markusja

Kahtlustasin trenni alguses, et sellest tuleb viu-viu trenn, sest Markus alustas kohe oma leivanumbrist - üles-alla võnkumisest, mille peale mu puusad ütlesid, et nii ei saa rallit sõita. Õnneks oli mul nii palju oidu olnud, et võtsin enne trenni ühe diklofenaki tableti sisse ja see jõudis poole trenni ajaks mõjuma hakata. Ma poleks julgenud täna uuesti Tiinale teatada, et kuule, oli tore, et sa eile erakorraliselt välja tulid ja mu korda väänasid (et ma saaks muidugi jälle trenni minna), aga ma tuleks nüüd täna jälle. Ta oleks mind ilmselt jalaga löönud.

Markus jalaga ei löö, pole tema stiil. Ta kisub eest. Vasak käsi oli krampis ja lõi õlast saati tuld välja, kuni hetkeni, mil ma tundsin, kuidas see lihtsalt nõrkeb ja ma ei suuda selle haaret enam kontrollida. Iga kord, kui püüdsin pigistada ratset käes ja siis kätt lõdvemaks lasta, vastas Markus kohe selle käest ära kiskumisega, mida jälle ei tohtinud mitte mingil juhul lubada. Treener käskis hoida käed ühe koha peal ja mida iganes Markus peaga teeb, mina ratset pikemaks ei luba. Sammus oli alguses Markus vehkinud lehvivate ratsmetega endale tuult nagu tahtis, aga traavis alustasime siis selle poliitikaga ja olgugi, et Markus katsetas terve trenni, et kui palju ta ikkagi saab ratset ära kiskuda, siis oli efekti näha küll varsti.

Esimene traav oli laiali ja kujunes mingiks lehvimise-võnkumise vahepealseks. Ma tegelesin rohkem kohanemisega - kuidas istuda nii, et sääred oleks vastu hobust, aga kannused ei läheks vastu, et puusast niiväga ei rebestaks ja et ei vajuks ette kah. See oli see sadul, mis näis mul põlvi tahapoole lükkavat. Pusle.
Pärastpoole hakkasime rohkem tegelema ka sellega, et traav oleks rohkem koos (see näis ka Markusele paremini sobivat) ja ma tegin sammus mõned peatused, siis jälle püüdsin teda pikemasse ja lühemasse sammu saada.

See pea lehvitamine oli läbiv teema, aga Markus leebus mõneks hetkeks ja oli ka ilusaid volte, kus ta pea oli kergelt sissepoole ja täitsa loogiliselt liikumissuuna suhtes. Mulle näis ta vahepeal ülepaindes, aga treener rahustas mu maha ja tegime neid otseks sõitmisi ka. Isegi häid ja kiitmistväärt hetki oli. Vahepeal püüdis vanake jälle piffi-paffi pakkuda.

Ja siis - voila! - oli kohal see hoopis teistsugune loom, see muhe vanake Markus, kes teeb kõike, mida küsitakse (kui just ratset väga järsult ei küsita), ise uhkelt puhisedes ja pingutades. Mul oli raske mitte jõllitada tema kaela ja turja. Ma ei mäleta, et ma oleks sellist Markusel kunagi varem näinud. Kindlasti mitte ülevalt poolt vaadates.

See kõik, mida me galopis pärast tegime, oli puhas nauding. Sellest hetkest, kui hobune on nõus, lähevad hetkega kõik krambid, valud ja pinged meelest ära.

Leplik Markus

Mulle meenus Markust valmis pannes, et näe, juba kuu aega pole valuvaigisteid pidanud võtma.


Edasi-edasi-edasi! Mitte hetkekski ei tahtnud ma täna seda jõnksumist tunda, sest mäletasin veel hästi, kui valus oli voodist välja roomata peale seda, kui olin Markuse seljas mitu päeva järjest jõnksunud.
Esimeses traavis polnud veel midagi tunda, teise traavi lõpuks oli tuttav pirin puusades. Nutma ei ajanud ja sain edasi sõita. Vahepeal tõusin jaluste peale, vahepeal püüdsin selga-puusa sirgeks ajada. Markus ei jõnksunud nii palju, ei vehkinud ka peaga ja näis väga keskendunud olevat ja ma püüdsin ka endast parimat anda.

Olin valmis hullemaks madinaks galopitõstete ajaks traavist, sest viimastel päevadel olid kõik temaga neid lahinguid pidanud. Esimese tõste ajal ei juhtunud midagi, aga kolmas tõste tõi galopi ja ma olin nii üllatunud, et vajusin ette ära.

