vihma ja tuult

Hoolimata koerailmast oli Rolly täna jälle heas tujus ja kuigi seda kahetaktilist sammu tuli ikka ette, siis ülejäänud osa trennist ei toimunud väga suurt loivamist. Panin tähele, et kui ma hakkan rohkem säärt kasutama, läheb alaselg ikka räigelt krampi, just siis, kui ma veel soe ei ole. Pärast saan juba lõdvemalt asja võtta. Ja pauside ajal ei tohi mingil juhul autopilooti sisse lülitada, siis oleme mõlemad palju ärksamad.
Olime väikese platsi peal, kus oli paaris nurgas natuke sissesõidetud kraav, mis suunas meid loomingulisusele. Enne veel, kui me seda saime hakata täiel määral kasutama, saime ette latte ja torbikuid, millest pidime läbi sõitma ja mööduma.
Harjutus nägi välja selline - torbikute vahelt traavis otse keskliinile, kus olid kaks latti maas, neist üle ja siis jälle torbikute vahelt välja vastassuunas. Esimesed kaks korda ei saanud me lihtsalt torbikute vahele kuidagi pihta, pööre tuli liiga suur. Välimine ratse, raskus sisemisele jalusele, säär vastas...  Lattide peal oli otsepüsimine keeruline, sest ma pole täisistakus veel nii palju ümber hobuse. Kaks korda õnnestus siiski hoida sääred piisavalt ümber hobuse, nii et ma tundsin, kuidas Rolly jalad hakkasid tõusma vuhh ja vuhh kõrgemale. Koolisõidu-stuff.
Aga kas panite tähele, et ma kasutasin jälle sõna "täisistak"? Ja ilma valuvaigistita? Where's my cookie? :)
Galopp oli endiselt vasakule parem kui paremale, nii näis vähemalt seljast. Nagu eelnevalt traavis, pidin ka galopis püüdma pigem hoida teda lühemana ja rohkem koos. Kui Rolly laiali läheb, siis ta läheb ikka laiali.
Peale esimesi soojendusi tuli teha läbi traavi diagonaalil jalavahetusi. Muidugi läks loomal suht varsti "ma-tean-seda-harjutust"-lambike põlema ja ta püüdis ennetada. Mitte väga hullult, üks kord vajusin küll räigelt ette.
Aga tegelikult nägime vaeva hoopis selle kallal, et kui ma tulen vasakust jalast diagonaalile, siis olevat mu õlad hobuse õlgade kohal ja see ei tohiks tegelikult ju üldse võimalik olla. Mul tuli ennast kõvasti tahapoole projekteerida ja pärast oli olnud täitsa ok.
Siis saadeti meid jalutama koplinöörideni ja tagasi.

