reede pärastlõuna Mildoraga

Mildora oli koplist tulles ärevil, karjus koplisse jäänud semudele ja siis teises koplis olnud semudele ja sellele mehele, kes rohtu trimmerdas ja trenni alguses igaks juhuks veel platsilt välja ka.
Esialgu tegelesime sellega, et samm ei oleks väga tippiv, ratse lõdvalt. Natukese aja pärast läks paremaks ja selleks ajaks, kui traavi läksime, oli juba täitsa hea tunne.
Traavis tundus mulle kogu aeg, et kohtan suurt vastupanu eest. Liigutasin sääri veidi teise koha peale, reguleerisin jälle jalusepikkust, meenutasin, kuidas käed peavad tegema stressipalliliigutust ja kuidas ma ei tohi jääda ise õlgadest kangeks, aga eriliselt paremaks ei läinud. Tundus, et ikka väga palju rohkem oleks säärt vaja olnud. Paremaks läks alles peale galoppi.
Teises traavis astusime mõlemast jalast mõned korrad sääre eest.
Esimese galopi ajal püüdsin kogu aeg oma käsi jälgida, et ma ikka neid ette annaks ja laseks tal joosta. Ma ei tea, kuidas see välja paistis, aga seljast näis ok. 
Galopis tegime sellist harjutust, et nurgast tuli välja tulla ja galopis diagonaali pidi vastasnurka sõita, rajale jõudes võtta traavi ja lühikeses seinas tõsta teise jalga.
Esialgu hakkasime tormama. Ma magasin lihtsalt selle õige hetke maha - kui olen ta galoppi tõusnud, siis paariks sammuks justnagu hingan kergendatult ja üritan hobuse rütmi ära tajuda, ent hobune jõuab selle aja peale juba kiirustama hakata.
Ühtepidi rajani jõudes osutus keeruliseks ülesandeks täpselt õigesse kohta jõudmine, sest rajal oli kahes kohas korralikud hunnikud, millest läbi sõita ei tahtnud.
Ja valepidi galopis raja peale jõudmine kriibib ikka natuke seest. Ma pole kindel, kui palju hobune peaks ühele või teisele poole paindes olema, kas ta peaks olema otse või ikkagi vaatama väljapoole, kas ma võtan ta otseks enne rajale jõudmist ja traavi võtmist või vahetab ta mu katse peale kohe jalga, jne jne. Täna üks kord nii ka juhtus - Mildora vahetas jalga, kui jõudsime rajale, aga ma sain ise ka aru, et vajusin täitsa valesti tal seljas ära. Logish.

Edit: OK, vaatasin mõned videod jälle netis ja vist sain natuke aru, kuidas see rajale lähenemine toimuma peaks...

Lõdvestustraav oleks ka esialgu peaaegu kiirustamiseks läinud, aga vaikselt saime rütmi paika.

Paar mõtet oli veel, aga uni tuli peale.

* unustasin veel mainida, et teen jälle aeg-ajalt täisistakut. Eile Agne seljas ja täna Mildoraga ka. Mind pisut häirib see ettevaatlikkus, millega hobused mõnikord reageerivad mu kohmakale täisistakule. Eriti kui esimeses traavis kergendades on meil hea meeleolu tulnud ja mõlemad oleme lõdvestunud ning täisistakusse minnes hobune selgelt pingestub mõneks meetriks. Ma saan aru küll, et ma pean seda lihtsalt rohkem harjutama, et ma vähem põntsuks või keskelt murduks või kätega sapsiks, aga praegu teengi täpselt niikaua, kuni valusad kohad ennast meelde tuletavad ja siis natuke peale. Iga kord on see aeg pikem ja pikem, jeee! :)

* poiss on jälle mu märkmikusse käinud kritseldamas...

palju emotsioone

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olin täna kindel, et sõidan Budaga. Läksin talli, kummikud jalas ja taskulamp taskus (et kohe koplisse suunduda). Kui ma siis nägin tahvlil enda nime kenasti paaris Heinzuga, seisin selle ees mõne hetke ja vaatasin veel mitu korda, et kas ikka on Heinz või on see nagu lennujaama tabloo, et tekstid muutuvad iga paari minuti tagant? Anne pidi Budaga sõitma ja ma mõtlesin, et ehk jääb siis vähemalt trennis tiba aega neid ka jälgida. 

Heinzu vastu polnud mul muidugi ka midagi, panin ta valmis ja maneezi.  Täna sõitsime tema enda sadulaga, millega ma varem polnud sõitnud ja see võttis mõne minuti harjumist. Esiteks – sõitsin pääääääris pikkade jalustega. Tunne oli kummaline, aga pärast tundus isegi mugav. Oli natuke koolisõitja tunne. Teiseks – selle sadulaga seljast nii kergelt sadulavööd ei pinguta ja jaluseid ei säti. Natuke tegelesin enda sadulasse juurimisega ja hakkasime peale. Hakkan vist natuke täisistaku kontseptsiooniga harjuma, aga kui muidu aru ei saa, siis varjude pealt on näha, et kõht liigub ikkagi liiga palju ja õlad kipuvad ette vajuma. 

