vigade paranduseta parkuur

Selle hooga, millega täna rada sõitsime, ongi vaja parkuuri sõita, ütles treener, nii on hobusel ka lihtsam lendu minna. See ei tundunud üldse keeruline. Hobune näib mind rohkem kuulavat, kui ma ei lase tal omapäi kuskile tormama minna. Nii ma usaldan teda rohkem. Ja iseennast ka.

Peale punast okserit tõmbas Zillion jälle paari suurema tõmbega minema, korraks tekkis oht, et lõikame nurga ära ja pööre süsteemile läheb untsu. Korraldus oli sõita raja peale välja ja tulla sealt korralikult süsteemile. Võtsin hobuse tagasi ja pelgasin, et nüüd meie ja süsteemi vahele jäänud meetritest ei piisa, et piisava hooga süsteemile läheneda ja sellest söödavalt üle saada, aga asjata, läksime lendu ja saime üle.

Hüppasime oma raja ära ja midagi parandama ei pidanud. Selle üle võis rahul olla :)

lustlik must

HÜP-PA-ME!
Kui hobune kuulab ja toimib, siis ei pane üldse tähele, kui väikesed või suured on pulgad, millest on vaja üle minna. Ei mingeid kahtlusi, mitte ühtegi möödasõitu või tõrget, ei mingeid second thought'e, andke ette, me lähme. Kui ma ennast püsti-korda-sirgu hoian, tuleb see loom ka peale takistust nii kiiresti tagasi ja kuulab kohe kõike, mida temalt küsitakse.
Don't you just love that feeling? 
Alguses hüppasime diagonaalide peal planke, siis ridasid ja siis süsteemi. Siis panime kõik kokku, ühtpidi ja teistpidi. Must oli rõõmu ja minekut täis. Mina keskendusin sellele, et õigel ajal Zillioni ümber veenda, kui peale maandumist ta peaks püüdma lustist hoogu lisada ja nurgad sirgeks sõita. Pööre süsteemile peale rida oli just see hetk, kus iga sissekukutud meeter maksab kohe kätte.
Saime kiita selle eest, et me teeme vähem takistuste ette tibusamme (peaaegu ei juhtunudki enam) ja mul ka hea meel, sest siis on minul ka elu palju lihtsam ja ma lähe temast nii kergelt ette.
Homme kordel ja ülehomme puhkepäev, sest mind pole, aga esmaspäeval jälle sadulasse :)

extempore hüppetrenn

Tänane hüppamine tuli pisut extempore, aga Liisule sobis tänane päev kõige paremini, ilm oli soe (-5) ja miks ka mitte?
Kutsuge mind nannipunniks või vanuriks, kui tahate, aga minu puusad oleks täna eelistanud pikemat soojendust. Pikemaid tuleks tegelikult lahti seletada - siis kui me oleme päriselt ka soojad, reaktiivsed ja valmis. Zillionil hoost ja tahtmisest sellegipoolest soojendushüpete ajal puudu ei jäänud, nii et ma siis läksin mänguga kaasa.

vol 3

Täna hüppasime parkuuri. Päris parkuuri, pööretega ja puha.
Nooh, pealtnäha oli see lihtsam kui praktikas. Suured hüpped suurte okserite peal tõstavad mind ikka õhku. Ma ootasin, et millal hobune selle peale kulmud veel kõrgemale tõstab ja käsib mul endale marsapilet osta, kui järgmine kord tahan bumpy ride kogeda.
Olime mõlemad ilmselt vähe väsinud ka ja päris 100% endast anda ei suutnud, aga trenn oli õpetlik ja igasugu tarkust sai kõrva taha panna. 

10.12.2015

eile kordel.
täna hüppasime.

spontaanne hüppetrenn

Seekord õnnestus kordepäev nädala keskele sokutada ja must jooksis eile kordel nagu väike miki. Tal tundub üldse praegu tööarmastus ja harjumatult hea meeleolu olevat. 

Tundsin täna soojenduse ajal kontakti üle rõõmu. See näis kahtepidi toimivat, tundsin, kuidas hobune hoiab seda ja tõmbab mind õrnalt edasi ja kaasa.

Old habits die hard ja ma avastan ennast vahel kätega ühelt ja teiselt poolt kutsumas valel ajal või lihtsalt tegemas mingeid mõttetuid "haaramisi". Luban ennast parandada ja olla teadlikult kätega konkreetsem ja selgemini arusaadav.

