Fey tegi meile täna trenni

Üleminekud, voldid, vabanemine "kirvest" ja "kõngutamisest" :)

Kui hobune liigub ühtlaselt, vabalt ja ratsmes, siis näib endale nii palju lihtsam olla õiges asendis. Siis näib, et kergendamine tuleb iseenesest ja ma ei tõuse üldse enam eriti kõrgele.

diagnostika ja remont

Näis, et oleme kergelt vindised, ratsanik ei saanud hobust kuidagi otseks ja vasakule sõites oli selgelt tunda käiguvahe. WTF?!
Fey läks poole trenni pealt talle selga ja mudis ta lahti, nii et hobune oli ilmselgelt kergendunud. Ma läksin pärast Feyd selga ja püüdsin midagi sarnast teha. Fey juhendas.
Ma pean olema nii palju rohkem püsti. Nii palju rohkem. Hobuse seljas, poolistakus, kõndides, autoroolis ja igal pool, sest harjumusi ei muudeta ainult ühe tunniga päevas (ka sellest ühest tunnist ei suuda ma kogu aeg piisavalt püsti olla).

minu hirmsad käed

Jälle üks intensiivne trenn, kus sai kogu aeg juhiseid, nõuandeid ja selgitusi, wiii! Hobuse seljas pusida tuli küll ise, aga ei tekkinud seda surnud ringi, et pusid ja pusid ja saad ise ka aru, et pahasti on (ja mitte ainult sellest, et platsi ääres on hapud näod ja kõik vangutavad pead), aga oma mõistusest probleemi lahenduse leidmiseks ei piisa. Fey sekkus kohe, kui asi hakkas hapuks minema ja mõne aja pärast oli tunda, kuidas ka hobuse meeleolu näis oluliselt iga minutiga paranevat. Ju sai aru, et Fey ei lase meil hetkekski oma mulli laskuda ja niisama lohiseda :)
Täna sai jälle selgeks, kui väga sõltuvad mu käed minu istakust ja kui pahasti-pahasti nad hobuse suu küljes tõmblevad. Ime siis, et Zillion nii hirmul nende ees on, niuks. 

tuunimispäev

Mõnus on vaadata, kuidas Zillion Feyga sõidab. Täna oli tal niisiis "tuunimispäev", mil Fey võtab ta oma šefluse alla ja annab ohtralt tagasisidet, et mis on läinud paremaks, mis halvemaks, kas on tulnud juurde mingeid halbu kombeid, millele tähelepanu pöörata. 
Oli asju, mille eest sai kiita ja siis asju, mille eest sai sugeda ka.
Paremale oli Zillionil selgelt raskem joosta, siis hakkas ta esialgu "keksima" ja vasakule ei lasknud ennast eriti painutada :( Tihtipeale reageeris ta ka üle, kannuse peale keeras ennast täiesti tagurpidi paindesse. Nad tegid sääre eest astumist, traversit, küljendamist ja jalavahetusi.
Galopist traavile üleminekud pidid olema väga palju paremaks läinud ja Fey näis olevat ülirahul, et jalavahetused õnnestusid mõlemasse suund. Zillioni suu vahutas korralikult.

Siis võttis Feyku täku ja mina Minnie ja läksime uuesti platsile.
Minnie ei jätnud ka täna ütlemata, mis kõik valesti läks. Mu põlved, kontaktisuutmatud käed ja hoidku jumal, kui mu kannad hakkasid jälle üles ronima. Vahepeal näis professoriproua pea sihtivat minu ninaluud.
Isver kui piinlik.
Häid hetki oli ka, neid hetki, kus Minnie muudkui sirutus allapoole ja allapoole ja igasugune võnkumine ja hüppamine kadus ära. 
Esimeste galopiringide ajal hoidsin jälle hambaid risti, et mitte ruigama hakata. Kordasin endale, et mida rohkem ma pingutan, seda kiiremini see valus kandilisus ja võnkumine ära kaob.