vaidlused Rollyga

Alustasime nii rahulikult ja lõdvestunult kui võimalik ja mul olid kogu aeg tundlad püsti, et kas Rolly sammus on ikka õige arv biite. Kuna plats oli lattidega jaotatud koolisõiduplatsi suuruseks osaks, siis käisime üle nende, ühtpidi ja teistpidi.
Ratsme korjamisega olin nii diskreetne kui olla suutsin ja see näis toimivat. Üleminek traavi oli seekord tõesti väga sujuv ja kuidagi .. kena. Traav samamoodi. Ma ei julgenud hingata ja ei julgenud hingamist kinni hoida, sest see esimene traav näis ikka väga hea. Oligi olnud, Marit kinnitas seda peale trenni.
Suunamuutus vasakule rikkus muusika ära, sest Rolly reageeris sellele kiirustamisega, millele omakorda mina vastasin igasuguse kakofooniaga - vajutasin põlvi kokku, vajusin samal ajal ette, siis võtsin ratset ja see tagasitulek võttis meil tükk aega ja palju vaeva. Vasakule ei olnud nii tore traav kui paremale.
Teine traav näis füüsiliselt nii palju raskem. Muidugi püüdsin jälle korrata seda, mis esimesele traavile eelnes, aga Rolly ei olnud enam sama lõdvestunud ja kui rääkida rütmist, siis selle hoidmine oli peaaegu võimatu. Püüan olla jalustel, ent kui rütm muutub, Rolly ootamatult pidurdab või hakkab kiirustama, siis vajun ette ja selle peale muudab ta veel rohkem rütmi. Polegi oluline, kes alustab või kes kelle peale reageerib, aga selge on see, et ma veel ennast liikumatus raamis hoida päriselt ei suuda. Ja kui ma lähen seljast krampi, vastab Rolly sellele teadagi millega.
Pausid võiks trennidest Rollyga üldse ära kustutada, sest peale neid näib, et me mitte ei alusta algusest, vaid lähme sammukese tagasi. 
Ma ei ole just kõige suurem jänes maailmas, aga täisistakut kardan viimasel ajal nagu tuld. No täna oli veel eelmisest draamast natuke valus, aga tegelikult peab millalgi ikkagi hakkama vaikselt ennast sellega jälle piinama ja harjutama. Üks kord sai seda ju varem tehtud ja tulemusena sain isegi ühe skeemi lõpuni sõidetud.
Need vaidlused ratsmepikkuse üle jätkusid. Me võisime lõpetada eelmise seti pehmes ja sõbralikus toonis, aga peale pausi jälle alustada sellest, et Rollyl oli lõug ees, hambad risti ja igast keharakust kiirgamas välja mitte eriti peidetud sõnumeid minu istaku või käte kohta.
Voldid, painutused, üleminekud ei tundunud seekord mõjuvat. Niuks. Ma ei teadnud, mida ma veel teha saan, aga sellises seisus galoppi alustada ei näinud olevat mõistlik.
Rolly meenutab mulle mu vanaema, kes võib sinuga vaielda maa mustaks millegi üle ja siis veidi aeg hiljem unustada kogu vestluse ja olla isegi solvunud, kui talle tema seisukohti meelde tuletatakse.
Marit rõhutas, et ilma impulsita ei saagi Rolly mulle midagi pakkuda ja alustasime siis sellest.
Galopis paremale poole unustas Rolly ühtäkki kõik meie eelmise vaidluse ära ja muutus jälle selleks toredaks, pehmeks, puristavaks ja mõnusalt hingavaks Rollyks. Oi kui tore oli seal seljas siis olla! Ühel hetkel olid mul käed ratsmetega peos ja hobune oli all,  kenasti ratsmes ja sellest hetkest oli lihtsalt nauding temaga mööda platsi volte ja sirgeid sõita. Kasutasin võimalust ja püüdsin galoppi pikemaks sõita ja tagasi võtta ja kõik see õnnestus. Sellised imelised hetked lõppevad kiiresti, sest paus tuleb teha siis, kui on hea, aga mul oli ikkagi pausile kahju minna, sest ma teadsin, et suunamuutus tähendab jälle uut vaidlust. Oh, well...
Jep, vasakule pidime enne igasugu trikke proovima, et saada uuesti koostöö toimima. Läks oluliselt kauem aega, enne kui saime galoppi tõusta, aga õnneks jõudis ka galopis kätte see hetk, kus ratsmed mu käest nö haihtusid ja käed pidid lihtsalt teesklema, et neis midagi on, Rolly puristas, jooksis väga ümaralt ja kenasti mõnusat galoppi vasakule. Siis lõpetasimegi ära.

Ellips

Nii kihvt hobune.
Aga alguses oli jälle uus tunne istuda. Kui ma olen jaluste peal, siis ei oleks kand justnagu allpool, aga samas tundub jälle, et sääred peavad olema tagapool. Nii ma siis vahepeal nihelesin ja kohendasin neid.
Ellips teatas ka kohe trenni alguses, et tema teab, kuidas need trennid käivad, et tema peab kohe alla ratsmesse tulema. Ja üritas tulla ka. Mina olin ebakindel ja ei osanud veel päris hästi seda vastu võtta. Ma pigem ikka hoiaks ratsme pikema, noh nii igaks juhuks. 
Traavis tekkis alguses hirm, et kas ta lonkab? Tema pea käis kuidagi kahtlaselt üles alla ja ma kahtlustasin ratsmelonget, samas, kui hoidsin mõlemat kätt kenasti võrdselt ja pehmelt, ei kadunud see ka ära. Samas, kui vaatasin teda paar päeva hiljem Margega sõitmas (kes kurtis sama asja üle), siis näha oli, et longet ei olnud.
Dziisus kraist, kui pehmelt ja mõnusalt see hobune galopp tõuseb! MUZYKA! Samas üleminekud traavi ei olnud kõige kenamad ja treener pani meid neid järjest ja järjest tegema.
Igal juhul, väääääga kipa hobune ja mul jälle nii hea meel, et olen saanud temaga sõita!