Vasakule poole tõusis ta juba esimesest tõstest ja näis üldse kuidagi vääääga kahtlaselt leplik.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja proovisin jalavahetusi ka Liisu laste keskel. Endiselt on vasakusse jalga vahetades probleemiks see, et peale jalavahetust olen seljas viltu ja ma ei jõua päris rajani välja. Kui ma teist korda seda tegin, siis kulus kogu energia selle peale, et rajani jõuda ja siis ka õnnestus. Lõpetasin ära ja tänasin Markust. Siis läksin koju tablettide järgi ja pärast meie omadega Jüri jaanikale tegijate sõite vaatama.

kaine grupijuht Markus

Kui me kahe kopli vahele autoteele suundusime, oli Markusel juba ees nägu, et ta on grupijuhiks loodud. Tõmbas sõõrmed õhku täis ja läks väga ladna sammu ja uhke peahoiakuga (irw) metsa poole. Kokku oli meid 6, meie taga kõndis Heinz, siis Laki, siis Täpi, Silvester ja pisike Angel tuli viimasena. Metsa ääres tegime alustuseks pisut traavi ja kõik püsisid kenasti oma kohtadel. Esimesest kraavist tulid ka kõik kenasti üle. Suurema kraavi juures kahtles Angel pisut, ent tuli utsitamise peale ikkagi alla ja läbi suure lombi.
Edasi oli kõik suht rahulik, kui Laki ka paar korda üritas tagasi keerata, siis tema ratsanik oli väga otsustav ja pukseeris ta ritta teiste vahele tagasi ja mõne aja pärast Laki leebus.
Suure platsi peal, Murastes tegime galoppi, natuke mõlemale poole. Silvester oleks tahtnud võtta suurema hoo sisse ja Angel jälle arvas, et ta on liiga eriline, et teiste sabas galopeerida. Nii ta siis jäi keset platsi seisma, kuni meil õnnestus ta jälle sappa haakida. Laki jõudis selleks ajaks tema peale juba ärrituda (heh, ilmselt kadedus - kui mul ei lubata hallist massist erineda, siis sina ka ei tohi), aga kõik lõppes rahumeelselt. Tagasi tegime pisut vahepeal sirgete lõikude peal traavi, Markus hüppas toredasti üle ühe kraavi ja edasi tulime lihtsalt reipas sammus tagasi. Piisavalt reipas, et ära kaotada raud, mille Reimo oli 10 minutit enne maastikule minekut Markusele kabja külge monteerinud (silmapöörituste koht).
Mõnus õhtu oli.

Markus, seekord sadulata.

Kaastundeavaldusi vastu ei võta, olen elus ja terve :P
Et siis aru saada, mis see täpselt on, sadul või Markuse selg, pani treener mind täna tema selga ilma sadulata istuma. Lubas panna nii palju pehmendusi vahele, kui ise tahan. Vaatasin hindavalt Markuse selga ja otsustasin kahe valtrapi ja pehmenduse kasuks. Pärast tõi üks laps mulle ühe pehmenduse veel juurde.
Aga sõit ei olnud nii hull, alguses tegime sammu ja ma püüdsin lükata traavi alustamist kaugemale, leides vabanduseks, et Markuse vanusel loomal ongi hea pikalt enne jalutada, irw.
Traavi esimesed 15 sammu polnud ka midagi jubedat, aga siis liitus meiega see jõnks, mis Markuse seljast läbi käib, kui ta liigub sama palju üles kui edasi ja siis oli aiiii. Marit õpetas, kuidas seda vältida, kuidas Markust sõita ainult edasi ja vähem lasta tal võnkuda, aga seda tuli ikka ette ja viskas jälle valu sisse. Enne galopitõstet hakkas Markus raja peal ühe koha peale võnkuma nii, et ma ei teadnud kas nutta või naerda. Tasuta passage. Võta ja naudi?
Galopitõsted saime ka tehtud (ausalt öeldes tegin esimesed sammust, suurest hirmust valu ees, pärast tegin juba ka traavist). Galopp näis täitsa toredakene olevat.
Lõdvestustraavi ideest loobusin peale üht volti. Liiga valus. Sorry.

võlg Markuse ees

Võlgnen Markusele ilmselt nii umbes enam-vähem täpselt 4 kilo porgandeid.
Sammus ei olnud midagi tunda, ma keskendusin sellele strateegiale, kuidas alustada pehmelt, empaatiliselt, rahulikult, et meil täna kummivenitamiseks ja peaga vehkimiseks ei läheks. Algus näis hästi minevat. Traavis hakkas kõrvus tuttav pinin - aiiii... teise traavi lõpuks lisandusid mõned vaiksed vandesõnad. Iga samm, iga jõnks ja üleminek näisid venitavat mu puusasid liigesest välja ja kui valu hakkas võimust võtma, siis pidin jälle jääma sammu ja vajusin lihtsalt kossssti Markuse selja või kaela peale, mõnikord tõusin korraks lihtsalt jalustele. Ja sellepärast olen eriti võlgu.

Markus tegelikult pingutas ja tegi kõike, mida ma küsisin, isegi kui ma küsisin häbematult valesti. Ma tundsin, kuidas ta juba hakkas muutuma natuke selleks imeliseks Markuseks (minu lohutuseks ütles Hanna platsi äärelt, et meie galopivolt platsi tagaosas oli väga ilus olnud), aga ma ei suutnud väga pikalt ennast seal seljas normaalses asendis hoida ja kui mina hoidsin hambaid ristis, siis Markus hakkas sellise nõmeda soojenduse peale solidaarsusest sama tegema. Tundsin, et vedasin teda täna korralikult alt.
Galoppi saime mõlemasse jalga traavist nagu kord ja kohus, tegime soojenduseks mõlemale poole paar tõstet, siis väikese pausi ja siis uuesti mõlemale poole - natuke edasisõitmist, natuke suuremaid-väiksemaid volte.  Siis tundsin, et see ei ole praegu hobuse suhtes üldse aus ja kui ma tahan homme hommikul voodist kiiremini kui 20 minutiga püsti saada, siis peab tänaseks lõpetama.