Siis tuli välja, et täna saab ka hüpata! Liisu ja Lily olid ka maneežis ja nii saime kordamööda hüpata igasuguseid erinevaid kombinatsioone.

Vasakpööretel tundun ma endale nii nii kadunud. Paremale liikudes tunnen, kuidas saan hobuse sääre ette, määran tempo, olen ümber hobuse, me lähme koos takistuse poole, aga vasakule poole sõites tunnen ikka iga kord kerget segadust, et kumma jaluse peal ma nüüd õieti olen ja kuidas see hobune nüüd sääre ette saada? Ta nagu põgeneks vasakpööretes mu eest ära ja ma oleks täiesti üksi seal sadula otsas. Kui me otseks ennast saame, siis tekib taas mingi koosolemise ja kommunikatsiooni tunne, aga pöörete ajal pean ennast kuidagi kõrvalt nägema, et aru saada, mida ette võtta?

Jalavahetuste puhul ei ole enam mingeid allahindlusi - vastutus nende eest tuleb enda õlgadele võtta ja mitte hobuse õlgu jõllitades oodata, et hobune ise millalgi jalavahetuseni jõuab.

Viimase raja ajal tuletas treener ka meelde, et peale takistust tuleb kohe tagasi püsti olla ja kui tasakaal on kogu aeg jaluste peal ja keha pole külmunud või väsinud, siis pole see üldse nii keeruline. Need trennid, kus me sõidame parkuuri mitu korda erinevates versioonides läbi, on ilmselt ka abiks, sest ma ei tunne enam ennast peale hüppetrenni väsinuna. 

risti-rästi, nagu kästi

Nii minu kui Zillioni eilne võimlemine andis tunda - must metsik oli nii entusiastlik, et hakkas juba esimeses traavis pakkuma mulle igasuguseid liikumisi ja reageeris väga väikestele märguannetele.

Pärast hobuseomanikuks saamist olen kogu aeg hirmuga oodanud, et millal ta siis nö grupihobustub. Sõitja jaoks on see halb, aga hobuse jaoks ilmselt pigem säästev? Kui ma hobuse seljas mõtlen kaastundlikke mõtteid, siis ei pane ma pahaks, kui tema reaktsiooni tuhmistuvad või kui mõnes keerulises olukorras teeb hobune ise valikuid, lähtudes sellest, kuidas ellu jääda või oma jalgu säästa. Minu kui ratsaniku seisukohast on see muidugi jama. Hea ratsaniku huvides on tuunida hobune nii tundlikuks, teravaks ja toredaks (3T) kui võimalik, aga siis ole ka mees (või naine) ja võta see, mis hobusesse istutatud on, väärikalt vastu, ilma, et hobune segadusse satuks või manduks.

Soojenduse ajal püüdsime koos korrata kõiki neid vihjeid, mida hüpates vaja läheb. Sõitsime palju kokku-lahku, tegime peatusi, jalavahetusi. Ma mõnulesin salamisi eilsete kahepoolsete jalavahetuste peale mõeldes. Peab tunnistama, et ka täna saime mitme jalavahetuse eest kiita.
Esimese vahetuse, mis paremale poole ette tuli, tegin küll harjumusest läbi traavi, sest miks riskida? Antu soovitas mul neid rohkem harjutada ilma vahepealse traavita.

Tegime tänagi selliseid harjutusi, mis panid meid mõlemaid Zillioniga kukalt kratsima. Kui me pidime penerolli esimesest ristikesest täitsa täitsa diagonaalis üle minema, ei uskunud me kumbki, et see päriselt nii on planeeritud. Tegelikult muidugi oli ja teisel katsel läks kõik juba palju paremini.

Viimastel nädalatel on igal pool palju valiklatte, ristide ja lattaedade ja okserite ees. Mis tähendab, et ma ei ole enam neid nähes nii paanikas, olgugi, et hirmsasti tahaks oma sõitu suunata just takistusele ja mitte valiklatile. Samas vaadata tuleb ju ikka latti?

Esimesed hüpped sain teha veel täisistakus, aga kui kõrgused natuke tõusid, siis oli selge, et kui ma ei taha hobuse selja peal mõttetult põntsuda ja teda rütmist välja viia, siis peale poolistaku muid variante pole. See andis mulle jälle hea võimaluse harjutada poolistakus erinevate kombinatsioonide läbimist. Peneroll, valiklattidega lattaiad, valiklattidega okserid. Poolistakus on alati tundunud keerulisem aru saada, millal see hüpe tegelikult hakkab aset leidma, aga täna ei olnudki nii hull. Tõsi küll, see säärtega kinni hoidmise kontseptsioon muutub selgemaks ja tasapisi hakkab tekkima ka seda tunnet, et kui palju säärt on palju säärt ja kui palju on vähe.

