poolik hüppetrenn

Treeneril olid omad plaanid ja ta ütles, et keskendume lihtsatele eesmärkidele. Kui on allüüriks traav, siis selle peale mõtlemegi, ei ole vaja punnitada painete, nurkade läbisõitmise või muu sellise peale. Simple as that.

Esimesed traavid olid väga toredad ja Laki näis nii mõnusalt liikuvat, et ma olin jälle täitsa vaimustuses. No seda on ennegi juhtunud. Lugesin just läbi oma postitused eelmiste trennide kohta Lakiga ja peaaegu kõik kirjeldused algasid linnulaulu ja muusikaga, kui me traavi tegime ja lõppesid kakofooniaga, kui me galopini jõudsime. Erinev salm, sama refrään.

Minu poolt algatatud galopitõsteid sain nautida ainult esimeste soojendusgalopi ringide ajal. Edaspidi olid need rohkem Laki rida, mina tundsin ennast sadulas täieliku turistina. Vasakusse jalga olid tõsted hirmutavamad kui paremasse. Sisemisest säärest polnud eriti palju abi, ka siis mitte, kui see muudkui tonksas ja tonksas ja tonksas vastu külge.

Esimesed hüpped olid ka imelikud. Tulime esialgu vasakust pisikest risti voldi pealt. Siis paremast. Siis mingi aja pärast oli vaja tulla rida. Seal oli mu esimene instinkt hoida sääred pidevas töös - meenutades Mildorat ja Carpi viimastel hüppetrennidel. Vale vastus. Säärt oli vaja hoida, mitte enne takistust edasi sõita. Järgmise raundi puhul püüdsin lihtsalt hoida säärt peal ja mitte sellega eriti palju vastu vaese Laki külge taguda, aga siis vajusime traavi.
Mul oli tunne, et kõik on peas segamini - ma ei saa enam aru, mis hobusega mida on vaja teha. Seda polekski vaja tegelikult mäletada. Seda oleks vaja tunnetada.

See on õõvastav tunne, kui ma saan aru, et ma ei suuda hoida teda sisse vajumast, et me lähenemegi takistusele valest nurgast, diagonaalis, kreenis ja kindlasti mitte kahe ratsme ja sääre vahel. Ja punnitan, mis ma punnitan, paremaks ei lähe. 

Ma ei uskunud, et tuleb selline trenn, millal ma vabatahtlikult loobun edasi hüppamisest, aga inimene õpib kogu elu. Kuskil keset esimesi hüppeid rea vahel tundsin, et see pole enam tore. Need segased pöörded või valest jalast kurvide võtmine olid piisavalt õudsed, ent ma tundsin, et ma hakkan valama oma frustratsiooni hobuse peal välja ja tema (kes, muide, tegi alles suvel suure platsi peal imelise kergusega jalavahetusi, et te teaksite) polnud ju süüdi.

Nüüd mõtlen rakendispordi peale.

hüppetrenn Lakiga

Polegi kaua Lakiga kakelnud. Täna ei avanenud ka selleks eriti palju võimalusi, sest ta näis juba esimese traavi ajal nii rivistunud. No eks me jõudsime nende äravedamisüritusteni ka, aga natuke hiljem.
Aga kui ma tohin natuke õitseda, siis sain täna ta vasakusse jalga galoppi ja selleks ei läinudki väga väga palju aega või pusimist.
Ja siis hüpped. Soojendushüpete ajal tulid esimesed tõsisemad vaidlused ka, sest Laki proovis tõsteid ennetada, vedada mind oma tingimuste järgi galoppi või siis kihutada omas tempos platsi teise otsa.
Aga esimesed hüpped ei olnud vist kõige hullemad ja natukese aja pärast sobis Lakile juba see ka, kui ma pakkusin ennast rütmi hoidma ja tempot dikteerima.
Et mu päeva veel paremaks teha, siis vahetas Laki takistuste peal jalga. Ohoo.
Ja meil õnnestus isegi poolistakus takistusele sõita ja sellest üle saada.
Tulime pärast ühest jalast lattaeda ja teisest kohe järgi okserit. Mõned hüpped näisid seljast ja pärast isegi Jenny filmitud video pealt täitsa lahedad.

kaine grupijuht Laki

Oiii, kui vässa Laki täna näis... Mul oli tast kohe natuke kahju, ei oleks tahtnud teda eriti utsitada, aga ta soojenes õnneks üles.

Mängisime laste trennis rongi ja vedasime neid mööda kolmeaasalist serpentiini ringi. Siis pidime tegema seda täisistakus, poolistakus, kergendades. Ja siis natuke galoppi peale. Selline trenn oligi :)

Edit: meelde tuli, et pärast pidin veel jalusteta kergendama, hahahaa. Ei olnud nii lihtne kui mäletasin.

