omaette Rollyga

Liisi oli Zeppeliniga, mina Rollyga.
Esimene traav tundus väga kandiline, ma ei saanud kuidagi stabiilset istumist kätte, oli tunne, nagu sõidaks tema ja tema sadulaga esimest korda. Pehmet tunnet ei tekkinud, ma ei teadnud, mida peaksin teistmoodi tegema.Liisi käskis rohkem ratset võtta ja peale sõita.
Siis hakkas Rolly hirmsasti eest tõmbama.
Teise traavi lõpuks saime tänu ohtratele voltidele, peatustele, üleminekutele kuidagi kokkuleppele ja sealt edasi läks ainult paremaks. Täitsa huvitav (ja samal ajal kõhe) oli ilma treenerita platsil pusida.
Galopp ei olnudki paha, saime kena rütmi, milles püsida, Rolly näis lõdvestuvat, mulle tundus ka mõnus ja kui Marit platsile tuli, kommenteeris ta, et Rolly on vist täna jälle tore, millest järeldan, et küllap paistis ka väljaspoolt enam-vähem välja. Tegime mõlemale poole 3-4 tõstet ja siis kõndisin jälle latte ja tegin väikseid volte ja peatusi, kuni Liisi ja Zeppelin hüppasid.

Madin Markuse kaelaga

Heh, juba esimese traaviringi ajal sain aru, miks täna just Markusega trenni teen :)

Kui Rolly viskas viimane kord pead erinevates suundades moel, mis tekitas kätes abituse tunde, siis Markus on selles kaitsnud doktorikraadi. Peale esimesi ringe sain aru, et mul on sääred ja istak ja ongi kõik. Mis käsi puudutab, siis tuleb olla tänulik, kui Markus midagi mulle eest annab, aga midagi heast südamest tasuta siin jagama küll ei hakata ja kõrgeid ootusi pole mõtet seada.

Õnneks oli ta ikkagi väga mugav hobune, ei olnud keeruline sääri talle ümber pigistada ja hakata vaikselt rütmi lugema. Võib-olla kergendasin esialgu pisut kõrgele, aga samas oli ta ka sedasorti schoolmaster, kes iga ettevajumise puhul reageerib, nii et tuleb end püsti ja otse hoida, siis on aga õige kergendamine loomulikum tulema.

Esimese traavi tegin lühikese, ei nõudnud suurt midagi, sest tal oli pea juba nagu tuulelipp püsti ja suhtumine silmades ja jalgades. Püüdsin hoida käed väga rahulikult all ja kiitsin teda iga kord, kui nurkades tekkis mingi painde moodi asi või kui ta vahepeal unustas oma suhtumise ja lasi vaikselt pead allapoole.

Peale pisikest puhkust tegime volte, üleminekuid, diagonaale, jälle volte ja peatusi. Mõned üleminekud olid päris toredad. Teises traavis oli eriti hästi tunda, kuidas ta hoiab jonnakalt oma kaela viltu ja passib platsilt välja risti vastupidises paindes. Mängisin ratsmega, lasin välimist ratset võimalikult vabaks, kutsusin sisemise sääre ja ratsmega. Vahepeal lubas, aga siis oleks talle nagu jälle meelde tulnud, et ta pole "mingi selline" ja jälle keeras ta kaela kiuste kõveraks. Vasakusse jalga oli see eriti jube, siis oleks pea justnagu kogu aeg üle platsi ääre olnud. Küsisin treenerilt, et mida sellega teha, aga ta ütles, et sellega ei olegi eriti midagi teha, see on midagi vaikse protesti sarnast ja Markusele omane.

Tegelikult oli ta teise traavi lõpus juba palju mõnusam ja koostöövalmim. Ma ei kiskunud eest ja ei nõudnud eriti kätega, aga püüdsin kogu aeg hoida sääred julgelt peal, pigistada rütmis ja kui siis poolkogemata eest midagi allapoole tuli, proovisin ratsmega selle kinni püüda ja samal ajal tutiplutitasin teda häälega. Sellist vaimustavat tunnet, nagu Rollyga, ei tekkinud, aga samas ütles treener, et Markus pole juba kaua nii hea eest olnud ja seda oli ülihea meel kuulda.

Esimesed kaks galopitõstet ei õnnestunud ja Markusel käis vist peast läbi mõte, et võib ka ilma?
Maritil oli selle jaoks sobilik strateegia varrukast võtta ja Merle abiga tõusis tüüp kolmandast tõstest kenasti galoppi. Mõnus mugav galopp.

Viimase paari-kolme trenniga on mul hakanud tekkima mingi ettekujutus, et kuskohas peab olema säär ja et kui vähe see tegelikult üldse edasi-tagasi kõlkuda tohib. Nii mõnus on sõita, kui ei pea pidevalt säärtega tonksama, et ta galopis püsiks. Piisab, kui säär on kergelt peal. VÕR-RA-TU.

Galopis püüdsin Markust koondada ja seegi tuli välja. Ühel korral vajus ta traavile, aga ma ilmselt läksin ka liiga hoogu. My bad.

Aga kõige magusam osa täna olid jalavahetused! Need nimelt õnnestusid peaaegu kohe ja selleks ei olnudki vaja ennast kringliks keerata. Paremasse jalga vahetades pidin peaaegu kaks korda rõõmust huilgama hakkama, sest need läksid nii sujuvalt ja kiirelt, vasakusse põntsusin rohkem seljas ja vahetus ei toimunud nii ruttu. Üks kord jäid tagumised pisut hiljaks. Põntsumise kohta küsisin, aga sellega pole midagi teha. Ma olen vaadanud, et paljud tõusevad selleks ajaks täiesti poolistakusse. Peab vist lihtsalt selle tundega harjuma. Veel šefim oleks, kui saaks kunagi selle tunde kätte, et millisel hetkel seda jalavahetust nii küsida, et ta oleks kiire ja kõrvalt peaaegu märkamatu.

Pärast nahistasime veel pisut platsil kommi ja rääkisime juttu. Markus tundus muhe tüüp olevat.