Hobune tundub ka kuidagi kindlam ja kui ma tema väiksemate fuleede peale enne takistust ei jäta teda üksi, siis hüppab natuke kindlamalt. Ma usaldan teda ka natuke rohkem. 

veidi mööda hüppetrenn

Tegelikult täitsa mööda hüppetrenn, kui aus olla :)
Võib-olla külmast, võib-olla millestki muust, aga kui soojendushüpete ajal mul veel keha, käed ja jalad liikusid, siis parkuuri ajaks olin ma ühtlane külmunud keha ja kõlkusin lihtsalt hobusega kaasa. Ma ei tundnud enam näppe ja ratset käes ja ei saanud aru, kas jalused on varba või talla all. Brrr! Kõik see hüppeliigese peal õõtsumine toimis seni, kuniks veel tundsin oma jalgu, aga parkuuri ajaks enam mitte. Kogu mu keha toimis aeg-luubis - tahad ennast püsti ja istaku jonksu ajada, aga apaatne keha tõrgub vastu, jäin hiljaks ratsme järeleandmisega, ei liikunud hobusega kaasa ja oi seda süsteemi... Kaks korda läks hobune imeliku koha pealt lendu ja see oli õõvastav. Ma olin pisut üllatunud, et ta oli nõus süsteemi teise takistuse ikkagi hüppama. Au talle.
Oi oi oi oi oi. Raske juhtum.
Hüppasime veel ühe korra ja siis väikese paranduse, millega jäime juba rohkem rahule. Ühtpidi olin ma soojem, teistpidi õnnestus ka hobune rohkem ellu äratada. 

võimlemine ja hüppamine

Hüppasime Liisu ja Lilyga koos Antu silma all. Maneež oli võimlemiseks sobivaid latte täis, osa tuli tulla traavis, osa galopis, palju oli harjutusi kontrolli jaoks (traavis latid, siis galoppi, siis lattaed, siis traavi jne jne). Zillion pole paar nädalat (või kolm nädalat) hüpanud ja ta oli palju entusiastlikum kui mina, aga trenni lõpuks tuli mulle ka meelde, kui väga mulle tegelikult meeldib hüpata. Ikka väga.

S-seeria

Ja näed siis, ma polegi oma selle nädala hüppetrennist midagi maininud!
Hüppasime kavaletimasti ristikesi ja ridasid, lõppu ühe kihvti S-tähekujulise seeria, mis taaskord jättis vähe aega midagi kokku mõelda, tegutseda tuli kiiresti, sest aega takistuselt maandudes teisele otse peale keeramiseks oli vähe. My kinda of fun. 
Ei tulnud kohe üldse välja. Mõned pöörded tulid ja siis läks midagi muud nässu, näiteks hakkasime peale viimast, valget lattaeda paremale keerama, kui oli vaja minna pigem otse. Isegi päris viimane kord ei tundunud päris see, aga treener ütles, et aitab ja hobune oli ka tublu olnud ja aitab küll, noh.

Külmapühad platsil

Zillionil pole sobivat jopet, aga õnneks on päevasel ajal naabrimeheks Vivaldi, kes aitab soojaks joosta:

Ka platsil oli lõbus. Zillion üritas kaks korda punuma pista ja puhkis ja puhises trenni alguses. See oli justnagu vihjeks, et hakkame juba midagi tegema. Tegime siis igasugu asju, et ennast soojaks saada. Hobune sai kiiremini, minul võttis kauem aega. No päriselt brrr on.

Täna tegime põnevaid võimlemisharjutusi, alguses hüppasime pisikesi kavalette ja siis väikese penerolli. Kavalettide peal olime me eriliselt äpud, ma püüdsin hoida rütmi ja saada galoppi enda alla, aga jälle juhtus nii, et isegi kui pöördest välja tulles näis rütm ja hoog paras, siis enne takistust kadus see ära ja kui ma säärega püüdsin midagi saavutada, siis polnud sellel sama mõju. Hobune ei uskunud, et ma tunnen seda mängu. Selline asi on hea algus õudusunenäole, eks? Hüppasime viimasele kavaletile niimoodi peale, et Zillioni jalast käis jõnks läbi ja ta lonkas hetkeks tugevalt. Jalutasime sammu ja natuke traavi ja longe kadus kohe ära, aga mu süda lonkab sees siiamaani. Kõhe tunne talli minna ja Zillioni jalale pilk peale visata.

