that moment. that magical moment.

Täna oli siis võimlemise päev.
Sõitsime penerolli ja ridasid, mis olid maalatte täis, lõppu mõned okserid.
Kummaline tunne oli sõita, kui mu päris elu esimene treener vaatas pealt. Ühtpidi kõhe, teistpidi uhke. Pidime täna koju kihutama, aga lubasin, et homme ehk saame pikemalt muljetada.

Foto Katrin Pill

15 cm

Mul on alates eelmise aasta meistrikatest kogu aeg tiksunud kuklas pisike unistus (või siis alates märtsist eesmärk) sel aastal ka neile mingi valemiga jõuda. Lihtsalt mõne mustlaselt näpatud hobusega Ruilasse ilmumisest ei piisa, sel aastal on harrastajatele ka kvalifikatsiooninorm määratud: enne meistrikaid tuleb saada vähemalt kaks tulemust 100 cm või kõrgemast parkuurist tulemusega max 8kp.

Meetriseid parkuure on võistlustel olnud küll, 2 korda jaanuaris (Veska ja Niitvälja) ja 2 korda nüüd, märtsis-aprillis Niitväljal, aga siis olime me Zillioniga üksteist alles nädalakese boksis võõristavalt vahtinud ja võistlema minek oleks olnud ilmselgelt veel mütsiga löömine.

Järgmisel nädalavahetusel Perilas meetrit ei ole, aga on näiteks 90 cm ja kui eelmine hüppetrenn läks täitsa nitševoo, siis tärkas pisike lootus, et ehk Perilas saaks midagi sõita. Oleks huvitav teada saada, kuidas hobune üldse võõral platsil käitub, kuidas ta võistlusolukorras on.

Soojendushüppeid alustasime täna valiklattidega ristikesega. Pöörded olid huvitavad ja soodustasid "torutunde harjutamist", tasakaaluga juhtimist ja takistuse peale keeramist. Nii mõnigi kord olen hädas sellega, et püüan viia hobust rütmis kenasti takistuse poole, aga kui tunnen, et ta kahtleb või aeglustab, siis minu tugevama pigistuse peale ta hoopis pikendab sammu ja samm enam ei klapi nii hästi.

Ikkagi läks tunne iga hüppega paremaks ja algus näis olevat lubav. Kõik muidugi alati ei tulnud hästi välja, aga iga õnnestunud pööre või heas rütmis tuldud ja klappiv takistus näis mõnus.

Siis jõudsime okserini, mille peale sattus paar väga kauget ja paha hüpet, jäin maha ja üks kord talle suu peale ja paar korda püüdis ta kohe peale maandumist punuma pista. Tulime uuesti ja püüdsime vigu parandada (loe: ratsanik püüdis enda vigu parandada). Tänasin iga ületatud takistuse eest.

Parkuuris jõudsime teise-kolmanda takistuseni, mis olid rida lattaiast ja okserist ja need osutusid tänaseks dealbreakeriks. Me ei jäänud sinna ette seisma, vaid sõitsime neist lihtsalt paremalt poolt mööda ja nii umbes ... 50 korda.
Kuni selleni, et Zillion ei tahtnud enam isegi mitte sinnapoole keerata ja tegi keskliini poolt rajale lähenedes mulle Lakit, üritas lihtsalt teisele poole ära keerata. Marit tõstis lattaeda väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks tulime traavis kohtuma 15 cm-se ristikesega ... ja sõitsime sellest mööda.

Nuta või naera. Ma tundsin selgelt, kuidas mõned sammud enne takistust hobune pingestub, kiirendab, keerab end viltu ja põikleb mööda. Mu tasakaal läheb sel hetkel paigast, ma üritan kuidagi seda vinossa olekut õlgadega või puusadega kompenseerida ja kuskilt jääbki nii auk, kust hobune välja pääseb. Parem säär või stekk ei avaldanud hobusele mingit muljet.

Mulle avaldas omakorda väga muljet üks tema möödasõit, mis oli traavis tulles tehtud üks pisike fulee enne takistust ja sellisest kohast, kust ma ei uskunud, et on enam võimalik takistust vältida. Isegi postid ei kõikunud, kui Zillion vingerdas neist mööda angerja osavusega. Villu oleks plaksutanud ja konspekteerinud. 

Arvake ära, kas ajas nutma?

Nii palju siis sellest.
Tulin koju, korkisin siidri lahti ja vaatasin läbi kõik minu ja Zillioni hüppetrennide videod.
Veel rohkem ajab nutma.

the spell is broken?

Kuu pidi olema täna Zillionile soodsas seisus, tunne seljas erines oluliselt eilsest.
Sammu alustasin pika ratsmega, esimeses traavis lasin vahepeal samuti ratsmed pikemaks. Kogu aeg lasin check-listi mõttest läbi. Kannad all, õlad puusadest tagapool, käed all, ei keera randmeid (perkele!), ei vaata alla, paremale sõites raiun igal pool oma tahtmise läbi nurkade ja üleminekute suhtes.

Isegi kui olime vähe pikema ratsmega, siis püüdsin ikkagi kogu aeg peale sõita ja iga puristuse või sügavamate hingamiste peale oli väike jess-tunne. Zillionile vist meeldivad ka need Big Boy suulised väga väga. Ja talle näib meeldivat, kui sõidan ilma jalusteta. Ilmselt ka sellepärast, et siis ei satu mu kannad niipalju üles ja mu säär on õigema kohaga ümber tema. Minu istakule ei teeks ilmselt ka paha, kui ma iga kord vähemalt 10 minutit sõidaks ilma jalusteta.

Täna siis üritasin soojendushüpete ajal parandada eelmiste trennide vigu ja üks neist oli kätega tüürimine ja liiga lühike ratse. Esimestel hüpetel oli vaja head närvi, sest mulle tundus, et jääme sinna valiklattide ja ristikese vahele seisma. Raske pole hüpe, vaid raske on teda takistuseni otse, rütmis ja ilma vingerdamata tuua. Lähtusin sellest tundest, mis oli meie esimeses hüppetrennis - mul ei ole eest mitte midagi võtta ega küsida, kogu töö tuleb ära teha ainult istaku ja säärtega. Ok, ok, me kakerdasime esimesed korrad ja vingerdasime ikka, aga kui ma tulin kolmandat või neljandat korda, siis oli Zillion juba rohkem nõus takistuse poole minema ja näis ka mu kätt rohkem usaldavat.

Okserile esimesel korral lähenedes oli küll tunne, et kahtlane värk. Mõned sammud enne okserit keerdus Zillioni selg korraks nagu teistpidi, nagu ta tahaks käiku vahetada ja panna sisse tagurpidi käigu, aga saime kokkuleppele ja okserist üle. Järgmisel korral pidin tulema suurema hooga ja veenvama säärega. Mulle näis seljast, et iga hüppega oli Zillion rohkem ja rohkem kindel, et ainus tee on üle.

