kandiline galopp

Esimese traavi ajal jõudsin mõttes tänada Aariat, et ta olemas on. Tundus lubav. Kiirustas küll pisut, aga tuli ikkagi minu rütmi tagasi ja jäi mulje, et ta ise otsib ja hoiab kontakti?
Teises traavis ei tundunud enam nii tore, stabiilsus kadus ära. Kui mulle ka tundus, et ta liikus mõned sammud pehmelt, siis ainult mõneks hetkeks. Suurt volti või ringi me nii sõita ei suutnud.
Sammus püüdsin hoida energilist sammu, treener käskis sammu pikendada.
Galopile saime, aga galopp ise oli jube. Peale esimesi tõsteid tegin uuest peatusi, sammu ja traavi, sest ma ei saanud aru, miks ta kukla püsti ajab ja nii krampis on.
Esimene mõte oli, et küllap ma ise krampis, aga kui ma ka püüdsin teadlikult lõdvestada õlad, võtta sügav istak ja hoidas sääred korralikult peal ja käed konkreetsed, midagi oli ikkagi puudu. Galopp oli kuidagi kandiline, halb seljas istuda ja ei tahtnudki eriti seda teha.
Pärast tegin Karini juhendamise veel pisut traavis kaheksaid.

täisistak. not my thing.

Juba mõnda aega olen ignoreerinud täisistakut ja teinud seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui nõutakse. Nüüdseks on tekkinud pisike hirm ja vastumeelsus. Alati on lihtsam minna kergema vastupanu teed ja teha seda, mis paremini välja tuleb.
Seetõttu ei ole vist kokkusattumus, et galopitõsted traavist ei ole mu tugevaim külg. Jään selga põntsuma, kaotan tasakaalu, käed ratsmetega hüppavad kuskile ette ja nina vajub norgu. Vaikselt endamisi pusides teen siis, kui treener ei näe, pigem tõste sammust.
Proovisin täna Grafsiga mõned ringid täisistakus sõita. Kui enne seda tundus hobune lõdvestunud ja kenas rütmis (ja ratsmes?), siis täisistakusse minnes kaotasid käed stabiilsuse, õlad läksid pingesse, sääred hakkasid kahtlases kohas vastu hobuse külgi loksuma. Ma pole täisistakus veel tundnud, et oleksin hobuse seljas ilma teda segamata või et aitaksin kuidagi kaasa tema lõdvestusele. Pigem vastupidi - näib, et hobune surub hambad risti ja ütleb, tavai, teeme need mõned ringid kohustuslikku programmi ära, aga siis aitab jamast, roni alla või hakka kergendama.

Markus, the schoolmaster.

Täna jälle kuulsuse seljas - Karini trennis Markusega sõitmas. Sellist vau-trenni, nagu temaga eelmine kord, ei juhtunud. Markus tegi mulle enamuse ajast puust ja punaseks selgeks, et temasuguse GP hobuse jaoks on minusuguste algajatega koostöö tegemine lihtsalt vastuvõetamatu.

Peatuses tuli ta kenasti alla, isegi ülipüüdlikult ja pisut üle pakkudes (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Seda traavis säilitada oli aga keeruline. Püüdsin manada silme ette mõnd väga hea tasakaaluga sõitjat, hoida keha otse, sääred peal ja mitte mingil juhul ette vajuda või käsi sirgeid hoida. Sügav istak, sügav istak... Mõnikord õnnestus ja see kajastus paaril helgel hetkel ka Markuses. Mõned korrad ta komistas ja koperdas. See viib ikka tasakaalust välja, eriti kui oled just-just saavutanud mingi rütmi ja stabiilsuse. Back to square one.

Käed on eraldi teema. Esialgu sain pragada iga kord, kui Markus kangekaelselt (võibolla on see just õige sõnade valik) pea välja või sisse keeras. Vasakule sõites keeras ta selle platsilt välja. Paremale sõites tahtis pigem sisse keerata. Pragada sain sellepärast, et ei tohi ratset käest ära anda ja käed peavad olema sadula suhtes samal joonel. 

Püüdsin olla oma kätega hell ja vaikne ja lihtsalt õrnalt Markust nurkades sääre ja käega sissepoole kutsuda, aga mõnikord polnud selleks vaja isegi ratset katsuda, et ta viuhti pea teisele poole viskaks ja ma pragada saaks, et haaran liiga kõvasti ratset.

Vahepeal võttis Karin meid käekõrvale, ratsme ja steki enda kätte ja juhendas niimoodi. Markus hakkas suurest entusiasmist pakkuma talle kõrgema klassi liikumisi/astumisi, vastik väike pugeja! :)

Esimene galopitõste õnnestus kenasti (sammust), saime kiita ja tegime mõned voldid. Peale seda me mõnda aega enam galoppi ei tõusnud, lihtsalt ei õnnestunud kuidagi. Grrr.
Siis tegime paremasse jalga ja see õnnestus paremini. Tegime mõned tõsted, mõned ringid ümber platsi ja siis proovisime jälle vasakusse. Nope.

Karin ütles lõpuks, et kui veel ühe korra saate vasakusse jalga galoppi, siis lõpetame tänaseks ära ja Markus sai perfektselt temast aru, sest sekundi pärast saime tõste tehtud ja Karin hakkas laginal naerma.

Üks hea lause, mille leidsin ühest teisest hobuseblogist:

"It's the difficult horses that have the most to give you." - Lendon Gray. 

Vabakuulaja Andre ja Jossu trennis

Neljapäeval oli Andre trenn ja Marit lubas mul samal ajal Budapestiga sõita.Ta ise tulla ei saanud, aga Karin oli maneezis ja juhendas mind.
Esialgu olin Buda seljas nagu Pinoccio, puine ja kange. Buda oli samuti tavapärasest ärevam. Alustas muidugi jälle suhtumisega oi-appi-mind-toodi-maneezi ja kõht läks kohe lahti. Kui tegime soojendustraavi, siis hüppas ühel hetkel nelja jalaga keset rada vasakule - "püha-jumalaema-maria-keegi-on-siia-seina-äärde-kavaleti-pannud!". Siis võõristas pikalt nurkadesse pandud poste, nii et läks väga mitu ringi, enne kui saime kõik nurgad reaalselt läbi sõita. Proovisin Buda seljas ka täisistakut. See polnudki nii hull kui olin kartnud. Tegime galopitõsteid samuti.Väga märjaks me Budat ei töötanud, aga arvestades mu kangust oli see vist täitsa paras koormus.

Karin käskis hoida käed õlgade laiuselt? Siiani on pigem kõik käskinud suuliste laiuselt hoida?

Igalt treenerilt on nii palju õppida. Karini märkused:

• Vajun liiga palju ette. Pihtas. 
• Ma liigun galopis liiga palju kogu ülakehaga. Tegelikult tuleb hoida õlad suht paigal ja ainult ristluuga hobust edasi saata. Pihtas.
• Hoian varbaid liiga väljapoole. Pihtas, põhjas.

Karin küsis, et kui kaua ma olen sõitnud. Augustist, vastasin. Ta naeratas ja lohutas, et siis on kõik väga hästi ja pole midagi hullu.

Minu meelest on ikka. Arggghhhhhh, kuidas juba tahaks osata ja mitte enam maadelda nende istaku- või tasakaalumuredega. Kui tihti peaks trennis käima, et sellest üle saada?

Birgit sõitis samal ajal Picantoga. No nii ilus oli vaadata, kuidas Picanto oli ratsmes ja liikus vuhinal läbi õhu nii traavis kui galopis. 

Esimest korda elus üritas Buda mind boksis hammustada.