis lõpuks läks nii, et ei saanudki.
Showing posts with label maastik. Show all posts
Showing posts with label maastik. Show all posts
Sunday, December 20, 2015
Sunday, October 11, 2015
džigittidega kiirust mõõtmas
 |
| Foto: Kertu Kosk |
 |
| Foto: Kertu Kosk |
 |
| Foto: Kertu Kosk |
 |
| Foto: Kertu Kosk |
Mina nende tsikkidega (pigem džigittidega!) nüüd mõnda aega jahile ei lähe. Mul kõik lihased valutavad. Zillionil oli ka kogu aeg hurraa ja hurraa, pajehalii. No tore oli muidugi see, kuidas ta esimesest traavist alates läbi selja töötas sellisel moel, mida platsil ei ole tundnudki. Ja kuidas ta jalgu sirutas.
Suurele platsile jõudes ärkas temas aga mingi ralliauto hing ja kogu aeg nägin vaeva, et veenda teda Aariast mitte mööda kihutama.
Suurele platsile jõudes ärkas temas aga mingi ralliauto hing ja kogu aeg nägin vaeva, et veenda teda Aariast mitte mööda kihutama.
Muidugi oli fun, aga seest võttis ka õõnsaks, kui ma jälle sõrmed pidin laka sisse kinni suruma ja jaluste peal seistes tundsin, kuidas tuul kõrvarõngad varsti minema puhul. No ma ei tea... Las poiss natuke lõbutseb, aga äkki läheks järgmine kord maastikule mõne sellisega, kes üle 30 km/h välja ei võta? See Valegro maastikutädi pidi olema 72-aastane? :)
Saturday, October 3, 2015
lendav hollandlane
Eile Zillion puhkas ja mina kogusin Horse Showl muljeid.
Täna läskime Lily ja Liisuga maastikule. Me Zillioniga pole kevadest saati eriti kaugemalt kopliliinidest (irw) saanud ja isegi seal vahel oskab hobune oih ja aih teha. Päris-päris maastikuringi pole me aga kunagi teinud.
Seekord saime terve suure Muraste ringi tehtud. Oih ja aih tehti igasugu asjade peale, samuti tõsteti käppasid ühtepidi ja teistpidi. Näiteks sammu asemel pakkus ta kogu aeg mingit tantsu ja ma püüdsin talle selgeks teha, et pole midagi hullu. Püüdsin nii rahulik ja lõdvestunud olla kui võmalik, aga ei saa väita, et mul ka poleks mingit ärevust sees olnud.
Kui jõudsime rägastikku, siis tõstis Zillion käpad püsti ja tegi kannaka. Sellise näoga, et ta läheb nüüd koju. Ma pidin jälle alustama läbirääkimisi, mis lõppesid õnneks minu võiduga ja Zillion oli siiski nõus sellele enesekindlale märale uuesti järgnema.
Kui jõudsime sinna, kust avanes eelmine kord (kevadel) selline dealbreaker vaade:
siis sel korral oli vesi ära kuivanud ja Zillion läks sealt läbi, nagu ta teeks seda iga päev. Ma olin ennast ette valmistanud vähemalt Waterloo mastaabis lahinguks ja tutkit.
Jõudsime lõpuks suurele põllule ja tegime sellele traavis tiiru peale. Siis tegime natuke rahulikumat galoppi. Nii rahulikku, et mul jõudsid miljon mõtet läbi pea joosta. Näiteks, et maastikul käimine paneb korralikult lihased tööle ja testib istakut ka. Ja ei näed, hobusel hakkavad jalad kuidagi ettepoole välja käima. Ja kõrgemale ka.
Ja siis ütles Liis midagi, mida ma ei kuulnud, aga kiirus muudkui kasvas ja kasvas, kuni ühel hetkel kadus galopibiit ära ja asendus müdinaga istumise all. Oih, vabandust, istumisest polnud juttugi, loomulikult olime me poolistakus ja ma võtsin igaks juhuks kahe käega lakast ka kinni. Oleks ma isegi mõelnud istumise peale, oleksin ilmselt väga kiirelt katapulteerunud. Jalad käisid all nii nii kiiresti ja Zillion tõesti jooksis, mul võttis isegi korraks seest õõnsaks. Väga lahe.
Tagasi kodupõllule tulime koplite vahelist teed pidi ja olime kõik vässad, aga rahul.
Wednesday, August 5, 2015
Zillion peale puhkepäeva
Which way it is gonna be?
Kas ta on seekord peale puhkepäeva ullike unes või pigem rõõmus ja rõõsa?
