galopikaared

Nii hea oli vahepeal jälle Minniega sõita, mul oli kohe kahju peale trenni jalad taas maha panna. Esimese traavi ajal mõtlesin, et juba natuke on midagi tuttavat hobuses ja tema ei viska ka ennast kohe krampi, et õumaigaad, kes sa oled ja mis sa minust tahad? Samm trenni alguses tundus seljast hirmus vahva.
Ta pakkus, et paneb oma pea alla ja ma võiksin ratsmed kätte võtta, aga ma mäletasin jutte "tühjalt jooksmisest" ja ei allunud provokatsioonile ja püüdsin teda sõita rohkem edasi ja lasta kõigel aegamisi toimuda.
Oioi, kuidas temaga on vaja tasakaalu! Ta mitte ainult ei hakka vingerdama, kui ühele või teisele poole kõikuma hakkad, vaid saab pahaseks ja ükskõik, kui palju ma ei püüa allavaatamist vältida, siis need kõrvad edastavad sõnumi nii, et entsüklopeediat selle dekodeerimiseks vaja ei lähe.
Ma panin oma andurid tööle ja püüdsin vähem kõikuda ja rohkem suruda õigetele pedaalidele. Endiselt peab kätega olema väga-väga delikaatne. Tegime traavis kaari ja volte.
Kui rääkida veel sõnumitest, siis mulle näis täna, et võnkuma hakkab Minnie ka siis, kui ma kogemata põlvedega rohkem kinni haaran. Seda juhtus täna paar korda galopis ja kadus ära siis, kui ma rohkem seisin jaluste peal ja võimalikult vähe kasutasin põlve. Ja muidugi oli vaja kogu aeg sõita edasi-edasi-edasi.
Galopis tegime ka volte ja kaari - nurgast välja keskliini poole, siis tagasi rajani ja nurk kenasti läbi. Paremale poole ei olnudki eriti palju märkusi, aga vasakule poole sõites tekkis jälle neid hetki, kus ma tundsin, et ratse tõmmatakse käest ja jäime traavi. Punnisin säärega vastu ja püüdsin mitte välja vajuda ja viimased korrad olid paremad.

lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.

kokku-lahku Rollyga

Alati on kõditav, kui küsitakse, et kellega ma sõita tahaks. Täna intrigeeris mõte Rollyst, Heinzust või isegi Aronsist, aga tahvli peal oli juba ports nimesid ja lõpuks jäigi üle kohtumine Rollyga. Üle pika aja.
Peale Lakit ja Diamondit, kes liiguvad otse ja ilma vigurdamata, tuletas Rolly meelde, et talle meeldib meeldida ehk et kui mina seljas vingerdan, teeb tema sama. Igas jummala sammus. Nii et üsna kohe trenni alguses pidin kogu keha ümber programmeerima, et mitte koos vastu platsi äärt kukkuda. Mõned kummalise kujuga voldid suutsime ikkagi liivale joonistada :)
Säärte suhtes näis hobusel olevat täielik immuunsus ja ma olin esialgu natuke hädas, sest nende külgepanemine ei toonud mitte mingisugust muudatust, isegi mitte kõrva liikumist. See õnneks pärast paranes, aga päris sellist tunnet, et säär = vuhh edasi, ei tekkinud kogu trenni jooksul.
Ratsmega on ikka nii, et vahepeal Rolly ohkab ja kaob esiotsale ja ratse mu käes on nii raske, nii raske. Püüdsin küll säärt korralikult kasutada, aga oleme ausad, see tegelikult liigub mööda Rolly külge aeg-ajalt ringikujuliselt ringi või siis pole piisavalt tugev? Kui Rolly seda aeg-ajalt ka ignoreerib, siis kokku ei saagi tulla teab mis ilus pilt.
Tegime kolme- ja neljaosalisi serpentiine. Paremad pöörded olid olnud ok, vasakule on kuuldavasti meie mõlema, nii Rolly kui minu raskem külg.
Poolistak on natuke pusle, sest niipea, kui ma "tõusen" kõrgemale, ei oska säär enam kuskil olla. Ta kas kaob üldse hobuse küljelt ära või siis klammerdub põlv samuti kinni ja hoog jääb kohe väiksemaks. Marit ütles, et põlvega kergelt toetada on ok. Säärega poolistakus hobust edasi sõita näib veel keeruline. Vahepeal tekkis mingi tunne, justnagu tõstaks säärega hobust altpoolt üles, aga ma pole kindel, et see oli õige tunne. Kohe tekib kiusatus panna jalused 2 auku lühemaks.
Edasi sõitmised ja kokku võtmised galopis - põneev! Natuke raskemaks tegi asja see, et päris kohe Rolly ei vastanud ja mõnikord pidin kasutama ebaproportsionaalselt (või isegi tiba kurja) säärt, et teda edasi saada. Kokku võttes jäime paar korda kogemata ka lühendamise asemel traavi, mu säärest ei piisanud. Kui alustasime mõnusa kontaktiga, siis ma ei suutnud teda selles hoida ja mingil hetkel sõitsin ta jälle nii ratsme peale istuma, et pidime tegema peatuse ja asjade üle läbi rääkima. Kui ma sain vaikselt seljas istutud ja kontakti ka hoitud, siis Rolly jooksis päris mõnusalt ja näis rahul olevat.
Iga päev luban endale teise traavi lõpus, et hakkan uuesti harjutusi tegema. Homme ;)

