perpetuum mobile Heinz

Meie olematut tutvust arvesse võttes oli Heinz boksis väga pealetükkiv - püüdis igasse taskusse pugeda, keerutas ringi ja nuusutas kogu aeg mu pükse, nii et neile jäid kenad kollased lärakad teda meenutama.

Esimene samm oli kummaline, tundus, et tal ei olnud mingit oma rütmi ja ma pidin kogu aeg hoidma säärt peal, lugesin mõttes korduvalt rütmi, et leida mingit head biiti, mille järgi tatsuda.

Traavis hakkas ta iga kord kiirustama, aga kui ma ka üritasin aeglasemalt kergendada või õrnalt teda tagasi kutsuda, siis reageering oli aeglane tulema. Võttis tükk aega, enne kui saime normaalsesse rütmi. Kui see viimaks juhtus, hakkas kõik toimuma, ta tuli alla, oli mõnus sõita, kerge edasi saata. Jälle üks neist imelistest hobustest, kellega sõitmine on nagu muusika.

Kõik muidugi ei olnud nii roosiline, meil oli piduritega raskusi nii traavis kui galopis. Kokkusurutud põlved polnud mingi argument.  Iga peatuse tegemisel läks mitu meetrit, enne, kui me lõpuks pidama saime :(
Tihti jäin seljast pingesse ja Heinz läks selle peale ka endast välja. Heh, rääkimata sellest, kuidas me absoluutselt üksteisest mööda rääkisime galopitõstete vahepeal, kui Heinz hakkas püüdlikult pakkuma mulle igasugu käike, mida ma tellinud polnud.

Galopis oli kogu aeg kihutamise tunne ja ilusat hüpet ei tekkinud. Rääkimata sellistest kenadest koondamistest, mida nägin kord pealt, kui Katrin Heinzuga sõitis.

Ikkagi oli mõnus. Õhtu oli nii soe, et sai veel lühikeste varrukatega sõita. Kuu oli taevas nagu kollane pannkook. Isegi lapsed ajasid vaikselt kuskil omi asju. Chill.