 
Ärge arvake, et ma nüüd lusika nurka viskasin. Tegelikult lõppes päev ikkagi positiivses võtmes, aga kõigest lähemalt hiljemalt pühapäeval :-P

pain & pleasure

Markus ei tulnud täna mulle koplis hüüdmise peale vastu, vanakesel näis tegemist olevat. Kui kopli väravast välja tulime, hakkas ta millegi peale hirmsasti esijalgadega tippima ja ma ei saanudki aru, mis teda itsi täis ajas.
Maneežis oli kõik vanaviisi - teise traavi lõpuks näis tekkima mingi ühise eesmärgi tunne ja see peaga vehkimine või kummivenitamise tunne läks ära. Markus hakkas unustama, et ta põhimõtteliselt algajatega koostööd ei tee. Seda hakkasid aga omakorda väitma minu puusad, mis tuletasid meelde, et roosad tabletid on otsas. Perkele.
Mida paremaks Markus läks, seda valusamaks minul läks. Täielik Murphy. Kui ma enne mõtlesin, et see on Markuse sadul, millega ma ei klapi, siis täna sõitsime Rolly sadulaga ja oli palju hullem. Mida rohkem ma tahtsin nautida, seda lõikavamaks läks valu puusades ja alaseljas. Seda just eriti neil hetkedel, kui oli vaja sadulasse istuda - enne galopitõstet või siis, kui jäime galopist traavi. Täisistakust traavi ajal võisin vaid unistada, kohe tahtsin röökima hakata. Nii kuradi valus! Nüüd ma tean, mismoodi tunneb ennast grillkana, kellel koibasid küljest ära murtakse.
Röökida ei saanud (ka rääkida ei tahtnud), aga pisarad hakkasid kurku kogunema ja mingitel üleminekutel tundsin, kuidas ma enam ei saa hakkama. Kaks korda mõtlesin, et aerutan keskele ja tulen seljast maha, aga siis neelasin jälle pisarad alla ja püüdsin mitte alla anda. Markus on ju ka nii tore ja näis galopis kenasti lõdvestuvat, lõputraavini pole enam palju jäänud ja no ma ei saa ju nii häda olla!
No tegelikult vist ikka sain ja selge see, et midagi peab tegema, et see ei korduks. Ma veel ei tea mida, aga homme selge peaga mõtlen välja. 

mina ja markus maneežis

Mõnus oli Markusega sõita. Olime ilma treenerita, sest Marit oli ära, aga Taive aitas mind pärast jalavahetuste ajal.
Olgu, Markus kahe galopi vahel tiba protestis, aga selle eest oli ta igal juhul leplikum traavis ja kui saime liikuma, oli ta hea meelega valmis nö alla tulema. Ma reaalselt tundsin, kuidas iga säärepigistuse peale ta mõnuga rohkem ja rohkem ennast allapoole rullis ja mulle jäi kogu aeg kätte üha rohkem ratset, mida ma delikaatselt kokku kogusin.
Paaaaaaalju serpentiine, volte ja üleminekuid. See oli see viga, mida ma viimasel korral suurel platsil temaga üksi sõites tegin - liiga vähe painutusi, liiga suured voldid. Maneež mõjus selles mõttes palju rohkem soodustavalt. Eriti tore oli, kui Hanna purjetas meist mingil hetkel Heinzuga mööda ja kiitis Markust, ütles, et on väga hea. Jess.
Galopitõsted tegime traavist, välja arvatud ühe.
Jalavahetuste ajal vajusin pisut esialgu ette ja Markus ütles jälle, et ta teab seda harjutust ja hakkas peale vahetust kohe kiirendama. Selle parandasime ära.

Aaaa, veel üks asi - me sõitsime Aaria sadulaga ja mul ei läinud midagi kuskilt krampi ;)

markus ja nõrguke

Täna sõitsin Markusega ja hoolimata igasugustest kommentaaridest ja imelikest küsimustest on mul tegelikult temaga alati hea meel sõita, vähemalt siis, kui saame üle sellest esimesest tõrksusest. Tunni alguses ei piisanud talle minu säärtest ja selle peale, kui ma nad talle vastu panin, ei liikunud isegi õhk tema sõõrmetes. Nuuks.
Vaikselt läks Markus paremaks ja minul ... hakkas jälle mõlemas puusas mingi jama pihta. Vaikselt ja kindlalt läks puus niimoodi krampi, et tõstsin pauside ajal jalgu üles, et ehk läheb üle. Marit ütles, et ta oleks andnud meile veel jalavahetusi teha, aga ma tundsin, kuidas galopi ajal tikkusid pisarad silma ja ma ei julgenud rohkem midagi teha, sest valus oli. Dammit. Nagu mingi nõrguke.
Esialgu ütles Markus, et ta traavist ikka ei taha galoppi tõusta, pärast tõusis küll, mõlemasse jalga. Vahepeal pidin nägema vaeva, et jälle üritada tema ees ja külgedel vehkivat pead allapole ja traavi normaalseks. Business as usual...

