Maarjaga Mariti trennis

Olime koos Maarjaga, kes oli Picanto seljas (no ma olin ikka tiba kade ka) ja mina Budapestiga. Maarja töötas korde peal istaku kallal, mina kordasin suures osas neid harjutusi, mida olime eelmistel tundidel teinud - üleminekud traavist sammu ja seisma jäämine, sammu pikendamine ja lühendamine, kergelt ratsmesse kutsumine sammus.

Buda samm tundub seljas väga lühike, ent see on ekslik. Peale seda, kui ma tahtsin ta sammu pikemaks ja Buda sellepeale hoopis traavi läks, seletas Marit, et tegelikult oli tema samm juba väga pikk, lihtsalt seljas pole seda tunda. Ja kuidas sammu tegelikult mõõdetakse, millal on lühendatud ja millal pikendatud.

Lõpus tegime palju galoppi ja selles täisistakust poolistakusse üle minemist. Kaldun kõvasti ette ja pigem kogu aeg olen poolistakus. Ka galopist traavi üle minnes ja Marit ütles, et see on paha-paha ja ta mõtleb, kuidas ja kellega seda harjutada. Ta soovitas mul ette kujutada, et olen koolisõitja ja see mõjus korraks. Mul tuli kohe meelde see artikkel H&R-s, kus soovitati enesekindluse saamiseks ennast ette kujutada oma lemmiksõitjana. Siis aga sattusin nädalavahetusel vaatama Nick Skeltoni ja Big Stari sõitu Londonis individuaalsõitudes, kus ta peaaegu täielikus poolistakus läbib kogu parkuuri ja loobusin sellest ideest :) See ajaks mind ainult rohkem segadusse ja küsimusi tekib rohkem kui treener jõuab ära vastata.

Tunni lõpus tuli saada hobune kihutama ühest maneezi otsast teise nii, nagu oleks kurat kannul ja ma püüdsin ajada Budat edasi nagu segane. No ei tulnud neljandat käiku sisse. Kui ma siis tema lükkamisest ja pigistamisest väsisin ja andsin talle kiirelt stekki, siis alles see mõjus.

Steki andmisega on ka see, et ma tahaks, et see poleks niisama toksimine, vaid et kui annan, siis õigesse kohta, üks kord ja konkreetselt. Pole mõtet sügada ja steki tähendust devalveerida, kui sellest midagi ei muutu. Ja ajastus peab olema õige. Aga kui ma lõpuks saan käe vabaks, et õigesse kohta sihtida, on kolm sekundit juba möödas. Rääkimata sellest, et kui ma hakkan ratsmeid ühte kätte võtma, saab Budapest imehästi aru, mida ma plaanin ja tagantjärele vastab mu signaalile, näiteks kiirendab.

Kuidas saab stekki anda õigesse kohta ja õigel sekundil, kui sul on mõlemad ratsmed käes ja sa ei saa neid käest anda, aga selles asendis lühikese takistussõidu stekiga ei saa mujale pihta kui sadulale või valtrapile? Harjutamise ja kiire reaktsiooni küsimus?

Ma ei saa Buda tagumist otsa tööle. Marit rääkis sellest juba eelmine tund "kõik toimub sinust tagapool", ma tundsin seda kaks viimast tundi. Myy vaatas mu trennivideot ja ütles sedasama. Kui hobune ei tööta läbi selja, siis on tunne, nagu ise traaviks või galopeeriks mööda maneezi. Vaevaline, väsitav ja näeb pealegi jube inetu välja.

Positiivne oli see, et Maarja oli lõpuks Mariti tunnist sama vaimustuses ja küsis autos pärast, et miks me ei võinud Kukrumäed varem avastada. No just!

Rääkisime reedel Myyga kukkumistest ja suhtumisest. Ta kutsus oma hüppetrenni vaatama, aga mul ei olnud südant Romani kohe peale maandumist lastega kuskile linna maha jätta ja Kurtnas poleks ilmselt neil ka midagi teha olnud. Leppisime kokku, et mõni teine päev.

Ma ei saa jätta jagamata Helise stiilipuhtaid ratsanikust vabanemise harjutusi :)

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)

Jalavahetused takistusel!

Esimese pool tundi toimus maneezis Buda ärasuremise etendus. Ärasuremine sammus, siis ärasuremine traavis ja iga kord ärasuremine enne seda pisi-pisikest tõket, millest on vaja traavis üle minna. Ma vajutan säärt peale, annan stekki (liiga hellalt ehk?), aga Buda järjepidevalt muudkui sureb. Isegi galopp tundus mõnevõrra suremisena, alles tunni lõpus saime vaesele obesele pisut itsi sisse. Võib öelda, et kui mina tundi lõpetasin, siis Buda jaoks hakkas tund alles peale.

Ääriveeri ja vaikselt hakkasime tegema ratsmesse kutsumist. Marit seletas ära, kuidas seda teha ja mõned korrad mul see õnnestus, kuigi sääre peale oli Buda küll täna tuim. Ma olen ikka veel liiga aeglane kogu pilti kokku panema. Näiteks kui on eesmärk üle tõkke saada, siis unustan tõkkel anda sääresignaali jalavahetuseks. Keskendun ainult ühele harjutusele korraga, mis pole eriti produktiivne. Kõik, mida õpin, tuleks tegelikult saada ruttu selgroo sisse, et see tuleks automaatselt.