Esimeste hüpete ajal maandusime pidevalt valesse jalga ja üks kord peale okserit kappasime kontragalopis pöörde läbi, aga pärast enam ei pidanud selle peale väga palju mõtlema. Kuidagi hakkas sujuma.

Rada kui selline koosnes küll ainult 4-st takistusest, aga magus asi selle juures olid pöörded. Kõik olid natuke kiiksuga, nurgast välja, diagonaali pidi jne. Zillion näis hoogu täis ja isegi kui me peale okserit tagasi risti poole pöörates tegime veidi ebaortodokse pöörde, siis andis Zillion ka selle andeks ja läks sealt üle nagu nii olekski olnud plaanis.

Nii hea tunne oli! :)

a millal ma viimati kukkusin?

Ma mäletan üht Zeppelini seljast kukkumist. See oli 2013 detsembris. Kas ma ei olegi peale seda kukkunud? Äkki Carpi seljast nende osavate tõrgete ajal? Aaria seljast?

Kukkumine polnudki nii valus. Kui küünarnukk sai šokist üle ja jälle liikuma, ronisin selga ja sõitsin (oluliselt pehmema vasaku käega, irw) edasi. Valus oli pärast kodus käe külge kuivanud pluusi küünarnuki küljest lahti rebida.

Oi kurja, kuidas ma täna olin hädas selle müstilise silmamõõduga ja seda juba soojendushüpete ajal! Esimese valiklatiga ristikese puhul vaatasin jonnakalt üle takistuse, aga siis pidin hoopis valiklatti vaatama hakkama. Ja kui ristike arenes edasi lattaiaks ja siis kõrgemaks lattaiaks, siis mulle tundus valiklati ja lati vahe nii kitsas ja pisike, et ajas mu igatpidi segadusse. Sisenda siis hobusele, et olukord on kontrolli alla ja ära muretse, I know a shortcut :P

Paremasse jalga peale takistust saada ei olnud lihtne. Noh ja siis pakkus ta esimestel kordadel mulle peale takistust jalavahetust, mis oleks võib-olla mõnikord isegi kenasti õnnestunud, aga ma suurest hirmust võtsin enne pööret ta ikkagi traavi. Kolmandal korral ta enam jalavahetust ei pakkunud :(
Õnneks järgmine kord õnnestus peale takistust õigesse jalga maanduda.
Selliseid kogemata vahetusi ja risti vahetusi tuli ka ette, urr.

Edasi ei läinud eriti paremaks, sest ka okserile ei saanud me kuidagi õigesse kohta pihta. Ma olin valmis, et ta teeb sammu alla, tema oli valmis minema kaugemalt lendu või vastupidi. Känguru oleks ilmselt olnud stabiilsem piloot.

Olgu, võib-olla ei olnud nii väga paha, mõned hüpped tundusid ok. Kui samm juhtus vähe rohkem klappima. Püüdsin rohkem teda tuua lähemale, mõtlesin väljenditele nagu tihe galopp ja alla toomine, samas - ühes hüppetrennis paar nädalat tagasi tuli jälle rohkem hobust edasi sõita ja ma olen pigem alati olnud hädas sellega, et ma pidurdan liiga palju hoogu maha. Kui läks parkuuriks, siis kommenteeris treener, et olime ikkagi liiga murelikult liiga palju ringi tuisanud. Välja arvatud esimene takistus. See oli olnud hästi tuldud.

Ühe korra jäime okseri ette seisma. Ja siis ma vudisin järgmisel korral suure entusiasmiga sellest ilma hobuseta üle. Tere talv... Kedagi süüdistada ka pole. Nagu ma poleks CD seljas kunagi sellise olukorraga silmitsi seisnud, heh.

Jätkasin natuke murelikuma hobusega (ilmselt unistas kängurust) ja sõitsime oma raja ära. See oli muide täitsa tore rada, peaks selle mõnikord päevavalges siia joonistama.



Nüüd peab saama ta rohkem turjast ja seljast tööle, täna saime selle eest ka märkuse. Ta painutas kaela, aga ei töötanud niimoodi läbi selja nagu võiks. Sellest trennist, kus terve trenni ajal oli turi kõige kõrgem punkt topline'l, on juba natuke möödas.

Enne oli tunne, et selle ratsutama õppimisega on kiire, aga nüüd oleks nagu veel kiirem hakanud.

P.S. Ja ma ei mõtle, et nende okseritega on mingi issue. Kategooriliselt keeldun nii mõtlemast. Kui ma hakkan mõtlema, et nendega on mingi issue, siis saabki neist issue.
Nope.
Ei mõtle.

kipa

Iga korraga läheb hüppamine selle musta poisiga tuttavamaks ja tuttavamaks ja täna tundsin, kuidas sääred olid kogu aeg külgede peal "kinni", ei olnud enam seda tunnet, et hobune on kitsas kui paberileht.
Ja palju toredam on see ka, et ma tunnen, kuidas ta eest ei ole enam nii tühi või olematu kontaktiga. Ma tunnen, kuidas hobune viib mind kergelt edasi.
Enne trenni tundsin pisikesi liblikaid kõhus, aga need kadusid peaaegu kohe peale selga ronimist ära. Jah, Zillion oli seda nägu, et please, keep me occupied, siis pole kõhe olla. Üks kord, kui Tiku meie kõrval oma lindikava  (või oli see plangukava?) esitas, hakkas Zillionil hirmus ja ta näis valmis kiirendama, aga kui ma võtsin korraks välimist ratset ja surusin sääred vastu, siis ei juhtunudki midagi.
Soojenduse ajal oli küll see ratsmepikkuse küsimus jälle aktuaalne. Ma võtsin esialgu poliitika, et pigem natuke lühem kui pikem ja niipea, kui ma seda olin teinud, siis tundsin, et õlad vajuvad ette. Kui ma õlad saan paika, siis lasevad näpud ratsmed pikemaks. Nuta või naera, mu ülakehal oleks nagu vandenõu - ratsmed igal juhul pikemaks, et oleks laisalt mugav ja ei peaks hobuselt midagi nõudma.
Katrin sõitis Bacardiga vahepeal mööda ja naeris, et kandades võiksid olla tinaplönnid, siis püsiks need paremini all. Noogutasin ja mõtlesin, et küünarnukkides peaks ka olema. Kui küünarnukid oleks kõige raskem osa käest, siis ei läheks õlad ja randmed nii kergelt paigast ära.
Kokkupakkimine on veel üks minu pisikestest vigadest, mis hiilib kergelt ja märkamatult ligi.
Kui muidu tundub mulle Zillion vasakule lihtsam sõita, siis näiteks vasakpöörded kipun hirmsasti üle sõitma. Soojendushüpete ajal ei olnud seda niiväga tunda, aga kui tegime suure platsi peal kaheksaid ja jalavahetusi läbi traavi, siis ma pidin korduvalt mõtlema, et tahan platsi jagada mitte pooleks, vaid kolmeks, siis sain normaalse kaare keskliinile tehtud.
Soojendushüpped läksid enam-vähem, ma püüdsin kogu aeg hoida galoppi elavana. Eelmisest korrast olid meeles need kauged-kõrged hüpped ja mul oli kogu aeg kulm üleval, et noh, kas täna tuleb kordus, aga ei tulnud.
Rada koosnes ühest lattaiast, siis nurgast välja okser, siis teisest nurgast välja plank ja 5 fuleega lattaed järele. Lattaaia järel oli vaja otse saada, soojendushüpete ajal vajusime kohe peale seda takistust paremale ära.
Okserile oli küll ebaõnnestunud pööre, treener ütles, et ka volt oleks aktsepteeritav olnud, aga ma tundsin tükk maad enne takistust, et hobune näib hoolimata kõigest ikkagi sääre ees ja meil on aega atra seada ja läksime ikkagi okserist üle.
Ma pean tunnistama, et viimased hüppetrennid olen ma saanud naudingu vasakpööretest. Ma võiks neid lihtsalt mõnu pärast veel ja veel sõita. Tänagi, peale okserit tundsin, et võtaks galoppi veel kokku ja lihtsalt mõnuga joonistaks siia maha praegu perfektse kaare? Aga no ei saanud, sest plangule oli vaja läheneda. Suure nautimise tulemusena sain hobuse otseks alles samm-paar enne planku ja see näis olevat üks põhjustest, miks esimesel korral sealt lattaiale oli kuidagi väga imelik sõita. Teisel katsel õnnestus paremini ja minu suureks üllatuseks näis palju lihtsam läheneda sinna poolistakus.
Kipa.

