Tegime sellist asja nagu kergendamine traavis üle ühe. Põhimõtteliselt tekkis selline valsi tunne - üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm. Segaseks läks ainult siis, kui oli vaja rohkem säärega pigistada. See pigistamine on kinnistunud mingi üles-alla-liikumise juurde ja nii näis ka loogiline hakata taas tavapäraselt kergendama.
Zillionile tänane programm näis meeldivat, sest ta lasi ennast peale mõningast imestamist lõdvemaks, pakkus võnkumist-kõnkumist ainult korra ja galopis näis ka olevat eluga rahul.
Showing posts with label kergendamine. Show all posts
Showing posts with label kergendamine. Show all posts
Monday, September 28, 2015
Friday, January 24, 2014
Rollyga tõsist tööd tegemas
Täna tegime kõvasti tööd jälle istaku kallal ja kes olekski selle jaoks parem hobune kui Rolly...
Voldid avatud kaarel on hakanud seis paremaks minema, aga seinani jõudes või nurka jõudes vajun ära või jään liiga palju lootma seina toetavale mõjul. Seda oli tegelikult kohe alguses näha, kui läksin traavis Rollyga keskliinile. Hirmus ujumine hakkas pihta, läbi Rolly pea ja kaela ja õlgade ja tagumiku.
Mõlemad istmikuluud peavad sadulat tundma, hobune sisemise sääre ja välimise ratsme vahel...
Siis veel see, kuidas ma traavis vahetan jalga, millele kergendan. Vaja rohkem läbi jaluste seda teha.
Ja siis see, kuidas ma kergendan - tihtipeale liiga kõrgele.
Ja siis see, kuidas ma galopis seljas istun - rohkem sadula külge ja vähem õhku palun.
Karmilt külm oli, isegi traavi ajal tundsin, kuidas mõned näpud ja varbad hakkavad küljest kukkuma. Ise ei saa soojaks ja hobune tundub ka kuidagi kangem.
Sellised intensiivsed, aga füüsiliselt väsitavad trennid tunduvad samas kohutavalt produktiivsed. Kuidas seda kõike nüüd kiiresti talletada, omastada ja kinnistada...?
Homme läheb poiss oma esimesele võistlusele. Ma ei jõudnud talle veel uudist teatada või Karini taktikat proovida, kui ta pidi tallis vastama küsimusele, et mis hobusega ta võistlema läheb. Ta oli tükk aega vait, aga minu üllatuseks ei ajanudki sõrgu vastu, pigem tundus ideest isegi pisut intrigeeritud olevat.
Voldid avatud kaarel on hakanud seis paremaks minema, aga seinani jõudes või nurka jõudes vajun ära või jään liiga palju lootma seina toetavale mõjul. Seda oli tegelikult kohe alguses näha, kui läksin traavis Rollyga keskliinile. Hirmus ujumine hakkas pihta, läbi Rolly pea ja kaela ja õlgade ja tagumiku.
Mõlemad istmikuluud peavad sadulat tundma, hobune sisemise sääre ja välimise ratsme vahel...
Siis veel see, kuidas ma traavis vahetan jalga, millele kergendan. Vaja rohkem läbi jaluste seda teha.
Ja siis see, kuidas ma kergendan - tihtipeale liiga kõrgele.
Ja siis see, kuidas ma galopis seljas istun - rohkem sadula külge ja vähem õhku palun.
Karmilt külm oli, isegi traavi ajal tundsin, kuidas mõned näpud ja varbad hakkavad küljest kukkuma. Ise ei saa soojaks ja hobune tundub ka kuidagi kangem.
Sellised intensiivsed, aga füüsiliselt väsitavad trennid tunduvad samas kohutavalt produktiivsed. Kuidas seda kõike nüüd kiiresti talletada, omastada ja kinnistada...?
Homme läheb poiss oma esimesele võistlusele. Ma ei jõudnud talle veel uudist teatada või Karini taktikat proovida, kui ta pidi tallis vastama küsimusele, et mis hobusega ta võistlema läheb. Ta oli tükk aega vait, aga minu üllatuseks ei ajanudki sõrgu vastu, pigem tundus ideest isegi pisut intrigeeritud olevat.
Saturday, October 19, 2013
Beirut 2009
Oi, kui armas titaaa! Nii armas ja südamlik boksis, lihtne valmis panna ja uudishimulik ilma olemata pealetükkiv.
