Minnie vol 2

Täna jälle Minnie seljas!
Esimene samm oli kohe palju palju parem. Minnie oli lõdvestunud ja venitas kaela alla, kõndis reipalt ja näis igatpidi valmis suurteks tegudeks.
Esimene traav läks nagu ikka, kergendamise tähe all ja olgugi, et ma natuke pusisin neid sääri õigesse kohta saada, siis oli loom minuga leplik. Leplikum kui eile.
Teises traavis alustasin kergendamisega ja mõtlesin selle peale, kuidas Springstormi seljas sain sääred korralikult ümber hobuse, aga selle peale, kui ma sama proovisin teha Minnie seljas, sain vastuseks sammu jäämisi ja võnkuma hakkamisi. No natuke olen hämmingus küll.
Rohkem edasi, rohkem edasi. Otsustasin täisistakut teha, niipalju kui suudan, sest Minnie ütles taaskord, et see meeldib talle rohkem. Ok, ma pusin täisistakus veel oma raskust jalustel hoida ja mul lähevad vahel õlad krampi (= kontakt kaob), aga alati on põhjust harjutada.
Ratse lontis pidevalt, aga Minnie ei olnud mu peale väga pahane. Kohati näis ta isegi lõdvestunud ja rahulolev.
Niipea, kui ma alla jäin vaatama (ja pioneeri ausõna, ma ei tee seda enam NII tihti, kui varem!), kadus hoog ja hobune oli sääre taga.
Galopp näis eile siiski parem kui täna. Ma ei kuulnud selle kohta eriti palju kommentaare, aga selja oli selline tunne, et eile oli meil rohkem rütmi ja impulssi. Täna oli vasakule poole sõites traavile ülemineku järel programmis võnkumist ja see on mu nõrk koht. Kõik pisarad Markuse trennidest tulid meelde. Ja siis üks kord suvel, kui olime Brittaga kahekesi Taive trennis, tema sõitis Markusega ja mina Minniega. Ja nii me seal kahekesi võnkusime, täpipealt samamoodi :)
Nii et kui me tänagi jäime galopist traavi, siis oli mul natuke tegemist, et ennast korda saada ja traavi edasi sõita.
Siis tuli sõita poolistakus galoppi, mis samuti on nii nii harjumatu! Mõne tuttava hobuse seljas mõib ju mõelda, et võtan galoppi kokku või sõidan edasi või et milline oleks parkuurigalopp, aga Minnie seljas ma lihtsalt punnin mingisugustki rütmi hoida ja teen oluliselt rohkem verbaalseid ergutusi.
Täna ei olnud eriti tunnet, et see galopp oleks olnud kuidagiviisi kvaliteetne galopp. Võib-olla oli mingeid hetki, mil ma tundsin, nagu ta jalad oleks tulnud maast kõrgemale, aga rohkem olen pidevalt hõivatud selle horisontaalsuunaliste muredega - edasi- edasi, rütm-rütm... 
Vasakule sõites punnisin lõpuks uksepoolseid nurki läbi sõita. Minnie jäi hea meelega traavi, kui me sattusime teistele hobustele lähemale. Ok, võib-olla ta esitaks oma versiooni teistmoodi, näiteks et ratsanik läks iga kord uksepoolses nurgas seisvatele hobustele lähenedes rohkem pingesse, aga sellegipoolest, alles kolmandal korral õnnestus galopis nurk kenasti läbi sõita ja siis planeeritud üleminek traavi.
Lõdvestustraav näis tõepoolest lõdvestustraav.  See oli täitsa tore.