* * *
Ma hoian ennast iga päev tagasi, et mitte teda vaadates kogu aeg kohtlaselt naeratada. Miski temas toidab midagi minus. Äkki see on oma hobu tunne?

kollihüppamistrenn

Kas täna hüppame?
Kõik kehitavad õlgu, keegi pole kindel. Keegi pole tegelikult kunagi kindel enne, kui tahvlil on nime järgi kirjutatud H-täht. Mõnikord selgub platsil. Nii et alati väike üllatusmoment :)
Anne teadis öelda, et ei hüppa, aga teeme latiharjutusi.


Peale soojendust tuli tegelikult sõita üht rea moodi asja - üks pisike ristike keskliinil ja siis peale seda traavi ja siis kahe traavilati pealt üle. Carp tegi natuke nägusid, justnagu ta poleks kunagi midagi sellist näinud. Õhtu ja valgus lõid liiva peale igasugu varje ja ta oli seda nägu, et sinna ta oma jalga ei pista. Kui kord üle saadud, siis ei olnud enam mingit küsimust.
Punane kast tekitas rohkem küsimusi (ei, pole mõtet veel rõõmustada, see polnud see päris-päris punane kast, vaid selle pojane, mis oli ehitatud ühest reast ja maksimaalselt 15 cm kõrge). Kolliks kõlbas see suurepäraselt, sest ta oli a) kole, b) läikiv ja peegeldav ja c) väga kahtlaselt uus.
Alguses pidime tulema traavis ja jääma selle ette seisma. Carp ei tahtnud eriti seista, tatsus ringi ja ma pidin projekti uuesti ette võtma. Mitu korda jändasime ja siis saime Domingo tuules ikkagi üle. Püüdsin varakult saada mingit osa lakast käte vahele, sest ma arvasin, et küllap ta lõpuks kohapealt mingi imeliku hüppe teeb, aga ei teinudki. See lakast kinnivõtmine aga rikkus natuke asja ära, sest ma vajusin liiga palju ette.
Otse loomulikult hakkas sama asi algusest peale siis, kui tulime teiselt poolt sama asja. Kasti peale sadanud vihm helkis isegi minule korralikult silma ja Carp oli endiselt seda meelt, et tema elu on talle kallis ja see kast siin ei ole tegelikult üleminemist väärt. Pusisime mitu-mitu korda ja paar korda olin ma juba veendunud, et hobune läheb, kui ta ikka viimasel sammul seisma jäi ja ma ... ette vajusin.
Noh, lõpuks saime ka sedapidi kastist üle ja läksime diagonaali pidi teise platsi otsa, kus pidime tagasisuunas hüppama sini-must-valge lattaia ning siis uuesti kasti. Viimasel korral oli CD juba seda nägu, et ta sööb selliseid kaste hommikusöögiks. Kihvt loom. Ausalt.

Pärast hüppasime veel üht okserit ja siis tegime natuke lõdvestustraavi. 

hüppetrenn ilusa punase venkuga

Soojenduse tegin "koolisõidujalustega", mis selga ronides näisid nii kohutavalt pikad, aga kui hakkasime sõitma, siis oli just see tunne, et sääred on õige koha peal. Imperija ei tundunud väga kurtvat. Esimese traavi ajal näis isegi, et meil on lõdvestatus ja meil on rütm. Võtsin riski ja jätsin ka hüppamise ajaks sama pikad jalused. Mõtlesin, et kui takistused peaksid tõusma, siis tõstan vahepeal jalused kõrgemale.
Ahjaa, note to myself: jalgu peab puusast kogu aeg pikemaks venitama. 
Küsisin enne trenni Katrini käest, et mis tunne Imperijaga hüpata oli. Ta ütles, et oli teda liialt tagasi hoidnud ja oleks pidanud laskma rohkem liikuda.
Minul juhtus vastupidi. Kui mõne hobusega teeb murelikuks, et tal pole seda "look & lock" hetke, siis Imperijaga oli täitsa vastupidi - niipea, kui takistus silme ees, oli hobune seda nägu, et lähme. Ta oli tegelikult seda nägu juba soojenduse ajal, kui iga kord takistusele liikudes tuli teda hullult takistuseliini pealt minema togida. Millegipärast meelitas teda eriti rohelisetriibuline lattaed, mis raja ääres seisis. Kuni trenni lõpuni.
Esimesed hüpped läksime liiga kaugelt lendu.
Püüdsin siis teda pigem hoida tagasi ja kontrollida rütmi ja mingi piirini oli progressi ka tunda (loodetavasti ka näha), aga enne takistust, kui püüdsin hoida säärt vastas, aga mitte teda edasi sõita, siis ta ikka improviseeris rohkem kui oleks tohtinud. Marit ütles, et ma olin tagumikuga ikkagi hoogu andnud ja siis proovisin tulla poolistakus. Saime "palju paremini" okserist üle ja lõpetasime tänaseks ära.

110 cm

Carp soojeneb vahel aeglasemalt ja vahel kiiremini. See, mismoodi ma lähenema pean, sõltub ka treenerist, kelle silma all me treenime ja mul on vahel kõhklused ja kahtlused. Et kui ta ikkagi esimeses traavis on nii poolsurnud ja loid, siis kas ja kui palju ma tohin teda sundida või kui kaua pean kannatlikult ootama. 