Tital oli mulle palju õpetada. Saime mõnusalt palju ise pusida ja üksteist tundma õppida.
Jaluseid täna nii pikaks ei pannud, kui tavaliselt. Esimeste meetrite ajal traavis tekkis tunne, et sääred on vale koha peal või lihtsalt fikseerimata. Tundus, nagu sadulaäär oleks väga libe ja minu asend sadulas haavatavalt ebakindel. Natuke pusisin seda õiget tasakaalu leida, Kertu platsi ääres mainis ka, et tundun pinges. Treener ütles, et ma paneks sääred tahapoole ja toetuksin rohkem jalustele. Peale väikest korrigeerimist tundus lihtsam tasakaalu jääda. Sellist tunnet, et sääred on kindlas kohas vastu hobust, nagu näiteks Rollyga, kui ta on sääre ees, ei olnud.
Püüdsin hästi-hästi otse olla ja ka nurkades mitte eriti kuskile kalduda. Kordasin iga sirge peal endale, et õlad alla, õlad alla. Käed nii pehmeks kui võimalik.
Esimese traavi lõpuks oli nii tore juba. Alguses ta küll pisut võõristas tallipoolset lühikest seina, aga see läks ruttu üle.
Teise traavi ajal tegin volte ja üleminekuid. Lugesin ära, mitu sammu ja kui pika jupi traavi, midagi juhuslikkuse hooleks ei jätnud. Igal järgmisel ringil jäi üleminek traavi sellesse kohta, kus eelmine kord oli olnud üleminek sammu või peatus. Tita oli nii tubli ja nii kiire reageerima nii õrnadele märguannetele.
Voltide ajal pidin sisemisele jalusele suruma ja kogu aeg tuli teadlikult mõelda tasakaalu peale. Ja rütmi peale, sest Beirut oleks hea meelega ka kiiremini voltidega hakkama saanud või sirge peal edasi põrutanud. Iga säärepuudutus ja põlve surumine mõjus kohe. Milline mõnu on sellise hobusega sõita!
Osad galopitõsted läksid nihu, paar tükki olid ekstratoredad, millega võis väga rahule jääda. Galopp näikse endiselt olevat minu tasakaalu jaoks kõige nõrgem allüür (tiba vist loogiline kah?), sellest traavi jäädes pean ikka hullult pusima, et mitte ette vajuda.
Teine väga kriitiline hetk on see, mis järgneb ebaõnnestunud galopitõstele. Kui tegemist pole just puust ja esimesed traavid skippinud hobusega, siis enamik neist lähevad ruttu pikka traavi ja sealt oleks vaja nüüd traavi lühendada, saada hobune kenasti jälle enda alla samal ajal tasakaalu säilitades ja kohe, kui tõste tundub tõenäoline, teha uuesti tõste. Mul kulub selleks kõigeks lubamatult palju aega :(
Või siis ei ole ma veel veendunud, et kas nüüd juba on õige hetk uus tõste teha või on ta ikka pisut liiga laiali, traav liiga pikk, liiga uimane jne jne.
Selle peale kulub nii palju aega, et uue tõste ajaks on hobune jõudnud seisukohale, et tegelikult ilmselt polnudki ette nähtud galoppi tõusta.
Teine jama on sellega, mida ja kuidas käituvad samal ajal minu käed. Esimeste traavide ajal püüan olla hirmus pehme käega, kutsuda ja lõdvestada, kutsuda ja lõdvestada. Ja kui siis on vaja peale ebaõnnestunud galopitõstet hobune tagasi saada, muutuvad käed ühtäkki kurjaks ja koledaks.
Not nice.
Treener tegi täna märkuse selle kohta, et tõste ajal jälle annan käed liiga ette ja ma ei saa seljas arugi, et andsin. Peab kellegi filmima panema. Ilmselt on mu käed kuidagi seotud mu istakuga ja kui mu keha peaks liikuma pisut tahapoole, siis käed kompenseerivad seda teisele poole liikumisega?
NB! Täna püüdsin rohkem usaldada tunnet ja vähem silmi ja tegin eksperimendi. Tulemus - tundsin traavis iga kord ilma alla vaatamata 100% ära, kummale jalale kergendada! Hurraa!
