Domingo Vol 2

Trenn oli märgatavalt kergem, kui eile. Õigem oleks vist öelda, et ma olin juba natuke Domingoga harjunud ja ta ei tundunud enam nii kandiline, pigem vastupidi, ta tundus täna eest kergem, ma tundsin rohkem tema tagajalgu ja mitmed pöörded ja suunavahetused näisid juba palju stabiilsemad.

Domingo Vol 1

Kas viimane kord Domingo seljas oli siis, kui me raksu läksime? Igal juhul pole ma temaga ammu sõitnud.
Võtsin kõike väikese reservatsiooniga ja lubasin, et ei ärritu. Esimene kord "uue" hobusega on alati nagu väike disäästeripojuke.
Väga hull ei olnudki. Vist. Selliseks mugavaks ja ümaraks ma teda ei saanud, aga tülli me ka ei läinud.
Mul on tekkinud terve rida vastikuid harjumusi, mis enamuse ajas trennist jäävad märkamata, aga seletavad igasuguseid muresid, mis mul erinevate hobustega on. Mõnikord sellest pikemalt.

oeh

Iga kord Domingoga sõites käib peast läbi mõte, et Merle käes tundub see nii lihtne ...
Esimene traav on tihtipeal tore. See, kuidas vaikselt Domingo allapoole läheb või iga voldiga tundub pehmem ja toredam, lubab, et täna saab hea trenn olema.
Teises traavis tegime sääre eest astumist. Vasakule poole näis väga palju lihtsam ja ma olin isegi liiga palju oma vasaku säärega tööd teinud, nii et Domingo hakkas tiba seina poole põgenema.
Galopi esimesed voldid püüdsin poolistakus olla, siis tundub galopp iga kell mugavam. Alustasime vasakule.
Paremale poole oli kogu aeg raske pöörata ja õlg vajus samuti välja (so what else is new...). Mitu korda tekkis tunne, et mu põlv hakkab kolks ja kolks vastu maneezi seintes olevaid talasid käima.
Aga siis tekkis hetki, mil näis, et midagi toredat hakkab looma. Ma proovisin ettevaatlikult Domingot kokku võtta, siis jälle tiba pikemaks lükata. Oiiii, toimiski! :)
Kui me hakkasime tegema läbi traavi jalavahetusi, siis enam ei toiminud. Domingo oli seda nägu, et tal on nüüd paus ja sammust traavi saamiseks ei piisanud enam pisikesest märguandest. Ühtepidi on tore, kui ta pole enam pabinas ja ei torma edasi, aga niipea, kui ma siis järgmise märguande annan kõvemini või  kasutan stekki, on see pabin ju jälle tagasi?
Ja siis see paremale poole pöörama saamine või õlaga välja vajumine... Nothing pretty... Kui eile oli vasak säär kasutu, siis täna oli seda parem säär. Kui siiamaani näis, et Domingole enam-vähem sobis see, kuidas ma ratset hoidsin, siis galopivoltide peal enam parem käsi puhata ei saanud, kogu aeg tundsin eestpoolt tõmmet.
Niipea, kui hakkab sellega madin peale, siis hakkan ette vajuma ja vaatan rohkem hobust kui seda, kuhu me läheme. Nii jäigi tunne, nagu mängiks jaapanlastega raha peale aliast. Ei ole hea tunne. 

lost in translation

Ma ei saanud täna kuidagi hella hingega lätlasega jutule. Trenni esimeses pooles, kui Domingo pakkus ise, et jookseme-jookseme ja vaja oli vaid rütmi, sammu ja traavi, näis kõik väga lihtne. Kui küsimus oli nurkade läbi sõitmises või sammu tihedamaks ja pikemaks sõitmises, siis näisime ka veel üksteist mõistvat. Soojendusgalopi saime tehtud, aga peale seda oleks justnagu teine plaat peale pandud ja kõik hakkas eelmist trenni meenutama... Domingo oli seda nägu, et isegi traav on palju nõutud ja kui me lõpuks galoppi saime, näis see tõeline tõka-tõka kummutisõit. 

Esimest korda elus sain proovida galopiküljendusi, aga wiiii asendus kiiresti buuuuga, kui iga tõste või traavimineku jaoks oli vaja säärtega vägivaldne olla või siis olin probleemi ees, et "kuidas keerata keskliini peale hobusega, keda ma üldse paremale keerata ei suuda". Hakkan vaikselt pöörama nurgast välja sõites ja keskliini asemel jõuame ikka teise nurka? Teisel katsel hakkan nurgast välja jõudes pisut tugevamini märku andma ja hobune jõnksatab nagu oleks elektrilöögi saanud. Minu ja hobuse vahele oleks hädasti tõlki vaja olnud.