kolmapäev & Laki

Eilsest olid reielihased tiba valusad, aga see läks esimese traavi ajaks üle. Justnimelt ajaks, sest kohe kui ma Laki laia selga istusin, siis tundsin, kuidas need lihased venivad ja venivad ja sammumise lõpuks olid nad juba venitatud ja ei tuletanud ennast enam meelde.
Laki oli endiselt vana hea armas Laki, üritas mind ikka paar korda omas suunas vedada ja püüdis traavis pisut kiirustada. Seda on enne ka juhtunud ja Diamond tegi ju esmaspäeval sedasama, nii et  been-there-done-that tunne oli.
Teises traavis proovisin pikendada ja lühendada, üleminekuid tuli juba sellepärast ette, et platsil oli rahvast ja mõnikord sattus keegi ette. Väikseid volte ka natuke. Laki näis ikka tore, aga no kuidas saada teda niimoodi lõdvestuma, nagu mõnikord varem? Mulle ei meeldi, kui hobused mu all hakkavad kõik murelikuks muutuma. Not good.
Tagumine platsi äär ei olnud traavis üldse hirmus ja ta ei kartnud midagi. Alles galopis tegi ta ühel hetkel (just enne takistusele pööramist) neljajalahüppe "OMG, see kolle täis mets on just praegu siia tagasi kasvanud!"
Galoppi saime mõlemasse jalga, ei kakelnud ega madistanud, aga paar korda tegin vist tõste liiga karmilt, sest Laki tegi sama, mida Arons sel puhul - viskas tagumise otsa kena põrkega mulle vastu. Sorry, dude.
Üks okser läks täitsa nihu ja viis tuju nulli. Juba suure kaare pealt, paremast jalast tulles ei olnud head tunnet, Laki näis trügivat vasakule. Ühel korral näis post täpselt otsa ees olevat ja minu vasak jalg ei olnud ilmselt eriti veenev, igal juhul sõitsime sellest mööda. Pärast tulime seina äärest, pidime pöörama vasakule ja tulema kasvõi traavis, et Laki ei hakkaks tuhatnelja kihutama. Kui nina takistuse poole, tuli tõsta galoppi ja üle saada. Whoooa, kui keeruline oli siis aru saada, kust me lendu läheme või mismoodi... Laki tegi kauge ja kõrge hüppe, tegi endale haiget ja see polnud üldse cool.
Saime selle ära parandada ja Laki näis ka justnagu OK, aga imelik tunne jäi ikkagi. Natuke kurb on ka, et ma ei oska veel temalt kõike seda küsida, mida ta tegelikult suudab.
Noh, õnneks eilne trenn on veel eredalt meeles.
Geez, kell on jälle sada... head ööd.

flexible Agne

Agne ei püüdnud täna koplist välja tulles haarata ampsu platsi äärest, nagu eelmisel korral.
Sõites tundus ta nii painduv ja flexible, rütmi suutsime hoida ühtlase ja nurgad sõitsime välja.
Paremasse jalga tõsted valmistavad ikka peavalu ja pusisin kõvasti. Agne ei ole naiivne mutt, ta nägi eesolevat latti ja tõusis igaks juhuks kaks sammu enne seda vasakusse jalga. Lati peal tegi küll jalavahetuse, aga sellesse lõksu ta enam ei kukkunud. Iga kord nurka jõudes püüdis ta ise ennetada ja vasakusse tõusta ja kui latt jõudis meie vaatevälja, tundsin, kuidas tädi hakkas kiiremini hingama (või vahel isegi hoidma hinge kinni...).
Ühel hetkel, kui möödusime taas latist, tõusis ta täiesti lambist galoppi ja kihutas platsi värava poole. Hmm. Ausõna, ma ei norinud temaga tüli, see tuli mulle ka ootamatult.
Värav pandi kinni ja ma püüdsin voldi peal teda õigesse jalga tõsta, aga maagilised hetked olid ilmselt tänaseks läbi. Tegelikult oli lõputraav päris tore, ta oli jälle nii painduv ja nii kenasti läks sääre eest ühele ja teisele poole.

P.S. Vaatasin, mismoodi Laki täna galopis jalga vahetas, tirilimpsti ühele ja teisele poole ja sipelga tunne tuli peale. Või siis tädiratsutaja tunne, kui soovite.
Arghhh. One day...