Edit: Leidsin täna jälle arvutist sadu puutumatuid pilte, mis ootavad töötlemist. Nende seas ka ühe tuttava näo, kellega käisime eelmine pühapäev mere ääres :)
Tital oli mulle palju õpetada. Saime mõnusalt palju ise pusida ja üksteist tundma õppida.
Jaluseid täna nii pikaks ei pannud, kui tavaliselt. Esimeste meetrite ajal traavis tekkis tunne, et sääred on vale koha peal või lihtsalt fikseerimata. Tundus, nagu sadulaäär oleks väga libe ja minu asend sadulas haavatavalt ebakindel. Natuke pusisin seda õiget tasakaalu leida, Kertu platsi ääres mainis ka, et tundun pinges. Treener ütles, et ma paneks sääred tahapoole ja toetuksin rohkem jalustele. Peale väikest korrigeerimist tundus lihtsam tasakaalu jääda. Sellist tunnet, et sääred on kindlas kohas vastu hobust, nagu näiteks Rollyga, kui ta on sääre ees, ei olnud.
Püüdsin hästi-hästi otse olla ja ka nurkades mitte eriti kuskile kalduda. Kordasin iga sirge peal endale, et õlad alla, õlad alla. Käed nii pehmeks kui võimalik.
Esimese traavi lõpuks oli nii tore juba. Alguses ta küll pisut võõristas tallipoolset lühikest seina, aga see läks ruttu üle.
Teise traavi ajal tegin volte ja üleminekuid. Lugesin ära, mitu sammu ja kui pika jupi traavi, midagi juhuslikkuse hooleks ei jätnud. Igal järgmisel ringil jäi üleminek traavi sellesse kohta, kus eelmine kord oli olnud üleminek sammu või peatus. Tita oli nii tubli ja nii kiire reageerima nii õrnadele märguannetele.
Voltide ajal pidin sisemisele jalusele suruma ja kogu aeg tuli teadlikult mõelda tasakaalu peale. Ja rütmi peale, sest Beirut oleks hea meelega ka kiiremini voltidega hakkama saanud või sirge peal edasi põrutanud. Iga säärepuudutus ja põlve surumine mõjus kohe. Milline mõnu on sellise hobusega sõita!
Osad galopitõsted läksid nihu, paar tükki olid ekstratoredad, millega võis väga rahule jääda. Galopp näikse endiselt olevat minu tasakaalu jaoks kõige nõrgem allüür (tiba vist loogiline kah?), sellest traavi jäädes pean ikka hullult pusima, et mitte ette vajuda.
Teine väga kriitiline hetk on see, mis järgneb ebaõnnestunud galopitõstele. Kui tegemist pole just puust ja esimesed traavid skippinud hobusega, siis enamik neist lähevad ruttu pikka traavi ja sealt oleks vaja nüüd traavi lühendada, saada hobune kenasti jälle enda alla samal ajal tasakaalu säilitades ja kohe, kui tõste tundub tõenäoline, teha uuesti tõste. Mul kulub selleks kõigeks lubamatult palju aega :(
Või siis ei ole ma veel veendunud, et kas nüüd juba on õige hetk uus tõste teha või on ta ikka pisut liiga laiali, traav liiga pikk, liiga uimane jne jne.
Selle peale kulub nii palju aega, et uue tõste ajaks on hobune jõudnud seisukohale, et tegelikult ilmselt polnudki ette nähtud galoppi tõusta.
Teine jama on sellega, mida ja kuidas käituvad samal ajal minu käed. Esimeste traavide ajal püüan olla hirmus pehme käega, kutsuda ja lõdvestada, kutsuda ja lõdvestada. Ja kui siis on vaja peale ebaõnnestunud galopitõstet hobune tagasi saada, muutuvad käed ühtäkki kurjaks ja koledaks.
Not nice.
Treener tegi täna märkuse selle kohta, et tõste ajal jälle annan käed liiga ette ja ma ei saa seljas arugi, et andsin. Peab kellegi filmima panema. Ilmselt on mu käed kuidagi seotud mu istakuga ja kui mu keha peaks liikuma pisut tahapoole, siis käed kompenseerivad seda teisele poole liikumisega?
NB! Täna püüdsin rohkem usaldada tunnet ja vähem silmi ja tegin eksperimendi. Tulemus - tundsin traavis iga kord ilma alla vaatamata 100% ära, kummale jalale kergendada! Hurraa!
