vana hea Heinz

Heinz oli kuidagi tavalisest enam murelik. Panin ta valmis ja läksime välja. Nautisin täna Taive isiklikku tähelepanu, sest peale minu oli ainult üks pisike laps Tarsoni seljas, kes tegi päris esimesi samme hobusega.
Kui sisenesime maneezi, ahastas Heinz jälle kõva häälega ja hirnus meeleheitlikult igas suunas. Kui võtsin tal tekki pealt, pidi Tarson olema ilmtingimata vaateulatuses. Sama asi, kui tunni lõpetasime. 
Esimestes traavides oli kõik ok. Taive rõhutas kogu aeg, et pean teda rohkem edasi sõitma ja seda ma püüdsin teha, nii et tuleks impulss, aga rütm jääks samaks. Käed püüdsin hoida paigal, õlad all, "saba jalge vahel", nagu Taivele meeldib öelda. Pean rohkem vaeva nägema sellega, et ma hoiaks kukalt ja pead õigesti, ikka vajun natuke kössi. Ja Taive käskis mul täisistakus kõhu ka rahule jätta, nii et ainult ristluu liigub, kui vaja.
Teise traavi ajal tegime pisut sääre eest astumist. Jändasin natuke sellega, et saada normaalset traavirütmi kätte. Kui seda pole, on väga raske sääre eest astumist teha, me kas surime välja või kiirustasime. Esimene peatus oli liiga järsk, teise puhul jälle tuli vahele 2-3 sammu. Ratsme ja sääre õiget doseerimist veel polnud.
Let the race begin... Esimese galopitõste tegin Taive soovitusel suht kiiresti peale teist traavi ja paremale. Olin ise ka üllatunud, et see õnnestus. Küll aga oli see galopp jälle väga-väga kandiline ja nurgeline ja põntsutas mind korralikult sadulas hoolimata püüdlustest jääda seljas vaikseks ja märkamatuks. Järgmine tõste oli natuke plahvatuslikum ja Heinz oli juba palju murelikum. Taive käskis "ainult mõttega" hobust galoppi tõsta ja peale trenni Grafsiga, kellega galopitõste on hoopis midagi muud kui Heinzuga, näis see väga hea soovitus. Paremale poole see vist tuli mõned korrad välja, aga trall hakkas siis pihta, kui hakkasime vasakule tõsteid tegema.
Appiiiii, nõksatas Heinz ja kui olin teinud ülemineku traavi, hakkas tormama valimata suunas. Ma püüdsin jääda nii rahulikuks kui võimalik, aga mõned korrad tiris ta mind pool voldiringi, enne kui saime sellisesse temposse, mis mulle sobis või siis sammu/seisma. Galopp vasakule oli veel kandilisem ja Taive nentis, et kui hobune ei tööta läbi selja, siis ei olegi tema seljas mugav olla.
Mina mäletan seda ühte erilist trenni suurel platsil, kui me Heinzuga hõljusime galopis mööda platsi nagu koolisõitjad, kõik oli pehme, mõnus, harmooniline. Sel korral algas see ka paanikaringidest, aga lõpuks, peale pikka proovimist saime siiski, mida tahtsime. Võttis palju aega. Täna meil nii palju aega kasutada ei olnud, lõpptulemus ei olnud ka päris selline, nagu ma oleks soovinud, aga vähemalt saime tehtud galopid ja mõned üleminekud, mis Taive meelest olid juba väga head ja lõpetasime tunni positiivses võtmes.
Lõdvestustraav ei olnud midagi väga ilusat, sest Heinz oli ikkagi seda meelt, et kohe tuleb kuskilt nurga tagant mõni hirmus galopitõste välja.