not my proudest moment today

Eks me ole ju ennegi Lakiga madistanud... ma ootan alati seda hetke, kui ta teatab, et talle mingi platsi nurk ei sobi ja pean ta sealt läbi pressima. Või seda hetke, et ta üritab galopis tormata oma valitud suunda ja oma valitud tempos.
Täna alustasime jälle heades nootides, traav ei olnud kõige hullem, aga sellist mõnusat puristamist ja lõdvestust, nagu parimatel päevadel, pole ma küll Lakiga juba ammu saavutanud. Oeh.
Vasakule poole oli raskem sõita ja ma pidin väga palju jälgima kogu aeg oma käsi, et need ei muutu tuimaks ja kangeks. Osaliselt aitas kangestumisele kaasa see, kuidas Laki mind paar korda püüdis ära vedada ja ma jäin kõvemini ratset hoidma.
Galopitõsted ei olnud ka midagi hullu, õnnestus tõsta ja vältida seda, et ta ise ennast galoppi ajab. Paremale läks paremini, vasakule oli juba ette teada, et võib valesse jalga minna.
Erinevus seisnes täna suurest ka selles, et kui ma küsisin painet paremasse jalga tõstes, siis polnud see mingi küsimus, ent vasakule hakkas ta kangelt lõuga ette tirima ja ootas lahtist akent, et saaks kuskile õlg ees, minema joosta. Veelgi enam - kui ma nõudsin sisemise jalaga edasi, siis hakkas ta ise pakkuma mulle uljalt iga natukese aja tagant galoppi. Kindlasti ei osanud ma ka kõike õigesti küsida ja vasak pool on igati minu jaoks keerulisem, ent ma tundsin, et Lakil pole just eriti tõsist põhjust vaja, et mind ära vedada. See äravedamine hakkas juba saavutama ohtlikke mõõtmeid, kui ta jälle püüdis minema punuda ja me peaaegu sõitsime üle Angeli ja tema ratsaniku.
Kui ma siis voldi peal üritasin uuesti ja uuesti ja uuesti küsida teda sellisesse asendisse, et ma saaks ta õigesse jalga, siis iga kord juhtus midagi - ta kas ennetas ja püüdis ise valesse jalga tõusta või ei olnud minu vasakust jalast muhvigi kasu ja ta lihtsalt jooksis, õlg ees. Abiks ei tulnud ka see, et ühel ideaalsel hetkel kui oleks võinud tõste teha, avastasin meie eest kuidagi keset platsi komberdanud  Andre Restaga, kellest mul ka polnud mingit põhjusel südant üle sõita.
Grrrr.
Iga kord kui platsi äär paistis, jõnksatas Lakist mingi mõte läbi ja ma tundsin, kuidas ta paremale tahab keerata. Birgit pärast kommenteeris, et tema trennis oli Laki sama programmi esitanud...
Sain Laki vasakusse jalga ja plaan oli jääda voldi peale, aga juba paar meetrit enne aeda tundsin, kuidas NÜÜD.TA.LÄHEB ja hoolimata mu pingutustest Laki põrutaski paremale ja ma ei saanud teda mitu meetrit seisma.
URRRRRRRRRRR!
Ma olin ilmselt emotsionaalsem kui oleks pidanud, karmim kui oleks pidanud ja rohkem pissed off, kui olukord väärt oli, aga tülli me Lakiga läksime ja mõned kiired ja paanilised ringid mööda platsi tegime, enne kui jäime traavi ja Laki ei arvanud enam, et ma õhtul tema konte lõkke ääres lutsutada plaanin.
Well, not my proudest moment today...

bad boy

Laki oli olnud koplis paha paha poiss ja käinud omapäi jalutamas.
Trennis oli ta küll ülipüüdlik ja näis igatpidi vinks vonks, olgugi, et jalg ei tundunud kõige kergem..
Väänasin teda igasuguste voltidega, üleminekutega, peatustega. Ta ei avaldanud eriti mingit vastupanu, vantsis nagu Londiste kenasti mööda ettenähtud trajektoori.
Hurraa, ma saan jälle täisistakut teha! Mitte väga kaua järjest, aga vähemalt ei viska enam mingit valu kuskile sisse. Ilmselt need puhkepäevad vahepeal andsid ka võimaluse asjal taanduda ja nüüd vaikselt proovin iga kord ikka natuke täisistakus ka sõita.
Trenni lõpus pidime tegema galopp-samm-galopp üleminekuid. Ma mõtlesin, et kui midagi muud ei saa, siis vähemalt nalja peab saama, aga tuleb tunnistada, et mõned üleminekud olid peaaegu sellised nagu nad pidid olema. Laki oli tubli.

same old Laki

Laki oli täna täpselt samasugune Laki nagu varem. Sammus üritas liikuda nii vähe kui võimalik, traavis tahtis kiirustada ja galopis võtta juhtimist täielikult üle. Nummi.

Mina otsin ikka igas trennis seda muusika-tunnet, kui hobune mitte ainult ei tee seda, mida ma tahan, vaid ta näib olevat igatpidi minuga sünkroonis, pehme, vastutulelik ja ümar. Sellise hobuse seljas näib nii lihtne istuda ja olla. Seda ei juhtu tihti, aga kui see juhtub, siis tahaks kohe tähistada. Nii et kui Laki sai peale trenni kiita, et oli hästi jooksnud, siis mulle jälle tundus, et see polnud isegi mitte pool sellest, mida minu meelest oleme mõnikord Lakist välja pigistanud... Aga ennast ja hobust ei oska ma veel kõrvalt näha ja tunne on ainult tunne.

Rääkides hobuse seljas istumisest - see vähene oskus, mis mul sellest oli, on peale koolisõiduvõistlust ära varastatud! No lihtsalt ei oska enam kellegi seljas istuda... Täna kaotasin isegi Laki seljas olles galopis jaluseid. Treener õnneks seda ei kommenteerinud, aga mul oli täielik WTF! tunne..
Kui kahtlustan, et jalused on liiga pikad, siis neile toetuda on keeruline. Eriti kui mõtlen, et ma ei tohi kandu paaniliselt alla lükata, vaid jalad peavad jalustele ainult toetuma. Kui panen jalused lühemaks, siis on säärega vastu külgi hoida keeruline ja kogu aeg peab pingutama, et kand vastu hobust ei läheks.

Neid "Laki, eiiiii!!!" hetki tuli ka täna ette. Esimene oli siis, kui kolmandal või neljandal korral veesilmast möödudes Laki ehmatas ja teatas, et lahkub lavalt. 
Või siis see hetk, kus me hakkasime galoppi tegema ja ta püüdis olla abivalmis ja mu palvet ennetada. Kui mõnele hobusele on saanud selgeks, et galopitõsted käivad kokku platsi nurkadega, siis on see Laki. Ma tegin vastiku kiusuga kõik järgmised tõsted kuskil sirgete või keskliini peal. Vasakusse jalga galoppi tõstes tõusis ta mõned korrad valesse jalga.
Siis tuli see tore osa, kus saime paar hüpet teha. Laki ei kahtle vist kunagi selles, et ta on selle jaoks loodud? Täna pidin rohkem välja võitlema seda, et me saaks takistustele keskele pihta, lattaiale sõites olin vahepeal vasaku jalaga suht vägivaldne. Okserile jälle olime liiga paremale peale sõitnud.
Laki igal juhul hüppas hea meelega. Üritas küll peale takistust ikkagi paar korda juhtimist üle võtta, aga lõppes kõik kenasti, kumbki meist alla ei kukkunud :)

päikeseloojangu grupp

Maastikule!