Edit: Leidsin täna jälle arvutist sadu puutumatuid pilte, mis ootavad töötlemist. Nende seas ka ühe tuttava näo, kellega käisime eelmine pühapäev mere ääres :)
Tuesday, September 17, 2013
Täna külastas mind põgusalt Istak
Hurraa!
Lõpuks ometi sain kergendades selle päris õige tunde kätte, selg polnud nõgus, kergendasin nii nagu vaja, ei tõusnud liiga kõrgele, hobune oli sääre ees. Esialgu tundus, et istun liiga tooliistakus, aga samas tundus liikumine keha jaoks väga loogiline ja selge, sääred olid suht fikseeritud Rolly külgedele, ei laperdanud, kõik tundus paigas, käsi oli lihtsam hoida iseseisvana. Nagu mingi klikk oleks seest läbi käinud, endal tekkis ka tunne, et that's it!
Treener ütles, et kõik on väga õige, nüüd tuleb see tunne meelde jätta.
Natuke vist aitas kaasa ka eilne trenn Markusega ja sügava istaku harjutamine.
Ratsme võtmisest tuli ka palju juttu. Olen liiga mures selle pärast, et ma hobust suust ei haaraks ja kohe, kui hakkan ratset võtma, läheb istak paigast ära. Rohkem tööd näppudega, ei tohi karta hobuselt ratset küsida.
Galopitõsted tegime esialgu kõik koos paremasse jalga ja sammust. Hiljem traavist.
Veel sain täna uue kogemuse - hüppasime Rollyga üle pisikeste takistuse moodi asjade, väikeste lattide ja madala ristikese. Oi, kuidas ta selle peale elavnes!
Selliste pisikeste hüpete kohta otsustas ta esimesed korrad jube kaugelt hüpata ja see ajas mu segadusse, kippusin enne teda lendu minema. Aga tema hüpe oli nii mugav ja mõnus, et rahunesin kohe maha ja lasin hobusel tema asja teha.
Hüppasime ka kaks takistust üksteise järel, kus oli vaja teha 6 fuleed vahele. Arvestades, kuidas ma alguses ei saanud teda hoitud heas rütmis, sest mõned sammud enne takistust hakkas ta kiirustama ja takistusele peale kihutama, kartsin, et me ei saa samme klappima, aga tundub, et Rollys on peidus pisike annus matemaatikut, sest peaaegu kõik sobis kenasti.
Seda, kuidas nähakse juba kaugelt silmaga, et kas samm klapib, kas on vaja pikendada/lühendada või kuidas on võimalik sättida hobuse esijalad enne takistust tikutopsi peale, ma isegi ei ürita veel mõista. Selleks peab vist ka väga hästi tundma konkreetse hobuse fuleede pikkuseid ja kõiki käike.
Siis hüppasime raja moodi asja. Esimene vasikas läks aia taha, mulle jäi liialt pähe jutt, et pean tegema jalavahetuse traavis, seetõttu vussisin neljandale takistusele pealesõidu ära. Teisel korral õnnestus paremini.
Rollyt oli vaja rohkem tagasi hoida, meenutas mulle natuke talviseid hüppetrenne Aariaga, kus tuli ratse hoida ülikonkreetne. Ta tahtis enne takistust kiirendada ja peale seda üleüldse lendu minna. Viimased korrad võtsin teda palju konkreetsemalt tagasi, ta ei pannud seda mulle pahaks ja viimased hüpped olid treenerit tsiteerides - "euro".
Monday, September 9, 2013
Hello, Rolly
Mul oli täna trenni sõites tunne, et täna tuleb Rollyle koplisse järele minna ja tunne osutus õigeks.
Esimeses traavis punnisime ratsmepikkuse kallal ja ma ei olnud seljas päris stabiilne, täna tundsin rohkem kui tavaliselt, et säär kõikus edasi ja tagasi.
Kas põhjuseks oli see, et ma polnud kaks päeva hobuse seljas istunud või Rolly vetruv selg, igal juhul oli kergendades vaja kogu aeg mõttes analüüsida, et kas liigun ökonoomselt või hüppan jaluste peale püsti, kas säär ei laperda ja kas liigun õigest kohast. Järelikult on harjumus kui selline veel habras.