Milla, Rolly ja serpentiinid

Täna andis Milla tundi ja ei olnud erinevate harjutustega kitsi.
Alustasime millegi lihtsamaga - nelja-aasalise serpentiiniga :) Milla pakkus, et teeks ikka 5-aasalise, ma püüdsin kõigest jõust oma entusiasmi varjata. Et asi igav ei tunduks, tuli teha keskliinile jõudes kordamööda kas peatus või siis üleminek sammule (ja 3 sammu pärast taas traavile).
Siis jätkasime kolmeaasalisega, mille iga keskmise sirge peal tuli teha kahele poole väikesed 10-meetrised voldid (pisike 8). Piece of cake, hah?
Siis soojendusgalopp ja peale seda edasisõitmised ja tagasivõtmised.
Ratsmesse kutsumisega on mul nüüd segadus. Esialgu sain asjast ikka aru nii, et alguses kutsun säärega alla ja kui hobune allapoole tuleb, siis võtan käega kõik selle vastu. Nüüd aga olen pidanud vahel alustama sellest, et võtan ratsme kohe lühemaks (ja tunnen vastupanu) ning nö töötan hobuse sellele järele.
Galopis sõitsime voldi peal avatud küljel edasi ja enne nurka jõudmist oli vaja tagasi võtta. Edasi sõitmine polnud kordagi probleem, tagasi võtmine oli küll. Mõnikord kippusime traavi jääma. Sääre doseerimise küsimus ja hiljem hakkas Rolly juba mu soovi ennetama. Viimase üleminekuga jäime rahule ja tegime mõnuga lõdvestustraavi (mis oli täitsa tore) ja siis jalutasime uhkes üksinduses veel pikalt mööda platsi.
Rolly sai igal juhul vatti täie raha eest. Ta oli trenni lõpuks üleni läbimärg ja nautis pärast mõnuga solaariumit ja porgandeid. Mina olin endale üllatuseks rõõmus ja rõõsa, oleksin võinud veel ühe tunni otsa teha.

Hobust koplisse viies sain uue lambi ära katsetada. Võimas, sobib ideaalselt hobustele gestaapo tegemiseks. Jõuluvana tunneb asja.

Schoolmaster Grafs

Mõni hobune tekitab tunde, et sul tulevad mingid asjad juba natuke välja.
Mitte Grafs. Nope.
Täna kulutasin liiga palju aega sellele, et teda enda arvates edasi sõita (loe: säärt devalveerida) ja alla kutsuda (loe: säärt devalveerida). Esimese traavi ajal oli kõik veel lubav, aga teises traavis hakkas jälle peale see jama, et peatuses või sammus tuleb ta kenasti allapoole, aga siis jälle on jube keeruline teha üleminekut traavile, sest mu säär on juba teise tähendusega (või juba ilma tähenduseta). Kui hobust korralikult liikuma ei saa, siis on seljas nii raske olla.
See erinevate hobustega erinevalt sõitmine on tundmatu maa minu jaoks. Täna mõtlesin esimestes traavides selle peale, kuidas Taive Zeppelini sõitis või kuidas Milla mind juhendas, aga poleks pidanud seda kõike üldse Grafsi konteksti tõstma, sest kui Marit Grafsi selga istus, siis tegi ta kõike teistmoodi ja Grafs oli ka hoopis teistsugune hobune. See hobune, muide, mitte ainult ei tõuse imekergelt galoppi, vaid vahetab selles ka jalga nagu miilenki. Goddammit!
Olen ennast hoidnud Grafsi puhul stekiga tagasi, sest lisaks sellele, et pelgan olla ilalõua vastu pisut negatiivselt meelestatud, on selge see, et ma teen seal sadulas igasugu pornot - vajun ette, kõlgun ühele-teisele poole ja hoolitsen selle eest, et Grafsil ikka kulm kortsus oleks. Kummaline siis hobust karistada selle eest, kui ta selle peale galoppi ei tõuse.
Aga steki andmine selle eest, kui ta säärt ei kuula, kui ma teda alla kutsun? Õhuke jää, millele ma ei julge astuda. Kuniks ma juurdlen selle üle, kas tegin kõik õigesti ja ega mu õlad-selg-käed-küünarnukid-ristluu-sääred jms jms polnud valesti, on õige sekund juba steki kasutamiseks läinud. Rääkimata sellest, et ma ei saa ise tihtipeale arugi, et mu õlad vajusid ette!
Kui ma ütlen, et lähme traavi ja selle peale pole reaktsiooni, siis jõuan küll reageerida. See on palju lihtsam loogiline jada.
Kui palju teda siis tohib alla kutsuda, kui palju kasutada säärt? Millal ma peaks teda püüdma lõdvestada, millal ratsmesse kutsuda?
Pärast tegime voldi peal veel galopitõsteid. Mõned õnnestusid, mõned mitte üldse. Oleksin pidanud olema oma välimise säärega konkreetsem ja tugevam. Nätsa, nüüd peab olema ettevaatlik, kui järgmine kord peaksin Heinzu selga istuma, sest see plahvatab sellise tõste peale ennast vastu maneezi seina laiaks...
Detsember on olnud ka jaluste kaotamise kuu. Ma olen pannud juba mõnda aega meelega väga pikad jalused, et ma ei kipuks eriti kannaga kedagi togima, vaid säär läheks automaatselt esimesena vastu hobuse külge. Täna kaotasin jalused oma 20 korda. Mõistlik alternatiiv, onju?