Rolly oli vana flegma seni, kuni Laki otsustas (taas...) grupist eemalduda ja pani kodu poole jugama. Jenny käskis meil jääda esimeseks ja kohapeal teistega ringi kõndida, kuni ta läheb Anne ja Laki järele. Rolly suhtus kahe hobuse lahkumisesse suht pahuralt ja muutus ärevaks, aga vaid minutiks. Siis kõndisime juba nürilt kogu grupiga ringiratast ja mure taandus.

Kui hakkasime galoppi tegema, siis üritas Rolly mitu korda Veronist ettepoole saada ja ma hoidsin teda suht tugevalt tagasi. Selle peale ta ka mingiks rõõmurulliks ei muutunud, vaid püüdis kohapeal tantsida..

Saime tehtud kontrollitud galoppi ja tegelikult läks väga lahedalt, kui välja arvata, et tagasiteel avaldas Laki meie ligioleku peale meelt ja viskas vasaku tagumise jala Rolly nina ees üles.

hüppetrenn Lakiga

Kui mulle antakse valida Heinz (loe: no jumping + lots of speeding), Markus (loe: no jumping + possible pain?) või Laki (jumping), siis mis te arvate, mis ma valin? Treener oli neid nimesid mulle ette lugedes näoga, nagu ta päriselt ka arvaks, et ma jään juurdlema. Ma tuleks hüppetrennideks ka hauast kohale...
Vabandan juba ette ropendamise pärast, aga üks ingliskeelne vanasõna - assumption is the mother of all fuck-ups - on juba mõnda aega soojenduste ajal meeles mõlkunud. Kui soojendus läheb halvasti - ole ettevaatlik. Kui soojendus läheb hästi - ole eriti ettevaatlik...

Täna olin soojenduse ajal murelik, sest Laki tundus mulle olevat koomas ja maneežis oma isikliku agendaga. Kaks kord püüdis mind paremale ära vedada (tegelikult kolm - üks kord ka okserilt tulles, aga see oli minu süü, ma ei olnud veel selleks ajaks korralikult sadulas). Seljast tundus, et me ei liigu üldse edasi ja mingit lõdvestust, ümarust või painutamist ei paistnud isegi mitte nurga tagant.

Esimeste galopitõstete peale ei liikunud ükski närv tema näos. Laki, ma ei usu, et mu tõste nüüd nii jaapani keeles oli? Kolmanda või neljanda galopitõste peale tõmbas ta ennast käima, jooksis pool voldikaart galoppi ja püüdis siis rahulolevalt sammu jääda, nagu töö oleks tehtud. Siis hakkasid kõik nurgad sobima enda kreeni kallutamiseks ja galoppi tõusmiseks, ükskõik, kas ma seda küsisin või mitte. Huhh, milline algus hüppetrennile...

Ja siis need peatused, kus ta teeb hirmsasti nägu, et tal on vaja häda teha... Kuskil 7-nda tulemusteta kakapeatuse juures ma enam ei läinud mänguga kaasa. Samal ajal tundusin endale kalgi loomapiinajana.

Aga kui me hakkasime hüppama, siis mingil ebaloogilisel põhjusel oli Lakil tegelikult mu säärtega ikkagi mingi omavaheline toimiv kommunikatsioon, sest see päästis nii mõnegi kõrvale kaldumise. Ok, ühe korra jooksime ühest lattaiast ka mööda, aga see oli juba kaugelt kahtlane. 

Aaaaa, ma pean selle ruttu kirja panema, enne kui ma unustan - kui tulime sinimustvalge lattaia järel punase okseri, siis meil õnnestus peale seda õigesse jalga maanduda ja selles jätkata. Jesss! Ma olin siiani võtnud traavis jalavahetusi Laki puhul by default. Marit ütles, et olin normaalselt vasakule hoidnud ja et tegelikult Laki vahetab kenasti jalga.

Ma olin nii õnnelik, et saime mitmed pöörded hoolimata vaidlustest siiski normaalselt läbi sõidetud ja et parkuuris ei teinud me ka mingeid hulle fopaasid, sest kui ma parkuuri meelde jätsin, siis ennekõike lugesin üle kohti, kus peab suure tõenäosusega laki traavi võtma ja uuesti tõstma... Natuke võib krimpsutada nina selle peale, et vajume ikka vahel sisse, aga ma sain ikkagi väga positiivse laengu.