Markusega suurel platsil

Plaanis oli palju mõtteid siia tänasest trennist kirja panna, aga siis vaatasin üle video, mida esimese osa trennist filmis kaamera üksi platsi ääre peal ja pärast hoidis Fey. Nüüd tundub, et ei olegi nagu midagi eriti kommenteerida. Seljast tundus ilusam pilt olevat :P

ikka markus

Ma olin selle sadula-saaga juba unustanud, kuniks mul esimese traavi lõpuks olid jälle puusad krampis. Kui proovisin täisistakut teha (ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tegin korralikult täisistakut ringi-paar ümber maneeži...), siis pidin peaaegu kiunuma hakkama. Nii palju siis nendest massaažidest, rohtudest ja puhkerežiimist :(
Pärast, kui sain soojaks, hakkas parem. Palju parem.
Võib-olla sellepärast, et ma polnud nii kaua hobuse seljas olnud, oli ikkagi tore. Natuke nutune on küll, kui Markus hakkab libisevat venitama ja lõuaga vehkima, aga mitu korda õnnestus meil ikkagi saavutada ühtlane ratsmekontakt. Ma nii väga püüdsin, aga väljaspoolt nägi see sellegipoolest kindlasti välja õudne. Vähemalt Birgit hüüdis vahepeal, et ma ei tõmbaks tema pead väljapoole, kui tegelikult oli see Markus ja ainult Markus, kes jõnksutas oma pead sinna, kuhupoole tahtis, hoolimata mu kätest, küünarnukkidest, õlgadest ja säärtest.
Keerulisemad hetked olid siis, kui hakkasime lattidest üle tulema. Hoidsin keha enda arvates paigal ja kogu mu võhm läks sellele, et me oleksime lattidele lähenedes ja nende peal otse, aga kuidas hoida otse hobuse pead, kui ta ühele ja teisele poole pead võngutab?
Markust ei heidutanud ka pilt lähenevatest eredavärvilistest lattidest ja kui esimesed korrad saime kuidagi üle, siis kolmandal või neljandal korral komistasime me neisse juba nii korralikult sisse, et härra põlvitas nende vahele. IIIIK!
Ta sai püsti tagasi ja me kõndisime pisut sammu ja ettevaatlikult traavi. Kõik näis ok.
Niipalju head see apsakas tegi, et pärast seda oli Markus ühtäkki leplikum ja palju tähelepanelikum. Järgmised korrad õnnestus palju paremini lattidest üle saada.
Galopp oli jälle parim osa trennist, see on üks allüür, kus me ei kakle läbi ratsme. Seegi oli tore, et sain kõik tõsted jälle traavist tehtud.
Kogu aeg mõtlen, et galopp on kõige tähtsam allüür ja ma peaks selle jooksul kõige enam ära tegema. Püüdma pikendada ja koondada ja tegema volte jne. Oleme vahel teinud Markusega esiteks ära soojendusgalopi ja siis teise galopi ajal teinud midagi muud, aga täna ütles Birgit, et meie viimane galopp (paremale) oli olnud juba nii hea, et peaks ära lõpetama. Nii et Markus pääses täna vähemaga :)
Ajas muigama, kui kuulsin, kuidas Birgit pööras Liisile Cartini seljas samal moel intensiivset tähelepanu, nagu eelmistel kordadel mulle. Kui ma sõidaks samamoodi nagu Liisi, siis poleks ma muidugi Cartini seljas nii murelik olnud, aga kui istud kellegi teise Ferraris kui omanik seisab kõrval ja ütleb, mis nuppe vajutada, on raskem lõdvestuda.
Liisil tuli see väga loomulikult välja.

Edit: See lihaste ja higistamise jutt on väga põnev. Noh, et milliseid lihaseid hobused kasvatavad siis, kui nad töötatakse õigesti üles ja milliseid siis, kui nad veedavad oma trenniaja rohkem vastu hakates ja valesti sõites. Varsti muutun paranoiliseks ja hakkan iga kord peale trenni hobuse kaela ja õlgu joonlaua ja luubiga uurima :)

üksi suurel platsil

Milline ilus ilm! Avasin päeval koertega rattahooaja ja lisaks sõitsime täna Markusega suurel platsil. Veebruaris. Not bad, hah?
Marit lubas meil seal täitsa omapäi tuiata. Markus ei olnud suurest platsist või ilmast sama vaimustuses kui mina.
Päike vist paistis härrale kogu aeg silma, sest ta oli sama särtsakas nagu kevadine kärbes. Esimeses traavis ei olnud mu säärest mingit kasu ja tundus, et ta on vasakule poole kangem kui paremale.
Liikusime suht platsi keskel enamuse ajast, sest äärtes oli veel pisut maa külmunud. Püüdsin teha kaheksaid, ühtepidi ja teistpidi ja ootasin kogu aeg mingit ärkamist, aga siis vaatasin kella ja nägin, et olin 10 minutit seda juba oodanud ja ausalt öeldes, nahk oli juba läbimärg ja minu jalad/puusad/sääred nõudsid ka juba pausi. Jäin teise traavi peale lootma.
Selles midagi imelist ei juhtunud. Esialgu lootsin ainult oma säärte peale, aga neist ei piisanud kuidagi. Kui ma tahtsin ratset natuke enda poole saada, siis Markus hakkas peaga vehkima - mis, jälle ahistate vanureid?
Markus ei tahtnud ka traavist esialgu galoppi minna, mina jonnisin vastu, et ehheeeeei, Markus, sammust ma ei ole enam nõus tegema. Peale mõnd volti ja mitmeid nääklemisi sain oma traavist tehtud tõsted kätte. Tegime paremale mõned ja siis vahetasin suunda, selleks, et sama nääklus sinna suunda ka läbi käia.
Vasakule galopp oli aga selgelt palju mõnusam ja toredam, mõnusa põrkega. Selleks ajaks olid Jürgen ja Katerina ka platsile tulnud ja sain tagasisidet, et on täitsa ok galopp.
Mul oli nende uimaste traavide pärast ikka hing haige ja mõtlesin, et tavai, teeme väikese pausi ja siis proovin paar jalavahetust.
Esimene, paremast vasakusse ebaõnnestus, ma olin päris ausalt tunnistades tal kaela peal, et ikka silmadega veenduda, mis õlg/jalg meil on. Markus jäi selle peale lihtsalt traavi.
Edasised õnnestusid paremini. Ma tundsin, kuidas ta mitu korda üritas ennetada ja kenasti ise hakata vahetama, aga siis püüdsin jonni pärast vahetada alles lühikeses otsas ja Markus oli sellega päri.
Täna hüppasin vahetuste ajal paar korda hullult kõrgele seal sadulas. Ja üleüldse oli kogu aeg tunne, et ma sõitsin kuskil tagumise sadulaääre peal ja põlved kuskil .. noh, the same old viu viu.
Tegelikult ei olnud kõige hullem, aga mu latt ja nõudmised tundidele Markusega on vist eelmiste kordadega kõrgele tõusnud.