Täna jamasin jälle sellega, et galopis saada mingit sujuvust ja rütmi sisse, lisaks püüdsin jääda tasakaalu hoolimata sellest, et Buda pead ette tõmbas ja selle juures muidugi ei saanud olla juttugi mingist ratsmesse jooksmisest :D Ja kui siis enne tõket jäi hoog vaiksemaks, siis keskendusin kuni viimase hetkeni sellele, et hoogu juurde saada, aga unustasin peale tõket õigele poole torbikut tüürida. Ei ole rahul endaga. Üldse mitte. Tundus nagu oleksin liikunud eespool Budat.

Nii et kui tänane põhiline eesmärk oli vahetada jalga hobusel tõkkel ehk hüppe ajal, siis mul õnnestus see (pluss peale tõket õigele poole torbiku jõudmine) ehk ... hmm ... kolmel-neljal korral? enamasti vahetasime jalga peale maandumist, paar korda tegi Buda mulle teene ja hoolitses selle eest ise. Nii et see harjutus tuleks kordamisele tuua.

Tõnu alati rõhutab, et hobune on juhitav ainult siis, kui ta teeb aktiivset, töökat liikumist ja tänane oli tõestus. Seni, kuni Buda magas, oli mul tunne, et ma ise jooksen seal ta seljas traavi. Asjad läksid paremaks siis, kui Marit Buda ärkvele ehmatas ja mulle tema seljas paar korda harjutuse ette näitas. Isegi Roman, kes filmis, ütles seda pärast autos tähtsa näoga mu tundi kommenteerides. Ninatark!

Lihased olid kohe peale kergendatud traavi läbi. Mis toimub? Ilmselt on kaks korda nädalas ikka minu jaoks haledalt vähe. Vaevalt jõuavad lihased ühest jalusteta traavist taastuda, kui uus teeb nad jälle hellaks. Peale eelmist trenni oli seljalihased valusad, seekord reielihased hellad. Ma ei kurda, vastupidi, ma hindan väga seda, et need trennid reaalselt ka mõjuvad mulle ja ma higipull otsa ees, teen reaalselt ka tööd. Ma lihtsalt ei taha, et ma liiga kiirelt väsiks ja panustaks harjutustesse vähem kui 100%. Roman kommenteeris ka täna peale tundi, et oli näha, kui ma väsisin ja enam nii väga ei jaksanud pingutada.

Treeneri märkused:

• sõita tuleb rohkem enda alt, mitte ettepoole kummardudes, 
• häälega ei erguta hobust - mul on selleks säär ja stekk, 
• jalg peab olema julgem, teravam ja konkreetsem,

Tuleb hakata käima ka grupitrennides, nagu Marit ütles - seal on rohkem võimalusi panna paika istak ja tegeleda nende probleemidega ja siis eratrennides tegeleme rohkem selliste asjadega, nagu latid ja hüpped ja jalavahetused ja ratsmesse sõitmised.

Vajan rohkem grupitrenne, rohkem ratsutamise kilometraazi nagu treener ütleb, rohkem kogemusi. Ja selle kõige jaoks muidugi oleks vaja üht keskmist loteriivõitu ka :D

P.S. Sain teada, et Budapest on trakeen.

Esimesed jalavahetused galopis!