vau

Just need vähe keerukamad hobused on need, kes pakuvad parimat sõidumõnu, kas ei tundu nii?
Heinz ehmatas mind õues hetkeks, ta hakkas mu käekõrval maneeži poole liikudes mingeid imelikke samme tegema. Seljas aga oli kõik hoopis teistmoodi - täna tegi ta vähem seda tippivat ettevaatlikku sammu. Ma muidugi püüdsin mängida muretut kauboid, ainult kõrs oli hammaste vahelt puudu. Näis, et petsin ära, vahepeal oli samm juba väga mõnus ja Heinz ei tundunud eriti murelik. Pigem oli ta jälle selline, nagu suvel, parimates trennides suurel platsil.
Tegime natuke mõlemale poole seda poolikut Šarka päikeseratast.
Ja siis diagonaale ja traav-samm-traav üleminekuid.
Kui hakkas külge ette toppima, siis ma viisin sääre tahapoole ja ta sai kohe vihjest aru.
Kui ta hakkas nurgas jälle, tagumik ees, liikuma, pidin avama kergelt sisemist ratset, ei tohtinud katsuda välimist, välimine säär pisut tahapoole ja vastu. Mõlemad ratsmed ühtlases kontaktis, mõlemad istmikuluud võrdselt vastu sadulat. Treener muigas, et Heinz püsib täita kõiki neid 26 käsklust, mida ma kogemata talle oma istakuga annan, ta ei tea, et neist enamikke tuleks ignoreerida.
Siis kui kõik toimib, ongi nii tore sõita, nii võiks tundide kaupa nautida. Jeeeeeeeeeeeeee!
Seekord oli ka galopp väga mõnus ja tore ja üsna kontrolli all. Heinz oli lihtsalt võrratu ja Marit ütles, et rohkem teda tagant allapoole ma enam sõita ei suudaks.
Ja nagu kõigest eelnevast ei oleks juba minu jaoks piisanud, oli lõdvestustraav ka täielik nauding, tuli korraks jälle ratsutaja tunne peale, wiiii!
Heinz ei pablanud ja näis oma eluga peale trenni rahul olevat.
Vau trenn.

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(

pretty fly for a white guy (Grafs)

Midagi Grafsi liikumises on mugavat. Või siis nautisin ma täna lihtsalt seda, et ei olnud tunnet, nagu oleks vagunid taha haagitud :)
Alguses pidin natuke sammu utsitama, et mingi rütm taustaks kõlaks, aga traavis tuli pigem pisut rahulikumaks teda kutsuda ja keskenduda väga palju rütmile, sest seda ta ise loomulikult küll ei hakka hoidma. Pigem vastupidi, ta ujuks hea meelega vahelduvas rütmis.
Täisistak ei olnud tema seljas nii kandiline, kui ma mäletasin, aga võibolla on asi natuke ka selles, et olen seda rohkem viimasel ajal teinud. Tema oli treeneri sõnul ka teises vormis. Täna oli ka tunda, et mu lihased hakkavad vaikselt mu mõttele järele jõudma. Ei olnud enam kuskilt valus või raske.  Tasakaal kaob ikkagi natuke ära, õigemini, ma kipun vajuma nurkades või voldil külje peale, eriti täisistakus.
Oli selliseid hetki, kus ta ise pakkus ennast kenasti alla, oli väga pehme ja mõnus. Ma unistan sellest, et ma suudaks sõita nii heas tasakaalus, rütmis ja tunnetuses, et see kestaks absoluutselt kogu aeg, mitte et ta vahel nõksatab jälle ennast kangeks, kas minu kangestunud õlgade, käte või tasakaalukaotuse peale. Igal juhul oskab see hobune olla väga tore, juhul kui sa istud piisavalt kaugel, et ta ei saa sind lakkuda või kommi manguda :)
Galopitõstete ajal andsin lahkelt ratset ette, aga õnneks saime kiiresti treeneri abil jaole ja siis tulid ka tõsted välja nii nagu oli vaja. Mõlemasse jalga. Pean pigem mõtlema, nagu ma võtaks ratset tagasi, siis näeb see kaugemalt välja, nagu ma hoiaks seda paigal :)
Pärast tegime galopp-traav-samm üleminekuid ja tõsteid sammust. Keskendusin sellele, et ma hoian säärt peal ja kohe säilib ergas liikumine. Ette ei tohi ka vajuda. Täitsa toredasti läks, see oli kindlasti kõige parem harjutus täna. Tundus, et klappisime Grafsiga ka varasemast paremini.
Lõdvestustraavi puhul lõdvestus ta minu meelest korralikult ainult kaugemas seinas, ukse pool haaras miski tema tähelepanu, ta hakkas kiirustama ja tõstis pea. Tegime kahele poole kaks volti ja sillä siisti.
Iga kord, kui ma hakkan tegema lõdvestustraavi, siis tuleb mul silme ette üks tüdruk Ruilast (kelle nime ma ei tea), aga keda nägime Maarjaga aasta tagasi seal sõitmas. Ta tundus olevat hobusega nii üks, et kui ta kergendas, näis, et ta ei tee ise mitte midagi, hobune lihtsalt kergelt lükkab teda üles. Ning et tegelikult on ka sadula külge kinni kasvanud. See oli väga ilus vaatepilt, kahju, et ei mäleta, kes see oli, ehk leiaks ta kuskilt video pealt.
Ahh, kõige tähtsama oleks peaaegu unustanud! Ma lähen vist varsti starti! How fun is that? :)