Täna oli oodatud ja oluline hüppetrenn. Muidu hüppetrenn nagu ikka, aga tunne oli, nagu see hüppetrenn oleks pidulikum ja olulisema tähtsusega kui teised hüppetrennid.
Esimestes traavides palju üleminekuid, kogu aeg oli märksõnadeks jälle "läbi selja tööle". Iga kord vasakule suunda muutes olid mu kõrvad rohkem kikkis ja silmad rohkem punnis kui Carpil. Värava juures püüdis ta osavalt kõrvale põigelda ja sissepoole rünnata, sest seal kõrval oli mingi kohutavalt roosa jope ja õõvastavalt õudne kavaletitorbik ka.
Sattusime astuma sammu üle platsi sissepääsu just siis, kui kõlasid heledad stekilaksud ja esimese osa trennist ei tahtnud Carp üldse sinnapoole minna. Hellake.

Hüpped läksid enam-vähem toredasti, esialgu tulime rohelist ristikest, siis lattaeda, mis hakkas kasvama. Pärast ütles Marit, et noh, nüüd olete siis 110 cm ka ära hüpanud, ja sättis lattaia jälle tagasi madalamaks. Nii lihtsalt see siis käiski? :)

pilt: Kersti Sügis

pilt: Kersti Sügis

Katrinil ja Budal oli igasugu viperusi ja Katrin peab nüüd kaks torti tooma. Minul õnnestus ka Carp kaks korda tõrkuma saada. Esimesel korral sinikollasele okserile lähenedes keeras Carp vasakule ja oli seda nägu, et tema sinikollaseid oksereid ei hüppagi. Ma pole kindel, aga kahtlustan, et suures hirmus talle okseri peal suu külge kinni jääda viisin käed liiga ette ja ratsme minema ning Carp selle peale ütles, et no siis ta ka ei pinguta. Järgmisel korral kasutasin kogu oma jõudu, mida kanaliseerisin säärtesse, püüdsin mitte eest enam nii palju järele anda (aju kogu aeg ketrab lauseid "lase läbi käe joosta, ära jää ratsmesse" vs "ära lase eest midagi ära") ja Carp ütles endisel "ei".
Kolmandal korral ta enam "ei" ei öelnud ja saime okserist üle. Sellistel hetkedel on siiralt hea meel, kui saad ise vea parandada.
Aga kõhe hakkab, kui tõrked hakkavad ette tulema. Hüpata on kõrgemaid küll toredam, seljas tundub olla nagu päris. Noh, et ise peab ka rohkem kaasa liikuma. Aga muidugi peab ka olema seljas niipalju täpsem kõigega, mida teed, sest iga pisike liigutus loeb rohkem kui mingist 80 cm üle kablutades. "Võimelda" tuleks muidugi endiselt nii vähe, kui võimalik ja hobust segada nii vähe kui võimalik, aga kui sa juba sellisest pisut suuremast okserist üle lähed, siis mu keha voldib ennast rohkem kokku ja näeb rohkem vaeva, et olla sünkroonis.
Mul oli hea meel, et kui treener läks Carpi selga ja liikus/hüppas temaga, siis kõige kohta, mida ta kommenteeris, sain ainult kaasa noogutada. Ma küll ei oska neid asju parandada (ma loodan, et see päev ka kord tuleb), aga lohutav on see, et ma vähemalt olen mõnest asjast samamoodi aru saanud. Carp muidugi oli Maritiga paaris asjas esialgu eri meelt, aga kui nad kokkuleppele said, siis oli jälle hea kõrvalt vaadata.

Ta on päriselt ka väga šeff hobune.

P.S. Tuli välja, et kui treenerid kukuvad hobuse seljast, ei pea nad tooma mitte torti, vaid pudeli :)

kolmapäev & Laki

Eilsest olid reielihased tiba valusad, aga see läks esimese traavi ajaks üle. Justnimelt ajaks, sest kohe kui ma Laki laia selga istusin, siis tundsin, kuidas need lihased venivad ja venivad ja sammumise lõpuks olid nad juba venitatud ja ei tuletanud ennast enam meelde.
Laki oli endiselt vana hea armas Laki, üritas mind ikka paar korda omas suunas vedada ja püüdis traavis pisut kiirustada. Seda on enne ka juhtunud ja Diamond tegi ju esmaspäeval sedasama, nii et  been-there-done-that tunne oli.
Teises traavis proovisin pikendada ja lühendada, üleminekuid tuli juba sellepärast ette, et platsil oli rahvast ja mõnikord sattus keegi ette. Väikseid volte ka natuke. Laki näis ikka tore, aga no kuidas saada teda niimoodi lõdvestuma, nagu mõnikord varem? Mulle ei meeldi, kui hobused mu all hakkavad kõik murelikuks muutuma. Not good.
Tagumine platsi äär ei olnud traavis üldse hirmus ja ta ei kartnud midagi. Alles galopis tegi ta ühel hetkel (just enne takistusele pööramist) neljajalahüppe "OMG, see kolle täis mets on just praegu siia tagasi kasvanud!"
Galoppi saime mõlemasse jalga, ei kakelnud ega madistanud, aga paar korda tegin vist tõste liiga karmilt, sest Laki tegi sama, mida Arons sel puhul - viskas tagumise otsa kena põrkega mulle vastu. Sorry, dude.
Üks okser läks täitsa nihu ja viis tuju nulli. Juba suure kaare pealt, paremast jalast tulles ei olnud head tunnet, Laki näis trügivat vasakule. Ühel korral näis post täpselt otsa ees olevat ja minu vasak jalg ei olnud ilmselt eriti veenev, igal juhul sõitsime sellest mööda. Pärast tulime seina äärest, pidime pöörama vasakule ja tulema kasvõi traavis, et Laki ei hakkaks tuhatnelja kihutama. Kui nina takistuse poole, tuli tõsta galoppi ja üle saada. Whoooa, kui keeruline oli siis aru saada, kust me lendu läheme või mismoodi... Laki tegi kauge ja kõrge hüppe, tegi endale haiget ja see polnud üldse cool.
Saime selle ära parandada ja Laki näis ka justnagu OK, aga imelik tunne jäi ikkagi. Natuke kurb on ka, et ma ei oska veel temalt kõike seda küsida, mida ta tegelikult suudab.
Noh, õnneks eilne trenn on veel eredalt meeles.
Geez, kell on jälle sada... head ööd.

same old Laki

Laki oli täna täpselt samasugune Laki nagu varem. Sammus üritas liikuda nii vähe kui võimalik, traavis tahtis kiirustada ja galopis võtta juhtimist täielikult üle. Nummi.

Mina otsin ikka igas trennis seda muusika-tunnet, kui hobune mitte ainult ei tee seda, mida ma tahan, vaid ta näib olevat igatpidi minuga sünkroonis, pehme, vastutulelik ja ümar. Sellise hobuse seljas näib nii lihtne istuda ja olla. Seda ei juhtu tihti, aga kui see juhtub, siis tahaks kohe tähistada. Nii et kui Laki sai peale trenni kiita, et oli hästi jooksnud, siis mulle jälle tundus, et see polnud isegi mitte pool sellest, mida minu meelest oleme mõnikord Lakist välja pigistanud... Aga ennast ja hobust ei oska ma veel kõrvalt näha ja tunne on ainult tunne.