Aaria oli eelmine kord tiba unine ja tal olid nädalavahetusel ees võistlused, seekord sõitsin hoopis Budapestiga. Ta oli mulle tuttav hobune, kord (see tundus nii ammu) olin sõitnud temaga Liisi Laaneti trennis. Mäletan, kuidas ma ei saanud ega saanud teda seal galoppi, vaid selle asemel ülikiiresse traavi, ükskõik kuidas ma ka ei madistanud. Aga tollal oli mul ka tõsiseid probleeme tasakaaluga, lootsin, et täna on teistmoodi.
Oligi. Budapest osutus tegelikult sama kergeks hobuseks kui Aaria. Tal oli ehk isegi rohkem huumorimeelt. Kui jõudsime maneezi ja ta avastas, et oleme seal üksi, hakkas ta kurvalt hirnuma. Kui koplist hiljem keegi trenni ajal hüüdis, hirnus ta vastu. Vaene väike karjast eemaleviidu :)
Pean muidugi mainima, et boksis teda valmis panemisel näitas ta välja sama palju huumorimeelt kui näiteks Laki. Kui  on aeg kapju puhastada, hakkab ta jalga käest ära kiskuma ja vastu maad taguma, kui valjaid panna, siis keerutab eest ära.
Hakkasin soojendust tegema. Kui erinev on tema seljas traav! Esialgu oli sama tunne, nagu Rolly seljas, et põrkan ja põntsun vastu selga. Kui harjusin ära, polnud enam hullu ja galopp oli tema seljas väga pehme ja mugav. Siis hakkasime Mariti juhendamisel kaheksaid tegema. Alguses lühikesed küljed traavi ja keskel sammule. Hiljem lühikesed küljed galopis ja diagonaalid traavis.
Esimest kahte tõstet ignoreeris Buda efektiivselt ja eeskujulikult. Kolmas tuli minu poolt karmimalt ja selle peale ta tõusis galoppi küll. Huh, üks mure vähem. Väga kenasti sai teda ristluuga edasi ajada ja tegelikult tegime ka rohkem säärega tööd ja päris esimest korda tundsin, kuidas hobune läks mingil hetkel ja mõneks sammuks diagonaalis minu all nii lühikesse galoppi, et ta peaaegu liikus edasi aegluubis, aga samm oli kena hüppega ja peaaegu koha peal. Ma ei saanud alguses arugi, mis juhtus. Oiii, kuidas oleks tahtnud seda väljaspoolt näha!
Jalavahetus ei olnud nii keeruline, kui ma olin oodanud, aga esimesed ringid ma küll sellele pihta ei saanud. Siis aga hakkas see paremasse jalga kergemini välja tulema, vasakusse jalga tuli ikka mõni traavisamm esialgu vahele. Pärast tuli mõlemat pidi välja ja ma olin üllatunud, et nii lihtne see siis oligi. No tegelikult ilmselt on see nii lihtne just selle konkreetse hobusega. Ma ei usu, et Jumbo mulle sama lihtsalt seda lõbu pakuks :D
Kuna pelgan jääda selga põntsuma, siis alguses kipun galopitõste või sammu jäämise ajal tulema sadulast välja ja tõusma ise kõrgemale. Sellepärast lasi Marit teha ohjeldamatult ilma jalusteta galopitõsteid ja sammujäämisi, et mind rohkem sadulasse saada. Tegin neid voldi peal ja iga kord erinevas kohas ning hakkas välja tulema küll, ka tõsted hakkasid juba korralikumaks muutuma.
Raske osa on ikka see ratsmete reguleerimine või hoidmine. Kui lähme galoppi, hakkab Buda tõmbama ja tõmbama neid pikemaks ja pikemaks. Kui hoian nad lühikesed, siis tundub, et kaotan kergemini tasakaalu. Samas, kuidas sa ikka hobust koondad, kui kontakt puudub ja ratse on piisavalt pikk, et ta võiks joosta nagu kaelkirjak, pea pikalt ees.
Kui jalusteta kergendatud traav tundub lihastele raske, siis jalusteta galopitõsted ja sammujäämine tunduvad selle kõrval enesetapp. Selja- ja reielihased olid kaks päeva valusad, aga vähemalt oli tunne, et olen ikka päriselt trenni teinud. Loobusin sel nädalal oma Arcticu klubikaardist. Viimase 12 kuu jooksul jõudsin sinna 3 korda :)
Märkuseid:

• hobusele märguanne ikkagi vaid säärepigistusega vastu hobust, mitte jalgu hobusest eemale lükates. Ma tean küll, kust see paha komme külge jäänud on, urr. 

P.S. Marit parandas mind - kõrgeimad hüpped, mida me oleme Aariaga teinud, ei olnud 50 cm-sed. Need olid olnud u 70 cm kõrged. See, mida tegime Lakiga, oli võibolla isegi 75 cm. Vau.

P.P.S. Myy hobune võistles Järvel laupäeval esimest korda. Käisime vaatamas ja Kukrumäe omad olid ka seal. Helis sõitis ühe tüdrukuga ja eriti hästi neil ei läinud. Juhtimisparkuuris jäi ta vist hämmingusse, et ta traavi võeti ja esimesele takistusele vaatamisega hiljaks. Siis avastas viimasel hetkel, et oh kurja, siit tuleb üle hüpata, aga oli ise juba peaaegu selle vastas. Ajas maha. Myy ja Raul panid panused 95 peale, teades, milline hull loom ta hüpetel on. Ma ei saanud vaatama jääda, kuna meil oli kogu rändtsirkus kaasas ja katsu sa lastega terve päev maneezi tribüünidel olla ilma, et nad hakkaks varsti ise hobuste vahel jooksma. As a matter of fact, ühe korra püüdsingi nad soojendusringi kõrvalt kinni ja kamandasin tagasi tribüünidele.
Aga 95 oli ka nässu läinud, nii et Myy pritsis veel õhtulgi facebookis tuld ja tõrva. Kahju.

Unine Aaria

Esimese poole trennist tundsin täna kogu aeg, et samm pole päris see. Tegelikult kui aus olla, siis polnud vist lõpuni, sellist hoogu ja itsi, nagu ta tavaliselt välja näitab, ei olnud.

Tavaliselt läheb vähemalt paar ringi, enne kui ta mulle lõputraavi ajal nurkades enam kõrvu püsti ei tõsta ja ei nõksata, justnagu tahaks galoppi pakkuda, täna oli kohe nõus peale galoppi kergemat traavi jooksma.  Eks me tegime lõpupoole ka rohkem sammu, aga sellegipoolest jäi mulje, et Aaria säästab täna oma energiat millegi muu jaoks.

Unine päev? Liiga palju päikest? Magamata ratsanik? :)

Tegime alguses sama harjutust, mis Rollyga, maneezi otstes lühendatud traavis voldid (mitte mööda rada, et sein mind ei toetaks, vaid iseseisvad ringid, mis esialgu olid kõike muud kui ringid) ja pika sirge peal tuli pikendada. Aaria tahtis iga kord keskjoonel magama jääda. Täna kasutasin temaga isegi stekki.

Jälle jändasin jalustega. Traavi jaoks nagu lühikesed, galopi jaoks pikad. Korduvalt tulid nad jalast ära, eriti galopi ajal. Arva, kas mul oli siis pärast meeles vaadata, et mis number augu juurde ma nad lõpuks jätsin?

Paar korda kaldusin räigelt ette. Huvitav oli see, et üle pika aja ei saanud ma esialgu galopis tasakaalu kätte, selleks läks ikka mitu sammu. Jalustega seotud mure?