Mõned sammud näisid nagu galopiküljendused, aga ma olin kõige muuga nii engaged, et ma ei tundnud neist enam mingit rõõmu. Hobuse galopis hoidmine või õigel ajal peale keskliini ära keeramine võttis kogu mu tähelepanu. Need paar sammu, mis ta külje poole liikus, olid nagu haletsusauhind. Niuts.

Otsitakse taga tunnetust

Ratsutamine polekski huvitav, kui iga kord oleks loomad sama nägu ja tegu.
No ei saanud ma täna Domingot vastama. Isegi mitte nii natuke kui see eelmistel kordadel õnnestus. Esimeses traavi näis enam-vähem olevat, aga galopi ajaks läks jamaks. Paremale galoppi ma teda ei saanud alguses kuidagi ja kui lõpuks sain, siis ainult mõneks sammuks. Ma kordan - paremale.
Ja siis mis selle vasaku õlaga lahti oli? Olgu-olgu, ma olen ka eelmiste trennide postitustes kurtnud selle üle, et ma seda tema vasakut õlga hallata ei oska, aga täna oli see lausa patoloogiline! Me vajusime kogu aeg õlaga vastu maneezi seina ja ma tundsin puudust nendest põlvekaitsmetest, mida krossisõitjad kasutavad. Vingerdasime ja vussisime ja ma ei saanud teda mitte mingi variandiga parema sääre ette. Galopp vasakule vähemalt püsis ja talle näis see kergem olevat kui mulle. Paremale oli ta kohe täitsa urr, esimesest tõstest peale. Mulle hakkas juba tunduma, et kui ma veel kaua ta kallal norin, siis saan tema käest isegi mõned pukid kätte. Saba käis pidevalt kurjakuulutavalt ringi nagu propeller. Pidime tegema kolmeaasalisi serpentiine, galopis ja üleminekutega traavile keskliinil. Kõlab põnevalt, eks? No ei... Me ei saanud isegi mitte sirgelt sõidetud.
Kui ma jälle pidin sisemise säärega ennast hingetuks taguma ja hobune ikka magas, siis ajas naerma ja nutma... ja vastupidi. No millal see tunnetus tuleb, millega iga hobust vastama saadakse ja täpselt parajalt märguandeid doseeritakse?
Kui ma siis paar korda päris päris kurjalt mõlema jalaga vastu külge panin, tegime Domingoga mõned kiiremad ringid mööda maneezi. Again - not my proudest moment...
Tõsi küll, mulle näis, et murelik Domingo reageeris säärele veidi kiiremini kui uimas Domingo. Aga selleni, et ma oleks osanud temaga päriselt ilusaid serpentiine välja joonistada, nii et õlg pole vastu maneeži seina ja galopp oleks päriselt ka ilus, ma ikkagi täna ei jõudnud. Mariti sõnul olid viimased galopitõsted vähemalt olnud täitsa ilusad, seegi hea.

Domingo

Domingo oli täna ikka endine Domingo.
Niipea, kui sain jala üle sadula, pistis jube kiiresti edasi sammuma, nii et ma lühendasin jalusepikkust lõpuks hoo pealt.
Mõne aja pärast tuli treener, kes käskis hoogu maha võtta ja siis saime ka traavi minna.
Endiselt olin suht tihti hädas sellega, et ta vajus õlaga välja. Eriti just paremale sõites. Tegin üht volti jonnakalt kolm korda, kuni lõpuks sain oma välimise jala ja ratsme kenasti nii hoitud, et ta enam välja ei vajunud.
Rohkem oli vaja jalgu ümber hoida. Iga kord, kui mul see vähe pikemat aega õnnestus, näis, et hobune hakkab allapoole tulema, aga päris sellist tunnet, nagu ükskord, kui me tegime galopitööd, pikendusi ja koondamist, ei tekkinud.
Välimine käsi tahab voldi peal üles kerkida.

Galopis oli ka esialgu kapi tunne, aga ma püüdsin seda võtta kui tänast väljakutset.
Väga hull vist ei olnud, kuulsin väljendeid nagu "nichevoo" ja "täitsa ok" :)

Sinilind

Ma ei tea, kumb mu puusasid rohkem laiali venitas, Domingo või tema sadul, igal juhul oli täitsa lohutav mõelda, et homme saavad lihased natuke puhata.

Teise traavi harjutus - keskliinilt sisse pöörata, siis teha u 10 m volt ühele poole ja samasugune teisele poole. Liiklus oli tihe ja seetõttu ei saanud päris alati kujunditest kinni pidada, aga selle eest sai vahepeal improviseerida ka. Paremates pööretes juhtus ikka õlaga välja vajumist.

Mul pole juba mitmendat korda galopis temaga enam kapiga sõitmise tunnet. Ma mäletan, kuidas kunagi suurel platsil hoidsin sõna otseses mõttes hambaid ristis ja ja püüdsin mõelda, et see saab varsti läbi. Nüüd on vahel isegi täitsa mugav tunne.