Siis tulime keskliinil olevat takistuste rada. Ma pean rohkem tahapoole jääma, ma ei saa ise üldse aru, et ma nii ees kõõlun, aga kui sellele tähelepanu pööratakse ja ma ennast korrigeerin, hakkavad hüpped paremini sujuma (duh!). Teine asi, millele pean rohkem mõtlema, on see, kui palju mu käed tegelikult hobust tagasi hoiavad (seletab, miks mu „mine-mine!“ ei ole takistuse ees usutav). Viimased hüpped tegime nii, nagu ameeriklased (crest release) ja hobune oleks justnagu vabanenud millestki.

Hommikune hüppetrenn

Wii! Tore tunne, kui hobune juba esimestel minutitel lööb kulpi ja tahab alustada sealt, kust eile pooleli jäi :) Zillionil on ehk olnud minuga nii igav ja nüüd ta rõõmustab, et lõpuks midagi teistmoodi teha saab?
Tegime kiire-kiire soojenduse ja siis hüppama. Vasakpöörded näisid kuidagi kerged ja paremast jalast nurgast välja okserile tulla oli väljakutse missugune. Kui ma pöördes olen hobusega rohkem koos ja ümber tema, siis on ta nõus minuga ka üle takistuse minema. Pööretes ei tohi teda niisiis üksi jätta.
Enne takistust ei tohi säärt ära jätta (duh!!!) ja viimase vindini peab jääma sadulasse.
Mõnikord juhtus, et hoolimata minu märguannetest takistuse ees hobune ei vastanud ja treener pakkus, et võib-olla peaks järgmine kord panema pisikesed mummud kannused järgmine kord tuunimiseks peale. Istaku eest sain natuke kiita. Merike ütles ka hea sõna sekka.

hüppetrenn peale 3 ndl pausi

Täna pidime hüppama (üle 3 nädala) ja loomulikult hakkas kõik venima. Koolis tuli loengu ja kontrolltöö vahele mingi esitlus. Siis läks kontrolltööga kõvasti kauem aega, kui ma esialgu olin arvanud. Siis pidin last ootama ujula ukse taga kauem, kui plaanisin.
Õnneks on meil tallis väga sõbralikud ja toredad noored, kes olid Zillioni sisse toonud. Ta oli püherdanud. Siis tegid nad ta puhtaks. Ja ta püherdas jälle.
Kui muud ei saa, siis nalja peab saama.
Aga selle kiirustamise ja kõige tulemusena ei jõudnud ma sadulas olles eriti mõelda, et me pole nüüd 3 nädalat hüpanud ja OMG, mis nüüd ikkagi saama hakkab.
Peale takistust pean saama rütmi kiiremini kontrolli alla ja hobuse kiiremini enda alla liikuma. Kui ma hakkan sellega tegelema siis, kui hobune on juba nina keeranud uue takistuse poole, on juba väga hilja ja väga pedagoogiliselt ebasobiv hakata teda näiteks tagasi võtma.
Unmovable frame on ka ära kadunud. Noh, see asend, et oled kindlalt tasakaalus, jalustel ja sääred ei liigu kuskile ja kehaga ei õõtsu ühele või teisele poole. Kui Endomondo oleks meie marsruuti salvestanud, oleks see olnud nagu siksak-piste.
Pühapäeval võistlema, wiii!

üks väike hüppetrenn

Ma ei ole Budaga miljon aastat hüpanud.
Proovisime alguses saada kuidagi valiklattidega pulkadest üle. Esimesed korrad olid lihtsalt hirmsad, verdtarretavalt hirmsad, sest minu plaanidest hoolimata pani Buda enne takistust käsipiduri peale. Noh, et oota, ma enne vaatan ja mõtlen, kas see on seda jama väärt. Ja samal ajal läheneb meile ristike. Või lattaed. Küll väga aeglaselt, aga ikkagi läheneb.
Natuke pidi kurjaks saama ka, aga kuri on parem kui hirmul. Pisut läks paremaks, rütmi suutsime juba hoida ja lõpuks ei surnud me ka enam enne takistust ära. Võib isegi öelda, et lõpp läks täitsa toredaks, mina harjutasin usinalt poolistakut (Buda selga ei saa kuidagi istuda, mul oli tunne, et siis me ei jõuagi kohale) ja Buda hüppas üle pisikeste pulkade. Ka soojenduse ajal oli tuttavam tunne, kui eile.