Heinz ja tema meeleseisundid

Tänane trenn oli pigem vaimselt kui füüsiliselt väljakutseid esitav ja sellepärast eriti põnev.
Olime maneezis ja Heinz oli mõnevõrra erinevate asjade pärast mures, oli vaja kogu aeg leida lahendusi ja tasakaalu esitatavate nõudmiste ja pideva julgustamise-lõdvestamise vahel.
Samm oli tegelikult minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt toredake, kohe tuli hea tunne.
Traavis ei tundunud ka midagi väga viga, vähemalt seni, kuni ma kergendasin.
Täisistaku ajal tundsin, et ilmselt mu sääred ei ärata usaldust, sest ühel hetkel hakkas ikka see köievedu ratsmega pihta. Hakkasime tegema sääre eest astumist, alguses sammus, pärast traavis. Arvake ära, kummale poole mul see kehvemini välja tuli? :P

Selleks ajaks hakkas Heinz juba pisut muretsema ja oma suulisi nagu nätsu närima. Võttis jälle mõnevõrra aega, enne kui saime rahulikku traavi, millest sai hakata galopitõsteid tegema.
Esialgu paremale. Esimese tõste peale sain sarnase reageeringu nagu eile - oi, appi, ega me ometi galoppi ei hakka tegema? Kui siis galoppi saime, sai Heinz aru, et muretsemiseks ei olnudki põhjust ja pisut lõdvestus.
Vasakule poole võttis see kõik rohkem aega. Mingil hetkel hakkas ta jälle traavis tormama, nii et pidin hakkama jälle tegema peatusi ja kord ka taandama. Tegi kurvaks, et meie rütm kadus ära. Nagu ka see tore kontakt, mis esialgu tundus olevat kahepoolne kokkulepe. Asi läks nii hulluks, et ma tundsin, kuidas mu käed on krampis ja ratse lihtsalt libiseb käte vahelt minema. See ei saa küll õige olla. Tegime vahepeal puhke- ja mõttepausi.

Siis tuli pisut vaeva näha, et Heinz oleks jälle nõus normaalselt galopile minema. Väga palju tööd minu õlgade kallal, iga kord, kui ta veidi end allapoole lubas, siis tutiplutitasin ja sügasin nagu jaksasin, see tundus mõjuvat. Ainuke jama, et iga kord selles kohas, kus eelmine kord oli tõste, läks ta jälle sapsu täis.

Palju mõttetööd, aga see just pakkus pinget.

Siis tegime jälle reibast ja rütmikat sammu, pikalt ja mõnuga ning peale seda tuli läbi traavi teha jalavahetusi. Alles siis algas kogu "fun" pihta. Vaene loom hakkas niimoodi tormama, et ma pidin korduvalt teda katkestama ja peatusi hakkama tegema. Tunne nagu võidusõiduhobusel istuda. Mõned korrad õnnestus küll harjutust ka kuidagiviisi sooritada, aga mõned pöörded või voldid läksid täiesti sapsimise nahka.