Rääkides hobuse seljas istumisest - see vähene oskus, mis mul sellest oli, on peale koolisõiduvõistlust ära varastatud! No lihtsalt ei oska enam kellegi seljas istuda... Täna kaotasin isegi Laki seljas olles galopis jaluseid. Treener õnneks seda ei kommenteerinud, aga mul oli täielik WTF! tunne..
Kui kahtlustan, et jalused on liiga pikad, siis neile toetuda on keeruline. Eriti kui mõtlen, et ma ei tohi kandu paaniliselt alla lükata, vaid jalad peavad jalustele ainult toetuma. Kui panen jalused lühemaks, siis on säärega vastu külgi hoida keeruline ja kogu aeg peab pingutama, et kand vastu hobust ei läheks.

Neid "Laki, eiiiii!!!" hetki tuli ka täna ette. Esimene oli siis, kui kolmandal või neljandal korral veesilmast möödudes Laki ehmatas ja teatas, et lahkub lavalt. 
Või siis see hetk, kus me hakkasime galoppi tegema ja ta püüdis olla abivalmis ja mu palvet ennetada. Kui mõnele hobusele on saanud selgeks, et galopitõsted käivad kokku platsi nurkadega, siis on see Laki. Ma tegin vastiku kiusuga kõik järgmised tõsted kuskil sirgete või keskliini peal. Vasakusse jalga galoppi tõstes tõusis ta mõned korrad valesse jalga.
Siis tuli see tore osa, kus saime paar hüpet teha. Laki ei kahtle vist kunagi selles, et ta on selle jaoks loodud? Täna pidin rohkem välja võitlema seda, et me saaks takistustele keskele pihta, lattaiale sõites olin vahepeal vasaku jalaga suht vägivaldne. Okserile jälle olime liiga paremale peale sõitnud.
Laki igal juhul hüppas hea meelega. Üritas küll peale takistust ikkagi paar korda juhtimist üle võtta, aga lõppes kõik kenasti, kumbki meist alla ei kukkunud :)

alati valmis Rolly

Nii mõnus tunne on, kui hobune näib kogu aeg olevat positiivselt ootel, et mida sa nüüd küsid? Kuhu me nüüd lähme? Kas teeme ülemineku? Ma ei tea, mida Hanna temaga on teinud või on Lika trennidel selline mõju, aga ma ei saanud Rolly puhul millegi üle kurta (enda tasakaalutuse ja lohakate käte või hajameelsuse üle muidugi küll, ihiii).
Tegelikult pean avaldama, et on tulnud ettepanek startida neljapäeval tallisisesel võistlusel. Koolisõidus.
Printisin selle skeemi mitu päeva tagasi välja ja täna olin lausa nii eeskujulik, et lugesin läbi ja jätsin meelde. Ei tundu paberi peal kuigi hull, aga kui kõik elemendid kokku panna, siis ilmselt on sadu erinevaid viise, kuidas seda skeemi "huvitavaks" sõita.
Igal juhul pole ma selle läbisõitmiseni veel jõudnud, aga täna mõtlesin, et alustaks õige ... täisistakust. Peale neid valusaid trenne Markuse seljas olen üliettevaatlik ja vahel olen küll Heinzu või Rolly või Imperija seljas püüdnud natuke istuda, aga hirm kuskil alateadvuses on nii suur, et ma lihtsalt kardan ja iga kord, kui esimene valu või ebamugavus tekib, siis pigem kergendan edasi.
Täna tegime mõned ringid platsile täisistakus peale ja valus oli alguses küll, aga kui seda ignoreerida, siis mõne aja pärast läheb paremaks. Lihased muidugi vigisevad, aga selle vastu ei aita midagi kui nüri harjutamine.
Igal juhul oli mul hea meel, et Rolly sai ka ehmatusest üle. Esialgu, kui jäin täisistakusse, siis ta oli kogu kerest ehmunud, et miks ma niimoodi ta seljal loksuma hakkasin. Ma püüdsin mõelda ennast rohkem jalustele, abiks oli väga seegi, kui treener tuletas meelde, et reitega ei tohi vastu sadulat kinni jääda.
Mul on üleüldse treeneriga vedanud, sest need "mõtle roosale elevandile"-märkused on üliefektiivsed ja muutused hobuses peaaegu kohesed. Ja paljud nõuanded, mille tagamaadest enne aru ei saanud, hakkavad loogilisemalt kõlama, kui sa kohe tunned, mismoodi hobune su all muutub.
Rolly tahtis täna natuke rohkem kiirustada kui eile ja mõned üleminekud olid ka kahtlased, aga paari eest saime lausa kiita. Treener arvas, et me oleme hakanud Rollyga ka üksteisest paremini aru saama ja see võib küll nii olla.
Ma ei saa jätta mainimata Imperijat ja Heinzu, kellega viimastel tundidel sain märkusi, et pean sääred rohkem tahapoole panema. Nüüd hakkab tekkima mingi tunne, et kui palju jalg jalusele peab toetuma ja mis hetkest surun ma liialt kannad alla. Ja need hobused õpetavad seda juba selle läbi, kui palju erineb reaktsioon vastavalt sellele, kus säär asub. Dziisus, kui lahe!
Anyway, peale soojendusgaloppi küsis Marit, et mida me veel teha tahaks ja kuna ma olin veel enne pealt nähtud hüppetrenni mõju all, siis küsisin, et kas hüpata saaksime?
Saimegi!
Rollyga on hoopis teistmoodi hüpata. Pöörded ja rütm näib olevat küll kontrolli all, aga takistuse juures võib igasugu ootamatusi eeldada. No näiteks läksime me ristikesele lendu nii kaugelt, et ma silmaga mõõtes mõtlesin, et ei ole lihtsalt võimalik, et Rolly tagumine ots ka sealt üle tuleb....
Üleüldse näis keeruline silmaga midagi mõõta. Kui minu arvates oleksime me võinud veel ühe sammu teha, läks Rolly ikka enne õhku või vastupidi, olgugi, et nii lattaiale kui okserile oli pikk tee korralikult peale sõita. Huhh.
No ja siis see teema, et tavaliselt on vaja rohkem hoogu, rohkem hoogu ja Carpi või Budaga ma muudkui ajan neid edasi. Rollyt oli täna vaja rohkem enda alla sõita, et korralikult üle saada.
Okserile tahtsime ka esialgu tagajalgu ära kaotada, kuni lõpuks saime ilma kolistamata üle.
Rolly sai pärast dushi all pisut massaaži, sest õnneks keegi sel hetkel pesuruumi ei tulnud ja meil oli aega. Nii tore poiss, see Rolly.