Lõpuks tuli galopis hobust koondada ja siis jälle edasi sõita. Esimesed katsed lõppesid ikka traavi jäämisega ja ma pidin rohkem ja rohkem säärt kasutama. Ja siis hakkas natuke ka välja tulema, mingitel hetkedel vastas Domingo lihtsalt ideaalselt ja ma tundsin, kuidas iga lihas mu kehas tegi õiget asja õigel hetkel. Tunne oli hea.

Minu plaan oli küll hoida teda pikemalt koos, aga Marit ütles, et see on liiga vara ja liiga palju nõutud. Et ma püüan sinilindu, aga ei ole selleks veel valmis.
Viimane kokkutulemine oli olnud juba super ja väga hea.

D&D

Olime Domingoga täna Diana silma all.
Ei midagi uut ega erilist. Esialgu pidin tõmbama veidi hoogu tagasi, et me ei kihutaks. Niipea, kui muutsime suuna vasakule, ütles Diana, et ma ei peaks nii kõrgele kergendama. So what else is new... :)
Pärast tegime viieaasalist serpentiini, nii et keskliini ületades oli vaja teha volt ühele ja teisele poole.
Galopp vasakule oli Diana sõnul olnud väga hea. 
Katrin parandas pärast enda teadmata mu tuju sellega, et tuli ütlema, et tema meelest oli olnud väga ilus pilt ja Domingo oli väga ilusti ratsmes jooksnud. Tänks.

galopitõsted vasakule

Esimeses traavis kohanesin sadulaga ja otsisin rütmi. Domingo tahtis kohe kiiresti punuma pista, äkki saab siis kiiremini õhtale. Plagisevad seinad teda niiväga ei morjendanud. Ma siis kergendasin aeglasemalt ja püüdsin saada rohkem ennast jaluste peale, säärt kaotamata.

Teises traavis oli rohkem impulssi vaja olnud, ütles Liisi. Peatused olid ka väike väljakutse. Esiteks sellepärast, et neid ei saanud teha kiiresti - Domingo ei jäänud enne seisma, kui ma ikka olin seal seljas suht pulkas oma kõhulihastega ja ratset pidin ka võtma. Mõnikord suht resoluutselt. Teine punnimine oli seal peatuses seismine, sest kui olime seisma jäänud, luges Domingo "üks-kaks" ja hakkas kohe edasi tormama. Üleminekud sammu olid reipamad kui proua Carpiga eile.

Ootasin galoppi vähe kõheda tundega, esimesed tõsted läksid pisut nihu, ta küll ei põrutanud pikka traavi, aga näis, et lihtsalt kommunikatsioon ei toiminud. Tegin siis nurgast, valmistasin terve pool volti selle ette ja siis tuli ka see tõste ja täitsa kena galopp, lihtsalt rütmi oli vaja hoida ja ennast igal sekundil piinlikult püsti. Ma võin rõõmustada selle üle, et me ei jäänud ka eriti traavi. Me ei pidanud üldse millegi üle täna eriti vaidlema ja Domingo näis eriliselt heas tujus ja eest nii nii pehme.

Väike hurraa-hetk oli see, kui hakkasime tegema vasakule galoppi. Mul oli esialgu ikkagi ebakindel tunne. No selle tagurpidi istumise pärast, sest eile Milla trennis oli eriti selgelt näha, kuidas ma teen galopitõste vasakule ilma, et ma üldse vasakule jalusele oleks jõudnud toetada. Täna sain esimese tõstega selle tunde kätte, et raskus sisemisel jalusel ja kerge tõste ja voila! Domingo oli leplik ja lasi mul harjutada. Teine tõste vasakule - jälle tuli välja! No just see, et raskus on sisemisel jalusel ja jalus ei kao kuskile ära ja ma jään kenasti selle peale. Kolmas kord tuli ka välja :)

Nii tore tundus, et ma ei teinudki enamat, ainult natuke lõdvestustraavi ja Domingo sirutas ennast korralikult alla. Taive ütles pärast veel, et Domingol oli suu väga hästi töötanud. Jeeiii.