Peale eelmist etendust olin pisut üllatunud, et saime lõdvestustraavis mingi talutava rütmi kätte ja et me ei tormanudki paanikas mööda maneezi ringi. Heinz tundus vahepeal isegi lõdvestunud :)

Nüüd jääb kahjuks väike paus mu trennidele vahele. Ühtepidi vist hea, asjadel on aega settida. Teistpidi nukker värk, näib et sadulasse ronimata aeg on nagu natuke raisku läinud aeg.
...
Millal ma küll selliseks muutusin? :)

ei taha ära sõnada ...

... aga tundub, et olen sattunud heade trennide lainele :)

Täna sõitsin Carpe Diemiga.

Püüdsin alguses teha aeglasest sammust reipamat sammu, eest ei hakanud midagi enne torkima, kui ta kõndis juba täitsa kenasti. Vaikselt ja pikalt mõlemale poole sammu, siis läksime traavile. Natuke tahtis vahepeal uinuda, kogu aeg pidi ise kramplikult oma rütmis kergendama. Üleminekud olid täna paremad kui tavaliselt, paar tükki tundusid nagu päris, sujuvad, ilma tasakaalukaotuste ja rabistamisteta.
Natukese aja pärast tundus, et ta ise ka tahab liikuda. Rütmi säilitada oli pisut keerulisem ülesanne kui eile Heinzuga.
 Esimeste galopitõstete ajal pigistasin silmad kinni ja hambad risti, tulgu mis tuleb, mina ratset ära ei anna, ükskõik kuidas ta ei venitaks. Tahtsin täna galopis proovida igasugu üleminekuid ja kokku-lahku-sõitmisi, sest galopp on selgelt minu jaoks kõige puslem allüür. Eriti Carpiga.  
Aga tegelikult ei tulnudki mingit sõda. Esialgu oli Carp muidugi pisut kandilisem, aga eks seda ju nimetataksegi soojendusgalopiks. Sekka mõned üleminekud ja tunne muudkui paranes. Püüdsin edasi sõita nii, et käsi ette ei viska, hobune laiali ei lähe, säär jääb peale ja hea tunne säilib. Noooooh... peaegu paari korraga jäin rahule.

Siis pidime tegema diagonaali peal Carpiga jalavahetusi. Seekord ebaõnnestusid esimesed. Enamasti ikka tasakaalu kaotuse pärast ja üks näiteks sellepärast, et ma tahtsin kaht asja korraga - jalavahetust ja tüürida hobust tagasi raja poole selle jalaga, mis oleks pidanud lihtsalt jaluse peale vajutama. Bad idea.
Korraks käis mul juba peast läbi, et kas täna on selline päev, nagu see, kui treener pidi Carpile jalavahetused ise meelde tuletama. Võibolla Carpil tuli ka see päev meelde, igal juhul järgmisel korral õnnestus pool vahetusest (tagumine pool jäi hiljaks). Järgmised olid juba paremad ja paremad, viimaste eest saime juba kiita. Hurraa!

Lõdvestustraavi ajal vaatas treener meid pikalt ja ütles, et ta ei tea kedagi, kes saaks Carpi niimoodi hetkega lõdvestuma. Allakirjutanu tundis ennast kõrvust tõstetuna. Hurraa-hurraa!

(Heinz)

Iga hobusega tuleb pöörata tähelepanu erinevatele asjadele. Täna pidin kohe sammus hakkama mõttes jälle laulma rütmi kaasa, et Heinz ei uinuks või ei laperdaks. 

Traavis võtsin samad prioriteedid - rütm (et me ei kiirustaks) ja otsesus (kergelt hakkas trajektoor loperdama, kui kaotasin tähelepanu). Tegime volte, peatusi, üleminekuid ja kolmeosalist serpentiini.

* Peaksin hakkama tegema rohkem peatusi traavist, ilma vahepealsete sammudeta, soovitas treener. Mitte küll päris tunni alguses, aga peale esimesi traave, kui me oleme mõlemad hobusega soojad. Sada aastat pole ka poolpeatusi teinud.

