Sleep mode

Kopli kõige tagumisest nurgast tulles tundus, et vean Carpi enda järel. Ta jäi mitu korda seisma ja vaatas mind mõtliku pilguga, et oled sa kindel, et ma pean sinuga kaasa tulema?
Alustasime jälle in sleep mode, läks mõni aeg, enne, kui säär hakkas tähendama liikumist või kiiremat liikumist ja esimese traavi lõpuks olin natuke väsinud. Selliseid ülevaid ratsmes või sääre ees hetki ei olnud, aga samas, seda on ka varem juhtunud, et Carp ärkab peale kolmandat hüpet, nii et ma ei visanud lusikat veel nurka.
Galopitõstete kohta võib öelda, et nad õnnestusid selles mõttes, et iga tõste tõi galopi. Iseasi, kui hea see galopp esialgu oli ja esimestel ringidel oli vaja säärtega ikka hirmsasti meelde tuletada, et me ei jää traavi.
Heaks tulemuseks võib vist ka seda pidada, et me ei jäänud peaaegu (vist?) kordagi traavi Carpi ettepanekul, vaid ta püsis tõepoolest seni galopis, kuni ma palusin. Või seda, et kui ta ka pakkus ise galoppi, siis ma jonnakalt surusin läbi, et me teeme seda minu algatusel.
Hüppamine on nagu ikka - kirss tordil. Väike preemia. Esimestel hüpetel ei olnud me Carpiga päris sünkroonis, ma tundsin, et tema galopp pole päris parkuurigalopp ja selles vaevu-vaevu teise käigu galopis on raske mingit rütmi hoida. Tegelesin rohkem sellega, et ta välja ei sureks. Õlad ei tahtnud minuga esialgu üldse koostööd teha ja kogu aeg vajusid ette. Samas on Carp väga tundlik sellele, mismoodi õlad ja ülakeha on.
Paar korda bluffisin ka - võtsin ratsmed ühte kätte ja sirutasin sisemise käe stekiga pisut tahapoole. Lääääääääähmeeeeeeee! ütles selle peale Carp ja soojenes lõpuks ikka üles, nii et saime lõpuks ka takistusi hakata üksteise järel tulema. 
Mind on tabanud mingi jaluste needus. Midagi minu istakus on nii muutunud viimase nädalaga, et nüüd ei püsi mul enam välimine jalus õiges kohas ja kaotan seda mitu korda tunni jooksul.
Täna läks parkuuris ka ühel hetkel jalus minema, nii et ühe hüppe tegin ühe jalusega. Carp õnneks ei pannud väga pahaks. Nagu kiuste juhtus sama enne seda, kui pidin jalavahetuse tegema ja ilma jaluseta seda teha oli oi kui keeruline. Jäime traavi ja õnneks oli enne okserit piisavalt aega, et uuesti galoppi tõsta ja hoog sisse saada.
Pärast vaatasin veel veidi teiste hüppeid.
Juba tahaks jälle trenni.