Ma püüdsin hoolega hoida ratset piisavalt lühikesena, aga otsisin ikka kuldset keskteed nõudmise ja palumise vahel. Tahaks, et säär tuleb esimesena, hobune pakub ja siis kerib käsi ratset. On see õige?
Teises traavis tegime üleminekuid ja volte. Väga meeliülendavaid samme ratsmes ei olnud, aga samas jäin enam-vähem rahule sellega, mida me saavutasime. Paar korda viskas Rolly pea alla, kaela ümaraks, nii et käed olid "tühju ratsmeid" täis.
Nurkades kipun käsi ette viskama või siis ise ette kummardama, natuke lihvisime seda.
Väljend "hobune sääre ees" on olnud viimaste tundide märksõna ja see on samuti midagi, mis on habras tekkima ja kerge kaotada. Täna püüdsime ka väga, aga kui keskendun mingile detailile, unustan sääred laperdama ja kannad püsti mööda hobuse külge ronima, see aga rikub pildi kohe ära.
Jalutasime vahepeal ikka üle lattide ja Rolly ei koperdanud-kobistanud täna üldse nii palju, kui tavaliselt.
Esimese galopitõste eest sain kiita. Oli ettevalmistatud ja galopp oli kohe kaubanduslik. Peale paari ringi olin aga ise võhmal, keel vestil. Tegime mõlemat pidi, proovisin pikendada ja koondada - Rolly seljas on sellised harjutused nagu kirss tordil - puhas rõõm.
Kui hakkasime teist galoppi tegema, juhtus minu ja Rolly kommunikatsioonis midagi. Ühtäkki ei saanud ma teda rajal hoitud, ta jooksis, pea püsti, püüdis minu signaale ennetada, ise galoppi minna ja kui siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi, siis ülla-ülla - me ei pidanud isegi diagonaalijoonest kinni, vaid laperdasime koos siksakki üle platsi?!
Korduvalt on nii, et istud hobuse seljas, punnid ja punnid, ent tunned, kuidas hoolimata pingutustest istub hobune ratsme peal, laperdab all või lihtsalt on kange. Siis tuleb treener, käsib väikese sõrme püsti tõsta ja rohelisele elevandile mõelda ja voila! ühtäkki hakkab hobune sind kandma ja teeb hea meelega kõike. Ehh, millal see hobuselugemise oskus minu hoovile jõuab?
Esimeses traavis punnisime ratsmepikkuse kallal ja ma ei olnud seljas päris stabiilne, täna tundsin rohkem kui tavaliselt, et säär kõikus edasi ja tagasi.
Kas põhjuseks oli see, et ma polnud kaks päeva hobuse seljas istunud või Rolly vetruv selg, igal juhul oli kergendades vaja kogu aeg mõttes analüüsida, et kas liigun ökonoomselt või hüppan jaluste peale püsti, kas säär ei laperda ja kas liigun õigest kohast. Järelikult on harjumus kui selline veel habras.
Ma püüdsin hoolega hoida ratset piisavalt lühikesena, aga otsisin ikka kuldset keskteed nõudmise ja palumise vahel. Tahaks, et säär tuleb esimesena, hobune pakub ja siis kerib käsi ratset. On see õige?
Teises traavis tegime üleminekuid ja volte. Väga meeliülendavaid samme ratsmes ei olnud, aga samas jäin enam-vähem rahule sellega, mida me saavutasime. Paar korda viskas Rolly pea alla, kaela ümaraks, nii et käed olid "tühju ratsmeid" täis.
Nurkades kipun käsi ette viskama või siis ise ette kummardama, natuke lihvisime seda.
Väljend "hobune sääre ees" on olnud viimaste tundide märksõna ja see on samuti midagi, mis on habras tekkima ja kerge kaotada. Täna püüdsime ka väga, aga kui keskendun mingile detailile, unustan sääred laperdama ja kannad püsti mööda hobuse külge ronima, see aga rikub pildi kohe ära.
Jalutasime vahepeal ikka üle lattide ja Rolly ei koperdanud-kobistanud täna üldse nii palju, kui tavaliselt.
Esimese galopitõste eest sain kiita. Oli ettevalmistatud ja galopp oli kohe kaubanduslik. Peale paari ringi olin aga ise võhmal, keel vestil. Tegime mõlemat pidi, proovisin pikendada ja koondada - Rolly seljas on sellised harjutused nagu kirss tordil - puhas rõõm.