rasked valikud

No mõnikord on nii raske kedagi eelistada, kui küsitakse, et kellega ma sõita tahaksin. Seal pole ühtegi hobust, kellel poleks mulle midagi õpetada :P Ja olgugi, et mõne hobusega on sõidumõnu rohkem, siis mõne keerulisema hobusega sõites jälle saab suurema kaifi, kui asjad hakkavad õnnestuma.
Rolly tundus kindel valik, sest ma ikka madistan selle sammupikkusega ja sellega, et ta eest pehme oleks. Imperija oleks olnud teine, kelle selga oleks tahtnud iga kell minna. Aga päriselt, kõik nad on toredad hobused.
Jätkasime täna Rollyga ja suure osa ajast madistasime üksi. Ta näis täna tiba tüdinud ja nii traavis kui galopis ei näinud tal olevat mingit plaani kuskile välja jõuda. Esiteks väljendus see selles, et pidime mässama tükk aega, et ta edasi liiguks ja teiseks oli see edasiliikumine tema poolt kuidagi tujutu, kui seda sõna saab kasutada. Trenni lõpus arvas Marit, et ta võiks homme maastikule saata.
Traavis kaotas ta jälle tagumist paremat jalga mitu korda. Mitte hullult, aga ikkagi mitu korda. Mina jälle ei saanud kuidagi täna oma sääri õige koha peale, et need oleks paigal ja ei laperdaks. Jalusepikkuse küsimus?
Galopp - polnud sellist tunnet, et me läheme kuskile, aga treener lasi pärast üle kavaletikõrguste lattide tulla ja selle peale sai Rolly mingi perspektiivitunde ja sära silmadesse ja lõpetasime ära.

* see uus hobune, kelle me Idaga platsile Kiivele sõita viisime, hüppas kitseaediku kõrval mu väikese varba peale. Auts. Väike varvas on nüüd lilla ja liikumisvõimetu. Ja solvunud.

* Kuue-aastane sai täna jälle Jetiga sõita ja nägu ei olnud nii pilves kui eelmine kord. Eelmine kord teenis Jeti treenerile kaks torti, seekord oli Andre vapram ja ei pudenenud sealt alla. Pärast lubati tal üht pisemat poissi Jetiga jalutada ja ta läks üsna tähtsaks kätte, seletas seal poisile, kuidas jalgu hoida, kuidas selg peab olema ja andis talle kommi, mida pärast Jetile anda. Smartass.

 

Markus, seekord sadulata.

Kaastundeavaldusi vastu ei võta, olen elus ja terve :P
Et siis aru saada, mis see täpselt on, sadul või Markuse selg, pani treener mind täna tema selga ilma sadulata istuma. Lubas panna nii palju pehmendusi vahele, kui ise tahan. Vaatasin hindavalt Markuse selga ja otsustasin kahe valtrapi ja pehmenduse kasuks. Pärast tõi üks laps mulle ühe pehmenduse veel juurde.
Aga sõit ei olnud nii hull, alguses tegime sammu ja ma püüdsin lükata traavi alustamist kaugemale, leides vabanduseks, et Markuse vanusel loomal ongi hea pikalt enne jalutada, irw.
Traavi esimesed 15 sammu polnud ka midagi jubedat, aga siis liitus meiega see jõnks, mis Markuse seljast läbi käib, kui ta liigub sama palju üles kui edasi ja siis oli aiiii. Marit õpetas, kuidas seda vältida, kuidas Markust sõita ainult edasi ja vähem lasta tal võnkuda, aga seda tuli ikka ette ja viskas jälle valu sisse. Enne galopitõstet hakkas Markus raja peal ühe koha peale võnkuma nii, et ma ei teadnud kas nutta või naerda. Tasuta passage. Võta ja naudi?
Galopitõsted saime ka tehtud (ausalt öeldes tegin esimesed sammust, suurest hirmust valu ees, pärast tegin juba ka traavist). Galopp näis täitsa toredakene olevat.
Lõdvestustraavi ideest loobusin peale üht volti. Liiga valus. Sorry.