Need vahepealsed istakutrennid annavad nii palju juurde... Palju enesekindlam tunne on seljas olla, abiks oli vist ka see, et kõlkusin enne trenni pisut platsi ääre peal ja piilusin, kuidas Birgit ja Ebbe-Liisa sõitsid. Silmamälu värk.

Tegelikult on see harjumuse küsimus - oleks nii lahe, kui keha mäletaks iga kord seda asendit, mis tekitas õige tunde. Iga hobusega on see muidugi erinev, sellist üht ja ainukest asendit ei ole. Täna oli selga minnes tunne, et saaksin jalad alt kokku panna, hobune tundus nii kitsas. Iga kord Laki või Diamondi selga ronides on esialgu spagaadi tunne.

Traavidega jäin tõesti rahule, hobune tahtis nii meele järgi olla, piisas õrnast märguandest, ta oli kõigega nõus. Saime tempo paika, olime rütmis, kui mina olin seljas lõdvestunud, oli ka tema. Nii et igatpidi tore kommunikatsioon. Hoolimata sellest, et kogusin kogu aeg ratset, olid käed ikkagi suht pehmed ja tema ka ei avaldanud mingit survet ega vastupanu. Elagu!

Esimesed galopitõsted olid pisut plahvatuslikud. Tuli meelde esimene tund temaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga nüüd hakkas meil tekkima esimene pisike error - peale esimesi tõsteid hakkas ta hullult tahtma tormata, ennetas mu signaale, üritas ise traavi tormata ja mis kõige hullem - tundsin, kuidas meie pehme kontakt purunes kildudeks ja algas köievedamisvõistlus. Pidin uuesti endale meelde tuletama, et hinga rahulikult, mõtle rütmile, lõdvesta õlad (kuidas see küll võimalik on, kui samal ajal käed lähevad pingesse, et mitte ratset eest ära anda?). Muidugi kaldusin selle peale ka ise ette :(

Tegime mõnevõrra volte, püüdsin Heinzu rahustada ja iga kord kiita, kui ta kutsumise peale tagasi tuli. Hmm, keeruline värk. Nii kahju oli sellest kadunud pehmest kontaktist.

Voldid aitasid, natukese aja pärast oli jälle võimalik tõsteid teha. Tegime teisele poole ka ja siis tuli uus väljakutse. Mitte ainult ei hakka Heinz mõtlema mingite oma elementide peale (küljendamine? sääre eest astumine? mingid imelikud sammud külje suunas, mille nimetust ma ei tea), vaid ta ka "teeb markust" (jääb seisma ja ei taha enam liikuda, keerab ennast viltu ühes või teises suunas).

Voldid muutusid kandiliseks ja ebaühtlaseks. Õnneks Marit seletas kohe, mida teha ja panin tööle vaid sisemise sääre, sisemise õla ning ristluu. Välimise sääre ja ratsme "unustasime ära". Toimis. Nagu võluväel. Ühtäkki liikus Heinz kenasti mööda volti, kerges paindes, heas rütmis. Voila!

Lõdvestustraav ei olnud ka paha, mulle tundus ok.

Ma olen seda varemgi ütelnud, aga ütlen veel kord - sellised trennid on lihtsalt kirss tordil. 

Que pasa, Grafs?