Trenni peab endaga/endale tegema. Palju palju trenni. Aga kust seda sense of urgency motivatsiooni leida, kui võistlusi pole ees terendamas?

vale vasak pööre

Me oleme küll mitu kuud koos sõitnud, aga mul on ikka iga päev veel nuppude avastamise tunne. Zillion on õnneks andestava loomuga, nii et kui ma midagi valesti vajutan, siis ta väga pikka viha ei pea.

Esimeseks prioriteediks täna taas rütm. Siis nägin jälle vaeva sellega, et mu käed kogu aeg Zillioni eest ei krabaks. See on ikka päris jube, kuidas ma pööretel välimisest ratsmest võin vahel haarata. Traavis on üldse mõnikord tunne, et ma toetun jube palju oma kätele. Vahel aitab, kui ma mõtlen, et mida ma siis teeks, kui ratsmed nüüd ja kohe katki läheks.
Natuke hakkab tekkima ka see tunne, et millal ma istun õigetpidi ja millal valetpidi.

Soojendus oli seekord pisut parem kui eelmisel korral hüppetrennis. Vasakule galoppi sõites küll kirusin ja vandusin (enda pärast, mitte hobuse pärast), sest juba alguses oli jälle tunne, et vasakule ma teda kuidagi keeratud ei saa. Galopis vasakule olime alguses hirmus laiali ja mulle tundus, et ma ei suuda kuidagi seda galoppi reguleerida, aga peale kolmandat volti tuli nentida, et nojah, millal varem on niisama lahmamine asja parandanud?

Siis hakkasin tegema edasi ja tagasi harjutust. Kümme sammu lühemaks ja kümme sammu pikemaks. Pööretel ja nurkades rohkem püsti, sääred tahapoole. Kohe tekkis parem tunne. Vahel juhtub ikka, et Zillion hammustab klõks ja klõks suuliseid.

Ma täitsa alateadlikult teen paremale rohkem harjutusi. Harjumus ja mugavus.

Soojendushüpped ei ole enam nii hirmutavad, kui vahepeal, kindlam tunne on hakanud tulema. Rada oli ka väga loogiline, aga kõik ei läinud libedalt ja lõppu tuli parandada, viimane vasakpööre lattaiale oli lihtsalt nii nii vale :)

See oli nii vale, et ma lõikasin selle Ida filmitud videost ka välja :P

Ei. Saa. Nii. Kuum. Olla.

Kõik päevad ei saagi olla ühtemoodi head.
Täna oli jälle tunne, et loivame ja loivame ja koperdame omaenda jalgade otsa, mida näib olevat 12 tükki üksteisega keerdus. Ja täna oli ometigi hüppetrenn, mis tähendab, et me mõlemad peaks eriti triksis ja traksis olema.
Võib-olla see kuumus, võib-olla parmud, võib-olla mingi muu vabandus, aga soojendus näis nii raskelt edenevat. Isegi kui hetkeks tekkis juba tunne, et me liigume ja saame jalgu nätsust kätte, siis see oligi vaid hetkeks.
Hüppamise ajaks oli natuke parem, ent liiga tihti oli tunda, kuidas hobune takistuse poole "ei vea". Ma paigutasin pingsalt iga kord peale takistuselt maandumist oma sääri ümber (loe: tahapoole), aga sellist päris "sääred ümber hobuse tunnet" ei tekkinud. Ja tundsin end täna lisaks veel reumaatilise vanainimesena - pööretel püsti saamise eel käis peast läbi mõte: "ooda, ma kohe ajan ennast püsti, kohe kohe, anna aega..." See on see kahtlaste madratsite peal magamine. Nii ei saa rallit sõita.

hüppetrenn enne Kärdlat

See tunne, kui tead, et kui nüüd pekki läheb, siis nädalavahetusel võistlema ei saa. 
Väga pekki ei läinud, aga parandamist on alati küll ja küll. Millest see sõltub, et mõnikord tekib säärtega ümber hobuse lukustumise tunne ja mõnikord mitte? Või mõnikord seisad nagu miki jaluste peal ja teinekord kõlgud edasi-tagasi ja külgedele nagu see nukk, mis kaotab rühi, kui nupule vajutada.
Allakirjutanu on endiselt tänulik Zillioni andestava loomu eest.