i am here for an argument

Võib-olla ei olnud täna ratsutamise jaoks hea päev. Hommik tõi masendavad uudised ja ma ei tundunud endale kellenagi, kes hirmsasti tahab mõnd looma lugeda ja mõista. Aga äkki läheb hobuse seljas paremaks?
Sain hobust valida ja valisin Domingo, kuna eelmisel korral oli jäänud midagi pooleli või tegemata. Lootsin endamisi, et saan teha mingi vigade paranduse.
No päris mitte.
Kõlkusin jälle maa ja taeva vahel, seekord vähemalt ei kaotanud jaluseid sama tihti, kui eelmistel kordadel. Hakkan selle sadulaga harjuma, maybe?
Esimeses traavis hakkas jälle kihutamine peale ja oli hetki, kus ma sain selle kiiremini kontrolli alla kui eelmistel kordadel.
Ratset püüdsin võtta võimalikult diskreetselt ja Domingo näis mu püüdlusi hindavat. Igal juhul me selle pärast eriti ei kakelnud. Igasuguste muude asjade pärast küll. Galopis püsimine polnud kerge. Sadulas istumine polnud kerge. Lihtsalt ebamugav. Domingo jäi pidevalt selle ukerdamise peale traavi. Eks muudel põhjustel ka, aga kui ma siis ei lasknud tal sammu vajuda ja püüdsin teha kohe uue tõste, siis näis ta minu peale ärrituvat. Ma ei olnud ka enam mingi Miss Sunshine ja mu säär hakkas meenutama vaibaklopperit. Kogu dialgoog hakkas meenutama üht Monty Pythoni sketši.
Galopiharjutuseks oli voldi peal üle lattide sõitmine. See kõlab nagu midagi toredat, aga kukkus välja sama toredalt nagu sügelised. Väljavajumised, sissevajumised, traavi vajumised, äravajumised, rütmi puudumine, you name it... 
Domingo tundus olevat andeks andnud sellel hetkel, kui seljast maha tulin. Suhkrutükid võisid muidugi selles oma osa mängida. Mul läks ka tallis tuju paremaks.

vanad vaevad

Sadulas põntsumine peale takistuselt maandumist andis juba eile tunda, aga kulmineeris täna sadulas vasakule poole galoppi sõitmisega kaasneva valuga.
Ma ei saanud harjutustki lõpetada.
Krt.

õrna hingega Domingo

Domingo oli ilmselt veel eilsete suurte tegude mõju all, sest niipea, kui ma talle selga sain, tuhises ta reipa sammuga edasi, nagu tal oleks järgmine kohtumine kohe peale tulemas.
Traavis oli samuti tükk tegemist, et teda saada "omasse rütmi". Ma saan ju aru küll, kui ta kiirustab, aga seekord oli vaja palju rohkem kõhulihast ja/või põlve ja kahjuks ka ratset. Ka siis läks mitu volti, enne kui saime kuidagi rohkem kokku ja tagasi.
Treener tegi täna katseid, kas see köievedu, mis meil hobus(t)ega hakkab, algab alumise või ülemise osavõtja algatusel. Mul olid oma kahtlused, eriti peale neid trenne punaste märadega, kellega oli vaja ratset võtta ja hoida.
Härra Domingo on teistsugune. Härra Domingo on õrna hingega ja ei kannata selliste kätega ratsanikke. See info muidugi muutis minu jaoks palju ja nii kasutasin esimestes traavides hoopis teist taktikat. No oli tore küll, kui hobune lõdvestus, hakkas vabamalt liikuma ja hingas sügavalt. Lisaks tuli ette hetki, kus ta püüdis pead ja kaela mõnusalt alla sirutada.
Sellest peost galopi ajaks ei jätkunud. Osaliselt oli kindlasti süüdi ka see, et juba enne galoppi olin valmis kõige hullemaks, meie galopid Domingoga on viimasel ajal olnud kõike muud kui ilusad. Nii ka seekord - tegelikult peab aususe huvides ütlema, et tänane oli lausa õudne. See oli väga kandiline galopp väga kandilise ratsanikuga. Seal oli raske istuda, ma ei mahtunud kuskile ära ja mingist hobusega kaasaliikumisest ei olnud juttugi. Ma ei kuulnud tänu ulatuslikule põntsumisele isegi teiste juttu platsil. Imagine that?
Domingole ei meeldinud galopp minuga rohkem, kui mulle temaga.
Siis pidin uuesti proovima ja panema jalused kaks auku pikemaks. See oli jälle omamoodi eksperiment, sest nüüd ei saanud ma muidu jalustele toetuda, kui ainult kikivarvukil seistes. Sõita oli ka huvitav, mõned asjad võtsid rohkem aega ja traavi jäime ka tihedamini, aga üldpilt oli paranenud ja hobune liikus palju paremini.
Pärast temaga käekõrval jalutades püüdsin meenutada, millal see oli, kui Domingo oli trennis imepehme, ratsmes, kumera kaelaga ja eluga rahul. Sellest ei saa väga kaua möödas olla. Kui ainult mäletaks, kuidas see sel päeval juhtus.