Olen mitu korda pööritanud silmi, et kust otsast Grafs on laisk või ei taha liikuda. Esimesed trennid näitasid teda hoopis teisest küljest, täitsa mõnusast küljest.
Täna aga hakkas kõik juba sammus peale. Mul oli tegelikult plaan ja mitu mõtet soojenduse ja esimeste harjutuste suhtes, aga kui ma hakkasin aru saama, et juba sammus oli rütmi saada nii pagana keeruline, siis viskasin oma suured plaanid aknast välja ja keskendusin lihtsalt, hambas ristis, sellele, et samm näeks välja nagu samm ja mitte samm haua poole ja hobuse traavi saamiseks või selles rütmi hoidmiseks.
Kui andsin esimese märguande, et kuule, Grafs, teeme nüüd traavi, siis ta isegi ei ohanud selle peale! Ma olin jahmunud. Traavi me siiski saime, tegime mõned ringid ja iga kord, kui hakkasime voldi peal keskliinile lähenema, tahtis ta sammu jääda. Esialgu ma ei oodanud seda ja vajusin muidugi ette, sest minu rütm läks inertsist edasi :)
Pärast teist korda hakkasin rohkem jalga kasutama platsi keskel, püüdsin seda hetke ennetada. Vahel mõjus, vahel mitte. Seda rõõmu, et mina vajutan säärt ja tema läheb, Grafs ei pakkunud. Iga kord tuli näha vaeva, et teda tema letargiast välja saada.
Püüdsin sõita vahepeal teda traavis edasi ja kutsuda tagasi. Tulemuseks oli tihti see, et ta lihtsalt jäi sammu. Tal oli täna mu säärest (ja stekist) harukordselt ükskõik :(
Galopitõsted paremale õnnestusid vist kolmandal-neljandal korral, vasakule punnisime neid väga kaua. Esimesed oleks peaaegu õnnestunud, kui ma poleks ratset ära visanud. Ta hakkas tõusma, aga siis vajus ikka ära. Peale seda aga oli ta veendunud, et ähh, mis galopp, teeme parem lõdvestustraavi... kolmsada ringi järjest, kui vaja. Püüdsin sammust teha, ei õnnestunud, püüdsin stekiga julgustada, nope. Päeva päästis üks pisike latt, millest treener soovitas traavis üle sõita ja galopis jätkata, see lõpuks toimis.
Sellega me veel ei pääsenud, peale seda tegime täisistakus traavi. Ei olnud nii ebamugav, kui eelmine kord Karini trennis. Ta tuli alla ja oli palju lihtsam, mugavam, loogilisem ta seljas istuda. Just täisistakus traav tundus täna trenni kõrgeim hetk olevat (tegelikult tiba irooniline, kui mõelda mu viimaste postituste pealkirjade peale). 
Õlad on ka viimaste trennide märksõnad. Alla ja lõdvaks. Aitab saja surmapatu vastu, sealhulgas selle vastu, et käed oleks õiges kohas paigal. 
Kui ma tohin natuke mossitada, siis torisen veel, et mulle meeldib see tunne, kui jalad on ümber hobuse, aga täisistakus seda ei ole. Sääred lihtsalt vaikselt kolksuvad vastu külgi ja see ei tundu mulle mugav ega turvaline. Ma saan aru, et istak ja tasakaal on need, mis hobust mõjutavad, aga sääred ümber hobuse tundub praegu minu jaoks palju mugavam mõjutusviis. Eriti kui hobune peaks juhtumisi selle peale veel ka reageerima :)

Rolly, Grafs ja topeltokser :)

Täna oli super päev ratsutamiseks, päike säras silma ja sügise lõhna olid kõik kohad täis. Talli jõudes läks uni ära ja lõpuks tuli välja, et erinevate algavate põletike vastu on kõige efektiivsem ravi ratsutamine.

Tegime jälle täisistakut mitu-mitu ringi, üleminekuid galopist traavile. Galopitõsted hakkavad natuke meenutama õiget asja, mul on tekkinud mingi aimdus selle suhtes, mida ristluu peab tegema. Ilma välimise sääreta veel ei saa ega oska, aga vähemalt on mõned tõsted juba traavis ka galopitõste moodi.

Rollyga peab neid tegema väga õrnalt ja tundlikult, et ta ei "plahvataks". Üks kord õnnestus meil täna ka teha selline tõste, mille peale pidin pingutama, et tasakaal säiliks ja et ma ei kukuks selili sadula peale. Uups.