kohtu seadus

Kolmas päev järjest Markusega.
Ta ei tundunud eilsetest hüpetest üldse väsinud ega kuidagi aeglasem. Iga päevaga on ta tundunud rohkem ja rohkem mugavam. Alguses pean ma "paigutama" oma põlvi ja paar korda on kuskil puusa ja istmikuluu kandis midagi krampi läinud, aga kui ma soojaks saan, siis läheb see üle.
Krislin näitas, kuidas sammus ratsmega tööd teha ja teda ühele ja teisele poole kutsuda. Markusele tundus meeldivat.
Kui siis olime mõnda aega sammu teinud, oli uuesti traavi alustades kummaline tunne, nagu ma peaks jälle hakkama otsima endale uut kohta sadulas, liikumine polnud nii mugav ja võttis jälle aega, enne kui kergendamine tundus loogiline. Marit seletas, et sporthobuste värk - tuled seljast maha või teed pikema pausi ja voila, alusta justnagu otsast peale.
Teise traavi algus tundus katastroof ja kui ma veel julgesin libisevat katsuda, oli Markus seda nägu, et neiu, teie aeg on läbi. Liikumine näis kandiline ja järsk, pea hakkas jälle jõnksuma küljelt küljele, nagu sellel mängukoeral, kes rekkameeste armatuuril elab. Ma jõudsin juba peaaegu urisema hakata, aga kaklema ei tahtnud ka hakata ja hakkasin hoopis ette kujutama, et teeme lõputraavi.
Läkski aega paar volti ja ühtäkki oli Mr Wonderful tagasi minuga. Parem kui kunagi varem.
Esimeses galopis püüdsin teda jälle sõita pikal sirgel edasi ja väiksemate voltide peal koondada.
Pärast tegime jalavahetusi. Vasakust paremasse olid kõik täitsa toredad, teispidi jäime mitu korda risti (ja Markuse seljas on seda küll väga kohe aru saada), kuni lõpuks saime ühe väga hea jalavahetuse ka tehtud.
Kui ta on hea, siis on ta lihtsalt nii hea.

võib öelda, et hüppetrenn ... Markusega

Ausalt.
Päriselt ka, me hüppasime Markusega.
Ei, tõsiselt.
Ei ole vaja silmi pööritada.
Ja see oli väga lahe.


Viimastel päevadel on ta olnud erakordselt lahke mu vastu. Igatpidi. Ta ei tee endasse kiindumist ka eriti keeruliseks, kui ta kõnnib aedikus sulle reipal sammul vastu või paneb õrnalt pea sulle boksis vastu õlga, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mida ta teeb maneežis. Täna saime nii mitu ringi teha väga ühtlase ratsmega. Mulle jäi mulje, et ta püüdis ise ka mitte eest tirida ja andis mulle ka kaks korda andeks, kui ma kogemata tegin käega voldile minnes vähe järsuma liigutuse.

Galopitõsted jälle kõik traavist, jeee! See oluline hetk on alati siis, kui ma traavi hakkan lühendama. Markus pole ka eile sündinud ja tegelikult pakub esimesena tõstet ise. Kui ma siis selle kõige magusama hetke maha magan, võivad järgmised rohkem pusimist nõuda.

Siis hüppasime madalat valgel lattaeda ja pärast punasetriibulisi latte. Pidime tulema galopis, mitte päris voldi peal, vaid enne ja pärast takistust mõned sammud ikka otse. Markus oli alguses võibolla imepisut imestunud, et miks me täna nii teeme, aga ei olnud seda nägu, et hakkaks ametiühingusse kirja saatma.
Paar korda tundus mulle, et ta oli tiba hooletu oma jalgadega ja pööre vasakust jalast (rajalt diagonaalis tagasi keeramisel) oli minu jaoks raskemini juhitav, aga kõik ülejäänu oli puhas nauding.