Igaks juhuks võtsin steki kätte.
Pidin peale esimest traavi maha ronima, sest sadul näis jälle tahapoole voolavat.
Teises traavis sain hobuse käest jälle kuulda, kui väga mu käed sõltuvad mu istakust ja miks, no miks, kirevase pärast, ma neid hobuse suus jõnksutan, kui teen mingeid üleminekuid või võtan teda tagasi. Urr. Grrr.
Kui ma keskendun sellele, kuidas käed käivad hobuse suuga kaasa ja on võimalikult myötätuntoiset, siis Zillion peaaegu, et ohkab kuuldavalt ja kergendunult ning lõdvestub.
Esimene traav algas juba lubavalt, aga siis tuli see käteteema.
Ilma higi ja pisarateta ka ei saa, see tähendab, et mina pean vaeva nägema, siis hakkab ka hobune keskenduma. Kärbseparv Zillioni pea ümber muudkui suurenes ja me ei saanud pikki sammupause pidada.
Mõne aja pärast, kui ma olin märg ja Zillion ka natuke, oli tunda, kuidas tagumine ots hakkab tööle.
Galopis näis ka täna kuidagi parem, ka paremale suunda oli lõpp hea.
Käisime pärast koos juhthobuse Aaria ja sabahobuse Heinzuga väikese murutreti. McLeod oli ka, aga Via Skyst möödumine sai tee peal dealbreakeriks ja Anna-Britt pöördus tagasi talli poole. Me kõndisime koplite vahelt metsa poole (kõik oli rahulik), siis keerasime sealt maantee poole (Zillion esitles nii umbes 150 meetrise vabakava pasaazi ja piaffe ristandist) ja siis tulime mööda teed tagasi (Zillion pakkus küll, et lähme traavi, ma ei võtnud pakkumist vastu).
Võib öelda, et natuke nagu maastikku nuusutatud.
Sunday, April 12, 2015
testing... testing...
Uuuu, täna Zillioniga esimest korda maastikule.. Let the adventure begin :)
Kui ma läksin talli juures selga, tehti selle peale väike värisemine ära: "mis mõttes, nii ei käi ju?!" See hetk läks mööda ja kahe kopli vahelt teed mööda kõndis ta juba nagu julge jänes. Traavi minnes ei läinud ka eriti põnevaks. Esimesest kraavipojast saime ka kenasti üle, aga kui me jõudsime selle languseni, millele järgnes väikese basseini suurune lomp, siis sai Zillioni julgus otsa. Ei aidanud see, et Benjamin oli nii šeff poiss, et püüdis teha plärtsuga hüpet - Zillion ütles, et talle nii ei sobi ja ta läheb nüüd üleüldse koju.
Kojuminekust ei tulnud ka midagi välja, sest seljas oleval kahejalgsel õnnestus oma eriarvamused läbi suruda, aga tagasi languse poole pööramine ei olnud ka Zillinile lihtne. Nii me seal steppisime. Õnneks ei suutnud ta tegelikult ära otsustada, et kas rohkem peaks tõusma esimene ots või tagumine ots.
Mitu korda läksime tagasi languse juurde ja üritasime uuesti. Vapper Benjamin näitas teed, aga täna ei tundunud Zillionile vist eneseületuste jaoks sobiv päev ja lomp näis liiga sügav (ja märg?), et mind oleks ratsasaabastega sinna sisse sumpama kutsunud. Veidi maad tagasi tulles näis, et saaks ka vähe madalama kraavi kaudu üle, aga ka selle peale ütles Zillion, et tema ei tule. Benjamin omakorda liitus seekord skeptikute klubiga ja ütles oma arvamuse, tehes Zorro hobust. High five, people.
No siis ei jäänud muud üle, kui käisime teisel pool, notsude platsi juures ja läksime pärast tankla juurde galoppi tegema. Kui esimeste sammude ajal oli väikseid nõksatusi tunda, et noh, äkki läheks vähe kiiremini, siis hetke pärast oli ta jälle chill. Küll aga läks kuidagi väga väga mugavaks seljas. Ta näis olevat üleni kummist, igalt poolt elastne, näis kuidagi eriliselt pehme ja mugav.
We'll meet again, kole kole lomp ;)
Kui ma läksin talli juures selga, tehti selle peale väike värisemine ära: "mis mõttes, nii ei käi ju?!" See hetk läks mööda ja kahe kopli vahelt teed mööda kõndis ta juba nagu julge jänes. Traavi minnes ei läinud ka eriti põnevaks. Esimesest kraavipojast saime ka kenasti üle, aga kui me jõudsime selle languseni, millele järgnes väikese basseini suurune lomp, siis sai Zillioni julgus otsa. Ei aidanud see, et Benjamin oli nii šeff poiss, et püüdis teha plärtsuga hüpet - Zillion ütles, et talle nii ei sobi ja ta läheb nüüd üleüldse koju.