üks Domingo

Domingo näis täna urr olevat. No ei meeldinud talle mu ettepanekud ja ma pidin ennast suht tugeva jalaliigutusega pidevalt selgitama.Või stekiga.
Esimeses traavis hakkas kiirustama ja mul läks natuke aega, enne kui saime normaalsesse rütmi.
Selle traavi lõppu tegime kaheksaid.
Teises traavis alustasin mingite portsude üleminekutega, aga siis hakkasime tegema harjutust - suht suure voldi peal tuli traavi sõita ja siis avatud küljel traavi pikemaks sõita, seina äärde jõudes jälle traavi lühemaks võtta.
Ta näis täna eest nii kange ja raske. Mu säärtest ei tundunud eriti abi olevat ja ilmselt olid mu käed ka jäigad, sest varsti oli tulemuseks see, et kui ma püüdsin hoida ratset nii pikana, kui see tundus olevat mõistlik, siis olid mu käed varsti krampis, sest ta venitas ja venitas seda mu käest ära.
Galopp oli ... brrr. No ma ei oska seal istuda, kuidagi väga raske ja kandiline on olla.
Siis tegime galopp-samm üleminekuid, millest kaks vist olid täitsa okeid, ülejäänute puhul kas vajusin liiga taha või lasin käed ette ja vahele tuli ikka paar traavisammu ka. Domingo oli vahepeal seda nägu, et no mida te tahate minust saada!?
Ei hullu midagi.
Homme jälle.

suur suur Domingo

Esialgu näis, et Domingole ei meeldi mitte ükski minu ettepanekutest. Mul tuli meelde, et meil on ükskord varem ka seda ette tulnud. Ja iga kord, kui tahtsin rajalt ära keerata, oli mürakas sellise näoga, et ei, pole ette nähtud. Püüdsin olla leplik ja veenda heaga.

Traavis improviseerisime igasugu volte ja üleminekuid. Mingil põhjusel lummavad mind viimasel ajal poolpeatused ja ma proovisin Domingoga samuti neid teha. Pole ainugi, kas tegin õigesti, aga midagi tundus küll toimivat. Eriti kihvt on muidugi see, kuidas ta hakkas selle peale, kui ma uuesti sääred vastu tonksasin, ülireipalt edasi liikuma. Peatused on ikka pikaldased, st, et ma pean ikkagi võtma ratset ja siis ta hakkab alles vaikselt jalgu seadma ja ennast kuidagi ära parkima. Kui sääred natuke tahapoole liigutasin, reageeris Domingo palju kiiremini ja terasemalt, ent enne galoppi sammus vajus nii ära, et siis ei reageerinud enam millelegi.

Galopis oli alguses nii võõras tunne. See näis suur ja lai ja laiali ja vaevaline ja tunne oli, nagu sõidaks kiikhobul, iga kord kui Domingo oli ennast esimeste jalgade peale maandunud, tundsin, kuidas eest tirib mu raskuskeset ette. Ka jaluste peal istuda oli niimoodi raske ja ma kaotasin ühe korra vasakule sõites välimise jaluse ka. Eelmine trenn lubati selle eest karistusi määrama hakata, nii et ma hoidsin täna suu kinni, hihii.

Sellise tõka-tõka galopiga jätkasime, ent Domingo kasutas muidugi kõiki vabandusi, et traavi jääda. Pöörete peal polnud ratsanik päris tasakaalus? Ei, nii ei sobi. Ratsaniku õlad vajusid millimeetri ette? Sorry, sellistes tingimustes domingod ei tööta. Tuli ette ka olukordi, kus ma pingutasin kõigest jõust, et mitte alla vaadata, mitte ette vajuda ja sellegipoolest jäi hobune täiesti naljaka koha peal traavi. Veel murettekitavam oli see, et seda traavi oli siis suht raske edasi sõita, sest Domingo tegi kohe näo, et ta on ühe sammupausi välja teeninud ja pressis sammu jääda. Oukeii...
Ma punnisin teda jonnakalt jälle uuesti galoppi. Mul oli tunne, et ma ei meeldinud talle neil hetkedel eriti palju.

Viimane harjutus oli galopis tagasipöörded. Pidime sõitma nurga läbi ja keerama peaaegu keskliini pealt diagonaali tagasi pika seina tagumisse otsa. Rajale jõudes (ja mitte varem ega hiljem) tuli võtta hobune traavi ja siis uuesti sobivast kohast tõstma galoppi.

Higipull otsa ees, et me traavi ei jääks, nühkisin Domingo seljas edasi. Vahepeal pidin jälle sääri tugevamini kasutama, et ta varem traavi ei jääks, aga kui ta siis tagumises nurgas planeeritult jäi, võttis mul pisut aega, et ennast tema seljas uuesti üles leida. Seetõttu oli ka uus tõste keeruline.