Heinz samas oli lõdvestunud, tundus ratsmes, reageeris kenasti, tundus mõnus sõita.

Kui ta siis kuulis maagilist G-sõna, oli kogu lõdvestus läinud, ta tõstis pea ja kukla üles ja hakkas kiirustama. So what else is new, kallis Heinz? 

Esimese galopitõste peale paremale pidi ta nelja jalaga õhku plahvatama. Ma ehmatasin sama palju kui tema. Tegin uue tõste, mis oli ehk pisut parem, aga Heinz oli ikka pisut mures. Kiirustas hirmsasti kuskile, lõdvestus alles siis, kui jäime voldile, aga sirgeid otsi sõita oli raske.

Kui ma aga tahtsin suunda vahetada, hakkas peale see vana trall. Jookseks hoopis traavis hirmus kiireid ja eluohtlikke volte? 

See pole tegelikult midagi uut, me oleme seda teinud ju mitmeid ja mitmeid kordi. Sellegipoolest oli mul täna rohkem kui tavaliselt raskusi oma rütmi tagasi saamisega ja Heinz oli tavalisest enam pinges. 

Frustratsioon saabus ühe retoorilise, ilma vastuseta küsimusega, mille treener esitas. Tundsin, kuidas seljas lähevad karvad turri. Kui ma oleks sõimata saanud, siis oleksin ilmselt edasi mossitanud. Tema seletas, rahulikult ja endast välja minemata, et miks Heinz selline on, mida ma peaks tegema ja miks ma ei tohiks olla enda peale kuri - mul lihtsalt ei ole veel selle ühe aastaga sellist kogemust kogunenud, aga see, kuidas ma olen selle ajaga edasi arenenud, on juba hea. Et tegelikult on kõik hästi.

Niuks. Kogusin oma emotsioonid kokku ja hakkasin otsast peale, nõudsin traavis rahulikku rütmi, kutsusin tagasi enne, kui ta üldse jõudis kiirustama hakata (ehk siis, kui ta alles hakkas mõtlema kiirustamise peale), ei jäänud hoidma, kergendasin aeglasemalt ja lõpuks tuli ka tulemus, tõepoolest Heinz rahunes ja ei oodanud enam seda hirmsat galopitõstet. 

Lõpuks jalutasime veel sammu ja vaatasime, kuidas Anne ja Susanna hüppasid. Ma arvasin, et sellega ongi kõik, aga siis käskis treener mul kiiresti Buda selga ronida ja saime parkuuri hüpata, jeiii!

Imelik oli alustada parkuuri hobusega, keda keegi teine on soojaks sõitnud. Selline tunne on, nagu ei teaks, kas me räägime sama keelt, kui palju on vaja sääre tugevust, et näiteks üleminekut teha? Kas ta tuleb tagasi kui vaja? Buda veenis mind kohe, et jah, me oleme platsil sama asja pärast – ta oli nii mõnus ja lendas takistustest üle nagu väike lennuk! Ta ei meenutanud üldse seda looma, keda ma eelmisel talvel maneezis nõrkemiseni püüdsin ellu äratada. 

Ei mäleta enam, kui palju takistusi kokku oli, aga kui täpsemalt rääkida, siis okserile peale keeramine läks meil veidi nihu ja Buda lahendas olukorra. Tiba kihutasime, lendasime mõnele takistusele hullu itsiga peale (ma olen pigem harjunud, et säärt on peaaegu alati liiga vähe ja seekord oli vastupidine olukord). Buda selga oleks võinud ilmselt ka külmkapi siduda ja ta oleks selle parkuuri auga lõpetanud. 

Üks pöörde trajektoor oli ka väike ja ta kobistas üht lattaeda kahtlaselt. 

Pisut kihutasime, üks kord vaatasin kriitiliselt hetkel alla (et veenduda, et ta oli peale takistust õigest jalast galopis), aga isegi hoolimata neist vigadest oli tunne muidugi võimas, jälle laksu all.

Frustratsioon ja eufooria, kõik 60 minuti jooksul? Kahtlane värk.

P.S. Proovisin esimest korda kannuseid. Selline tunne, et peaks hoidma jalgu harkis, hobuse külgedest kaugemal… Spooky.

P.P.S. Olete te kunagi mõelnud, kui kummaline soovitus on  – ära kaota tasakaalu! Justnagu keegi teeks seda tahtlikult – „mis teeks? Kui õige kaotaks tasakaalu ja vaataks, mis juhtub? :)