Positiivne on see, et üleminekud galopis täisistakust poolistakusse ja tagasi tunduvad sujuvamad, ma ei prantsata enam nii kergelt talle selga  ja poolistakus kasutan oma säärt tema pikemaks ajamisel rohkem ja rohkem. Ettekaldumist oli ka vähem, aga kui ma tulen kiire hooga sirge pealt, siis esimene nurk on raske teda rajal hoida. Kardan tasakaalu kaotada rohkem, kui nurka lõigata.

Aga kiires galopis poolistakus tema seljas õõtsumine on võimas tunne. Isegi piiratud maneezis.

Siis tulid kavaletid mängu. Alguses tegime sarnast harjutust, mida viimane kord Maarjaga – kavalettidest ei tule mitte üle minna, vaid nende vahelt minna täpselt läbi. Alguses sammu, siis traavi, siis traavi pealt seisma jääda ja jätkata traavis kordamööda vasakule või paremale.

Pärast läksime ka lattidest üle. Kaks latti üksteise taga keskjoonel, vahe u 2 meetrit? Esimene madal, teine tiba kõrgem. Tuleb neist üle minna ja jälle keerata kordamööda paremale ja vasakule. Peale latte võtta hobune traavi (sest tuleb teha jalavahetus) ja kohe tõsta enne nurka galopile ning uuesti latte tulla.

Aaria tegi minu meelest täna seda kõike väga rahulikult,

Rääkisime koondamisest ja ratsmete pikkusest, jalavahetusest ja sellest, kuidas Mariti hobused on treenitud galoppi tõusma. Järgmisel nädalavahetusel on võistlused ja ponikarikas.

Ja siis sain teada, et mu roheline kaart on valmis! Jipijee!!! Läksin pärast netti vaatama ja olengi nimekirjas. Ametlik värk.

Veel - Becky oli riputanud netti üles oma videoid nende uuest hobusest. Looks like fun!

Enesekindlam(a) Meloodiaga

Mulle meeldib Meloodia, kui ta tuleb otse teisest trennist. Täna polnud see Ellenil küll plaanis, ent kui Angela alguses koperdama ja komistama hakkas ning siis soojendustraavi ajal grandioosselt lonkas, tuli siiski Meloodia võtta, keda eelmised tüdrukud polnud jõudnud veel lahti võtta.
Kas ta tujutses? Jep, aga mind ei häirinud see aga karvavõrdki. Sain kenasti ta tööle.
Viimased kaks tundi Niitväljal on pakkunud palju põnevaid hetki, kui Ebbe-Liisa või Heiki Vatsel on seal oma noori treeninud, kes avaldavad mõningast vastupanu ja tänagi olid meiega koos maneezis hobused, kes protesteerisid ja tegid rodeot. Ma hoidsin Meloodiat kogu aeg liikvel ja tundub, et häälega läks ta ka kaasa, nii et ta ei läinud kordagi paanikasse ega pannud kohalt minema, nagu eelmine kord kui üks hobune libisevate kolisedes ta selja taha ilmus.
Ma võiks isegi öelda, et ma olin oma trenniga rahul. Me ei hüpanud seekord, ent ma võin öelda, et Meloodia tegi enam-vähem kõike, mida talt mõistlikult küsisin. Paar korda oli vaja ka stekki, ent minimaalselt. Kohe kui talle tuli meelde, et mul on stekk, siis ei trüginud ta enam kuskile sisse ega üritanud nihverdada ülesannetest ära. Galopile tõusis kohe(!) ja esimesest märguandest (!!). Not bad, hah?
Progress missugune!
Ellen rääkis täna paindest ja painutamisest. Meloodiaga ei ole see nii raske, kui ma arvasin. Iga korraga tundub, et sujub paremini ja paremini.
Olin eriliselt rahul sellega, et täna õnnestus mõned korrad isegi minna täisistakus temaga traavis nii kaasa, et see ei olnud tõka-tõka tema ebamugava seljaga.
Järgmise nädala jätame Niitväljal vahele.

Whohoo, mis trenn!

Kukrumäelt tulen alati trennist nii, et muusika autos üürgab ja ma üürgan veel kõvemini laulda.
Panin täna Aaria valmis ja tegin temaga soojenduse ka enne ära, kui Marit tuli. Päike paistis ja ühelt poolt maneezi paistis läbi valge seina nagu inimene seisaks künka peal selle taga. Aaria vaatas seda pingsalt mitu ringi, ent ei teinud õnneks hiljem sellest mingit numbrit. Mulle meeldib, et ta on tasakaalukas.

Maneez oli täis takistusi, kõik seatud umbes meetri kõrgusele. Ahhaa, mul tuli kohe meelde, et homme on ju võistlused, ju harjutavad. Okser, mingi lattaed, üks süsteem, ja veel hobuseraudadega takistus.
Kuna põhimõtteliselt olime soojenduse enne ära teinud, siis kui Marit tuli, tegime veel veidi traavi, galoppi ning siis hakkasime hüppama! Loomulikult mitte seda kõrgust, ikka natuke madalamaid :)

Alguses ristike, mille ette oli pandud latt maha. Esimesed korrad traavis, siis galopis. Aaria tõmbas hooga kohe kaugelt nii suurte tõmmetega minema, et mul võttis ühel korral sees täitsa võbelema, kui ta suure tõukega üle takistuse lendas. Kõrgust justnagu polnudki palju, selleks ajaks oli ristike võibolla 40 cm, ent äratõuge oli tugev.