Keeruline tundus ka säilitada galopp pöördes. Me seal eriti küll traavi ei jäänud, aga ma tegin mitu korda jalgadega vägivaldseid liigutusi. Lahendus oli muidugi taas palju lihtsam - treener lasi mul ennast tahapoole hoida (minu tagasihoidliku arvamuselt kohe palju palju rohkem tahapoole kui ma seda tavaliselt teha julgeks) ja Domingo valmisolek voltideks, pööreteks suurenes oluliselt.

P.S. Kas ma juba hõiskasin, et Domingo ei visanud täna valjaste pähepaneku ürituse peale pead lakke?

järeltulijaga trennis

Väike lapsevanemate välimääraja:
1. Need, kellel ei võiks olla vähem huvi selle vastu, millise neljajalgse selga nende laps trennis istub, peaasi, et too ennast õnnelikuna tunneb ja/või liiga ruttu koju tagasi ei jõua.
2. Need, kes de fakto käivad lapsega koos trennis - toovad koos hobust, puhastavad koos, aitavad sadulat selga tõsta ja platsi peal käivad lapsel ja hobusel järgi, et uurida, kas jalused on ikka enne galoppi endiselt parajad või kas äkki lapsel on vaja pikemat stekki.
3. Need, kes kogu aeg suruvad keelt hammaste taha, et mitte kogu aeg röökida lapsele, et see kannad alla paneks. Ja käsi üles ei tõstaks. Ja ringi ei vaataks. Ja miks ratsmed lontis on?

Vererõhk tõuseb, kui lapsega samal platsil olla. Tegelikult peaks see olema keelatud. Nii tahaks kogu aeg tänitada.

Domingo pakkus kohe alguses päris toredaid hetki, olgugi, et traavis oli tal natuke kiire. Kui sellele tähelepanu pöörati ja me tempot alla tõmbasime, loksus kõik kuidagi paika, Domingo rahunes, hakkas liikuma palju vabamalt, näis lõdvestunum ja palju pehmem.

Nii et oli tore. Mul ei õnnestunud küll korrata üht eelmist trennidest, kus ta oli ikka nii ratsmes ja rullis ja häppi, täna ei õnnestunud sama pehmet kontakti luua. Otseselt mingiks vaidluseks ka ei läinud.

Enne galoppi oli vaja ratsmed vaikselt kätte korjata ja siis sammu lühendada ja pikendada. Mul tuli oma järeltulija Täpi seljas sappa haakida ja harjutust nendega koos teha. Väike üleõlapilk taha, väike kontrollküsimus ja ma sain aru, et poiss ei olnud harjutusest üldse aru saanud. Küsisin, et kas Sa tead, kuidas hobuse sammu lühendada? Pearaputus. Aga pikendada? Samasugune pearaputus.

Oukeiii.. Otsisime vaiksema hetke ja kiiresti püüdsin midagi talle kiiresti seitsmeaastaste keeles seletada, rääkisin pesupulkadest ja muust sellisest. Siis poiss hakkas proovima, võttis natuke ratset kätte, proovis põlvede ja säärtega midagi teha. Esialgu näis, et Täpi teeb seda meie järel lihtsalt imiteerides - kui Domingo pikema sammuga hakkab kõndima, siis Täpi teeb sama. Siis jätsin pikema vahe ja ei teinud korraks Domingo seljas midagi ja poiss proovis uuesti. Voila, selge muutus sammus oli näha. Wiiiii! Harva, kui ma näen teda trenni ajal naermas või naeratamas, aga see oli see hetk. Teel koju ütles ta, et see oli parim osa tema päevast.

Domingo galopp tundus esialgu kuidagi kandiline. Selge see, et kui pole ümarat ja toredat traavi, siis pole mõtet ka imesid oodata.

Lõpetasime ilma jalusteta kergendamisega. Selles oli poiss minust palju vastupidavam.

batuuthobune

Täna Domingoga ja batuutsadulaga.

Esimene traav oli jahmatavalt palju parem kui ma ootasin. Ma olin valmis selleks, et me vajume õlaga välja, aga tuleb välja, et see käte all hoidmine ja konkreetsus mõjub isegi domingodega, sest esimese traavi lõpuks oli mul juba selline tunne, et Domingo ise on huvitatud allapoole tulema ja ta tundus olevat rohkem kui varem säärte ja ratsme vahel (ma ei julge selliseid väljendeid eriti tihti oma blogis kasutada, nii et see oli tõesti seda väärt tunne)

Siis hakkas vihmasadu tugevnema ja Domingo hakkas viltu liikuma, püüdis keerata tagumikku vihma poole ja varjuda, mis nägi välja vahepeal nii, nagu me teeks raja ääres traversit, ihii. 
Kolisime väiksele platsile, sest vihm ei tundunud üle jäävat. Teises traavis tegime kaheksaid ja ma püüdsin iga hinna eest vältida seda välja vajumist. Ma võtsin isegi steki vasakusse kätte ja ka sellel näis mõju olevat. Vahepeal küll tekkis hetki, kus siis, kui see, mis mu sääred tegid, polnud piisavalt tugev selle jaoks, mida mu käed tegid ja siis kadus paar korda tempo ja rütm ära. Samas oli ka selliseid hetki, kus tõesti Domingo jooksis minu tagasihoidlikul hinnangul väga väga toredasti, eest all, seljast pehmelt, ei vänderdanud, me ei vajunud vasakule välja (võtsin steki vasakusse kätte) ja need näisid väga helged hetked.