ühest äärmusest teise - Zeppelin

Kellele seda jõusaali ikka vaja on, kui saab Zeppeliniga sõita?

Hobune sääre ees? Over-rated, ütles Zeppelin ja puhkis vaevaliselt edasi. Esimene traav ei olnud kindlasti suurem asi vaatamisväärsus. Vaikselt ja aegamisi võtsime hoogu. Hoidsin ratsme pigem pisut lühikese, keskendusin sellele, et me oleks otse ja läheks sammupealt sinna, kuhu ma plaanin minna. 

Sammupausid tegin mõõdukad ja hobusele ei andnud eriti aega omi mõtteid mõelda. Nii tegime ka sammus igasugu trikke. Näiteks väiksemaid kaheksaid ümber takistuste. Või sääre eest astumist. Tegelikult… see ei olnud vist päris sääre eest astumine… Selles mõttes, et hobune liikus lihtsalt, külg ees, keskjoonelt rajale. Mitte samal ajal ettepoole astudes. Ma olin natuke segaduses. Zeppelin oli enesekindel.

Mõlemale poole tegime sama ja siis jätkasime traaviga. 

Pärast, kui Marit ütles, et selle hobusega ei olegi vaja mõelda niipalju edasisõitmisest ja et tema samm ongi teistmoodi, selgitas see nii mõndagi. Ma ei olnudki tegelikult mures, sest kõik sõltub, millega võrrelda. Kui ma mõtlesin minu ja Zeppelini viimase ühise tunni peale, siis tundus tänane täitsa piknik. Teise traavi lõpuks jäin rahule sammuga, rütmiga, olime (väikeste eranditega) otse, Zeppelin oli nõus igale poole painutama ja tundus olevat peaaegu ratsmes. Isegi täisistakut julgesin proovida. Selles sõitmine oli küll nagu palgi mäkke tassimine, kui proovisin mõned korrad edasi sõita, siis võttis see nii võhmale, et üleminekute kvaliteet hakkas kannatama. 

Kogu aeg kummitas peas „unmovable frame“, ma ei tea, kust tekstist või videost see mulle pähe on jäänud, aga kui ma selle peale täna mõtlesin, tuli Ebbe-Liisa meelde. Noh, seni on kõik hästi, kuni me mõlemad Zeppeliniga suhtume vastastiku austusega ratsmekontakti.  Kui ta hakkab pead alla tirima (ja mina seda vastu tirima), siis kaob ka igasugune „sügav istak“, tasakaal või „unmovable frame“ kohe ära ja ma näen eriliselt vaeva sellega, et õlad ei vajuks ette ja et kogu mu ülakeha ei hakkaks hobuse õlgade kohal kõlkuma. 

Kui me siis lõpuks galopini jõudsime, maksis see ratsmekontakti suutmatus jälle kätte mu tasakaalus. Raske oli esialgu sõita, põntsusin igale poole selles sadulas. Lisaks läks ta paar korda galoppi mingi vahva hüppega, nii et alguses ei saanudki aru, mida ta kavatseb. Paar galopivolti olid aga jälle toredad, ta näis lõdvestuvat ja mul oli selle peale ka lihtsam tasakaalus olla.

Peaks vastupidi olema – mina jään kindlalt tasakaalu ja hobusel on lihtsam lõdvestuda. Mul on teistpidi. Kui algab lõdvestustraav, alles siis leian mina ennast mugavalt hobuse seljas asendis, sest siis pole ju vaja nii tugevalt ratsmeid käes hoida.

Üks märkimisväärne saavutus – Zepik ei löönud täna jalaga ühtegi takistuseposti pikali.

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(