peast hobune

Kui me Kukrumäe suure autoga Kurtnasse jõudsime, oli võistlus juba alanud. Arvasime naiivselt, et kui stardikates on kirjas, et meie soojendus peaks algama orienteeruvalt 10:40 ja sinna on vähemalt 45 minutit aega, siis jõuame veel teiste sõite vaadata ja rajaga tutvuda.
Sel ajal, kui seal punt hobuseid ja ratsanikke soojendust tegid, hüppasime üle ääre ja püüdsime vaikselt minna rajale vahesid lugema. Ühe silmaga nägin, et Kristiina ja Luka ka soojendavad ja mingi häirekell hakkas peas tööle - oot, kas nad ei olnud meiega samas soojenduses? Ähh, küllap on teise tõstetud või midagi... Ja siis vaatas Merike mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks sa ei sõida? Kus su hobune on?
Tegelikult oli esimena Budaga sõitmas Katrin ja tänu kiiresti reageerinud gruumidele jõudis ta ka kiirkorras soojendusele. Nad tegid puhta ja kena sõidu.
Kuna ma pidin viimasena sõitma samas soojenduses, siis pakuti mulle tegelikult pärast ka võimalust enne oma sõitu veel Budat soojendada, aga ma ei näinud enda pärast mõtet seda teha. Budaga olin ma ju just eile õhtul sõitnud ja ta oli seda sama rada ka just hetk tagasi sõitnud. How wrong can it go?
Esialgu püüdsin talle meelde tuletada meie eilseid vabaduseringe ja kasutasin hetke, et galopis tiir ümber maneeži teha enne, kui tervitama läksin. Polnud päris see jihaa-tunne nagu eile, aga samas ta ei vajunud ka kuidagi ära, nii et läksime sõitma.
Buda liikus täitsa omas nostalgilises rütmis ja see ei tundunud kõige parem rütm parkuuri jaoks, aga ma ei saanud teda (jälle!!!) liikuma nii, nagu mina oleksin tahtnud. Ma poleks tahtnud muidugi esimeses faasis kihutada, aga see pole ka õige tunne, kui kogu aeg lükkad sääri külgede vastu mõttega, et ära traavi jää. Ma samas ei kujutanud ette, et me seal ja selles kõrguses midagi maha ajaks. Normiajaga hätta jäämine? Jah, võib küll olla probleemiks, kui me tuult lakas kiiremini liikuma ei saa...
Kolmandalt neljandale oli vähe nõudlikum pööre. Me lõikasime natuke liiga palju ja kaotasime ka hoogu. Buda läks küll kenasti üle, aga neljandalt viiendale (sinine okser) jäi valesse jalga ja kuidagi midagi ei klappinud - tulemuseks mahaaetud latt.
Peale seda tuli süsteem ja siis seitsmes pika kaarega.
Ma tahtsin nii väga seda teist faasi sõita, aga loomulikult pidime peale seitsmendat suu puhtaks pühkima. Kurb.

Edit: video pealt oli näha, et lisaks sellele, et tulime okserile valest jalast, tegime sinna vahele 8 sammu ja ma hüppasin veel enne Budat hüppele ka. Urrrr. Tagasiside treenerilt oli põhjalik ja õnneks pigem positiivses noodis.

* * *

Viimane nädal on toonud mitme tuttava käest palju huvitavaid küsimusi. Inimesed oleks justnagu mu pärast mures, irw..
Myy tahtsis ülevaadet, et millised pikemaajalised plaanid mul selle ratsutamisega ikkagi on? Palmi uuris lõuna ajal kuskil salati ja pasta vahel nõudlikult, et kas ma nüüd olen ikkagi rohkem peast koer või peast hobune?

Ja siin ma nüüd mõtlen, et kas peast hobune tähendab seda, kui näed keskmiselt 2-3 korda nädalas unes oma trenne? Täna öösel näiteks käisin ma juba kaks korda Kurtna võistlusel ära.
Või kui ütled rabelevale koerale "prrrrt"?
Või kui autoga valgusfoori ees pidurdades püüad hullult mitte inertsist ette vajuda?
Või kui kõnnid kaubanduskeskuses, hoides kinni eemale tiriva lapse käest ja iga kord kui sisemine jalg puudutab maad, pigistad õrnalt lapse kätt?

Täpi ja takistused

Täna hüppasime Täpiga.
Soojenduse ajal püüdis ta mulle mitu korda öelda, et tema tunneb seda platsi minust kordades paremini ja ärme siia nurka mine või keeldus jälle samast vasakpöördest üle platsi nagu eelmine kord. Lisaks sellele sain mitme galopitõste peale siuhti-sõnumi sabaga.
Milla tuletas meelde, et ma ei tohi oma keha ja käsi risti keerata. Veel rõhutas ta, et pean soojendust tegema selle mõttega, et täna hüppame ehk hobune peab olema ärksam, manööverdatav, mitte lonkima lihtsalt ratsmes pikka sirget pidi traavi.
Mitu korda tõusis galopis mul välimine käsi liiga üles.
Kui hakkasime soojendushüppeid hüppama, siis esimese valge lati peal vajusime kas liiga vasakule või paremale. Natuke oli selles süüdis kindlasti minu ettevaatlikkus, ma ei teadnud, kas pean kõvemini suruma või mitte. Teisel korral vaatasin maha ja Täpi jalad käisid vastu takistust. Paar korda hakkasime ka suurest hirmust kordel möllava Zeppelini ees liiga vara paremale pöörama.
Esimene tulek okserile oli ka alguses uimane, aga hiljem läks paremaks. Kui Täpi pöördest välja tulles kiirendas, siis see oli minu meelest ok, aga ma tahtsin, et vähemalt lähemale jõudes oleks meil mingi selge rütm galopis.

Rada läks hästi, midagi me ära parandama ei pidanud, aga lattaiale läksime me liiga nurka. Viimane pööre (peale viiendat oli vaja sõita suunaga paremale suur ring pikka seina pidi ja siis keerata kuuendale paremast jalast) õnnestus üllatavalt hästi.
Nii väikese hobuse kohta teeb ta kuidagi väga mugavaid hüppeid ja Täpil pole vist üldse vahet, kui kõrge latt talle ette sätitakse. Kui vaja, siis teeme ära.

hüppetrennid rokivad

Kolmapäevad on mu lemmikpäevad.
Nagu ikka, oli esimene traav esmajoones minu soojaks sõitmiseks.
Galopp oli lubav ja lubatagu mul ära märkida, et me ei jäänud igal võimalusel traavi. Carp hakkas pauside ajal nõudma enamat ja kaapis maad. Kihvt mutt.
Siis hüppasime soojenduseks ühte ja teist ning siis tegime ühe parkuuri, mis minu meelest on olnud minu kõikide aegade üks põnevamaid.

Nii palju põnevaid pöördeid. Lisaks see, et süsteemi peal ei tohtinud eriti edasi sõita. Ja jalavahetused. Nende viimaste suhtes tundusime me olevat Carpiga täna ühte meelt, sest mõne erandiga tulid nad enam-vähem välja.