Kojuminekust ei tulnud ka midagi välja, sest seljas oleval kahejalgsel õnnestus oma eriarvamused läbi suruda, aga tagasi languse poole pööramine ei olnud ka Zillinile lihtne. Nii me seal steppisime. Õnneks ei suutnud ta tegelikult ära otsustada, et kas rohkem peaks tõusma esimene ots või tagumine ots.
Mitu korda läksime tagasi languse juurde ja üritasime uuesti. Vapper Benjamin näitas teed, aga täna ei tundunud Zillionile vist eneseületuste jaoks sobiv päev ja lomp näis liiga sügav (ja märg?), et mind oleks ratsasaabastega sinna sisse sumpama kutsunud. Veidi maad tagasi tulles näis, et saaks ka vähe madalama kraavi kaudu üle, aga ka selle peale ütles Zillion, et tema ei tule. Benjamin omakorda liitus seekord skeptikute klubiga ja ütles oma arvamuse, tehes Zorro hobust. High five, people.
No siis ei jäänud muud üle, kui käisime teisel pool, notsude platsi juures ja läksime pärast tankla juurde galoppi tegema. Kui esimeste sammude ajal oli väikseid nõksatusi tunda, et noh, äkki läheks vähe kiiremini, siis hetke pärast oli ta jälle chill. Küll aga läks kuidagi väga väga mugavaks seljas. Ta näis olevat üleni kummist, igalt poolt elastne, näis kuidagi eriliselt pehme ja mugav.
We'll meet again, kole kole lomp ;)
Tuesday, December 30, 2014
.jpg)
.jpg)
Friday, August 1, 2014
Carpe Septimanam
Sel nädalal oleme Carpe Diemiga saanud palju ühist aega veeta.
Maastikul polegi ma temaga kunagi käinud.
Ta ei olnud üldse nii itsi täis, kui lootsin, meil oli Minnie'le järele jõudmisega raskusi. Traavis näis alguses samuti, et jalgu ta eriti ei liiguta ja ette ka ei vaata, iga kord, kui mõni ebatasasus maapinnas ette tuli, hoidsin hinge kinni, et me ümber ei kukuks.
Esimesed galopiringid suurel platsil olid samuti tagasihoidlikud, neljandat käiku sisse ei saanudki. Proovisin igatpidi teda edasi sõita, et tädi tunneks elust mõnu, aga ta ei olnud huvitatud. Mootor hakkas vurama alles siis, kui läksime tagasi kodu poole ja iga kord, kui jäime seisma või sammu, oli tädi valmis kõrgemad tuurid üles võtma ja tatsus kohapeal jalgadega.
Maastikul polegi ma temaga kunagi käinud.
Ta ei olnud üldse nii itsi täis, kui lootsin, meil oli Minnie'le järele jõudmisega raskusi. Traavis näis alguses samuti, et jalgu ta eriti ei liiguta ja ette ka ei vaata, iga kord, kui mõni ebatasasus maapinnas ette tuli, hoidsin hinge kinni, et me ümber ei kukuks.
Esimesed galopiringid suurel platsil olid samuti tagasihoidlikud, neljandat käiku sisse ei saanudki. Proovisin igatpidi teda edasi sõita, et tädi tunneks elust mõnu, aga ta ei olnud huvitatud. Mootor hakkas vurama alles siis, kui läksime tagasi kodu poole ja iga kord, kui jäime seisma või sammu, oli tädi valmis kõrgemad tuurid üles võtma ja tatsus kohapeal jalgadega.
Friday, July 18, 2014
päike, lilled, heinamaa.
Rolly näos ei liikunud esialgu ükski karv, veel maanteest üle minnes näis ta magavat. Alles peale esimest traavi vähe kõrgemas rohus tundus, et vanapoiss ärkab ellu ja silmad lähevad vähe rohkem särama.
Silmad läksid muidugi veel rohkem särama, kui me metsas galoppi tegime ja tagasi tulles oli juba tunne, et Rolly liigub ja paindub. Paindumine tähendas ka seda, et kergliiklustee peal, kui tahtsime üle maantee hakata minema, tegi Rolly ühe spagaadi ära, tagajalad vajusid ikka väga laiali. Huh.