Nii et, kas ma tohin seada hobuste Aasta Õpetaja konkursil üles Markuse kanditatuuri?

hobusenohiku päevaraamat

Samm algas Markusega nii mõnusasti, liikusime sujuvalt ja mõnusa rütmiga. Esimene traav oli ka täitsa kena, aga see episood, kui meil fliistekk alla lendas ja ma pidin korraks maha ronima, et see üles tõsta, tekitas Markuses hämmingut. Kui ma tagasi selga läksin, oli magic gone. Vähemalt mõneks ajaks.

Urisesin natuke jälle Markuse sadula peale, sest see ahistas mind. Natuke. Põlvedele ei olnud kuskil ruumi ja tagumine kaar põntsus liiga kiirelt vastu. Marit jälle ütles, et talle meeldib mu istak selle sadulaga rohkem. Ma harjun umbes poole tunni peal ikkagi ära ja ei mõtle enam selle peale, kuhu põlvi paigutada. Alguses proovisin panna jaluseid pikemaks, siis oleks justnagu põlvedel rohkem ruumi, aga see ei viinud küll kuskile, ma oleks olnud justnagu pesupulkadega nöörile riputatud, nii pikk ma ei plaaninud sadulas olla.

Mulle meeldib mu istak kõige rohkem siis, kui ma tunnen, et mu säär enam ei kõigu kuskile ja ma tunnen, kuidas iga kord, kui natuke sääri kokku surun, Markus kogu kehaga sellele reageerib. Siis on tunne, et sõidad ainult säärte ja istakuga ja kogu töö saad niimoodi ära tehtud. Keegi ei tiri keegi mind eest, mul ei lähe õlad ette, käed on normaalse koha peal ja ma saan ennast pikemaks mõelda. Seda ei juhtu eriti tihti ja viimastel ühistel tundidel vanahärraga olen saavutanud selle vahel mõneks hetkeks üsna tunni lõpus. Ma kipun liiga kõrgele kergendama (eriti alguses) ja olen rohkem mures ratsmekontakti pärast. Kõige mõnusam on alati seljas olla lõdvestustraavi ajal. Selleks ajaks hiljemalt on ratsanik ka soojaks saanud, hahahaa...

Esimene galopitõste (traavist, duh) läks metsa, aga mitte niivõrd sellepärast, et Markus oleks nägusid teinud, vaid tegelikult ei olnud ma traavi piisavalt lühikeseks saanud peale seda, kui Markus tempot tõstis. Selline tunne oli, et hetk polnud päris õige tõste jaoks. See ebaõnnestunud tõste aga tuletas Markusele meelde, et traavist tõusmine pole tema jaoks ja selle asemel hakkas ta mulle pakkuma galoppi sammust.

Pärast tegime aga kõik tõsted traavist ja lisaks galopp-samm üleminekuid. Üks katastroofilaadne peatus sattus ka sekka. Mulle endale oleks see justnagu ka üllatusena tulnud, see oli ettevalmistamata ja väga kummaline. My bad.

Täisistakut pole ka kaua teinud.

Üllatavalt vähe oli täna vaidlusi ratsmete üle. Sellist stiilipuhast peaga ühele ja teisele poole vehkimist polnud kordagi? Markus, mis toimub?

Ma olen hobusenohik. It is official now. Täna oleks olnud aega minna kinno, sööma, mida iganes teha. Mina eelistasin selle asemel jalutada Springstormi, Imperijat ja Sitelli :P

Markus ja kaared

Juba sammus alustasime kindlameelse vaidlusega ja Markus sikutas jõhkalt juhtmeid nii külgedele kui ette. Traavi läks palju paremaks, vanake unustas korraks isegi vist ära, et oleme ratsmete kaudu ühendatud.

Ühes viimastest tundidest suutsin sääred kohe alguses ära fikseerida ja kergendada ökonoomselt ja olla säärtega kogu aeg olemas. Täna seda ei juhtunud ja ma ei saanud aru, miks. Üritasin kogu aeg, aga tundsin ise ka, et kogu aeg kerkin liiga üles ja sääred kõiguvad igas ilmakaares. Ühtepidi "don't stand up, kneel up," teistpidi pean jälle rohkem jalustele toetuma.

Poolistakus galopis oli seda eriti tunda - no ei saanud asendit sisse võtta, põlved näisid vale koha peal ja sääred otsisid paaniliselt kuskilt mingit pidepunkti. Galoppi saime ainult sammust.

Sõitsime kaari - nurk läbi, siis X-st läbi ja siis tagasi nurga poole. Suunal vasakule tundus see lihtsam, paremale vajusime rohkem välja või vaidlesime selle üle, kas Markus võib või ei või sõita, samal ajal küljeaknast paindele vastassuunas välja vaadates. Püüdsin kätt liigutada ülisujuvalt, et Markuse pead leplikumalt suunata.



Ratsutamisega on natuke nagu sünnitamisega - selle ajal mõtled, et ei jaksa enam, hetk peale seda oled valmis kohe kõike uuesti tegema.

