Carp ja väljamõeldud kärbsed kõrvas

Foto: Kersti Sügis
aitäh!

Sain teada, et see peaga vehkimine ei ole mitte midagi uut, vaid on pigem vahepeal hästi ära unustatud vana. Miks ta seda teeb, on raske aru saada. Midagi igal juhul teda häirib ja just traavis ja galopis. Täna patsutas ta jalgadega vastu maad ja vedas pead alla. Talli vahel arutades käis korraks läbi märksõna sadul ja ma pärast hakkasin mõtlema, et ajaliselt iseenesest ju sobiks, see hakkas juhtuma just peale seda, kui ta hakkas teise sadulaga trennis käima. Aga noh, kes teab...
Meile tegi trenni Merike ja kõik oli justnagu uus ja teistsugune. Tsiteerides üht tallikaaslast täna FB-s  - kõik, mida olid enne mustaks pidanud, osutus valgeks. Täna pidi palju asju teistmoodi tegema.

Kõige parem osa oli trennist ilmselt see, kui me saime kõik kordamööda korde otsas tiksuda. Tiksuda on muidugi vale väljend kirjeldamaks seda, mida Carp korde otsas tegi. Ta läks kohe suure hurraaga galoppi ja ka galopis püüdis väljapoole vaadata ja peaga vehkida. Püüdsin ignoreerida seda niipalju kui võimalik ja oma istakule keskenduda. Täna ma ei saanudki Merikese käest oma randmete ja sõrmede kohta märkust, aga õlgadega tegime küll tööd. Jalgadega ka.
Katerina püüdis mind aidata minu võitluses laperdavate säärtega ja sidus El Begi jaluserihmaga mu jalused alt kokku. Ei olnud palju abiks, sest mul olid siis sääred püsivalt vastu hobust ja ma ei saanud mingit release teha. Hämming. Carp jäi iga voldiga tuimemaks ja tuimemaks. Ma olin päris korralikult viu-viu ka ja Katerina loobus.
Peaga vehkimine ei läinud vähemaks. Sammus polnud probleemi, aga traavis ja galopis küll. See pea all jooksmine nii, et Carp näis tahtvad oma kõrvu kapjade alla peita, oli murettekitav.

P.S. Päeval tehti noortele vabahüppeid. Urr, ma olin nii kuri, et ma just lemmikute Poseidoni, Ottawa ja Benjamini hüppeid ei näinud, aga teisi jõudsin pisut isegi pildistada. Kuulasin pärast kommentaare hüppetehnika ja -kvaliteedi kohta, see oli kõige põnevam osa.

kõrvadega Carp

Tahvli peal oli kirjas, et Carpile tuleb kõrvad pähe panna. Irw.
No mida platsil eriti polnud, oli kärbsed. Lisaks näis kummaline, et kui muidu kiusavad putukad  enamasti loomi sammus ja seistes, siis Carp hakkas peaga vehkima ja möllama vaid traavis ja hiljem galopis.
Ma ei osanud esialgu midagi enamat peale hakata, kui püüdsin hoida tempot, ei lasknud tal aeglustada ja ei nõudnud eriti ratset enda kätte ka. Las siis mängib oma ratsmetega, eks tal endal hakkab ju mõne aja pärast ebamugav? Või ei hakka? Minu jaoks oli muidugi ebamugav, aga ma püüdsin suhtuda sellesse, nagu lõputraavi - peaasi, et ma ise kindlalt seljas istun ja püüan märkamatu olla.
Paar korda olid käed ikkagi liiga kõrgel ja nii Carpe Diem kui treener tegid selle kohta mulle märkuse.
Ühe korra, kui ma sääred jälle tugevamini vastu külgi lükkasin, tundsin, kuidas hobuse esiots hakkab põrkama ja maast kerkima. Ohhoo.
Veidi aja pärast Carp leebus ja unustas mõneks meetriks vehkimise. Võibolla ta leebus ka sellepärast, et need imelikud pruunid kõrvad kukkusid peale paari volti peast ära. Varsti saime juba paar volti ilma vehkimata tehtud ja selle eest kiita ka. Liikumine näis juba ühtlasem ja pehmem.
Galopis sama lugu - esialgu vehkis ta korralikult ja lisaks hakkas pead alla tõmbama ja selga ülespoole vinnama, mõne aja pärast oli nagu Carp ikka.
Proovin kogu aeg pööretes tasakaaluga mängida ja ratsmeid mitte eriti puutuda. Vasakule poole pean kogu aeg endale meelde tuletama, et raskust vasakul jalusel võiks olla rohkem ja paremal jalusel võiks seda olla minimaalselt.
Siis tegime sellist harjutust, kus keskliinilt keerasime galopis tagasi raja poole (põhimõtteliselt kontragalopis), siis tuli võtta traavi, mõne sammu pärast tõsta uuesti õigesse jalga ja siis sama teistpidi. Kummaline on läheneda rajale, hobune vales paindes. Natuke nagu parkimisidioodi tunne, eriti kui hobuse pea vaatab väljapoole. Sümmeetria tunnetus oli täiesti haavatud.

Pärast supsti korraks Ruilasse ja jälle see nädalavahetus kuidagi kiiresti möödas.