vau

Just need vähe keerukamad hobused on need, kes pakuvad parimat sõidumõnu, kas ei tundu nii?
Heinz ehmatas mind õues hetkeks, ta hakkas mu käekõrval maneeži poole liikudes mingeid imelikke samme tegema. Seljas aga oli kõik hoopis teistmoodi - täna tegi ta vähem seda tippivat ettevaatlikku sammu. Ma muidugi püüdsin mängida muretut kauboid, ainult kõrs oli hammaste vahelt puudu. Näis, et petsin ära, vahepeal oli samm juba väga mõnus ja Heinz ei tundunud eriti murelik. Pigem oli ta jälle selline, nagu suvel, parimates trennides suurel platsil.
Tegime natuke mõlemale poole seda poolikut Šarka päikeseratast.
Ja siis diagonaale ja traav-samm-traav üleminekuid.
Kui hakkas külge ette toppima, siis ma viisin sääre tahapoole ja ta sai kohe vihjest aru.
Kui ta hakkas nurgas jälle, tagumik ees, liikuma, pidin avama kergelt sisemist ratset, ei tohtinud katsuda välimist, välimine säär pisut tahapoole ja vastu. Mõlemad ratsmed ühtlases kontaktis, mõlemad istmikuluud võrdselt vastu sadulat. Treener muigas, et Heinz püsib täita kõiki neid 26 käsklust, mida ma kogemata talle oma istakuga annan, ta ei tea, et neist enamikke tuleks ignoreerida.
Siis kui kõik toimib, ongi nii tore sõita, nii võiks tundide kaupa nautida. Jeeeeeeeeeeeeee!
Seekord oli ka galopp väga mõnus ja tore ja üsna kontrolli all. Heinz oli lihtsalt võrratu ja Marit ütles, et rohkem teda tagant allapoole ma enam sõita ei suudaks.
Ja nagu kõigest eelnevast ei oleks juba minu jaoks piisanud, oli lõdvestustraav ka täielik nauding, tuli korraks jälle ratsutaja tunne peale, wiiii!
Heinz ei pablanud ja näis oma eluga peale trenni rahul olevat.
Vau trenn.