Siis viisin Aaria tutvuma sinise latiga, mis oli põhimõtteliselt nagu värvitud lai laud. Käisime seda vaatamas ja siis pidime vasakust jalast sellele peale minema. Jummel küll. Kuna lähenesime mööda rada ja poole raja pealt pidin hakkama teda takistuse poole juhtima, siis võib ette kujutada, millise hoo Aaria sisse sai. Esimesena kaldus vasakule ja tegi kohe tõrke. Olin liiga pabinas oma istaku pärast ja unustasin sääred. Õnneks jäin kenasti selga. Teisel korral hakkas Aaria samuti kahtlema ja kiskus vasakule, ent sai üle. Peale takistust oli hoog nii suur ja pööre nii järsk, et kaotasin vasaku jaluse, ent lasin galopis edasi. Üleüldse olin alguses jalustega hädas, nad tulid korduvalt peale takistust jalast. Pärast ikkagi lasin vasaku allapoole ja sellest oli küll abi. Ka Marit soovitas, et mul on mugavam pigem pikema jalusega, muidu ronin hobusele nii selja peale.

Kui lattaed mind ega Aariat enam ei hirmutanud, vaid juba natuke mõnus hakkas, pidime seda hobuseraudadega takistust minema uurima. Marit tõmbas Aaria ninapidi sinna juurde ja siis pidime tulema paremast jalast, samuti mööda rada ja torbiku juurest rajalt diagonaali ära pöörama ning takistusele minema. Esimene oli tõrge, jälle mu sääred ei olnud piisavalt tugevad, oleksin pidanud rohkem edasi ajama ja sääre hoidma kindlalt küljel.
Kindel reegel on, et kui mina kahtlen, siis Aaria loomulikult mind ei usalda. Isegi kui mina kahtlen, siis peaks talle jätma mulje, et igal juhul on minek ja see on õige takistus. Olgugi, et meil oli aega maa ja ilm end otseks seada, lähenesime sellele takistusele iga kord liiga vasakult. Üleüldse jäi mul peale neid kaht tõrget tunne, et kui Aaria pole kindel, siis läheb ta pigem vasakule. 

Käte töö eest sain kiita, et annan kätt kenasti edasi ja lasen hobusel minna. Rääkisime sellest, miks osad treenerid nõuavad, et poolistak võetakse enne sisse ja osad mitte. Marit ütles ka, et Aaria annab mulle kergemini andeks, kui ma korraks jään talle suu peale, kui selle, kui ma mitu korda enne takistust kaotan poolistakut võttes sääre ja tasakaalu ning panen ta tõrkuma.

Olen vaadanud kogu aeg võistlustel neid hobuseid, keda hoitaks kurvis paaniliselt paindes väljapoole, et ta ei vaataks takistust enne, kui juba otse suund on. Marit seletas mulle paar tundi tagasi ära, miks ja kuidas seda tehakse ja täna oli mul esimest korda tunne, et mul on seda samuti vaja teha, sest kui Aaria tuli lühikese sirge pealt ja nägi otse enda ees (olgugi, et kaugel) takistust, siis oh sa juudas, mismoodi ta hakkas sinna tormama. Mina muidugi lükkasin põlved kohe kokku, aga sellest suht suurt kasu ei olnud ja tempo ei muutunud. Pisut hirmutav, naersin mõttes, et sellise sõnakuuleliku ja leebe suksu kohta oled sa, Aaria, ikka päris loom! Adrenaliin oli laes.

Paar korda oli hetk enne takistust appi-mida-ma-küll-teen!-tunne, aga see läks kiiresti üle ja tuli asemele mure, et ma peale takistust kuidagi Aariale selga ei prahmataks või kuidas ta hoida galopis. Kui kogu aeg on kiire, mõtted ja keha on pidevas koormuses, jääb muretsemiseks vähem aega ja tegeled vaid vajalikuga.

Mõned korrad oli tunne, et äkki kukun. Õnneks mitte ühtegi korda tõrke ajal. Ilmselt olid põlved-sääred ikkagi niipalju kinni. Paar korda küll võtsin Aarial lakast kinni sel hetkel, ent paanikaks põhjust polnud. Kannad tuleb ikka all hoida.

Kui saime ka hobuseraudadega takistusest üle, hakkas Marit pilti kokku panema - pani need takistused kokku rajaks.

Umbes selline see oli. Tegelikult oli maneezis veel takistusi, aga ma ei mäleta enam, kus nad kõik asusid, nii et peale süsteemi panin kirja vaid need, mida reaalselt hüppasime.

Raja kenasti õiges allüüris ja tempos läbimisest ei saa muidugi rääkida. Põhiline mure oli, et peale hüpet ei jõudnud ma küllalt kiirelt säärt õigele poole suruda ja eriti raske oli see peale okserit ukse juures, kus oli vaja mõne meetriga saada ruttu suund vasakule ja no kurat, ei jõudnud. Teisel korral sain niipalju, et Aaria jäi näoga vastu seina seisma, enne kui sain suuna vasakule ja siis minema, aga no ikkagi... Loomulik suund tundus seal olevat paremale ja see ongi eksitav.

