Võrratu punane venku

Platsil oli kaks hobust ja samal ajal sätiti latte pukkide külge. Mul tuli keset soojendust kohe mõnus surin kehasse. Hüp-pa-me! Olin ennast pool-kogemata ette valmistanud sellega, et eile öösel guugeldasin Imperijat ja leidsin temast terve portsu hüppepilte, kus ta ületab suuri ja ilusaid takistusi.

Nagu ma pean pisut pingutama, et Imperija seljas tema galopist aru saada, pean ma ka pingutama, et tema hüpetest aru saada. Tal ei ole sellist laia selga nagu Carpe Diemil ja tema liikumine on palju kergem, kui Carpe Diemil. See teeb minu jaoks jalustele toetumise kergemaks, aga äratõukamishetke tabamise raskemaks. Poolistakus sama asi. Kogu soojenduse püüdsin hoida pingsalt sääri tagapool, ent ma tundsin, kuidas sellega läks põlv rohkem vastu sadulat ja säär ei olnud selle kohaga vastu hobuse külge, mis tavaliselt. Sammus-traavis võib-olla ei olnudki nii suurt vahet, aga üle soojendustakistuste minnes avastasin, et sellisel moel pole mu säärtes üldse nii palju jõudu, kui vaja oleks. Ja neid on ka keerulisem hoida paigal. Kui ma neid kergelt tahapoole lükkan, kipun rohkem ette vajuma. Seda ka pole vaja.
Nii et ülejäänud trenni hoidsin neid kokkuleppeliselt nii, nagu nad loomulikult jalusel asuvad. Nii oli ka palju kergem säärt hoida enne takistust peal. Jalusepikkust ei muutnud üldse, takistused olid pisikesed.
Natuke panin pange sellega ka, et ma kogu aeg ootasin, et ta hakkab samamoodi takistusele tõmbama, nagu meie eelmisel ühisel hüppamisüritusel, aga nope, ei midagi sellist. 
Valiklati ja valge takistuse vahele pidi tegema 3 fuleed. Ma keskendusin esimese hooga takistusele, kui oleks pidanud hoopis valiklatti vaatama.
Siis pidime tulema väikese raja, kus oli 6 takistust. Ma olin pisut over-worried sellepärast, et ma seda superkihvti looma kuskil valest jalast üle õla katki ei sõidaks ja vaatasin peale okserit kriminaalselt alla. Nagu ikka sellisel puhul juhtub - kuniks sa pilgu uuesti üles saad, on hobune juba korralikult sisse vajunud. Õnneks oli järgmise takistuseni korralikult aega, aga see jama tuleb ära lõpetada. Jalavahetused või mitte, aga pöördekaared tuleb korda teha.

ristikene, latikene ja Carp

Ei midagi uut - esimese traavi lõpuks olen läbi nagu läti raha, sest Carp on väga pika minekuga ja veel väga jääs.
Galopp tundus nii teistmoodi, eriti pöörete peal, kus Carp näis eriti hoolikalt sättivat oma jalgu. Mingist galopi reguleerimisest või "käiguvahetusest" ei olnud juttugi, keskendusin sellele, et me galopis üldse püsiks.
Hüppasime ristikest ja selle ees oli valiklatt. Takistuse ees näis mulle kogu aeg, et Carp sureb kohe sinna risti ette/peale/taha ära ja mida iganes ma säärtega tegin, ei mõjunud see esimesele vagunile põrmugi. Stekk pani korraks viimase vaguni üles hüppama, aga kui jõudsime jälle takistuse lähedale, näis, et mu säärtest oli ainult niipalju kasu, et me ei jäänud veel päris sammu. Ma andsin talle liiga lahkelt ratsme ette ja lasin tal pikaks venida.
Pärast lisandus sinna taha veel üks latt ja ma mõtlesin, et see on küll meie lõpp. Mitte sellepärast, et see oleks hirmus tundunud, see tundus tegelikult sama lahe nagu penerollid, aga kõik tundus nii vaevaline. Ja kui juba liikuma saamine või galopis hoo sees hoidmine nõuab nii palju energiat, siis kõik näib nii raske, tasakaal kaob kergemini, pea vajub kiiremini alla.
Homme uus päev. Head ööd.