Ja siis tagasi jälle põllu ääres galoppi.
Väga mõnus õhtu.
Kui mul oleks oma hobune, siis ma vist ainult niimoodi koduvallas ringi kablutakski :)
Nad peaks siis poe juurde tegema väikese latri, kus hobune oodata saaks. Ja lasteaia juurde. Ja kooli juurde.
Thursday, April 24, 2014
kaine grupijuht Markus
Kui me kahe kopli vahele autoteele suundusime, oli Markusel juba ees nägu, et ta on grupijuhiks loodud. Tõmbas sõõrmed õhku täis ja läks väga ladna sammu ja uhke peahoiakuga (irw) metsa poole. Kokku oli meid 6, meie taga kõndis Heinz, siis Laki, siis Täpi, Silvester ja pisike Angel tuli viimasena. Metsa ääres tegime alustuseks pisut traavi ja kõik püsisid kenasti oma kohtadel. Esimesest kraavist tulid ka kõik kenasti üle. Suurema kraavi juures kahtles Angel pisut, ent tuli utsitamise peale ikkagi alla ja läbi suure lombi.
Edasi oli kõik suht rahulik, kui Laki ka paar korda üritas tagasi keerata, siis tema ratsanik oli väga otsustav ja pukseeris ta ritta teiste vahele tagasi ja mõne aja pärast Laki leebus.
Suure platsi peal, Murastes tegime galoppi, natuke mõlemale poole. Silvester oleks tahtnud võtta suurema hoo sisse ja Angel jälle arvas, et ta on liiga eriline, et teiste sabas galopeerida. Nii ta siis jäi keset platsi seisma, kuni meil õnnestus ta jälle sappa haakida. Laki jõudis selleks ajaks tema peale juba ärrituda (heh, ilmselt kadedus - kui mul ei lubata hallist massist erineda, siis sina ka ei tohi), aga kõik lõppes rahumeelselt. Tagasi tegime pisut vahepeal sirgete lõikude peal traavi, Markus hüppas toredasti üle ühe kraavi ja edasi tulime lihtsalt reipas sammus tagasi. Piisavalt reipas, et ära kaotada raud, mille Reimo oli 10 minutit enne maastikule minekut Markusele kabja külge monteerinud (silmapöörituste koht).
Mõnus õhtu oli.
Edasi oli kõik suht rahulik, kui Laki ka paar korda üritas tagasi keerata, siis tema ratsanik oli väga otsustav ja pukseeris ta ritta teiste vahele tagasi ja mõne aja pärast Laki leebus.
Suure platsi peal, Murastes tegime galoppi, natuke mõlemale poole. Silvester oleks tahtnud võtta suurema hoo sisse ja Angel jälle arvas, et ta on liiga eriline, et teiste sabas galopeerida. Nii ta siis jäi keset platsi seisma, kuni meil õnnestus ta jälle sappa haakida. Laki jõudis selleks ajaks tema peale juba ärrituda (heh, ilmselt kadedus - kui mul ei lubata hallist massist erineda, siis sina ka ei tohi), aga kõik lõppes rahumeelselt. Tagasi tegime pisut vahepeal sirgete lõikude peal traavi, Markus hüppas toredasti üle ühe kraavi ja edasi tulime lihtsalt reipas sammus tagasi. Piisavalt reipas, et ära kaotada raud, mille Reimo oli 10 minutit enne maastikule minekut Markusele kabja külge monteerinud (silmapöörituste koht).
Mõnus õhtu oli.
Tuesday, April 22, 2014
päikeseloojangu grupp
Rolly oli vana flegma seni, kuni Laki otsustas (taas...) grupist eemalduda ja pani kodu poole jugama. Jenny käskis meil jääda esimeseks ja kohapeal teistega ringi kõndida, kuni ta läheb Anne ja Laki järele. Rolly suhtus kahe hobuse lahkumisesse suht pahuralt ja muutus ärevaks, aga vaid minutiks. Siis kõndisime juba nürilt kogu grupiga ringiratast ja mure taandus.
Kui hakkasime galoppi tegema, siis üritas Rolly mitu korda Veronist ettepoole saada ja ma hoidsin teda suht tugevalt tagasi. Selle peale ta ka mingiks rõõmurulliks ei muutunud, vaid püüdis kohapeal tantsida..
Saime tehtud kontrollitud galoppi ja tegelikult läks väga lahedalt, kui välja arvata, et tagasiteel avaldas Laki meie ligioleku peale meelt ja viskas vasaku tagumise jala Rolly nina ees üles.