Kas keegi tahab kihla vedada, mida ma täna unes nägema hakkan? 

suure platsi kollid ja Laki

Laki kardab siniseid batuudipõhjasid, mis kerkivad platsi tagumise ääre tagant välja. See ei olnud muidugi mingi uudis, andke meile 11 m/s tuult ja leiame kiiresti veel asju, mida Lakid kardavad.
Pisut teistmoodi oli see, et kui tavaliselt me saame sellest üle ja peale seda Laki unustab selle ära, siis täna oli ta kuni tunni lõpuni platsi tagumises nurgas ettevaatliku sammuga. Niipalju suutsime ära teha, et ta enam ei reageerinud ja ei tormanud enam galopis minema. Kõõritada vahepeal lubasin, aga sellele reageerida ja tempot muuta mitte.
Mu sääred alguses maksevahendina ei kehtinud. Kui ma surusin, siis Laki ... ei teinud midagi. Kui ma tonksasin, siis Laki ... ei teinud midagi. Ja kui ma kasutasin kandu, siis Laki ... ei teinud suurt muud midagi.
Kui saime rütmi sisse, läks palju mõnusamaks. Tekkis mingi impulsi moodi asi, hakkasime volditama ja painutama ja Laki hakkas isegi natuke puristama. Ta näis vahepeal nii keskendunud, et isegi batuudidraama ununes. Laki näis platsi kõrval olnute sõnul olevat oma eluga väga rahul :)
Galopitõste vasakusse jalga õnnestus esimesel korral ja väga kenasti, saime kiita. Järgmised ei olnud nii kenad ja paar korda jäi Laki suure ohkega traavi.
Paremasse jalga olid tõsted keerulisemad, aga selle eest olin sellel suunal seljas paremini istunud ja säärega edasi sõitnud. Treener ütles, et rohkem maast lahti Laki jalad ei saanud enam tulla. Jess.
Jalusteta kergendamine on meelest läinud, seda ei jaksanud kaua teha. 
Pärast kordetasin suurel platsil Pätut, kes käitus väga kenasti.
Oma paremat tagajalga ta eriti boksis anda ei tahtnud, aga kuidagi saime ka selle puhtaks. Tallist väljudes tahtis maas tuule käes laperdav valge kile Pätut rünnata.
Platsi peal vaatas Pätu natuke põõsastes ragistavaid kolle, aga hakkas kenasti astuma ja traavi jooksma. Alguses näis mulle, et vasaku jalaga ta astub pisut teistmoodi maha kui paremaga, aga teiste meelest oli ok ja pärast ei näinud ka mina enam midagi. Traavis nägin natuke vaeva sellega, et saada mõnus kontakt, mis oleks ühtlane ja pidev. Tihtipeale vajus kordenöör lonti. Püüdsin teda traavis ka ratsmega kutsuda alla lõdvestama ja vahel ta viskas küll korraks pea alla ja näis lõdvestunud, aga kui põõsastes jälle traktor müristas, kadus see hetk ära ja kui ta hakkab kiirustama ja laiali jooksma, siis võtab ka pisut aega, enne kui jälle traav normaalne näib. Vasakule poole galoppi tõusis ta vaid kaks korda õigesse jalga ja tegi seda maksimaalselt pool volti, paremale poole selle eest pikemalt ja lõdvestus. Jooksis nii mõnusalt all ja läbi selja.

Laki tahab koju...

Noh, ühesõnaga - poiss tegi esimese stardi ja käis esimestel võistlustel. Arvestades, kui kergesti ta igasuguse pinge peale on valmis lusikat nurka viskama ja saagi käima tõmbama, siis ei saa salata, et tema Kukrumäele viimine hommikul oli seotud igasuguste strateegiatega.

Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.

Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.

Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis. 

Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?

Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.

Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?

Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.

Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.

P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:

Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.

Uuuuups...

P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.

* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)

Laki, natuke jääs

Laki oli kange ja kivine, kui alustasime soojendust, aga jooksis hea meelega, et sooja saada.
Püüdsin teda saada igal voldil ja sirgel väga täpselt sellele sentimeetrile, kuhu planeerisin.
Galopis peab ikka hullult vältima kreeni sattumist ja jalustele tõusmist, kogu aeg peavad olema jalad väga ümber selleks, et noormees ei keeraks sealt, kust tema tahab. Isegi nii on vahel raske.
Proovisime peale risti otse ukseni tulla ja ei muhvigi, keeras kogu aeg omaalgatuslikult paremale. Stekist polnud mingit kasu ja siis järgmine ülesanne oli jääda seisma vastu ust.

Pärast oma trenni läksin vaatama, kuidas Fey Lamanššiga madistas, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli nende pilt lõpuks juba päris hea.

Veel põnevam oli vaadata madinat Zeppelini ja Mariti vahel.

* Myyle trennivideo.

Laki ja läbitud nurgad

"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."

***

Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.

Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.

Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?

Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?

Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...

Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.

Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.

Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P

Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.

Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.

Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.