Ja parkuur tuli ka enam-vähem välja. Esimesele pööre tundus keeruline, aga takistusele jõudsime ikkagi peaaegu päris keskele. Peale teist saime jala vahetatud. Okser oli ok, süsteem ... well ...  see süsteem oli tegelikult pisikesed kavaletid ja see ei tundunud üldse hirmsana. Pööre esimesele või kuuendale tundus palju kohutavam.
Külmas maneezis kihutamine tõi pisarad silma ja sinimustvalgele keerates oli nähtavus oluliselt halvenenud. Läksime käsikaudu kompides liiga paremast nurgast üle ja lisaks hakkasime liiga vara keerama, nii et Marit ütles, et vähe kõrgema puhul oleks meil latt maas olnud.
Viiendast kuuendale oli huvitav minek - just see, et hoida galopp piisavalt lühike ja sõita pööre korralikult läbi, nii et ei hüppaks diagonaalis üle, ent samas saaks nii ruttu tasakaalu tagasi, et kohe peale takistust keerata vasakule. Uiiiiiii, kui põnev.
Carp oli nii kerge sõita, nii kenasti kuulas ja reageeris, et see kõik tundus nii lihtne.
Siis teiselt poolt süsteemile (mille ma unistades olin juba ära unustanud, aga mida ei saanud ju vahele jätta).
Okserile läksime minu tagasihoidliku arvamuse kohtaselt ka natuke liiga paremale. Roheline latt näis ok.

"Hea esitus" ütles Marit ja seletas veel selle sinimustvalge takistuse riskid ära. Me lõpetasime tänaseks ära ja tegime natuke veel traavi. Carp oli nii tähtsust täis, et jätkas kapjadega kraapimist ka tekitatult keset platsi seistes. Ma olin ka heaolukeemiat täis, aga liiva kraapimine tundus kohatu.

Note to myself - harjutusi peab hakkama jälle tegema. Juba mitu korda on alaselg end meelde tuletanud ja roosade imeliste tablettide peal ei saa ka igavesti elada.

Budapest ärkas üles

Ja ma hakkasin juba mõtlema, et mul on mingi hüppetrennide needus peal, heh...
Budapest ärkas täna üles (kahjuks ei saa au kogu ulatuses endale võtta) ja me hüppasime igasugu ristikesi, oksereid ja isegi süsteemi. Mõnna.
Süsteemi peal kogesin huvitavat dilemmat - kas jääda tugevalt jalustele seisma või suruda sääri kokku. Õige oleks teha mõlemat, aga see tundus keeruline.
Õnneks Budal on nii palju eneseväärikust, et ta sellise asja peale süsteemi vahele seisma ei jää. Nii et saime sealt mõlemad üle.
Ja peale kõiki süsteeme ja eredalt kriiskava uue värvi all olevat okserit hakkas Buda jõllitama ... täiesti tavalist madalat valget latti. Lasteaed, ma ütlen...
Sellest tulime mõned korrad vasakust jalast üle (kuigi vajusime vasakule ja vänderdasime üks kord sellest üle tulles ka) ja siis jätkasime teiselt poolt tulles üle lati ja viie fuleega okserile. Viimane kord oli juba täitsa kena ja me lõpetasime tänaseks ära.
wiiii.

Laki tahab koju...

Noh, ühesõnaga - poiss tegi esimese stardi ja käis esimestel võistlustel. Arvestades, kui kergesti ta igasuguse pinge peale on valmis lusikat nurka viskama ja saagi käima tõmbama, siis ei saa salata, et tema Kukrumäele viimine hommikul oli seotud igasuguste strateegiatega.

Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.

Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.

Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis. 

Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?

Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.

Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?

Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.

Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.

P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:

Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.

Uuuuups...

P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.

* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)

Laki ja läbitud nurgad

"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."

***

Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.

Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.

Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?

Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?

Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...

Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.

Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.

Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P

Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.

Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.

Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

palju emotsioone

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olin täna kindel, et sõidan Budaga. Läksin talli, kummikud jalas ja taskulamp taskus (et kohe koplisse suunduda). Kui ma siis nägin tahvlil enda nime kenasti paaris Heinzuga, seisin selle ees mõne hetke ja vaatasin veel mitu korda, et kas ikka on Heinz või on see nagu lennujaama tabloo, et tekstid muutuvad iga paari minuti tagant? Anne pidi Budaga sõitma ja ma mõtlesin, et ehk jääb siis vähemalt trennis tiba aega neid ka jälgida. 

Heinzu vastu polnud mul muidugi ka midagi, panin ta valmis ja maneezi.  Täna sõitsime tema enda sadulaga, millega ma varem polnud sõitnud ja see võttis mõne minuti harjumist. Esiteks – sõitsin pääääääris pikkade jalustega. Tunne oli kummaline, aga pärast tundus isegi mugav. Oli natuke koolisõitja tunne. Teiseks – selle sadulaga seljast nii kergelt sadulavööd ei pinguta ja jaluseid ei säti. Natuke tegelesin enda sadulasse juurimisega ja hakkasime peale. Hakkan vist natuke täisistaku kontseptsiooniga harjuma, aga kui muidu aru ei saa, siis varjude pealt on näha, et kõht liigub ikkagi liiga palju ja õlad kipuvad ette vajuma. 

Heinz samas oli lõdvestunud, tundus ratsmes, reageeris kenasti, tundus mõnus sõita.

Kui ta siis kuulis maagilist G-sõna, oli kogu lõdvestus läinud, ta tõstis pea ja kukla üles ja hakkas kiirustama. So what else is new, kallis Heinz? 

Esimese galopitõste peale paremale pidi ta nelja jalaga õhku plahvatama. Ma ehmatasin sama palju kui tema. Tegin uue tõste, mis oli ehk pisut parem, aga Heinz oli ikka pisut mures. Kiirustas hirmsasti kuskile, lõdvestus alles siis, kui jäime voldile, aga sirgeid otsi sõita oli raske.

Kui ma aga tahtsin suunda vahetada, hakkas peale see vana trall. Jookseks hoopis traavis hirmus kiireid ja eluohtlikke volte? 

See pole tegelikult midagi uut, me oleme seda teinud ju mitmeid ja mitmeid kordi. Sellegipoolest oli mul täna rohkem kui tavaliselt raskusi oma rütmi tagasi saamisega ja Heinz oli tavalisest enam pinges. 

Frustratsioon saabus ühe retoorilise, ilma vastuseta küsimusega, mille treener esitas. Tundsin, kuidas seljas lähevad karvad turri. Kui ma oleks sõimata saanud, siis oleksin ilmselt edasi mossitanud. Tema seletas, rahulikult ja endast välja minemata, et miks Heinz selline on, mida ma peaks tegema ja miks ma ei tohiks olla enda peale kuri - mul lihtsalt ei ole veel selle ühe aastaga sellist kogemust kogunenud, aga see, kuidas ma olen selle ajaga edasi arenenud, on juba hea. Et tegelikult on kõik hästi.

