Kui nii edasi läheb, tuleb see blogi ümber nimetada "Patsiendi päevaraamatuks"...
Rolly kõndis reipalt sammu ja hakkas kohe pakkuma oma kaela ja pead allapoole ja ma jõudsin juba rõõmustada, aga kui me hakkasime traavi tegema, siis oli midagi valesti. Parem esijalg ei teinud päris sama, mida vasak ja asi ei muutunud ei suunamuutusel ega ka soojenemisel, mul tuli maha tulla ja Rolly tagasi talli viia.
Katerina aitas mul kiiresti Carpe Diemi valmis panna, kes peale kaeraämbri tühjendamist hakkas taas mängima primadonnat. Mis mõttes te tahate mulle talli vahel valjaid pähe panna? Häh. Otsige lolli! Nende sõnadega püüdis Carp üle Katerina tallist välja jalutada. Ma polegi Katerinat nii vihasena näinud...
Kui Carp sai boksi pargitud ja võitsime väikese lahingu (loe: saime valjad pähe), siis läksime kiiresti platsile. Carp tegi seda taas ulja sammuga.
Jälle sama lugu, mis eelmisel korral - Carp ei loivanud nii nagu varem (aitäh @ Jevgenia!) ja tegi omalt poolt kõik, et asjalik välja näha. Näib, et temaga on palju toredam siis sõita, kui tal on its sees.Mina omakorda ... ei saanud päris samaga vastata. Ei taha kogu aeg halada, aga jälle olin liiga palju ametis sellega, et leida oma koht sadulas. Seekord ei saa ka Domingo sadulat süüdistada, sest sõitsime Rolly omaga, aga sellegipoolest oli jalustele toetamine minu jaoks paras väljakutse ja kaotasin neid sama palju kui trennides Grafsiga. Sama tunne tekkis - et midagi on nagu valesti ja esimene asi, millele kallale tahaks minna, on jalusepikkus.
Galopis tegime jälle voldi peal katseid edasi sõita ja kokku võtta. Vahepeal saime galopi juba täitsa täitsa lühikeseks ja hea jess-tunne tekkis.
Õhtul lasid Marit ja Liisi kolm uut hobust suurde koplisse. Jumal tänatud, et mul kaamera kaasas oli! Neid oli nii ilus vaadata. Nalja sai ka ja kui mul kunagi vaba aega tekib, panen selle video ka üles.
Üks nukker uudis ka, kõrges vanuses Pipi lahkus hobuste taevasse. Puhka rahus.