sügelevate hammastega Heinz

Heinzu hambad sügelevad - kogu aeg tahtis millestki kinni võtta - boksiäärest, metallvõrest, minu varrukatest, kinnastest, ratsmetest... you name it...
Sammus algas esialgu peale kergelt tippiv kõnnak, aga ma tõesti püüdsin väga oma õlgu ja selga hoida õigesti ja kas sellepärast või Heinz lihtsalt lõi käega, aga mõne aja pärast näis ka samm juba normaalne.
Traav oli rahulikus rütmis, ei kiirustanud. Kui Katrin O eelmine kord Heinzuga sõitis, siis vaatasin ja imetlesin, kuidas ta muudkui lasi täisistakus järjest mööda platsi. Ma proovisin ka, aga mul tekkis jälle see hirm, et kui ma üleminekutes traavist sammu jaluste peale ei tõuse, siis saab selg haiget.
Marit tegi märkuse mu sääre etteliikumise kohta ja ma tundsin ise ka, et mu säär pole automaatselt õige koha peal ja (nagu ka Aronsiga) pean seda teadlikult tagapool hoidma. Kas see on kuidagi seotud jalusepikkusega?
Istumine galopis - vasakule oli seekord palju parem, ma ka üritasin kogu aeg täita checklisti - pea -õlad - küünarnukid - käed - sisemine säär - kannad all jne jne. Mida ma ei saavutanud, oli see "sadulasse istumine", et ma ei loksuks seal ega põntsuks edasi-tagasi-üles-alla. Ikka käis mingi jõnks läbi. Paremale poole näis see kuidagi eriti kummaline, aga kui ma tohin natuke kiidelda, siis mulle näis, et võrreldes viimase korraga maneežis, kus me tegime ikka väga kummalise kujuga ja sisse vajunud volte, pidasime me seekord geomeetrilisest sümmeetriast palju paremini kinni. Not bad. 

kodumaa kangelane

Kui ma nägin täna oma nime taga sõna "Imperija", siis peaaegu ahmisin õhku. Päriselt? Vau.
Äkki peaks panema midagi pidulikumat selga?
"Kodumaa kangelane" oli kõike seda, mida lubati. Kõike, mida ma küsisin, tehti sekundiga ja ka need soovid täideti, mida ma kogemata ja enese teadmata lendu lasin. Dziisus, kui kergelt see hobune ainult tasakaalu muutmise peale oma repertuaari välja tõi. Sentimeeter vajute ette? Pole probleemi, jääme sammu. Sentimeeter taha? Kiirendame. Säär liikus taha? Küljendamine pole meile mingi probleem. Jalused näisid nagu pedaalid ja ma üldse ei hakka rääkima, mis juhtus, kui istmikukondid ühele või teisele poole kaldusid. Või õlad...
Tegelikult oli mul tunne, nagu ma oleks kellegi Ferrari ära varastanud ja ei tunne ühtegi nuppu armatuuril. Riskides kellegi ego peale astuda pean välja ütlema, et Avella tundus selle kõige kõrval nagu matkamaasu. Heinz samuti. Nagu Marit nokkis - Imperija tegi kiirelt selgeks, kui palju Heinz mulle tegelikult mu kõverad istumised või tasakaalukaotused andeks annab.
Natuke pahasti, et sammu pikemaks ja vabamaks saamiseni läks nii palju aega, ma pean tunnistama, et suhtusin "kodumaa kangelasse" võibolla liiga suure aupaklikkusega, aga no ausalt, ma ju olin teda paar korda näinud sõitmas ja eile Merikesega hüppamas. Oli ju põhjust ka?
Lisaks tundus ta alguses lihtsalt natuke võõras. Nii me siis alguses tippisime. Ratse pidi olema olemas, aga käed väga hellad. Sääred ikka peal, aga samuti delikaatsed, sest kiiresti pakuti mulle traavi ja isegi galoppi. Paremale näisid kõik allüürid lihtsamad.
Traavi eest saime kiita, mõne nurga eest ka. Ja traav näis kindlasti tänase päeva lihtsaim ülesanne, kõige keerulisem oli minu jaoks samm. Just selle mõnusa liikuva seljaga, lõdvestunud ja haarav samm. Galopp oli paremale selgelt parem, pidin rütmi hoidma, võimalikult pikk nii ülalt kui altpoolt puusa olema (Lika trenni pealtvaatamine päeval tuli kasuks) ja mitte põntsuma selja peale. Kõ-hu-li-ha-sed. 
Vasakule ei olnud galopp kordagi päris mugav, aga saime mõned ok tõsted tehtud.
Dziisus, millised pidurid sellel hobusel on! Ma jõudsin mõelda, et hakkaks ukse juures traavi jääma, kui me juba olime sammus.
Kuidas selliseid hobuseid tehakse? Tundlikkus +  hea ratsastus?
Kui kihvt võib temaga olla veel siis sõita, kui sul juba on tasakaal, hea tunnetus ja kõik tuttavad nupud? Please don't change, Imperija...