Niuks. Kogusin oma emotsioonid kokku ja hakkasin otsast peale, nõudsin traavis rahulikku rütmi, kutsusin tagasi enne, kui ta üldse jõudis kiirustama hakata (ehk siis, kui ta alles hakkas mõtlema kiirustamise peale), ei jäänud hoidma, kergendasin aeglasemalt ja lõpuks tuli ka tulemus, tõepoolest Heinz rahunes ja ei oodanud enam seda hirmsat galopitõstet. 

Lõpuks jalutasime veel sammu ja vaatasime, kuidas Anne ja Susanna hüppasid. Ma arvasin, et sellega ongi kõik, aga siis käskis treener mul kiiresti Buda selga ronida ja saime parkuuri hüpata, jeiii!

Imelik oli alustada parkuuri hobusega, keda keegi teine on soojaks sõitnud. Selline tunne on, nagu ei teaks, kas me räägime sama keelt, kui palju on vaja sääre tugevust, et näiteks üleminekut teha? Kas ta tuleb tagasi kui vaja? Buda veenis mind kohe, et jah, me oleme platsil sama asja pärast – ta oli nii mõnus ja lendas takistustest üle nagu väike lennuk! Ta ei meenutanud üldse seda looma, keda ma eelmisel talvel maneezis nõrkemiseni püüdsin ellu äratada. 

Ei mäleta enam, kui palju takistusi kokku oli, aga kui täpsemalt rääkida, siis okserile peale keeramine läks meil veidi nihu ja Buda lahendas olukorra. Tiba kihutasime, lendasime mõnele takistusele hullu itsiga peale (ma olen pigem harjunud, et säärt on peaaegu alati liiga vähe ja seekord oli vastupidine olukord). Buda selga oleks võinud ilmselt ka külmkapi siduda ja ta oleks selle parkuuri auga lõpetanud. 

Üks pöörde trajektoor oli ka väike ja ta kobistas üht lattaeda kahtlaselt. 

Pisut kihutasime, üks kord vaatasin kriitiliselt hetkel alla (et veenduda, et ta oli peale takistust õigest jalast galopis), aga isegi hoolimata neist vigadest oli tunne muidugi võimas, jälle laksu all.

Frustratsioon ja eufooria, kõik 60 minuti jooksul? Kahtlane värk.

P.S. Proovisin esimest korda kannuseid. Selline tunne, et peaks hoidma jalgu harkis, hobuse külgedest kaugemal… Spooky.

P.P.S. Olete te kunagi mõelnud, kui kummaline soovitus on  – ära kaota tasakaalu! Justnagu keegi teeks seda tahtlikult – „mis teeks? Kui õige kaotaks tasakaalu ja vaataks, mis juhtub? :)

Härra Grafs (või härra Keel, kui soovite)

Grafsi aktsiad tõusid täna minu silmis mitu pügalat ja mitte sellepärast, et ta oma keelt jälle igasse taskusse püüdis toppida või lakkus mu selga, kui ma talle kaitsmeid panin. Hoopis sellepärast, et dsiisus kraist, kui mõnus temaga hüpata on!

Sõitsime hüppesadulaga ja esialgu ei saanud ma jaluseid kuidagi sobivasse pikkusesse. Kui panin käepikkuse järgi, siis selga ronides oli ikkagi kohe selge, et pikad. Panin lühemaks. Siis järgmisel ringil veel lühemaks. Kui siis Marit ütles, et hüppame pisut, siis veel lühemaks. Sellegipoolest olid mul jalad tihti kas jalusest täitsa läbi või tulid jalused üldse ära.

Galopitõsted tegin esialgu sammust (kuna soojendus oli kiire ja sammust tehtud tõstest saame hobusega vähemalt 100% ühtemoodi aru:)), pärast proovisin pusida traavist. Osad õnnestusid, osad mitte. Tegime soojenduse ära ja siis saime tulla pisikesi ristikesi ja pärast rada.

Uiiiiii, kui kihvt oli! Esimesel korral rada lõpuni tehtud ei saanud, sest kuna mul olid jalad kolmandaks hüppeks jalusest praktiliselt kannani läbi, olin seljas sellises asendis, milles jalavahetust teha tundus võimatu ja vajusime traavile. Hüpped selle-eest tundusid täitsa nagu päris ja see hobune mu all reageeris kõigele, pane aga jalad torusse ja suuna teda takistuse poole, kõik toimis nii lihtsalt. Kui treener poleks lasknud meil uuesti proovida ja vigu parandada, oleksin ise hakanud manguma, et meid uuesti rajale lubataks, lihtsalt nii mõnus oli.

Teisel katsel saime raja ühes jutis lõpuni tehtud, aga hüpped ei olnud nii ilusad kui esimesel korral. Valgele latile keerasime pisut diagonaalis peale, ühe ristikese juures hüppasin enne hüpet välja ja Grafs ei jõudnud tagumisi jalgu üle korjata. Lisan, et alla vaatamine on endiselt treenerite silmis ebapopulaarne tegevus...
Viimane okser ei olnud ka nii hea kui enne, aga rada tundus rohkem "ühes tükis" olevat ja sujuvam.

Mis tuletab mulle meelde, et ma pole veel Horse Show mõtteid kirja pannud...

Mõte nr 1.
Asi läheb peaaegu alati jamaks, kui rütm kaob ära. Kõik need sõidud, mis mulle väga meeldisid, olid väga selgelt märgatavas rütmis. Oli neid sõite, mis tundusid närvilised, (parkuur näis olevat selline jookse - hüppa - jookse - hüppa - (mõnel juhul - JOOOOOKSEE, LOOM!!!) - HÜPPA!, aga sellisel juhul tundus, et kui parkuur lõpetatigi puhtalt, siis pigem sellepärast, et loomal oli oma jalgadest kahju ja ratsanikul vedas ja kumbki sealt hea tundega ei lahkunud.

Palju mõnusam oli vaadata sõite, kus tundus, et tegelikult on kogu parkuuri taustaks mingi muusika ja takistused lihtsalt jooksevad õigel hetkel ise ette. Kõik sujub, rütm jääb, sammud imeliselt klapivad ja ratsanik lihtsalt nagu istuks ja naudiks.

Noh ja siis olid need sõidud, mis algasid muusika ja rütmiga, ent siis midagi juhtus, rütm kadus ja ... latid hakkasid kukkuma. Peaaegu alati.

Mõte nr 2.
Kuidas saab väike naisterahvas jätta hobuse seljas nii raske mulje ja aerutada õlgadega sellisel moel, et hobusel näib olevat raske isegi galoppi joosta ja siis kõrval temast u 20-25 kg tugevam meesterahvas tunduda nii sulgkerge? Ka 180 cm ületades?

Mõte nr 3.
See oli esimene M-ga koos vaadatud võistlus, kus ei provotseeritud kedagi vaidlusele teemal "minu treener on änksam kui sinu treener ja tuleb annab sinu treenerile iga kell tuupi". Growing up, are we? :)