lemmikloom Laki

Laki lasi mul koplis mitu korda end oodata, vaatas mind pikalt ja hindavalt. Vahepeal astus jälle paar sammu ja siis jäi jälle seisma. Ilmselt arutas endamisi - mis mina sellest saan, et ma sinuga kaasa tulen?
Kui saime mingile kokkuleppele, siis talli sisenemisega probleemi enam ei olnud. Lagritsakomm käes oli hea diversioon kriitilistel pööretel, Laki näis olevat unustanud, kus kaerakäru asub ja õnneks oli Diana meile ka ühe boksi kinni pannud. 
Samm oli vaevaline, Laki oleks loivanud ja uinunud, mina tahtsin egoistlikult enamat. Kui läksime traavi, oli hobusel parem minek, aga nurkades oli ta ikka pisut lapik ja paindesse saada teda tundus võimatu. Ja ei mingit tunnustavat puristamist või mõnusat lõdvestust. Nuuks.
Sellegipoolest käis kogu aeg mingi ajutöö, sest juba alguses hakkas Laki mulle mingit jama ajama - ühes nurgas hakkas ta jänest mängima, siis püüdis ise otsustada, kuhu minna.
Kulmineerus see aga muidugi (surprise-surprise...) galopiga. Soojendusgalopi eest saaksin ehk veel kolme pisikese miinusega, aga kui jõudsime esimeste hüpeteni, siis võttis Laki jälle välja oma "olen-metsik-takistussõiduponi-ja-mind-ei-peata-keegi"-lipu.
Hell yeah, ütles hobune, tegi nurgale lähenedes üle õle pöörde, tõstis ennast mängleva kergusega galoppi ja hakkas keskliini poole tormama, nii et me pidime peaaegu ühe takistuseposti ümber ajama. Hell no, proovisin ma kõrval mingit autoriteeti tagasi saada ja teda seisma saada.
Kui see juhtus esimene kord, siis ajas muigama. Teisel korral enam ei ajanud ja siis tegin nürilt mõned traavivoldikesed kõnealuses nurgas, et oma point arusaadavaks teha. Laki lasi end ära rääkida.
Kui me hakkasime aga takistusi järjest tulema, kordus kõik uuesti, sealt nurgast keeras ta otsa ringi ja läks rõõmsalt galoppi. Muigama ei ajanud. Pigem hakkasin rohkem pöörama tähelepanu teistele platsil olnud inimestele, sest Lakit ei huvitanud ka see, kui tal pöörde ajal keegi ette sattus. Tervitused ja vabandused tagantjärele kõigile, kelle voltidele või radadele me täna Lakiga sisse kräshisime. Laki tundus omas elemendis. Tiba juhitamatu, aga entusiasmi jätkus kolmele hobusele.
Hüpped olid muidugi kõige mõnusam osa trennist. Paar korda tundsin, et jäin liiga ratsmesse, mõnikord näis, et oleme hobusega erinevas rütmis, aga tuju see eriti morniks ei teinud.
Pärast trenni tundus ta väsinud, rahulolev ja täitsa lemmiklooma nägu olevat :) 
Kogu oma pätipoisiliku olekuga on Laki ikkagi lahe tüüp.

Edit: Pärast sain vaadata, kuidas käidi sõitmas selle täkupoisiga, kes ei tea veel, et ta täkk on. Võttis ohkama, ilus vaatepilt. Tahaks ka kunagi nii osata...

üks "esimene" ja üks "viimane"

Jumbo oli Kukrumäe tallis. Seisis rahulikult boksis ja vaatas ringi. Oli hallimaks läinud, kui enne. Läheb homme Soome. Sügasin teda pisut ja tundsin, kuidas kõris pitsitab.

Pidime hobustele järele minema, aga suurel platsil tehti vabahüppeid ja hiilisime sinna piiluma. Põnev oli vaadata, nägime kahe hobuse hüpped ära. Valgel hääldamatu nimega ponkul oli terve võimlemiskava ette valmistatud.

Tegime Lakiga erinevaid latiharjutusi ja pärast hüppasime erinevaid huvitavaid latikombinatsioone.
Koolisõidujalustega hüpates saab nalja rohkem kui rubla eest. Kolm korda käisin Laki kaela peal sõitmas ja pidin sealt tagasi sadulasse hüppama, treener naeris korduvalt, et küllap mul on mõni huvitav uus tordiretsept. Torti ei saanud, tänu Lakile, kes ilmselt on kaela peal kõlkumistega nii harjunud, et laseb stoilise rahuga rada mööda edasi, kõlkugu tal kaela peal kasvõi terve armee tasakaaluta piloote.

Ta oli täna üldse kuidagi rahulik, pisut ka tuim. Ei mingit reaktsiooni säärele. Terve esimese traavi pidin vaeva nägema, et ta sääre peale liikuma hakkaks. Kui saime liikuma, hakkas ta kiirustama. Kui saime tempo enam-vähem kontrolli alla, läks ta küll pehmemaks. Esialgu püüdis ta kõik nurgad sõita läbi, nagu ta oleks ristkülik, pärast juba tuli natuke painet ka.

Galopis oli ta ikka suht juhitamatu, aga vähemalt takistused lähevad talle alati peale. Esimesed traavilatid olid tema jaoks nii olulise tähtsusega, et ta otsustas neist lihtsalt korraga üle hüpata ja jätkas galopis. Kui juba, siis juba. Lahe poni.

Kui olin ta ära viinud, tulin talli asju ära panema. Jenny pidi Jumbo saba kammima ja ma pakkusin ennast tema asemele. Rääkisin Jumpsiga juttu ja muudkui kammisin ja kammisin ja kammisin ja vahepeal spreitasin tema saba. Laka tegin ka korda ja kui ma ta kaela sügasin, pani ta pea alla ja nuusutas mu kõhtu. Tema lakast tuli vana head tuttavat Jumbo lõhna ja ... mul hakkasid lihtsalt pisarad mööda põski alla jooksma. Ruila peatükk oleks justnagu nüüd ametlikult lõppenud. Igasugu episoodid tulid meelde ja ... nii pikalt ma polegi ühegi hobuse saba veel kamminud.
Mul on hea meel, et sain temaga juttu ajada ja teda sügada enne, kui ta Soome läks. Esimesed pisarad ühe hobuse pärast on nüüd valatud.