Sunday, August 25, 2013
Viivuke varastatud vabadust Aariale
Täna käisime kolmekesi maastikul, Hanna Rollyga, Katrin Käoga ja mina Aariaga.
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.
Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.
Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe.
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?
Pidin Rolly ja Aaria koplist koos ära tooma. Nad on mõlemad suht rahumeelsed, aga mõtlesin pikalt, et kumma võtan käe kõrvale ja kumma jätan tahapoole kõndima. Kui Aaria jäi tahapoole, sain aru, et olin vist vea teinud, sest mitte ainult ei teinud ta ähvardavaid liigutusi Rolly poole, kes eespool lonkis, vaid oli ka oma olekult absoluutselt solvunud mära.
Maastikul alustasime rahulikult, nagu ikka, ainult Kägu korraks jäi seisma ja vaatas mingit põõsast kahtlustavalt. Kui algupärane juhthobune Rolly keeldus muidu ühest nurgast edasi minema, siis läksime meie Aariaga mõneks ajaks ette, kuni oleme võsast läbi. Aaria oli ilmselgelt olukorraga rahul ja mõistis vist ka vastutust, sest niipea, kui ta esimeseks pääses, muutus ta tähtsaks, kõrvad olid jälle püsti ja vaatas iga puu taha hoolikamalt, olgugi, et ta midagi ei kartnud.
Võsast saime eduliselt läbi, Rolly läks uuesti juhtima ja Aaria tahtis hirmsasti tema kõrvale jõuda.
Kui jõudsime suurele platsile, tegime jälle traavi ja olgugi, et heinamaa on suht sile, leidub seal ikkagi päris jubedaid auke. Ühest sõitsime mööda ja õnneks mitte läbi. Ühes kohas olid metssead augud maha tuhninud. Brrr.
Jõudsime suure platsi lõppu, kus üks punane maja seisis ja hakkasime sealt tagasi tulema. Galopis. Esimesed sajad meetrid oli kõik rahulik, Kägu ja Rolly olid küll meie ees, aga üksteise kõrval, meie Aariaga nende vahel, aga tagapool. Aaria hoidis kenasti tempot ja mina püüdsin jääda pigem Rolly taha, aga mingil hetkel märkasin, et see hakkas muutuma keeruliseks...
Kui Aaria jõudis Rollyle peaaegu kõrvale, läks tempo ausalt öeldes käest ära - ta lihtsalt tormas uljalt edasi. Püüdsin tagasi võtta või voldile tõmmata, eriti sellest abi ei olnud, võibolla oleksin pidanud konkreetsem olema, aga hoog oli nii suur, et ausalt öeldes kartsin, et sellisel maastikul võivad igasugused järsud liigutused viia ta komistuseni. Aaria oleks justnagu otsustanud, et koju ja RUTTU! Palvetasin, et ette ei satuks ühtegi kivi ega auku (olgugi, et kahtlesin, kas Aaria jalad üldse maad puudutasid). Lõpuks jõudsime sinna, kust algas võsa ja seal jäi Aaria lõpuks põõsaste vahel pidama. Ta oli kuum, märg, aga mulle tundus, et ka väga endaga rahul. Keerasime otsa ringi, kontrollisime, et jalad terved ja liikumine korras ja läksime traavis teiste juurde tagasi.
Aaria oli tagasi minnes samasugune sõnakuulelik, nagu varem, aga Rolly selja taga pisut rahulolematu. Tegime pisut veel galoppi sileda(ma)tel lõikudel, aga kõik möödus kenasti.
Nägin täna Aariat hoopis teise pilgu läbi. Ei mingi lambuke. Marit ja Hanna ütlesid, et ta on selle talli kõige kiirem hobune ja ma võin alla kirjutada, et see oli kindlasti mu elu kõige kiirem galopp.
Kiirus oli mega, aga hirmus oli ka, sest ma ei julgenud isegi mitte ette kujutada, mismoodi minnakse talli tagasi lonkava hobusega. Või hobusega, kes on küljed kuskil veriseks jooksnud.
Edit: Rääkisin pärast Feyga ja ta ütles, et Aaria oli talle kord samamoodi teinud.
Edit2: Kirjutasin eile selle sissekande ära ja läksin juba voodisse, kui pähe torkas üks mõte.
Ma olen lapsest saati kiirust kartnud. Kõrgust ma ei pelga, aga pange mind ameerika mägede peale ja minust ärkab mingi alalhoiuinstinkt, mis sunnib mind sealt välja ronima, ükskõik, millisel kõrgusel või kiirusel.