Markus ja Maher

Kiitsin ennast mõttes vapruse eest, kui trenni minnes püüdis lõikav tuul mul jäsemeid küljest lõigata.
Keegi hea inimene oli Markuse sisse toonud.
Ta oli vähem protestine, ilmselt sellepärast, et sõitsin tema enda sadulaga. Kokkuleppel treeneriga ja mu põlvedega ei teinud täna eriti täisistakut. Korra proovisin lihtsalt mugavuse pärast, sest mul on ikka kuklas tunne, et  Markuse jaoks on see toredam, aga ei jäänud sellele pidama.
Minu jaoks oli soojaks saamine paras väljakutse. Alguses tundsin kergendades, et midagi ei klapi, ma kuidagi õõtsun inertsist edasi-tagasi ja samas olen ühe külje peal ka liialt. Tegin ühe jaluse lühemaks ja oli kohe parem. Kahtlane värk muidugi, kui tasakaal sõltub 1 cm-sest jaluseaugu pikkusest. 
Nagu alati Markusega sõites, kujutasin ette, et mul ratsmeid peaaegu polegi ja on ainult sääred. Püüdsin olla püsti, mitte vajuda taha, igal voldil ja ringil tegin kontrollpunkti õlgade ja käte jaoks.
Kui ratse hakkas jälle lönti vajume, kogusin võimalikult diskreetselt seda enda poole ja teise traavi lõpuks oli juba täitsa tore tunne. Paar hetke olid lausa imelised!
Galopitõstete alguses väitis Markus jälle, et me ei räägi sama keelt ja traavist tõusmine ei ole tema stiil. Esimese tegime Mariti loal sammust ja peale seda traavist. Markus hakkas püüdlikult igasugu asju ennetama, millest paaril korral pigistasin silma kinni. Näiteks peale seda, kui olin talle stekki andnud, siis hakkas ta tõusma galoppi selle peale, kui vaid õrnalt istusin sadulasse ja võtsin ratset. Tõstet kui sellist ma lõpuni viia ei saanudki, kui vanake juba tõusis. Ma ei kurtnud. Las olla praegu pigem niipidi.
Täna kaotasin tõste ajal jälle paar korda jaluse. Ma keeran ennast (eriti just paremasse jalga tõstes) kuidagi viltu seal seljas - mu sisemine säär liigub ettepoole ja klammerdub samuti hobuse külge. Kui see säär juba seal ees on, siis on ühtlasi ka raskem hoida hobust rajal, nii vajusime täna ka diagonaalil ukse pool sisse.
Pidime tegema jalavahetusi läbi galopi, kui Markusel lülitus sisse autopiloot ja ta skippis traavi ja hakkas galopis jalga vahetama. Ma oleks võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte ja härra oleks ise kaheksaid mööda maneezi jooksnud elegantsete jalavahetustega, ihii.
Selle pulli me muidugi lõpetasime ära ja saime mõned tehtud ka minu algatuse peale ja läbi traavi.
Markus sai kogu mu tasku sisu endale ja läksime talli.
Jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui telekas näitas Ben Maheri ja Scott Brashi sõite USA-s. Korraldasin lapsed magama ja püüdsin teha kaht asja korraga - endale suppi tõsta ja Maheri ümberhüppeid vaadata. Not a good idea. Pool taldrikutäit suppi maandus sülle. Damn you, Ben Maher.

Edit: Leidsin netist selle sõidu ümberhüpete võrdluse ka:


Uiiiii, kui nummi video sõbranna just saatis... Nagu Robbie ja Diamond...

Markus

Markus oli iga rakuga täna kõikide ettepanekute vastu ja esimestes traavides hoidis pea keha suunas täisnurga all risti. Vot ei vaata ette. Vot ei tule alla. Vaata ise, kuidas hakkama saad.
Ma olin lihtsalt nõutu. Ja kurb ka.

Kui hakkasime galopitõsteid tegema, läks pilt paremaks, Markus näis ka rohkem lõdvestunud. Birgit tuli Cartinit kordetama ja oli abiks jalavahetuste ajal, juhendas, kuidas ja mida teha. Need ei olnud küll kõige kenamad jalavahetused, aga vähemalt oli Markus hingega asja juures.
Kui galopitõstete vahel jäime sammu, hakkas Markus mulle piruetti pakkuma. Tänasin muidugi au eest, olgugi, et ma ei saanud muhvigi aru, milliste minu seljas jõnksumiste peale ta otsustas oma repertuaarist selle kaardi välja tõmmata :)

põhimõtteline Markus

No ei olnud Markusel täna nii lahket ja leebet tuju kui eelmistel kordadel... paar korda küll tundsin, kuidas ta säärepigistuse peale allapoole kumerdus, aga niipea, kui see ratse jälle kuskilt end meelde tuletama hakkas, oli Markusel pea püsti. Vahepeal lausa nii püsti, et vihm oleks saanud ninast sisse sadada. Hmm.
Täna sain üle pika aja täisistakut teha, hurraa. Kummaline, kukud hobuse seljast alla, jääd teisele hobusele jalgade ette ja kõnnid käed taskus minema, mitte ühtegi sinikat ega valusat kohta. Teed aga ilma sadulata tunnike täisistakut ja pool nädalat istud vaid ühe külje peal. Irooniline?
Täisistaku tunne oli jälle natuke võõras, aga vähemalt mõneks hetkeks sain selle tunde, kuidas säär on paigal ja õlad ka ei jõnksu eriti, ilma krampi minemata. Tuleb küll tunnistada, et täisistak on palju mõnusam hobuse seljas, kes on ratsmes või vähemalt teel sinna.
Siis püüdsin nii traavis (ja täisistakus) kui galopis hoida end rohkem jaluste peal ja samal ajal jätkata säärega seda, mida tegin enne.
Esimese tõste galoppi tegin sammust, edasised traavist ja galopp paremale poole oligi tänase trenni parim hetk, sest see oli ainuke kord, kui Markus lasi asjadel minna. Vasakule poole ta põhimõtteliselt pead ei keeranud ja ka galopp vasakule ei olnud päris see. Tegime pärast veel paar ringi paremast jalast ja siis lõpetasime tänaseks.