Siis galopist traavi jäämine ja kohe täisistakus edasi sõitmine. Vääääääga palju tasakaalu kiire taastamise küsimus. Kippusime pigem sammu jääma. Pärast sain aru, et mingil hetkel tuleb lihtsalt ratset Rollyle korraks imenatuke ette anda ja siis õrnalt tagasi küsida, sest kui ma käsi ette ei anna, siis ta ise kukub ratsme peale ja see pidurdab ta kohe sammu. 

Lõputraavi tegin mõned ringid ilma jalusteta. Ma olin oma lihastest pisut kõrgemal arvamusel, aga peale esimest ringi olid reielihased krampis... Pärast jätkasin poolistakus.

Pisut põnevamaid hetki pakkus Grafs, keda tohtisin täna õue jalutama viia. Härra Pealetükkiv alustas õue jõudes kohe olulise küsimusega, et kes siin keda õieti jalutab. Kui peale mingeid lead-and-follow harjutusi jäi mulle illusioon, et mina olen juhtival positsioonil, siis kui järgnesime Maritile ja Liisile (kes olid hobuste seljas), tõmbas ta küüni nurga juures käest lahti ja jooksis ühte avatud koplisse, ise endaga nii rahul...

Võtsin ta kinni ja läksime maneezi. Ukse juures tõmbas härra jälle käest ja kihutas keset maneezi püherdama. Mõnuga. Kui ta siis püsti tõusis, nägi ta välja nagu kõrbehobune, suu-silmad liiva täis. Päitsete pealt ei paistnud nimi "Domingo" enam välja.

No igal juhul võtsin ta jälle kinni ja jalutasime pisut ringi. Marit pakkus, et me võime pisut end seal lõbustada, Grafs võib ringi joosta, peaasi, et ta välja ei jookseks. Olin valmis teravateks elamusteks ja kui jäime maneezi üksi, seisin ukse ette ja lasin hobuse lahti.

Tutkit.

Ta seisis ja vaatas mind juhmi näoga.

Utsitasin teda jooksma ja ta läks traavi, aga vaatas mind kahtlustava näoga. Täpselt ühe ringi pärast jäi seisma ja vaatas mind veel juhmima näoga. Julgustasin teda leitud ruutmeetreid kasutama, aga mida rohkem ma teda utsitasin, seda kahtlustavamaks ta muutus.

Siis püüdis ta minu juurde tulla. Ma püüdsin teda suunata tagasi maneezi keskele ja sain ta mõneks sammuks nii kaugele, et ta tegin ringi galopis ja viskas korra takka üles, aga üldiselt oli selge, et mida rohkem ma teda julgustasin oma leitud vabadust kasutama, seda skeptilisemaks ta muutus. Paar korda hirnus (kohalolekukontroll?), aga kui keegi ei vastanud, näis ta julgus veelgi kahanevat ja ta seisis minust paari sammu kaugusel nagu lontis kutsikas. Oleks Springstorm oma hommikust tülinorijast boksinaabrit nüüd näinud...

Ühesõnaga, võtsin ta jälle nööri otsa ja hakkasime mööda maneezi kõndima. Vaatasime torbikuid, nuusutasime erinevaid redeleid, veendusime, et laperdavate maneeziseinte alt ei rooma kolle välja ja kui olime pisut jalutanud ja Grafs kõndis pea all, minu taga, siis läksime võtsime paar ampsu muru ja tagasi talli.

***

P.S. Neljapäeval olime poisiga samas trennis. Keegi vist hüppas samal ajal midagi, igal juhul küsis ta minu käest hetkel, kui sattusime hobustega kohakuti: "emme, kas sa tead kedagi, kes oleks kunagi topeltokserit hüpanud?" Ma ei saanud aru, mida ta topeltokseri all silmas peab?

Põhjust paanikaks pole, kõik on imelihtne, nagu on näha jooniselt, mis mulle eile õhtul üle anti :)

No team spirit today.