Pange mind tahaistmele kihutavasse autosse ja toimub sama (instinkt uinub, kui ma ise kiirust ületan).
Aga kui ma hakkasin ratsutamas käima ja esimesi galoppe tegin, siis sain alles aru, et tegelikult ei karda ma kiirust, vaid ainult seda, kui mul puudub selle üle kontroll. Tegelikult mulle hoopis meeldib kihutada, kui see on reasonable safe.
Nüüd pange mind hobuse peale, kes kihutab tuhatnelja kodu poole ja keda ma pidama ei saa. See peaks ju instinktid äratama või vähemalt tekitama mingi õõvastava tunde? Ja ometigi seda eile ei tekkinud. Ma ei olnud hetkekski enda pärast hirmul.
Areng? Muutumine? Hirmust üle saamine?
Wednesday, July 31, 2013
Speedy Gonzales vol 2
Täna öösel ma vist ei maga, sest liiga palju on veel elevust sees. Käisime esimest korda matkal kodutalli hobustega. Hobuseid oli kokku 13, Milla viis meid metsa (tegelikult Muraste mõisa vastu platsile) ja tegime rahuliku sõidu (sammu-traavi). Vähemalt osad grupist tegid...
Señor Speedy Gonzales (sõpradele tuntud kui Laki) tuli koplis mulle hea meelega taas vastu. Isegi Diamond astus paar sammukest minu poole, mis pole temalik. Tõsi küll, nad mõlemad ootasid kopli väravas selliste nägudega, nagu tallis oleks pidu, millele nad hakkavad hiljaks jääma.
Tallis oli kergelt öeldes ummik, hobuseid polnud kuskile panna ja kogu aeg käis strateegiline planeerimine - kes kuhu. Panin Mariti juhiste järgi Lakile peale libiseva, ta mainis veel midagi pukitamisest ja tuletas meelde, et ma kiivri pähe paneks. Kõlas jube põnevalt. Läksime tiba varem välja väiksele platsile. Tegime pisut seal sammu ja kui kõik olid kogunenud, hakkasime minema.
Esimene osa matkast oli tõepoolest rahulik. Milla imeilusal täpilisel juhtis meid koplite kõrvalt mööda ja koplis olevad hobused tulid meid uudistama. Vahepeal läksime läbi metsa moodi võsast ja seal teatas meist paar hobust eespool olev King Kong, et tema üle mahalangenud puu ei lähe. Ootasime pisut tema taga ja Laki muutus närviliseks. Esialgu tahtis ta edasi tormata, siis hakkas tagurdama meie taga Tarsoni suunas. Siis üritas metsa tagurdada. Nalja nabani.
Läksime King Kongist ette ja Milla tuli korraks hobuse seljast maha ja aitas King Kongi raskest kohast üle. Meie ootasime koos teistega veidi maad eespool. Ootamine ei sobi Lakile. Kui ta nägi, et me kuskile ei liigu, hakkas ta jälle rahutult nihelema ja üritas võssa tagurdada. Siis hakkas esijalgadega hüppama, nagu tahaks tagajalgadele tõusta. Kui see ka ei õnnestunud, siis lihtsalt tammus kohapeal. Õnneks said Milla ja Kertu (kes oli tema hobust senikaua kinni hoidnud) kiirelt taas selga ja jätkasime matka.
Kui jõudsime Muraste mõisa kõrvale platsile, kõndisime pisut ringi ja hakkasime tagasi tulema. Jõudsin juba mõelda, et kahju, et galoppi ei saa teha, kui Laki otsustas asja enda kätte võtta ja tegi kohapeal kannapöörde ja hakkas tormama kodu poole, sealhulgas jättes pool gruppi endast tahapoole. Jalused lendasid kannaka ajal jalast, Milla karjus "jää selga!", mina surusin kandu alla, põlvi kokku ja peale mõndakümment meetrit rõõmsat õnnesööstu jäi Laki pettunult traavi ja meil õnnestus gruppi tagasi sulanduda.
King Kong ei olnud teab mis õnnelik selle üle, et Laki peale teda vantsis ja vahtis meid aeg-ajalt silmanurgast pahuralt. Et oma seisukoha eriti puust ja punaseks teha, viskas üks kord igaks juhuks takka üles.