Story of my life - galopitõsted algasid vaidlusega. Vähemalt esimesed 6-7, kui ma enda arvates tegin selge tõste ja Domingo arvates ei teinud. Lõpuks saime galoppi, mis oli suht laiali ja imelik, aga kui ma seda püüdsin hakata kokku võtma, siis minu suureks rõõmuks Dmingo ei jäänudki traavi, vaid oli nõus tagasi ka tulema.

Üks vähe rohkem pingutust nõudev harjutus oli diagonaalide peale pandud torbikute vahelt läbi tulemine, hobuse traavi võtmine ja teise jalga tõstmine. Jälle see õppetund, et ükskõik kui suur ja robustne hobune ka ei tunduks, kui ta on kenasti kokku võetud, siis on kõik nii lihtne. Kui ta on kasvõi natuke laiali, siis hakkavad tekkima viivitused, tasakaalukaotused (pigem ratsanikupoolsed) ja kätega rapsimine.

vigade parandus

Ma lootsin, et ma saan selle trenni Domingoga uuesti ümber kirjutada ja täna nii juhtuski.
Juba boksis oli teisiti kui eelmine kord. Valjastega sisenedes kordasin endale mõttes, et kui meil läheb jälle vaidluseks, siis ma lihtsalt ümisen endale "ommmmmm..." ja loen numbreid sajani.
Domingo võttis suulised kenasti hammaste vahele koos imelikult haisva kommiga ja oli seda nägu, et ta pole mitte kunagi pead lakke visanud ja suulistest keeldunud. Ooooookeiii..
Platsi peal oli ta ka leplikum, aga need õlaga välja vajumised ilmusid ikka välja ja mul oli kohe deja vu. Õigemini oli see tunne mu kehal. Nii palju on lihastel mingit arusaamist ilmselt tekkinud, et sellisel hetkel tekib ebamugavustunne, nagu gravitatsioon mõjuks valelt poolt. Mõnikord ja mõne hobusega ei saa arugi, kui juba ta on kuskile vajunud, aga Domingoga näib see mulle eriti rõhutatud. Sammus eriti. Tahad teha sümmeetrilist volti ja tunned, kuidas muudkui vajute ja vajute ja vajute...
Well. 
Paremale oli ta nõus keerama pea ja kaela krõnksu (mis muidugi polnud see, mida ma oleks tahtnud), vasakult poolt oma ripsmeid näitama ta aga ei soostunud. Püüdsin säärtega teha niipalju tööd, et hingata oli raske, kutsusin ühelt poolt, lasin ratset lõdvemaks teiselt poolt, tegin mõlemale poole kontrolli mõttes volte. Ja samal ajal püüdsin saavutada seda, et Domingo ei pakuks mulle enam, et "keerame siit vasakule, eksjuonju?" Esimesed keskliini pidi kõndimised-traavimised olid päris päris naljakad.
Kui ma tahan keerata paremale ja vasakult poolt hakkab ta välja vajuma, siis lisaks sellele, mida sisemine säär tegi, püüdsin hoida sealt vähe tugevamalt säärt vastas ja ratset kergelt vastu kaela. Ühesõnaga, improviseerisin meelevaldselt, katsetasin, kas on midagi, mis asja muudaks. Alla vaatasin liiga palju.
Tegime traavis mööda keskliini ka kaheksaid, kord paremale ja kord vasakule keerates. Siis ei tundunud see välja vajumine enam kohutav. Paar korda saime isegi kiita.
Kui eile tundus Rolly seljas galopp kõige mõnusam allüür ja seda hiljem just vasakule poole, siis täna Domingo seljas oli tunne, nagu teeks elu esimesi tõsteid. No ei tõuse hobune galoppi, tee mis tahad. Äkki oli see neljas kord, mis õnnestus? Või viies?
Ja mingit "istu ja naudi" tunnet polnud ollagi, iga sammu nimel tuli väga vaeva näha. Ma isegi ei julge kasutada igasugu fancy väljendeid, nagu galopi kvaliteeti, alustaks sellest, et kogu aeg jäime traavi. Ma vajusin pööretel ette, vaatasin alla, vajusin õlgadest ka ette, ent me vajusime traavi vahel ka siis, kui ma põhjust ei leidnud.
Paremale oli palju lihtsam, minu meelest tõusis ta kohe ja ei jäänud ka nii kergelt traavi. Olid küll mõned korrad, kus ma tundsin, et ta lihtsalt ei taha mu säärtest välja teha, ent mida rohkem edasi, seda paremini meie kommunikatsioon toimima hakkas.
Ja siis tegime vahepeal jälle sammus igasugu improvisatsiooniharjutusi - püüdsin sammu saada kokku, siis edasi, siis mõned peatused sekka ja märkamatult oli ühel hetkel Domingo kahtlaselt pehme, kahtlaselt kaardus kaelaga, kahtlaselt mugav ja ratsmed olid käes justnagu muuseas, mingit survet kumbki pool üksteisele ei avaldanud. Ohh. Wii.
Treener pakkus, et me teeksime veel sellisel moel mõned ringid ja see oli teistmoodi galopp küll. Üleüldse, kui hobune on nii mõnusalt pehme, siis on kogu juhtimine ja seljas istumine kordades lihtsam. Ok, võib-olla ma nüüd fantaseerin ja tegelikult olen ma lihtsalt selleks ajaks ise soojaks saanud :)
Natuke siis lihtsalt kruisisime mööda platsi ja nautisime ilma. Paar korda jäime ikka vasakule poole sõites traavi, aga siis püüdsin mitte traavi kaotada ja teha niipea kui võimalik, uus tõste.
Much better. Much much better.