Armas Rolly

Kui jõudsin talli, hõikas Anni, et ma hüppan Carpiga, ent platsile jõudes tuli välja, et Carpil on ühe jalaga täna pisut kehvasti ja pidin ta talli tagasi viima.
Kiiresti panin Anne suure abiga Rolly valmis ja kihutasin tagasi platsile.
Rolly on endiselt väga tore ja armas. Esimese traavi lõpus pisut kõigutas pead kahele poole, aga ma püüdsin siis olla nii pehme ja stabiilse käega, kui see on üldse minu jaoks füüsiliselt võimalik. Kuna ma kipun vasaku käega liialdama, siis kardan juba ise ka oma vasakut kätt.
Proovisin võimalikult vähe seljas võimelda, mitte kalduda ette ega taha. Ühe korra sain märkuse selle kohta, et lükkasin käed küünarnukist liiga ette, ühe korra selle kohta, et püüdsin liialt looma painutada, oli vaja rohkem mõelda otsesusele. 
Sammupauside ajal püüdsime hoida rütmi ja mitte eriti küliskõndi eksponeerida. Esialgu polnud meil latti, millest üle kõndida, plats oli niikuinii rahvast täis ja see oleks ilmselt teisi ka seganud, pärast pani Marit meile ka lati maha.
Galopitõsted olid peaaegu kõik enam-vähem. Esimene (või teine?) oli selline natuke imelik, kus lasin ikkagi ratsmed tiba pikaks, aga enamik õnnestus teha nii, et kõik läks sujuvalt ja rütmis. Paar korda avastasin peale tõstmist, et ma ei kasutanud üldse eriti välimist säärt?! See on midagi uut...
Paremale lõdvestus Rolly lihtsamini ja oli mugavam, vasakule mitte nii väga (asi seotud minu vasaku käega?). 
Tegin galopist ülemineku traavile ja kui Rolly tahtis väga alla minna, siis tõstsin õrnalt käed ja jätkasin niimoodi. Treener ütles, et oli väga hea olnud ja lõpetasimegi selle noodiga. Pisut kõndisime veel nurgas üht valget latti ja siis talli.

Beirut 2009

Oi, kui armas titaaa! Nii armas ja südamlik boksis, lihtne valmis panna ja uudishimulik ilma olemata pealetükkiv.
Tital oli mulle palju õpetada. Saime mõnusalt palju ise pusida ja üksteist tundma õppida.

Jaluseid täna nii pikaks ei pannud, kui tavaliselt. Esimeste meetrite ajal traavis tekkis tunne, et sääred on vale koha peal või lihtsalt fikseerimata. Tundus, nagu sadulaäär oleks väga libe ja minu asend sadulas haavatavalt ebakindel. Natuke pusisin seda õiget tasakaalu leida, Kertu platsi ääres mainis ka, et tundun pinges. Treener ütles, et ma paneks sääred tahapoole ja toetuksin rohkem jalustele. Peale väikest korrigeerimist tundus lihtsam tasakaalu jääda. Sellist tunnet, et sääred on kindlas kohas vastu hobust, nagu näiteks Rollyga, kui ta on sääre ees, ei olnud.
Püüdsin hästi-hästi otse olla ja ka nurkades mitte eriti kuskile kalduda. Kordasin iga sirge peal endale, et õlad alla, õlad alla. Käed nii pehmeks kui võimalik.

