minnie

Trenni alguses jõudsin juba mõelda, et liiga vara ronisin selga. Kogu vasak pool seljast ja puusad teritasid nuge ja ootasid parajat hetke, et rünnata. Omamoodi oli see valmisolek isegi kasulik, sest kui see kohapeal võnkumine valmistab füüsilist valu, siis on see tugevaks motivatsiooniks hobust kogu aeg edasi sõita.

Rütmi ja stabiilsuse saavutamine on selle hobusega mu jaoks keerulisem kui mõne teisega. Kui see ühtlane ja rütmi tiksuv samm asendub sekundi jooksul üles-alla vetrumise või ootamatu üleminekuga, on selline tunne, nagu tõmmataks vaip jalge alt ära. 

Minnie oli esialgu taas tiba murelik. Ma ei teadnud, et isegi tema võib karta ja kiireid külgliikumisi teha, kui keset maneezi seina ronib mõni kollane jope sisse. Tõsi küll, see mõjub omamoodi hästi keskendumisele, peale seda ehmatust näis ta rohkem minule keskendunud kui varem - "ok, vii sina meid siit getost välja, ma usun, et sa tead otseteed."

Galopis pidin hoidma poolistakut  ja siis tuletasin kogu aeg meelde oma Springstormi trenne - säärtega alt üles, kannad alla, ise püsti.
Hobused, kellega ei saa eriti puhata, vaid peab kogu aeg olema nii keha kui meelega "engaged", ajavad mu elevile. Põnev on.
Minnie head hetked on samal moel, nagu Markusega - väga head hetked, vähemalt tunduvad nad  seljast seda. Et 100% kogu aeg hea oleks, nõuab rohkem oskusi ja tunnetust kui mul praegu on. Natuke frustreeriv tänase trenni ajal oli see füüsiline võimetus. Neil hetkedel, kui jääme galopist minu jaoks ootamatult traavi ja on vaja jääda püsti ja kiirest looma edasi sõita, läheb mul paar sekundit õhu sisseahmimiseks ja väljalaskmiseks ja enda kogumiseks, sest valu võtab oma. Peab mingi plaani selle jaoks välja mõtlema. Kõike parem plaan on ilmselt õppida ratsutama ja sõita hobustega nii, et mingeid kahtlasi võnkeid ei tekikski :)

Mõnna Minnie

Oo, Minnie? Ta oli vahepeal kohtunud pügajaga ja nägi väga heinz välja. Ma hakkasin kahtlema, et see on tema. Kui ma võtsin teki tal seljast, kahtlesin veelkord. Hoopis hoopis teistsugune loom paistis olevat.
Täna tahtsin väga olla Diana, teha asju nagu tema. Pika ratsmega sammu, pikalt ja korralikult. Siis traavis samasugust lõdvestatust saavutada. No ma pole üldse Diana, aga Minnie vähemalt kõndis täitsa korralikku sammu ja ei olnud väga paanikas. Natuke pahane mu peale aeg-ajalt küll. Kui ma traavi alustasin ja hakkasin kergendama, siis kuulsin mitu korda nurinat, et ma ei suuda kohe seal paigal istuda ja liiga palju otsin asendit. Natuke vehiti peaga ja väga tükk aeg pidin otsima mingit rütmi ja stabiilsust. Vähehaaval läks paremaks, vähehaaval harjusin. Ma ei saa ju tegelikult kurta, pigem vastupidi - sellised hobused on kõige paremad õpetajad.
See "hobuse liikumisele vastu istumine" on selline asi, millest ma veel aru ei saa. Ma sain seletustest ainult niipalju aru, et ma ei tohi istuda nii sadulakaare tagumise otsa vastu ja hoidma ennast rohkem eespool. Huvitav, kas see on seesama asi, millest Taive räägib?
Isegi täisistakus sain täna sõita ja Minniele näis see rohkem meeldivat, kui mu kergendamine. Oot... esimene hobune vist, kes niipidi arvab?
Kohapeal võnkumist tuli ka ette. Püüdsin kohe edasi sõita, aga mõnikord viis see võnkumine mu rütmist või tasakaalust välja ja siis oli raske jätkata. Sellistel hetkedel saab aru, miks neid kõhulihaseid ja seljalihaseid niiväga ratsutamisel vaja on.
Õnnestunud galopitõste peale üllatusin isegi. Püüdsin Minniele seda mitte välja näidata. Galopis oli samuti vaja teda suht palju kogu aeg julgustada minema ja minema, aga laialiminemine oli ka kergem tulema. Niipea, kui pingutasin kõhulihast - traav. Kui juhtusin rohkem jaluste peale vajuma - traav. Hoidku jumal selle eest, kui ma oleksin püüdnud ratset võtta. Kokkuvõtmine oli nii delikaatne teema, et ma pidin kontrollima, et ma valel hetkel sisse või välja ei hingaks. Väga hull vist lõppkokkuvõttes ei olnud, sest vahepeal saime kiita ka. Minnie omakorda andis oma tagasiside selle läbi, et püüdis lõdvestustraavi ajal tõesti pead ratsmeteni venitada ja puristas ja lõdvestas korralikult. Mõnnna.
Taaskord mõtlesin pärast jalutades, et näe - kui on raske, siis on põnev.