Eliko ja veel paar mu tuttavat on minu küsimuse peale "miks te ratsutamise lõpetasite?" vastanud, et nende lemmikhobune müüdi ära. Ma hakkan vaikselt aru saama. Arvasin, et see tuleb oma hobusega. Või vähemalt mõne ülitoreda ja kuuleka hobusega. Või vähemalt hobusega, kellega sa oled rohkem sõitnud kui 8 korda.
Aga nii koerte kui laste kui hobuste puhul kehtib vist see reegel, et need, kellega rohkem tulest ja veest läbi käidud on, kriibivad jälje hinge.

Ma lähen võtan nüüd ühe klaasi veini.

Pisike põrkepall Laki

Tulime koplist, ümber lõua keritud kett, mille Birgit lahkelt laenas. Marit hoiatas, et Laki oli tõmmanud laste käest ühed päitsed katki, nii et panin ta hoopis boksi ja hakkasin puhastama. Enne platsile minekut oli olukord rahulik, aga peale trenni üritas ta ikkagi Merikesest üle sõita, kui see talle kaerakäru juures vastu seisis. Jäin korraks Laki ja seina vahele, kui ta lõpuks otsustas kaeraruumist põgeneda, aga kõik lahenes hästi.

Platsile minnes proovis ta esialgu jänest mängida ja piilus iga nurka. Esimesed traavid tegime ära (sain märkuse, et liiga pikalt ei tohi teha, muidu hüpeteni ei jõuagi) ja siis (ülla-ülla) tõusis Laki  minu esimesest tõstest täitsa mõistlikku galoppi. Elagu!

Saime mõlemat pidi soojendusgalopid tehtud, paremasse jalga ei tulnud need nii kenad, kui vasakusse. Treener vihjas, et ma võtaks juhitavuse luubi alla ja ma püüdsin iga nurga ja voldi maksimaalselt kontrolli alla saada. Mõnikord pidin stekiga õla peale koputama, sest Laki ei pannud mu säärt tähelegi, ükskõik, kas pigistasin või tonksasin. Ideaalsest trajektoorist oli asi ikka väga väga kaugel. Tundub, et treener pigistas silma kinni, ta vähemalt ei maininud selle kohta midagi.

Esialgu hüppasime traavis üht roosat ristikest. Laki emotsioonid olid nullilähedased. Hea, et ta takistust ära ei tapnud, üle me sellest igal juhul saime, olgugi, et see polnud hüppamise moodi.

Vaikselt hakkas iga hüppega hoog sisse tulema, aga kahjuks lülitus sisse ka Laki automaatpiloot  - "ära sina seal seljas muretse - I know a shortcut!" Ja nii üritas ta "ökonoomselt" sõita kõik kaared sirgeks, jättis nurkade läbisõitmised aeglasematele ja võttis eesmärgiks takistuselt takistusele jõuda rekordajaga. Püüdsin teda mitte väga laiali lasta, aga enne takistust mõistlikult talle ka hüppamist võimaldada. Keeruline ülesanne. Küll sõitis ta nurkades, nagu buldooser, ei mingeid paindeid, peaasi, et ruttu jõuaks järgmise hüppeni, vahet pole, mis jalga lähme või kuhupoole painet tahetakse.

Aus oleks ära märkida, et paar korda käisin kaela peal ära, tasakaal kadus takistusel täiesti ja saatsin ratsmed Lakile ette. Üks kord rohelise peale sõites tekkis meil jälle segadus (galopp? traav? galopp?) ja jõudsime ette valmistamata takistusele. Laki tegi küll hüppe (millal ta ei teeks? :) ), aga ma ei jõudnud tasakaalu ja jäin räigelt-räigelt ratsmesse...

Siis tulime kaks okserit järjest ja pärast hüppasime viit takistust. Korralikku läbisõidetud parkuuri ei meenutanud see kuskilt otsast, aga oli väga lõbus.

Kui oli vaja punaselt sõita valgele okserile, siis tekkis meil pisut segadus nii rütmi kui suunaga ja Laki võttis suuna okserile paraja itsiga, hüpe oli vapper ja maha maandus ta korraliku mütakaga.



Ta peab ennast ilmselt ise püssiks takistussõiduponiks ja püüab kõigest jõust ignoreerida fakti, et on sündinud sumomaadleja kehasse.

Laki ja sõimusõnad

Kui hakkasime Lakiga talli sisenema, meelitasin ta kommiga boksi, mille Leiu ja teised õnneks oli tema jaoks hoidnud. Peale kettidevahelist intsidenti oli lõdvestav vahelduseks teda boksis valmis panna.

Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.

Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.

Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!

Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.

2:0.

No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.

Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.

Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.

Kui palju lihtsam on ikka koertega...

Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.

Laki, kaerasõltlane

Ongi aastake täis, täpselt aasta tagasi hakkasin Ruilas ratsutamas käima. Väike sünnipäev :)

Täna läksin Taive trenni, sain au härra Laki ära tuua. Võtsin igaks juhuks päitsed koplisse kaasa, puhuks kui tal pole midagi peas. Tal tuleb nimelt vahel mõte talli sisenedes toore jõuga end kaerakäru juurde vedada, hoolimata sellest, kes ette jääb.