Fey ütles juba eelmisel korral, kui ta meid Minniega vaatas, et ta tahaks Minniet kunagi proovida ja läks täna korraks talle selga. Tegi mõlemale poole galoppi ja kui ma pärast uuesti Minnie sadulasse läksin, andis nõu, et kuidas ja mida küsida. Viimane galopp näis mõlemale poole minu meelest juba väga väga hea. Fey noris, et võiks mära veel allapoole saada ja me pingutasime veel viimased voldid agaralt. Kui ma lõpuks looma sammu võtsin ja ratsmed pikaks lubasin, oli Minnie seda nägu ja tegu, et talle tänaseks definitely aitab.

Ma pean olema oma käega nii nii palju selgem ja stabiilsem... Minnie on selleks (ja ka muudeks otstarveteks) kak ras õige hobune, sest kui ta viskab pead üles-alla või kõigutab seda, siis on käte asend ja sujuvus eriliselt luubi all. Galopis ütles Fey mitu korda, et ma pean laskma rohkem teda läbi käe joosta, olema palju pehmema käega. Ma tunnen, et lisaks säärtele, mis ei suuda ennast selles galopis õigesse kohta haakuda, tuleb osa sellest galopi valusast kandilisusest ka mu käest, mis kaotab igasuguse stabiilse kontakti ja sujuvuse, kui galopp käib mu all edasi tõka-tõka-tõka, nagu neljakandiliste ratastega traktor.

Zillioniga Fey trennis

Täna sõitsime Zillioniga Fey silma all. Kuna viimased päevad on Zillion tundunud platsile jõudes tüüne ja rahulik, siis alustasime pika ratsmega. Niipea, kui ma vaikselt hakkasin ratset lühemaks võtma, siis ta hetketi pingestus ja ma pidin ikka kogu istakuga veenma, et ma ei hakka teda tapma vms.

Ja siis oli jälle väike flashback tundidest Rollyga - kui minu alaselg on pinges, siis teeb hobune ka selliseid (nagu Fey nimetab neid) krabisamme, mis lähenevad küliskäigu definitsioonile.

Kõik mu lihased said kõvasti vatti ja ega Zilliongi kergelt ei pääsenud, noormees oli peale trenni mitte ainult märg, vaid kergelt ka vahus. Ilm oli taas kord super, hobuse seljas oli palav ja ma tundsin suurt tungi strippama hakata.

Natuke madistasime selle krabikõnniga, siis madistasime minu välimise käega - ehk kuidas sellega tegelikult Zillioni allapoole kutsuda, nii sammus kui traavis kui ka galopis. Fey pole üldse esimene ega viimane, kes mulle mu välimise käe kohta märkusi on teinud. Või selle kohta, kuhu mu välimine käsi liigub pööretel, eriti vasakule liikudes. Vähemalt 10 korda kuulsin: "ratse lühemaks, ratse palju palju lühemaks!"

Kogu ansambli (pea, kael, õlad, käed, puusad, sääred, kannad jms) kokkupanemine võttis nii palju mu tähelepanust, et ma poleks isegi seda tähele pannud, kui tulnukad oleks platsile maandunud. Zillion ilmselt ka mitte. Mu sääred surisesid veel mitu tundi peale trenni.

See õigetpidi hobuse seljas istumine näib lihtsam siis, kui oled juba ennast soojaks sõitnud ja tasakaalu korralikult jalustele saanud. Enne seda tahavad puusad ainult ühtepidi end keerata.

Galopp oli alguses ka pisut kandiline, aga kui me olime natuke rohkem edasi sõitnud ja koondanud, läks palju palju paremaks.

See hobune on nagu unelm, iga asja jaoks on vaja ainult mõttest. Galopitõstete jaoks. Või üleminekute jaoks. Mina kipun seljas üle võimlema.

Üleminekuid tegime ka omajagu, viimaste kohta kasutas Fey juba sõnu "super" ja "väga-väga hea", hobune ei jäänud kuidagi krampi, liikus normaalses rütmis edasi, ma ei vajunud ka seljas ära ega teinud kätega mingeid arusaamatuid liigutusi. 

Pärast trenni ja peale protseduure läksime Zillioniga jalutama ja otsima rohelist muru. Seda leidus natuke, platsi servades ja parkla kõrval. Zillion näis väga rahul. Kõige põnevamad näisid talle lammas ja kits. Nende aediku juures seisime tubli 5 minutit, Zillion vaatas võlutult, kuidas kits kaob oma majja ja tuleb sealt jälle välja ja kuidas lammas vett joob.