erilised rekordid

Ähhh... No ei oska mina ratsutada...
Tegime täna kindlasti uusi rekordeid, nagu näiteks õlaga väljalangemise rekordid ja platsi peal tuiamise rekordid - püüdsin, mis ma püüdsin, aga nii mõnigi volt kujunes ovaaliks. Taive oli esimese osa ajast oma hobusega platsil ja vahepeal õnneks vihjas mulle, et ma Domingot rohkem edasi sõidaks.
Galopp näis ka nii teistmoodi, liiga laiali, liiga lohva-lohva?
No polnud päris araablasepiinamise moodi, aga ratsutamise moodi ka mitte.

Domingo uued amordid

Sadula ja valtrapi vahele ehitati osavate käte ringis 10 cm paksusest poroloonist pehmendus, millel oli auk sees. Pikk lugu, aga ütleme lühidalt, et Domingo selg vajas seda.
See tähendas, et sadulal olid amordid.
Sammus oli lihtsalt hea pehme istuda, ainult, et venitas jubedalt reielihaseid. Traavis oli tunne, nagu sõidu ajal hüppaks batuudi peal. 
Sammus sõitsime nelja-aasalist serpentiini ja tegime keskliinil peatuseid. Esialgu võtsid peatused kaua aega, hiljem hakkas kõik kiiremini tulema. Domingo näis pehmem ja toredam kui ma mäletasin.


Traavis ajas nii naerma!!! Sõidad rahulikku traavi ja kogu aeg põrkad põnndi ja põnndi üles. 

Tõsted paremale ei õnnestunud kohe, Domingo venis kas traavis laiali või lihtsalt tegi mingeid paanilisi tõka-tõka samme. Ikka püüdes olla kätega hirmus hellävarainen annan märkamatult ratset järele ja loomal pole kerge tõusta. Pärast läks vähe paremaks ja galopp näis ka enam-vähem.

kellele seda sadulat ikka vaja on?

Ma mäletasin Domingot hoopis teistsugusena. Mäletasin, et ta ei tahtnud ühele (ei mäleta kummale) poole üldse mingit painet lubada ja temaga oli keeruline nurkasid korralikult läbi sõita (Anne kinnitas sama).
Seekord oli ta nõus igale poole painutama ja kui mul oli vähegi meeles küsida, sõitis nurgad kenas paindes läbi. Olime ilma sadulata, aga kui mu tagumik (see kaebleb siiani...) välja arvata, siis ma eriti sadulast või jalustest puudust ei tundnudki.
Juba esimeses traavis sain kenasti hakata ratset kokku koguma, ta lihtsalt viskas ise seda mulle paari sentimeetri kaupa kätte, teises tegime volte, üleminekuid, serpentiine. Ilm lubas suurel platsil sõita (pidu-pidu!) ja seni, kuni talli jõudsime, ei tulnud taevast piiskagi alla.
Tegelikult tegi Domingo mulle mõne märkuse ka. Näiteks kui ma tegin esimesed galopitõsted. Ta tõusis, aga ma vajusin ette ja Domingo ütles ka selle peale, et ma kukele läheks. Kolmas tõste oli täitsa korrektne ja peale seda läks kõik lihtsamini, sest ma pingutasin ennast seljas püsti hoida ja mitte alla vaadata.
Pärast sõitsime mõned voldid üle lati.