Esimese traavi lõpuks oli nii tore juba. Alguses ta küll pisut võõristas tallipoolset lühikest seina, aga see läks ruttu üle.

Teise traavi ajal tegin volte ja üleminekuid. Lugesin ära, mitu sammu ja kui pika jupi traavi, midagi juhuslikkuse hooleks ei jätnud. Igal järgmisel ringil jäi üleminek traavi sellesse kohta, kus eelmine kord oli olnud üleminek sammu või peatus. Tita oli nii tubli ja nii kiire reageerima nii õrnadele märguannetele.
Voltide ajal pidin sisemisele jalusele suruma ja kogu aeg tuli teadlikult mõelda tasakaalu peale. Ja rütmi peale, sest Beirut oleks hea meelega ka kiiremini voltidega hakkama saanud või sirge peal edasi põrutanud. Iga säärepuudutus ja põlve surumine mõjus kohe. Milline mõnu on sellise hobusega sõita!

Osad galopitõsted läksid nihu, paar tükki olid ekstratoredad, millega võis väga rahule jääda. Galopp näikse endiselt olevat minu tasakaalu jaoks kõige nõrgem allüür (tiba vist loogiline kah?), sellest traavi jäädes pean ikka hullult pusima, et mitte ette vajuda.

Teine väga kriitiline hetk on see, mis järgneb ebaõnnestunud galopitõstele. Kui tegemist pole just puust ja esimesed traavid skippinud hobusega, siis enamik neist lähevad ruttu pikka traavi ja sealt oleks vaja nüüd traavi lühendada, saada hobune kenasti jälle enda alla samal ajal tasakaalu säilitades ja kohe, kui tõste tundub tõenäoline, teha uuesti tõste. Mul kulub selleks kõigeks lubamatult palju aega :(
Või siis ei ole ma veel veendunud, et kas nüüd juba on õige hetk uus tõste teha või on ta ikka pisut liiga laiali, traav liiga pikk, liiga uimane jne jne.
Selle peale kulub nii palju aega, et uue tõste ajaks on hobune jõudnud seisukohale, et tegelikult ilmselt polnudki ette nähtud galoppi tõusta.

Teine jama on sellega, mida ja kuidas käituvad samal ajal minu käed. Esimeste traavide ajal püüan olla hirmus pehme käega, kutsuda ja lõdvestada, kutsuda ja lõdvestada. Ja kui siis on vaja peale ebaõnnestunud galopitõstet hobune tagasi saada, muutuvad käed ühtäkki kurjaks ja koledaks.
Not nice.

Treener tegi täna märkuse selle kohta, et tõste ajal jälle annan käed liiga ette ja ma ei saa seljas arugi, et andsin. Peab kellegi filmima panema. Ilmselt on mu käed kuidagi seotud mu istakuga ja kui mu keha peaks liikuma pisut tahapoole, siis käed kompenseerivad seda teisele poole liikumisega?

NB! Täna püüdsin rohkem usaldada tunnet ja vähem silmi ja tegin eksperimendi. Tulemus - tundsin traavis iga kord ilma alla vaatamata 100% ära, kummale jalale kergendada! Hurraa!

Edit: Leidsin täna jälle arvutist sadu puutumatuid pilte, mis ootavad töötlemist. Nende seas ka ühe tuttava näo, kellega käisime eelmine pühapäev mere ääres :)