Sellepärast võtabki see vaimselt võhmale. Peale oma hirmude ja rõõmuhoogude pead kogu aeg keskenduma ja olema täpne ja kindel. Kogu aeg pidama silmas järgmist suunda ja meeles järgmist takistust, samal ajal hoidma hobune õiges tempos, kiirustamata, hoidma ta otse, minema kaasa, aga KOHE peale maandumist end seljas tagasi toetama ja suunama ta õigele poole.

Paar korda proovisime, päris ühe hooga ma seda rada läbi ei saanud, aga vähemalt kõik takistused tegin läbi.

Alla takistusele hüppel on saatanast. Peaks otsima takjaid ja kaska lõuanööri alla panema, et kui pilk allapoole vajub, oleks füüsiline meeldetuletus olemas. Loll komme ja täiesti mõttetu. Isegi kui ma vaatan, et saada kinnitus, et me ikka lähme üle, siis mida ma ikka muuta saaks, kui juba oleme takistuse peal? Kui vaatan alla, muudab see hobuse jaoks piisavalt palju, et teha kerge üle lendamine tema jaoks keerulisemaks ja minu jaoks ohtlikumaks.

Leppisin Jumboga ära

Täna siis Ruilas trenn. Tõnu avaldas kohe trenni alguses arvamust, et eelmisel korral püüdsime liiga vara liiga paljut ja et lähiajal ta meile kavalette rajale panema ei hakka. Nuuks.
Jumbo oli boksis tujukam, kui tavaliselt, keeras mulle tagumikku ette. Maneezis kasutasin ka korraks stekki, olgugi, et ei tahtnud, aga piisas ühest meeldetuletusest, kui ühtäkki kuulas ta ka vähe kergemat säärt. Paar korda tungis sisse, et äkki Tõnul on midagi head taskus.
Maneezis liikus alguses imelikult, ma juba kartsin, et jälle mingi jama kapjadega, aga kui siis soojaks sai, oli justnagu kõik korras. Paremale oli selgelt  kangem ja imelikum, aga pärast ei olnud suurt vahet. Kui teised hakkasid hüppama, läksime väiksesse maneezi ja tegime seal korde peal ka tööd. Ikka üleminekuid ja tõsteid ja ilma jalusteta kergendatud traavi.
Põnev hetk oli, kui Jumbo jorras ja ei tahtnud tõusta galoppi ja Tõnu vehkis ta suunda kordepiitsa ja mina olin ka kuri ja andsin väääääga tugeva signaali. Mulle tundus, nagu Jumbo oleks esialgu esiotsa üles visanud ja siis tagaotsa, aga galoppi me ta saime. Hetk hiljem, juba pool ringi hiljem avastasin ma, et varem oleksin selle peale, kui hobune midagi sellist teeb, ehmatanud, seekord tundsin vastupidi, enesekindlust, põlved-sääred kinni ja mõnus adrenaliin jälle veres.
Ja siis kaotasin ühel hetkel mingi Jumbo kummalise nurga võtmise peale jalused, aga tegin galoppi edasi. Tühja neist jalustest. Tõnu küll soovitas ikka tagasi panna ja nii ka tegin, aga jälle - progress või mis?
Tund tundus küll lühem kui tavaliselt, aga sellest polnud ka hullu, pärast istusime ja sõime köögis kiirelt eelmise trenni liivale pudenemiste auks kringlit ja jõime teed. Tõnu naeris, et ärgu seda tordisöömist siis enam juhtugu. Küll juhtub, kõigiga juhtub ;)

teistpidi kavaletid, Aaria, Budapest ja Maarja

Täna käisime Kukrumäel esimest korda koos Maarjaga Mariti trennis. Seekord oli kavalett pandud pikkupidi pikema seinaga, nii et sellele lähenemiseks ja õigete kurvide väljavõtmiseks oli vähem ruumi ja tuli olla täpsem ja konkreetsem.Et asja lihtsamaks (või raskemaks) teha, olid mõlemal pool juhisteks torbikud.

Hahaa!! Meloodia tuli otse trennist!

Ja milline tohutu vahe tal sel juhul ikka on...
Vaatasime veidi eelmist trenni pealt ja tuli meelde, kuidas me samuti niimoodi korde otsas püüdsime galopi rütmile pihta saada või kuidas hobune tuias mööda platsi ringi.
Mina sain siis kohe platsilt Meloodia, Maarja sõitis Angelaga.
Ellen aga naeris, et noh, nüüd teeme hobustele ikka trenni ka, eelmise tunni nad lihtsalt lonkisid mööda platsi. Võtsin kohe siis tõsiselt ette ja hakkasin kohe tempokas sammus pihta. Meloodia tahtis vasakule kalduda ja hakkas tegema seda õlaga sisseründamist. Laks - stekk õlale ja ei mingeid kaldumisi!
Trenn oli hea, hüppasime jälle kavaletti ja kui välja arvata, et esimene hüpe on Meloodiale adrenaliinirikas ja ta meelsamini ei lähe, püüab viimase hetkeni kõrvale libiseda või kui läheb, siis teeb seda rutakalt ja püüab kohe peale kavaletti põgeneda, siis hüpata on siiski mõnuuus!
Üks kord sattus meie taha keegi oma hobusega, kelle libisevad ja muu kolises hirmus ohtlikult, nii ohtlikult, et Meloodia otsustas mu koos endaga teisele poole platsi ruttu viia, aga peale mõnda sammu sain ta tagasi, olgugi, et olime enne olnud just vaba ratsmega sammu tegemas ja üks jalus vist läks ka jalast.
Kummaline, kuidas päevad pole ikka üldse vennad. Eelmine kord tulin Niitvälja trennist ja kirusin, seekord oli nägu naerul. Kukrumäega ei anna muidugi võrrelda, aga juba ainuüksi tund aega hobusega töötada annab mõnusa laengu kogu õhtuks.