Rändasime edasi ja õhtu oli ilus. Jõudsime tagasi koplite kõrvale, kui ühel hetkel hakkas kostma madinat. Kuus, ei, seitse .. ei, kaheksa hobust tormamas kaugel meie poole, Picanto vägesid juhtimas. Minu taga olevad tüdrukud hakkasid kiljuma "issand, mis nüüd saab!", hobused võtsid ka rühikamad hoiakud sisse. Laki oleks mitu korda tahtnud käiku vahetada ja galoppi minna. Hobused jäid loomulikult nööri äärde seisma ja uudistasid rahumeelselt ja tundus, et põnevus on selleks korraks läbi. Jõudsime maantee äärest mööda ja keerasime kruusatee peale.
Siis otsustas Picanto, et teeb duubelvõtte ja alustas uuesti amokijooksu meie poole. Õnneks ülejäänud võttegrupp otsustas, et iga provokatsiooniga kaasa ei lähe ja Picanto vahtis meid üksi nööri ääres.
Selle eest avastas tanklapoolsem kari, et mingid hobused on tee peal, kus nad olema ei peaks, ja tormasid meie poole. Carp sattus nii pabinasse, et tagurdas nööri. Juba tundus, et ta hakkab püsti tõusma, aga kõik lõppes rahumeelselt.
Milline õhtu! On palju põnevam niimoodi matkata, kui sa natuke hobust tunned. Me pole Lakiga muidugi veel mingi tiim, aga mul oli turvalisem tunne, sest tema liigutused või hüpped on tuttavad ja mul on teda kergem lugeda. Väga lahe!
Kui ma Andrele autos muljeid jagasin, siis ta tegi kurva näo ja kurtis, et tema ei saa kunagi matkale, sest ta on veel liiga väike. Lohutasin, et ehk kunagi ikka saab ja mõtlesin, et jätan homsed plaanid üllatuseks ;)
Señor Speedy Gonzales (sõpradele tuntud kui Laki) tuli koplis mulle hea meelega taas vastu. Isegi Diamond astus paar sammukest minu poole, mis pole temalik. Tõsi küll, nad mõlemad ootasid kopli väravas selliste nägudega, nagu tallis oleks pidu, millele nad hakkavad hiljaks jääma.
Tallis oli kergelt öeldes ummik, hobuseid polnud kuskile panna ja kogu aeg käis strateegiline planeerimine - kes kuhu. Panin Mariti juhiste järgi Lakile peale libiseva, ta mainis veel midagi pukitamisest ja tuletas meelde, et ma kiivri pähe paneks. Kõlas jube põnevalt. Läksime tiba varem välja väiksele platsile. Tegime pisut seal sammu ja kui kõik olid kogunenud, hakkasime minema.
Esimene osa matkast oli tõepoolest rahulik. Milla imeilusal täpilisel juhtis meid koplite kõrvalt mööda ja koplis olevad hobused tulid meid uudistama. Vahepeal läksime läbi metsa moodi võsast ja seal teatas meist paar hobust eespool olev King Kong, et tema üle mahalangenud puu ei lähe. Ootasime pisut tema taga ja Laki muutus närviliseks. Esialgu tahtis ta edasi tormata, siis hakkas tagurdama meie taga Tarsoni suunas. Siis üritas metsa tagurdada. Nalja nabani.
Läksime King Kongist ette ja Milla tuli korraks hobuse seljast maha ja aitas King Kongi raskest kohast üle. Meie ootasime koos teistega veidi maad eespool. Ootamine ei sobi Lakile. Kui ta nägi, et me kuskile ei liigu, hakkas ta jälle rahutult nihelema ja üritas võssa tagurdada. Siis hakkas esijalgadega hüppama, nagu tahaks tagajalgadele tõusta. Kui see ka ei õnnestunud, siis lihtsalt tammus kohapeal. Õnneks said Milla ja Kertu (kes oli tema hobust senikaua kinni hoidnud) kiirelt taas selga ja jätkasime matka.
Kui jõudsime Muraste mõisa kõrvale platsile, kõndisime pisut ringi ja hakkasime tagasi tulema. Jõudsin juba mõelda, et kahju, et galoppi ei saa teha, kui Laki otsustas asja enda kätte võtta ja tegi kohapeal kannapöörde ja hakkas tormama kodu poole, sealhulgas jättes pool gruppi endast tahapoole. Jalused lendasid kannaka ajal jalast, Milla karjus "jää selga!", mina surusin kandu alla, põlvi kokku ja peale mõndakümment meetrit rõõmsat õnnesööstu jäi Laki pettunult traavi ja meil õnnestus gruppi tagasi sulanduda.
King Kong ei olnud teab mis õnnelik selle üle, et Laki peale teda vantsis ja vahtis meid aeg-ajalt silmanurgast pahuralt. Et oma seisukoha eriti puust ja punaseks teha, viskas üks kord igaks juhuks takka üles.