Tiimitunnet meil Rollyga täna ei tekkinud. Esimene traav oli vaevaline, Rolly loivas ja ei tahtnud liikuda. Ükskõik kuidas ma ei püüdnud, libises ratse kinnaste vahelt minema. Võtsin kindad käest ja lootsin, et ehk nüüd püsivad juhtmed paremini käes. Tühjagi. Teine traav oli pisut parem, aga vaid seetõttu, et treener juhendas samaaegselt ja suunas meid väikseid volte ja kaheksaid tegema. Samuti oli Rolly jaoks pandud latid maha, et ta ei lülituks välja. Eredaid hetki ei sähvatanud kordagi.

Minu tasakaal oli peaaegu olematu, kaldusin ette, vaatasin alla, viisin käed ette (kuidas võtta ratsmeid lühemaks nii, et ette ei vaju ja käsi sirgeks ei lase?), ratsmed libisesid kogu aeg pikemaks, nii kinnastega kui ilma, ühesõnaga, mitte mingit harmooniat. Ime siis, et Rolly kõikus igas suunas, ei tahtnud kuidagi alla tulla, komistas ja kobistas.

Selleks ajaks, kui hakkasime galoppi tegema, hakkas tekkima tunne, et äkki lõpetaks ära? Pole kunagi veel seda hobuse seljas mõelnud, aga täna ei tundunud olevat üks sellistest päevadest, kus ühe hobuse seljast maha ronides tahaks kohe järgmisele selga ronida.

Peale galopitõsteid soovitas treener Rollyle mitte infarkti tekitada. Vaene loom tõmbas nende peale sellise plahvatusega minema, et arvasin, et lendan seljast. Tegin enda arvates järgmised tõsted vaiksemalt, efekt oli sama. Treener soovitas  ギャロップを上げる (loe: teha tõste ainult ristluuga). Kui palju ma annaks selle eest, et seda osata :(


Võibolla tõesti olid viimased tõsted pisut paremad, aga Rolly oli selleks ajaks lõputust traavis tiirutamisest ja ebastabiilsest ratsanikust sellises meeleseisundis, et kui ta oskaks kirjutada, oleks loomakaitsesse juba kiri teel. Mulle tundus, et kui hakkasime lõdvestustraavi tegema, ohkas ta ilmselge kergendusega.
Mina ka.

Libiseva seiklused

Täna alustasime Carpe Diemiga samuti nätsu venitamisest ja esimene traav läks kirja ratsanikust higi välja pigistamisena. Mõlemad olime alguses kanged. Ja väljas oli temperatuuri ligi 30 kraadi. Tõõtamine ekstreemtingimustes, Carp tundus esialgu nagu surnt kronu, mille ümber tiirlevad tuhanded kärbsed muljet süvendasid. Samas, minu ümber tiirles neid vist samavõrra...
Kui hakkasime üleminekuid tegema, tuli elu natuke sisse ja tulid välja igasugused vead, näiteks kuidas ma sammust traavi minekul teda liiga palju lükkan. Vähem hüppamist sadula peal ja rohkem säärt.
Tegime kolmeosalisi serpentiine, vahepeal sammule jäämisega.
Pärast tegime volte üle pisikese kavaleti. R filmis meid (lisan video hiljem) ja ka filmi pealt on näha, kui vähe ma eluvaimu suutsin hobusesse puhuda. Vasakusse jalga galoppi tehes ta lihtsalt magas. Paremasse tõusid jalad ehk pisut kõrgemale.
Lõdvestustraav ei olnud see, mis parimatel päevadel.
Libiseva saaga algas sellest, et sidusin ta sõlme ja lootsin, et sellega asi ants. Kogu trenni pidin seda siis allpoole tirima, sest korduvalt oli see Carpe Diemil peapaelaks ja peaaegu silmade ees. Kahetsesin, et ma seda näppude vahele ei võtnud.
Kui platsilt ära läksime, siis ühel hetkel käis hele laks, minu väike sõrm oli tagurpidi ja Carp jäi seisma nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd see siis juhtus, meil oli õnnestunud see libisev Carpi jala alla saada. Õmblustest lahti ja mõneks ajaks tööst maas. Minu väike sõrm ka mõnda aega stressipalli liigutustes ei osale.