hüppetrenn peale puhkust

Que pasa!?
Ei ole ju võimalik, et selle mõne päevaga, mil ma trenni ei teinud, ei oska ma enam sadulas üldse ennast hoida. Või on?
Nagu hüppaks esimest korda :)

nothing beats jumping

Nii palju on sellest säärte tahavenitamisest kasu olnud, et saan juba palju rohkem istuda oma sabakondi peal ("saba jalge vahel" nagu Taive seda väljendab). Kui ma täna keskendusin sellele vasakust pöördest valiklattidega risti poole sõites, siis transformeerus hobune jälle hetkega ja kohe oli kindlam tunne sõita, galopp näis kuidagi enda all, hobune liikus rütmis ja mootorist näis ka rohkem piisavat. Zillion sai juba soojenduse ajal kaela pealt natuke märjaks, mida pole jupp aega juhtunud.
Esimeses traavis püüdsin keskenduda rohkem äratamisele ja tegin kogu soojenduse suhteliselt järjest, vahepeal küll pisut sammu, aga ruttu teine traav ja galopp otsa.
Ma proovisin pusida mingeid poolpeatuse moodi asju. Sõitsin serpentiini ja siis keskliini peal püüdsin võtta kõhulihasega sammu kokku ja siis kohe jälle edasi. Zillion näis täna rohkem ärkvel kui eile.
Siis läksin päris metsikuks ja tulin ristikest poolistakus, kogu tee ja üle ka. Kiita sain selle eest, et ma ootasin hüppe kenasti ära. Hobune näis ka olevat kergendunud, et ma ei ela tal selja peal. Kui pidime tulema rida, ehk ristikesele lattaia järele, siis ei olnud ma poolistakus piisavalt veenev ja sõitsime sellest paremale poolt ikkagi esimesel korral mööda. Järgmistel kordadel ma tulin ikkagi täisistakus. Natuke vingerdasime ja hobune ei tundunud nii sääre ees, aga läks paremaks. Ma tundsin, et täna oli ka kergem keskenduda sellele, et vahet pole, kust me lendu läheme, sääred peavad igal juhul protsessis osalema. Jääda lootma, et rütm ja samm klapivad iseenesest, on loterii. Takistuse ees tuleb niikuinii öelda, et nüüd me läheme.
Parkuuris ei õnnestunud plangule keeramine, aga okser tuli kenasti. Kui ma rahulikult hüppe ära ootan, siis hüppab Zillion ka nii palju mõnusamalt. Süsteemi kartsin küll natuke, see oli ühe-fulee vahega ning esimesel korral see välja ei tulnud.
Lõppkokkuvõttes me parandasime plangu ja süsteemi ning lõpetasime tänaseks ja seda hea tundega.
Nothing beats jumping.

mudamaadlus

Hea uudis on see, et see kriminaalne padukas jäi meie trenni ajaks järele.
Teine hea uudis on see, et plats on sobilik mudavannide võtmiseks. Või mudakalapüümiseks.
Halb uudis on see, et me peame sellel platsil hobustega sõitma.
Zillion oli seda nägu, et tema jalad täna ei tõuse. Ja see ookean, millest Anna-Britt ja Dollu kiljudes muudkui läbi tuhisevad, sööb Zillioni jalad ära. Tõsi küll, kui ta veendus, et ei söö, siis ta oli nõus sealt ka läbi minema.
Esimese osa tunnist püüdsin samaaegselt keskenduda taaskord sellele, et hoida sääred tagapool, ennast püsti (ma päriselt ka ei tahtnud seal allpool veepiiri lõpetada) ja vedada kuidagi hobust ka kaasa.
Teise poole trennist oli selgeks saanud, et nii me kuskile ei jõua ja hobune koperdab ja loivab. Mõtlesin, et ahh, p**** see säärte tagapool hoidmine, ma parem lukustan nad hobuse külgedele selles kohas, kus nad parasjagu on ja püüan siis korralikult suruda. See oligi õige vastus, sest Zillion hakkas tõepoolest paremini liikuma ja juba tekkis natuke töötegemise tunne.
Hüppamise suhtes olin esialgu skeptiline, aga iga minutiga läks plats tegelikult kuivemaks ja paremaks. Võtsime nõuks hüpata neid takistusi, mis pole päris vee all ja hüppamine läks ka täitsa normaalselt, pinnas meid küll ei takistanud. 
Lõpp hea, kõik hea.