Ennast lohutamas Kukrumäel ja Aariaga

... tuleb varsti ...

Peale Niitvälja tundi, kus tundsin ennast nii saamatuna, tundsin vajadust Aaria järele, kes on nagu ingel - teeb kõike, mida palutakse ja ei mõtle hetkekski, et kas peaks kavaletilt minema üle või kõrvalt.

Trenn oli väga rahulik ja mõnus ja edasiviiv. Kirjutan sellest varsti ;)

Kavaletid Niitväljal ja bitch Meloodia

Meloodia mängis täna tõelist mä(k)ra.
Ehmatas iga krõpsu peale, iga hobuse peale lidus kõrvu kukla peale, kaldus sisse, vasakule ja paremale, nagu tahtis ja sigatses. Peale tundi oli kohe nukker tunne, et no mida ma siin teen, kui hakkama ei saa.
Ja kohe tekkis tahtmine ruttu Kukrumäele minna, hobuste selga, kes kuulavad su säärt ja märguandeid kergemini.

Kolm korda 3!

Kolmas hüppetrenn mu elus ja kolmene "minirada" läbitud. Jeeee!!! Tunne on uhke ja nägu on terve õhtu olnud naerul, suu kõrvuni.
Täna käisin Mariti trennis Kukrumäel, sõitsin Aariaga ja hüppasime ka natukene. Alguses tegin galoppi ja traavi nagu ikka, aga siis pani Marit mulle pisikesed takistused ja ma pidin neist tulema nii traavis kui galopis üle.
Alguses on ebakindel tunne, kui hobune vahetab paar sammu enne takistust traavi galopiks üle. Samas on Aaria liikumine nii mugav ja lihtne, et ma lubasin tal seda teha, peale takistust püüdsin teda siis ka galopis hoida kuni järgmise takistuseni ja tuli välja. Tunni lõpuks saime teha kolm takistust järjest, millest viimane oli okser. Minu elu esimene. Kõrgus võis olla äkki u 40 cm?
Esialgu oli veidi hirmutav. Just paar meetrit enne takistust tulevad alakõhtu liblikad ja tunne, et appi! Peale mõnda hüpet aga ärevus vaibus ja asendus jess-tundega. Iga kord, kui Aaria enne takistust läks lendu, oli mul ka tunne, nagu läheksin lendu. Ma sain aru, et ma ei pea midagi hullu tegema, Aaria teeb ju tegelikult kõik ära. Mina ei pea ju sealt ise üle hüppama. Ma lihtsalt võtan õige istaku ja püüan Aariat mitte selle juures segada.
Tundsin, et mingil hetkel tuleb rütm, tuleb eesmärgistatud liikumine, tulevad juba pöörded ühele või teisele poole ja hoog. Saadan Aariat vajadusel ristluuga edasi ja hoian kindlalt suunda ja säärt. Lihtsalt imeline tunne! Nagu lendaks...

Harjutasin täpselt takistustele tulemist, juba nurgast planeerimist. Tundub, et tuli välja küll ja kenasti, sain Maritilt isegi tunnustavad sõnad eelviimase "raja" kohta, ta oli sellega väga rahule jäänud ja ainult okseril jäin ma hiljaks. Isegi see, et viimasele takistusele minnes oli Aaria jäänud lühikeses seinas paariks sammuks traavile ja ma pidin teda uuesti tõstma, ei olnud probleem, ta vahetas kenasti jalad ära. Küsis, et kas tahan uuesti proovida ja ma tahtsin, et äkki nüüd läheb veel paremini ja ma parandan oma vead. Noh, tegelikult oli eelviimane katse Mariti arvates siiski parem olnud, rohkem rütmi ja sujuvam. Marit muigas, et siit moraal, kui on hea rada, ära mine uuesti torkima. Ma ikka rahul. Nii tahaks juba uuesti!

Täna ütles Marit, et ma jalavahetuse pärast galopis ei muretseks, sest kui hoog sees, siis küll Aaria teeb seda ise, mida ta tõesti ka tegi. Aga ma pean tegelikult selle kiiresti ära õppima, mõtlen mina.

Treeneri märkused:

• Heasse galoppi saab ikka läbi hea traavi. Kui ma pole traaviga rahul, siis enne ei tõsta ka galoppi. 
• Juba nurgas tuleb vaadata, kus on takistus, muidu tuleb pööre meie mõlema jaoks liiga järsk. 
• EI VAATA TAKISTUSEL MAHA!!! 

Oeh. Teine kukkumine sel hooajal...