kandiline galopp

Esimese traavi ajal jõudsin mõttes tänada Aariat, et ta olemas on. Tundus lubav. Kiirustas küll pisut, aga tuli ikkagi minu rütmi tagasi ja jäi mulje, et ta ise otsib ja hoiab kontakti?
Teises traavis ei tundunud enam nii tore, stabiilsus kadus ära. Kui mulle ka tundus, et ta liikus mõned sammud pehmelt, siis ainult mõneks hetkeks. Suurt volti või ringi me nii sõita ei suutnud.
Sammus püüdsin hoida energilist sammu, treener käskis sammu pikendada.
Galopile saime, aga galopp ise oli jube. Peale esimesi tõsteid tegin uuest peatusi, sammu ja traavi, sest ma ei saanud aru, miks ta kukla püsti ajab ja nii krampis on.
Esimene mõte oli, et küllap ma ise krampis, aga kui ma ka püüdsin teadlikult lõdvestada õlad, võtta sügav istak ja hoidas sääred korralikult peal ja käed konkreetsed, midagi oli ikkagi puudu. Galopp oli kuidagi kandiline, halb seljas istuda ja ei tahtnudki eriti seda teha.
Pärast tegin Karini juhendamise veel pisut traavis kaheksaid.

ilma sadulata Domingo seljas

Domingo seljas ei olnud ilma sadulata nii mugav istuda, nagu Diamondi seljas, tema samm tundus hoopis teistsugusem. Minu jalad olid justnagu väga vale koha peal, sellist "kallistaks jalgadega hobust" tunnet ei suutnud kordagi tekitada. Põlved tundusid liiga ees ja liiga üleval. Teistmoodi.
Taive luges kogu aeg küll sõnu peale, et ma hoiaks ikka jalad pikad, õlad tagapool ja lõdvestunud ning sirutaks kuklast ennast ülespoole. Naeris, et peab mulle selle koerte krae tooma, mis takistab neil pead liigutada.
Tegime traavi, täisistakut (obviously) nõrkemiseni, volte ja kõndisime üle lattide. Domingo jaoks polnud see mingi trenn või asi. Vahepeal saime ka korde peale ja seal lasi Taive mul ratsmed täiesti ära visata, silmad kinni panna, käed selja taha panna ja niimoodi hobusega kaasa minna. UUUUUH, see oli kohati täitsa õudust tekitav. Just see silmad kinni pool asjast.
Kui see trenn muudmoodi minu istakus kajastuma ei peaks, siis mõneks ajaks on mälestus Domingo kondisena tunduvast seljast küll mu istumisse talletatud :)

perpetuum mobile Heinz

Meie olematut tutvust arvesse võttes oli Heinz boksis väga pealetükkiv - püüdis igasse taskusse pugeda, keerutas ringi ja nuusutas kogu aeg mu pükse, nii et neile jäid kenad kollased lärakad teda meenutama.

Esimene samm oli kummaline, tundus, et tal ei olnud mingit oma rütmi ja ma pidin kogu aeg hoidma säärt peal, lugesin mõttes korduvalt rütmi, et leida mingit head biiti, mille järgi tatsuda.

Traavis hakkas ta iga kord kiirustama, aga kui ma ka üritasin aeglasemalt kergendada või õrnalt teda tagasi kutsuda, siis reageering oli aeglane tulema. Võttis tükk aega, enne kui saime normaalsesse rütmi. Kui see viimaks juhtus, hakkas kõik toimuma, ta tuli alla, oli mõnus sõita, kerge edasi saata. Jälle üks neist imelistest hobustest, kellega sõitmine on nagu muusika.

Kõik muidugi ei olnud nii roosiline, meil oli piduritega raskusi nii traavis kui galopis. Kokkusurutud põlved polnud mingi argument.  Iga peatuse tegemisel läks mitu meetrit, enne, kui me lõpuks pidama saime :(
Tihti jäin seljast pingesse ja Heinz läks selle peale ka endast välja. Heh, rääkimata sellest, kuidas me absoluutselt üksteisest mööda rääkisime galopitõstete vahepeal, kui Heinz hakkas püüdlikult pakkuma mulle igasugu käike, mida ma tellinud polnud.

Galopis oli kogu aeg kihutamise tunne ja ilusat hüpet ei tekkinud. Rääkimata sellistest kenadest koondamistest, mida nägin kord pealt, kui Katrin Heinzuga sõitis.

Ikkagi oli mõnus. Õhtu oli nii soe, et sai veel lühikeste varrukatega sõita. Kuu oli taevas nagu kollane pannkook. Isegi lapsed ajasid vaikselt kuskil omi asju. Chill.