Markusja

Terve esimese traavi õnnestus läbi ajada ilma pea jõnksutamise või vehkimiseta ja mul oli juba suu kõrvuni. Teise traavi alguses võtsin ratset lühemaks ja siis ajas Markus ka pea püsti, nii et esimesed kaheksad ja diagonaalid ei tundunud enam üldse toredad, aga muutsime pisut Mariti soovitusel trajektoori ja ma püüdsin ka olla ekstra vaikne oma kätega ja pilt läks palju paremaks.
Markus muutub palju leplikumaks siis, kui ma suudan oma sääred kohe "lukustada" tema külgedele, need ei loksu ja ei vehi, aga vaikselt annavad endast ikkagi märku. Nendel hetkedel on tunda, kuidas Markuse liikumine muutub ja kael/pea hakkavad ka teismoodi jõnksuma. Aga kui meil on käsil mingi vaidlus teemal "ratsme pikkus", siis ei ole ma ikkagi nii heas tasakaalus, et ma ei vajuks ette või taha. Niipea, kui mu säär lahkub hetkeks tema külje vastast, pole ka sujuvast Markusest jälgegi alles.
Vahepeal käisime kaheksaid üle lati, püüdsime seda teha nii, et mitte kuskil rütm ei muutuks.
Treener rääkis kõhulihastest, sellest, kuidas kõik osad kehast peavad oskama üksteisest sõltumatult reageerida ja Markuse eripäradest ka pisut.
MA SAIN TA JÄLLE TRAAVIST GALOPPI! Ja see ei tundunudki täna nii keeruline, nii et mulle tuli alles mõne aja pärast jahmatusega meelde, et ahjaa, see oli ju see hobune, keda ma sain ainult sammust galoppi.
Galopis ajasin teda kohe liiga edasi ja siis seletas Marit, et millal ja mismoodi reageerida. Esimesed üleminekud galopist traavi püüdsin liiga palju jaluste peale jõuda, see aga muutis üleminekud kuidagi eriliselt järsuks ja iga kord ma vajusin ette selle peale. Kõige parem üleminek tuli siis, kui ma üldse ei mõelnud selle peale, kuidas seda teha.
Ja siis jalavahetused - tegime diagonaalil mõned. Endale jäi tunne, et ma väänlesin kuidagi eriliselt üle seal seljas, aga treeneri arvates oli ok. Ühel korral lähenesime liiga suure hooga ja seetõttu oli Markusel olnud raske vahetada, aga ta vahetas siiski. Nii lahe loom.
Lõdvestustraavi ajal ta pisut sirutas oma kaela ja pead ette ja allapoole.
Nii vähe ongi õnneks vaja :)

kellele emotsionaalsed hüüatused ei meeldi, jätavad selle postituse vahele.

Trenn algas jälle kostüümidraamadega - saime esimese traavi juba peaaegu tehtud ja Markus tundus nii nii tore, kui Aaria sadulalt hakkas üks jalus minema kõndima. Lõpuks juba iga kord, kui traavile läksime :) Marit ja Milla nokkisid, et tuleb ilma jalusteta trenn ja milleks mulle üldse neid jaluseid vaja on, aga siis saime Jürka sadula ja kõik läks plaanikohaselt edasi.
Markus ei olnud enam plaanikohaselt pehme, ilmselt see seismine vahepeal oli ta mõtted mujale viinud. Aga oi kui ilusti ta reageeris sellele, kui võtsin säärtega ta ümbert kinni. Ikka mitu-mitu korda ulatati mulle viisakalt jälle ratset, et ma selle kokku keriks või midagi sellega teeks.
Domingo mägiselt seljalt saadud haavad ei ole veel paranenud ja ma isegi ei julgenud täisistaku peale mõelda, esialgu oli isegi sammus veel valus :)
Aga tühja sellest, täna oli jälle nende esimeste kordade päev. Näiteks kiljusin mõttes wiiiiiiiiiii! juba siis, kui sain Markuse traavist esimest korda elus galoppi! Ilma Mariti nõuanneteta oleksin muidugi juba peale paari ebaõnnestunud korda loobunud... Kui teisest jalast õnnestus samuti traavist tõsta, olin juba more than happy, aga siis tegime üleminekuid traavi, treener seletas, millal tagasi võtta, kuidas üleminekul jalustele vajutada ja Markus tegi kõike küsitut nii, nagu kellelgi oleks eesriide taga olnud pult käes. Mõnna.
Siis proovisime ... (trummipõrin) ...  passage... Wiiiiiiiiii!!! Ja ... (veelkord trummipõrinat, palun) ... natuke piaffed! Nii mõnus oli seal seljas olla, Markuse väärikus kiirgas tema kõrvadest välja ja ma ei julgenud sõnakestki piuksuda, et muusika ei lõpeks.

Ühesõnaga .... wiiiiiiiiiiii!