Kui hakkasime teist galoppi tegema, juhtus minu ja Rolly kommunikatsioonis midagi. Ühtäkki ei saanud ma teda rajal hoitud, ta jooksis, pea püsti, püüdis minu signaale ennetada, ise galoppi minna ja kui siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi, siis ülla-ülla - me ei pidanud isegi diagonaalijoonest kinni, vaid laperdasime koos siksakki üle platsi?!
Korduvalt on nii, et istud hobuse seljas, punnid ja punnid, ent tunned, kuidas hoolimata pingutustest istub hobune ratsme peal, laperdab all või lihtsalt on kange. Siis tuleb treener, käsib väikese sõrme püsti tõsta ja rohelisele elevandile mõelda ja voila! ühtäkki hakkab hobune sind kandma ja teeb hea meelega kõike. Ehh, millal see hobuselugemise oskus minu hoovile jõuab?
Tuesday, October 9, 2012
Uuele katsele Niitväljal Meloodiaga
Jeiiiiii! Täna tegime korraliku trenni, mina jälle Meloodiaga, aga koos lubadusega, et keset tundi vahetame. Alguses oli meil Meloodiaga erimeelsusi selle suhtes, et kuhu poole me peaksime liikuma ja kas peaksime liikuma teisel pool maneezi kui Maarja ja Angela või samal pool. Kui need vaidlused said peetud, siis saime juba päris hästi hakkama. Vahepeal tundus, et ta näeb kolle teisel pool maneezi, kus teised hobused töötasid, aga tagant edasi ajamine toimis kenasti.
Tegime kergendatud traavi ja galoppi, mis tuli juba korde otsas väga kenasti välja :) Ma olin nii rahul endaga - väga vähe toetasin kätt sadulale ja sain ta kenasti juba tõstetud. Ma saan aru küll, et mis viga korde otsas tõsta, kui treener seisab kordepiitsaga kõrval, aga sellegipoolest olin rõõmus, et mu signaalid olid selgemad, ma ei kaldunud ette ja tundisin end juba üsna kindlalt. Meloodia läks kenasti galopile ja galopis ei olnud ta selg üldse nii ebamugav, kui traavis ja täisistakus.
Väga positiivne.
Ellen ka lohutas, et see üleminek galopilt traavile, kus esialgu ma kipun ikka tonts ja tonts pisut üles-alla hüppama, ongi kõige raskem asi, nii et ärgu ma muretsegu.
Kui me siis hobuseid vahetasime ja ma Angela selga sain, siis tegime ainult täisistakus traavi, mis oli tema seljas muidugi väga mõnus. Ja ma pean jälle ära mainima selle, et üleüldse on Angela nii püüdlik ja tundlik ja nii kergesti juhitav ja lihtne hobune. Miks alati mina saan need "professorid" ja "jonnipunnid" ja "kavalpead", kellega tuleb hirmsasti jonnida ja punnida, enne kui koostöö sujuma hakkab? :)
Tegime kergendatud traavi ja galoppi, mis tuli juba korde otsas väga kenasti välja :) Ma olin nii rahul endaga - väga vähe toetasin kätt sadulale ja sain ta kenasti juba tõstetud. Ma saan aru küll, et mis viga korde otsas tõsta, kui treener seisab kordepiitsaga kõrval, aga sellegipoolest olin rõõmus, et mu signaalid olid selgemad, ma ei kaldunud ette ja tundisin end juba üsna kindlalt. Meloodia läks kenasti galopile ja galopis ei olnud ta selg üldse nii ebamugav, kui traavis ja täisistakus.
Väga positiivne.
Ellen ka lohutas, et see üleminek galopilt traavile, kus esialgu ma kipun ikka tonts ja tonts pisut üles-alla hüppama, ongi kõige raskem asi, nii et ärgu ma muretsegu.
Kui me siis hobuseid vahetasime ja ma Angela selga sain, siis tegime ainult täisistakus traavi, mis oli tema seljas muidugi väga mõnus. Ja ma pean jälle ära mainima selle, et üleüldse on Angela nii püüdlik ja tundlik ja nii kergesti juhitav ja lihtne hobune. Miks alati mina saan need "professorid" ja "jonnipunnid" ja "kavalpead", kellega tuleb hirmsasti jonnida ja punnida, enne kui koostöö sujuma hakkab? :)
Subscribe to:
Posts (Atom)