suure platsi mõnud

 Jälle ilus päev, jälle suurel platsil, jälle ilma vahejuhtumiteta.
Fey vaatas meid lähedalt, nad nimelt kõndisid Berliniga meie kõrval ja Fey juhendas, mida ja kuidas ma sammus pean tegema. Välimise ratsmega küsin ühele poole, teine tuli alla vajutada ja liikuda paindest otseks ja siis teisele poole paindesse. Natuke lubas ja siis jälle mitte.
Siis läks Fey korraks selga ja voila! kõik toimis. Pure magic.

Siis läksin mina ja proovisin järgi teha. Zillion oli selleks hetkeks selgelt leplikum ja kui tal isegi mõned korrad jõnksatas pea kõrgemale ja selg krampi, siis saime sellest üllatavalt kiiresti üle.

Ma meenutan nendel hetkedel ikka Rollyt (vahva vanake), kes tegi seda alati siis, kui minu alaselg jäi suurest pingutusest pingesse.

Võtsime tänase trenni eesmärgiks justnimelt selle alla sõitmise, nii et hobune sirutaks nina muudkui kaitsmete poole ja näib, et see kohati õnnestus, saime kiita. Zillion venitas mõnuga ratset allapoole ja jooksis ise peale, liikus heas rütmis ja ma püüdsin mitte unustada pingutusest nurkades ja pööretel hingata, ka sellest oleks ilmselt rütmikaotuseks piisanud.
Ka galopp näis täna tore, tegime taas üleminekuid (Fey muigas, et ta teab, kuidas see hobune mõtteid loeb), kokkuvõtmisi, edasisõitmist (mõne sammu kaupa) ja lõpetasime mõnusa lõdva traavi ja hea tundega.

Maitsesin Taive hobuse küüslaugutünnist küüslaugupulbrit. Kas keegi teab, mitme ööpäeva pärast sellest maitsest suus vabaneb?

failed pokerface

Ja lõpuks ometi saabus see päev, millal sain kõike seda proovida, mida Feiku eelmisel nädalal ette näitas.
Ilm oli endiselt kenake, päike paistis ja Georg põristas mõnuga "R-i" sõnas "super", kirjeldades suure platsi pinnast. Päeval oleks ilmselt olnud isegi soojem sõita, aga peale eilset murelikku Zillioni ei tundunud päris ihuüksi trenni tegemine kuigi hea mõte. Kindlam tunne ikka, kui keegi vaatab.

Alustasime ilma pukitamisteta, ilma muretsemiseta, täiesti normaalses meeleseisundis. Võib-olla isegi pisut liiga laisas meeleolus. Vaikselt kogusin ratset ja püüdsin sõita nii, et turi oleks kõige kõrgem punkt, et ma julgustan teda kogu aeg edasi sõitma, aga ei aja teda jalaga rütmist välja. Traavis alustasime suht pika ratsmega ja mittepiisava kontaktiga.

Platsil olid nii Liisi kui Milla, kes jõudumööda kommenteerisid. Iga kord, kui me Liisist mööda sõitsime, kordas ta: „veel madalamale, veel madalamale...“ Iga kord, kui Millast mööda sõitsime, kuulsin: "ratse lühemaks, ratse lühemaks..." Milla juhtis tähelepanu korduvalt sellele, et kael on hobusel küll all, aga nina näitab täiesti valesse suunda. 

Ma ei julge küsida nii õrnalt hobuselt rangemalt ja resoluutsemalt ja sellepärast süüdistati mind ka täna griinpiisluses. Hahahaa - et hobuselt veenvalt midagi küsida, nõuab bluffimisoskust, nagu ma ise ka teaks, mida ma teen. Bluffimiseks on paremat pokkerinägu vaja.

Mõne aja pärast hakkas midagi paika loksuma, juba hakkas tunduma, et sõidame kaari, sirgeid ja nurkasid "õigetpidi". Mitte alati pikalt järjest, üleminekud ei ole alati sujuvad ja mõnikord kaob harmoonia selliste banaalsete asjade pärast ära, et ma vaatan alla või vajun nurgas ette. Päris muusikat veel ei kuulnud, aga laske mul vähemalt natuke rõõmustada nende hetkede üle, kui tõepoolest Zillion näis liikuvat korralikult läbi selja, lõdvestunult, kandis ennast kuidagi kergelt ja oli väga väga kergelt säärega reguleeritav. 

Teises traavis tegi allakirjutanu (lugege nüüd hoolikalt) täisistakut. Ise ka imestasin. Hobune natuke ka. Ei olnud nii hull, kui eelmistel kordadel, ma tundsin, et füüsiline vorm kannatas küll täisistaku kenasti ära ja kuskilt valus ei hakanud. Keegi platsi ääres naerma ka ei hakanud :)

Galopi kohta saime vahepeal isegi Liisilt kiidusõnu kuulda. Üleminekud traavi on mu kirstunael, ma hakkan veel kõvasti vatti nendega nägema. Kui ma hakkan ette valmistama mõtet, et nüüd annan nähtamatu märguande oma kõhulihastele, et me jõuaks järgmises sirges galoppi kokku võtta, siis oleme me ühtäkki juba traavis. Ui, paha-paha! 

Seda harjutust tegime Milla valvsa pilgu all. Viimaste eest saime jälle head kommentaarid. Pärast seletasid nad Dianaga, missugune see ratsmekontakt peab tegelikult esimeses traavis olema. Ma ei jõua ära oodata, et homme jälle proovida.