Rändasime edasi ja õhtu oli ilus. Jõudsime tagasi koplite kõrvale, kui ühel hetkel hakkas kostma madinat. Kuus, ei, seitse .. ei, kaheksa hobust tormamas kaugel meie poole, Picanto vägesid juhtimas. Minu taga olevad tüdrukud hakkasid kiljuma "issand, mis nüüd saab!", hobused võtsid ka rühikamad hoiakud sisse. Laki oleks mitu korda tahtnud käiku vahetada ja galoppi minna. Hobused jäid loomulikult nööri äärde seisma ja uudistasid rahumeelselt ja tundus, et põnevus on selleks korraks läbi. Jõudsime maantee äärest mööda ja keerasime kruusatee peale.
Siis otsustas Picanto, et teeb duubelvõtte ja alustas uuesti amokijooksu meie poole. Õnneks ülejäänud võttegrupp otsustas, et iga provokatsiooniga kaasa ei lähe ja Picanto vahtis meid üksi nööri ääres.
Selle eest avastas tanklapoolsem kari, et mingid hobused on tee peal, kus nad olema ei peaks, ja tormasid meie poole. Carp sattus nii pabinasse, et tagurdas nööri. Juba tundus, et ta hakkab püsti tõusma, aga kõik lõppes rahumeelselt.
Milline õhtu! On palju põnevam niimoodi matkata, kui sa natuke hobust tunned. Me pole Lakiga muidugi veel mingi tiim, aga mul oli turvalisem tunne, sest tema liigutused või hüpped on tuttavad ja mul on teda kergem lugeda. Väga lahe!
Kui ma Andrele autos muljeid jagasin, siis ta tegi kurva näo ja kurtis, et tema ei saa kunagi matkale, sest ta on veel liiga väike. Lohutasin, et ehk kunagi ikka saab ja mõtlesin, et jätan homsed plaanid üllatuseks ;)
Saturday, July 20, 2013
Kaunis Kassari ja Don Digimoni võlud
Maarjaga oli juba ammu plaan minna Kassarisse päevasele ratsamatkale. Olime eelmisel nädalavahetusel Hiiumaal ja kuna R läks niikuinii oma võistlusele, siis oli mul täpselt sobiv vaba päev. Veel parem uudis oli, et Maarja tuli ka kaasa ja uuesti hobuse selga üle mitme kuu.
Hobused olid kella 11-ks enam-vähem kohapeal valmis pandud. Mina läksin sõitma Don Digimoniga, tumedamat värvi loomaga. Ta tundus nii madal.. tegelikult tundusid nad kõik üsna väikesed.
Kui kohale jõudsime, nägin tuttavaid nägusid - Jüri ja Kaia tulid samuti sama grupiga matkale. Pärast selgus, et nad veedavad niimoodi matkates terve nädala ja olid ka eelmisel päeval käinud radasid avastamas.
Maarja sõitis ühe 5-aastase hobusega, kelle nime ma ka relva ähvardusel ei mäletaks...
Maastik oli muidugi fotokat väärt, esialgu läksime lihtsalt metsaäärt pidi, pärast jõudsime mereäärsele suurele lagendikule, kus olid lehmad ja hobused. Don Digimon tundis vajadust neile paar korda tervituseks hirnatada ja tema samm läks ka palju reipamaks.
See oli nagu muinasjutus, üle heinamaade, mere ääres, läbi kõrge pilliroo, üle põldude, metsade vahel ja iga natukese aja tagant galoppi, galoppi, galoppi. Juhuuu!
Jõudsime mingi aja pärast piknikuplatsile, kus hobused seoti puude külge kinni (esimest korda nägin, et hobustel olid kaelarihmad, nagu koertel, ihii) ja me einestasime. Siis sõitsime teist kaudu tagasi. Kokku olime vist seljas 5 või 6 tundi ja need olid väga hästi veedetud tunnid.
Pärast lasime hobused aedikusse ja seal läks võidupüherdamiseks. Hobune, kellega meie juht Triinu oli sõitnud, osutus kommimaiaks olevuseks, kes üritas end meiega kaasa nihverdada. Arutasime, et kas mees saab aru, kui ma hobuse koju viin ja kas ta lubab mul ta endale jätta, kui ma annan ausõna, et ma ise hoolitsen ta eest.
Kahjuks see ikka võimalikuks ei osutunud ja pidimegi nendega hüvasti jätma. Väga lahe päev oli. Tuleb kordamisele tuua.
Mõned pildid:
Subscribe to:
Posts (Atom)