koolisõiduhobune, takistussõidusadul ja poolistak

See huvitava nimega hobune oli täna väga jahmunud, kui ma talle Zeppelini sadula selga vinnasin, sellega ta katuse alla maneezi viisin (huvitav, kas ta oli seal enne sõitnud?) ja ennast sinna otsa upitasin. Kui me saime sammu rahulikuks ja ta ei arvanud enam, et Angel/valged latid/seisev traktor/kollased lindid teda ründama hakkavad, siis teises traavis poolistakusse tõusnud ratsanik oli küll tõeline nöök. MIDA?
Pidin tegema nii traavis kui galopis poolistakut ja oli see vast ülesanne... Kunagi varem pole see nii keeruline tundunud ja ma osutusin tõeliselt viuks, kui ma üritasin Taivele mõne aja pärast seletada, et minu mõõdud ja proportsioonid on tulnuka omad ja ma lihtsalt ei paindu sellesse asendisse, mida Taive minust välja tahab pigistada. Sain piki päid ja jalgu, et mu reielihased on olematud. Niipalju siis mu "fit to ride" programmist... Küll olin ma kõhuli hobuse kaela peal, siis olid sääred kuskil hobuse kubemes, paar korda tonksasin kiivriga koolisõiduhobusele vastu kaela. Irw.
Mul on hea meel, et Taivel pikka kordepiitsa polnud lähedal. Ta oli tegelikult üllatavalt kannatlik ja ei allunud provokatsioonidele. Lihtsalt nentis nukra näoga, et "sa oleks nagu teist korda elus hobuse seljas" ja see oli täpselt see, mida ma tundsin.
Hobune oli ka kannatlik, aga kasutas ära oma õigust igasuguste kahtlaste istakuvigade peale seisma jääda. Kuni Taive polnud enam nii kannatlik ja käskis steki kätte võtta, sest Minnie jäi seisma ka siis, kui tegelikult eriti põhjust polnud.
Galopitõstete eest mõlemasse suunda saime Taive käest mitu korda kiita. Aga mingil hetkel hakkas Minnie ka mulle passage pakkuma ja võnkuma-võnkuma-võnkuma... Peale meie oli platsi peal veel teine GP-hobune nimega Markus ja siis nad tegid kahekesi sünkroonvõnkumist. Jumal tänatud, et vihma sadas nii kõvasti, et kedagi vaatamas polnud.
Taive seletas pärast veel palju seda, et mismoodi säärest peab ainult see õige lihas töötama ja kuidas peab tunnetama traavis, et mis hetkel tegelikult loomulikult säär vastu hobust hoiab ja kuidas just sel hetkel tõmbad lihase pingule.
Säärelihased on igal juhul omadega päris õhtal. Kõik teoreetiline pool vajab veel läbi närimist.
Pärast näksisime muru ja tutvusime Fey & tema õudse vihmavarjuga. 

Võnkuv Buda

Esimeses traavis tekkis kuidagi tuttav tunne ja .. mitte positiivsel moel. Kuskohas ma olen sellist üles-alla võnkumist juba tundnud?
Alateadvusesse on võnkumise ja valu vahele tekkinud tugevad seosed, nii et juba esimese traavi ajal lubasin endale, et täisistakut ma täna ei tee ja püüan oma selga-puusasid säästa. Võib-olla polekski nii hull olnud nagu Markusega, aga hirm valu ees oli suurem.
Punnitasime Budaga täpselt samal moel nagu Lakiga. Üks kord ütles ta, et ta ikka kardab seda tagumist platsiotsa väga, lähme sealt ära. Pärast ainult kõõritas. Ja see, mismoodi ta galopis hakkas ise ära vedama ja omas tempos kihutama, oli samuti väga lakilik. Ma ei tundnud, et mu säärtest oleks väga palju abi olnud ja ilmselt ma kasutasin neid kas valesti või vähe, aga ma tundsin, kuidas ta hakkas eest ratsmeid korralikult ette venitama ja arvake ära, mis selle peale minu kehahoiakuga juhtub?
Not nice, ma ütleks ja minu meelest võib sellega kogu meie trenni kokku võtta. Hirmsasti punnitamist ja vähe helgeid hetki.
Aaa, no see oli tore, et sain jälle kätt proovida hobuste kordetamisel. Enne oma trenni sain Mildorat kordetada (kui te teaksite, kui hästi Lukrecija bling-bling otsmikurihm talle sobib, ihii) ja pärast Beirutit, kes polnud Uuemõisa tripist üldse väsinud, pigem vastupidi.

Ja veel - sattusin just platsil olema, kui härra 7-aastasel läks Restaga pisut kiireks. Resta ehmatas millegi peale ja punus nii kiiresti kui jalad võtsid, platsi teise otsa. See on asi, mis tuletab hullult hästi meelde, et sa oled ema, sest see kiire ots möödus minu silme läbi aeg-luubis. Seitsmeaastase auks peab ütlema, et ta jäi selga, ei tundunud ehmunud ja treeneri küsimuse peale, et kas teed veel galoppi, vastas ta kiirelt ja kohe "jah".

P.S. Uuemõisa videod läksid üles laadima.