... aga mitte sellepärast ma ei ohka...
Täna olime Ruilas, üle väga pika aja. Vähemalt mulle tundus, et väga pikk aeg oli. Ka sellepärast, et detsembris oli Jumbo mõnda aega jala pärast tööst väljas. Täna siis läksime temaga suurde maneezi, olles enne mangunud Tõnult, et me saaks vaikselt hüppeid proovida.
Suures maneezis oli veel enam-vähem. Muidugi Jumbo proovis ise otsustada, kuhu ja mis tempos minnakse, aga ma pole ka enam nii algaja, et ma ei suudaks oma tahet peale suruda. Kaks korda oli meil temaga suurem vaidlus ja siis tekkis ka üks ohtlik olukord. Üks tüdruk seisis hobusega ukse juures ja rääkis Reinuga juttu. Jumbo aga (igavene siga) vedas õlgapidi mind selle hobuse taha, et tema tagumikku nuusutada (ausalt, ma tegin kõik endast oleneva, et teda ära saada ja ta lihtsalt vajus ratsme peale ja vedas sinna). Napilt oleks läinud, et me oleks mõlemad sealt kabjaga saanud.
Kui seal hakkasid "suured hobused" trenni tegema, kolis Tõnu meid väiksesse maneezi, pani kavaletid maha ja siis läksid asjad imelikumaks. Jumbo vehkis ringi, ignoreeris kõiki mu märguandeid, ka stekk õlale ei aidanud, kui ta õlgapidi mind sisse vedas.
Tõnu pani maha mõned latid ja tõstis ühe kavaleti külje peale. Sealt pidime kaheksaga ühelt ja teiselt poolt üle minema. Kui alguses veel sain kuidagiviisi Jumboga üle, siis mõne aja pärast ta hakkas lihtsalt lollitama. Tuias mööda platsi ringi, ei jäänud pidama (ma nii püüdsin mitte ette jääda teistele). Ja siis hakkas ta ühte seina vältima. Ma läksin lolli järjekindlusega uuesti ja uuesti sinna, et saada teda ikka mööda rada käima ja ühel hetkel tegi ta jälle selle oma stiilipuhta kõrvalehüppe ja ma leidsin ennast maas. Käis kõva tümps, aga õnneks ma haiget ei saanud.
Tõnu tuli juurde ja aitas murelikult pühkida seljalt liiva. Ma olin agar kohe tagasi Jumbole selga ronima, aga edasi läks hullemaks. Jumbo lihtsalt tegi, mis tahtis, vajus ratsme peale, ignoreeris säärt ja kui ma püüdsin temaga läheneda lattidele, siis vedas mind nende vahele, mitte üle.
Mul oli alguses nutt kurgus, siis juba silmis. Tundsin nagu oleksin esimest korda hobuse seljas ja see oli nii ebaõiglane tunne, sest ma olin üritanud. Kogu aeg trummeldas peas, et ära süüdista hobust, ära süüdista hobust, aga teine hääl pinises kõrvus - teiste hobustega ju pole nii???
Maarja kukkus Fränckiga samuti, ainult et hullemini. Fränck tuli galopis kavaletilt ja kiirendas nagu segane enne seina. Maarja oli tasakaalu kaotanud ja siis käis tohutu kõmakas ja Maarja lendas vastu seina ääres olnud metallist silujat. Me kõik ehmatasime ära. Õnneks ta küll sai ise püsti ja peale mõningast šokki ütles, et saab liikuda, aga lonkas terve aja peale seda.
No oli ikka trenn.
Istusime pärast Tõnuga köögis 3 tundi ja rääkisime juttu. Ta rääkis oma juhtumistest hobuste ja õpilastega, võistlustest erinevates kohtades, oma hobustest. Pakkus kohvi ja singivõileiba ja seda imelist õunamoosi, mis tal alati kaasas on.
Ääri-veeri küsisin, et kas Jumbo või Theodor on takistusi hüpanud. Tõnu muheles, et eks Jumbo on takistusi läbinud küll, vankri ees. 
Tagasi sõites oli nukker meeleolu. Mitte kukkumiste pärast, olgugi, et see kindlasti oli abiks. Pigem sellepärast, et hakkasime mõlemad Maarjaga mõtlema, et mis edasi saab. Viimased tunnid Ruilas on enamasti olnud selline ringiratast sammu-traavi-galopi tegemine, aga mida edasi? Mõned korrad oleme ka latte teinud, aga täna tundus, et Tõnu jättis targu ütlemata selle, et ei Fränck ega Jumbo ei hüppa.
Tõnu on ülihea treener ja kahju oleks tema tunde ära jätta, aga kui tahad hüppama õppida, siis peaks vist olema Ruilas oma hobune?
Nukker tuju on. 

Aariaga Heli trennis

Täna siis heli trennis Aariaga. Tundus, et läks OK, ainult et vahel ei saa päris hästi aru skeemist või pikast ülesandest, et kust nurgast ikka tõste ja kust nurgast sammule. Aaria hakkas poole tunni pealt kõike eeldama ja mulle pakkuma kogu aeg galoppi igal pool. Tegime me ju iga kujundit või skeemi korduvalt ja korduvalt, see aga andis talle idee, et ta ennetab mu signaale ja pakub ise.
Üldiselt võib vist rahule jääda. Ikka vahel vajun ette, kui on üleminek galopist sammule või traavi. Esimesed tõsted ei õnnestunud, aga suht kohe juba tulid välja.
Käed (küünarnukid) tuleb kindlamalt hoida, sõrmed ja peopesa samuti.
Kui treener seletab skeemi ("sealt tõstad paremasse jalga galoppi, siis peale seda nurka tõstad vasakusse jalga"), siis kõlab see esialgu minu jaoks 從角落裡飛奔到右腿 . Ma pean ikka kogu aeg mõttes arvutama välja, et mis mõttes ja kuhu jalga ja mismoodi...