Lakil olid päitsed peas ja minul olid igaks juhuks kommid taskus, et strateegilise kurvi peal diversiooni teha ja Laki teisele poole meelitada. Nagu kiuste polnud ühtegi vaba boksi, aga plaanisin panna Laki kettide vahele, seal ta ju ikka seisab?

Isegi leivaämbrist saime kenasti mööda, aga kui tuli aeg kettide vahele seisma jääda, tõmbas Laki rapsti peaga ja karabiin läks päitste küljest lahti ja voila - tormas üks paksuke Laki kaerakäru poole. Ta ei hoolinud isegi Rebasest, kes talle koridoris vastu tuli. Peale seda, kui ta oli ampsu kaera ja Rebase käest pragada saanud, tormas Laki õue, välibokside juurde mõtteid koguma. Sealt siis saadi ta kätte.

Grrr.

Trenn polnud sugugi rohkem innustav.. Samm-traav olid tegelikult täitsa ok, olgugi, et ma teda eriti pehmeks ei saanud. Samuti ei teinud ta mulle eriti mingeid kõrvalehüppeid, ainult korra ehmatas Villi peale. Aga kui oli aeg galoppi teha ... siis tundus mulle jälle, et olen tagasi alguses, nullis. Püüdsin ja püüdsin ja püüdsin, aga mõistus sai otsa ja Laki energia samuti.

Grrr.

Pärast arutasime, et kõigil tundus täna olevat raske hobusega üht meelt saavutada. Oli see siis öise äikesetormi või tähtede seisu süü, aga enese lohutamiseks oletame, et asi oli lihtsalt pahas päevas.

Grrr.

Speedy Gonzales vol 2

Täna öösel ma vist ei maga, sest liiga palju on veel elevust sees. Käisime esimest korda matkal kodutalli hobustega. Hobuseid oli kokku 13, Milla viis meid metsa (tegelikult Muraste mõisa vastu platsile) ja tegime rahuliku sõidu (sammu-traavi). Vähemalt osad grupist tegid...

Señor Speedy Gonzales (sõpradele tuntud kui Laki) tuli koplis mulle hea meelega taas vastu. Isegi Diamond astus paar sammukest minu poole, mis pole temalik. Tõsi küll, nad mõlemad ootasid kopli väravas selliste nägudega, nagu tallis oleks pidu, millele nad hakkavad hiljaks jääma.

Tallis oli kergelt öeldes ummik, hobuseid polnud kuskile panna ja kogu aeg käis strateegiline planeerimine - kes kuhu. Panin Mariti juhiste järgi Lakile peale libiseva, ta mainis veel midagi pukitamisest ja tuletas meelde, et ma kiivri pähe paneks. Kõlas jube põnevalt. Läksime tiba varem välja väiksele platsile. Tegime pisut seal sammu ja kui kõik olid kogunenud, hakkasime minema.

Esimene osa matkast oli tõepoolest rahulik. Milla imeilusal täpilisel juhtis meid koplite kõrvalt mööda ja koplis olevad hobused tulid meid uudistama. Vahepeal läksime läbi metsa moodi võsast ja seal teatas meist paar hobust eespool olev King Kong, et tema üle mahalangenud puu ei lähe. Ootasime pisut tema taga ja Laki muutus närviliseks. Esialgu tahtis ta edasi tormata, siis hakkas tagurdama meie taga Tarsoni suunas. Siis üritas metsa tagurdada. Nalja nabani.

Läksime King Kongist ette ja Milla tuli korraks hobuse seljast maha ja aitas King Kongi raskest kohast üle. Meie ootasime koos teistega veidi maad eespool. Ootamine ei sobi Lakile. Kui ta nägi, et me kuskile ei liigu, hakkas ta jälle rahutult nihelema ja üritas võssa tagurdada. Siis hakkas esijalgadega hüppama, nagu tahaks tagajalgadele tõusta. Kui see ka ei õnnestunud, siis lihtsalt tammus kohapeal. Õnneks said Milla ja Kertu (kes oli tema hobust senikaua kinni hoidnud) kiirelt taas selga ja jätkasime matka.

Kui jõudsime Muraste mõisa kõrvale platsile, kõndisime pisut ringi ja hakkasime tagasi tulema. Jõudsin juba mõelda, et kahju, et galoppi ei saa teha, kui Laki otsustas asja enda kätte võtta ja tegi kohapeal kannapöörde ja hakkas tormama kodu poole, sealhulgas jättes pool gruppi endast tahapoole. Jalused lendasid kannaka ajal jalast, Milla karjus "jää selga!", mina surusin kandu alla, põlvi kokku ja peale mõndakümment meetrit rõõmsat õnnesööstu jäi Laki pettunult traavi ja meil õnnestus gruppi tagasi sulanduda.

King Kong ei olnud teab mis õnnelik selle üle, et Laki peale teda vantsis ja vahtis meid aeg-ajalt silmanurgast pahuralt. Et oma seisukoha eriti puust ja punaseks teha, viskas üks kord igaks juhuks takka üles.

Rändasime edasi ja õhtu oli ilus. Jõudsime tagasi koplite kõrvale, kui ühel hetkel hakkas kostma madinat. Kuus, ei, seitse .. ei, kaheksa hobust tormamas kaugel meie poole, Picanto vägesid juhtimas. Minu taga olevad tüdrukud hakkasid kiljuma "issand, mis nüüd saab!", hobused võtsid ka rühikamad hoiakud sisse. Laki oleks mitu korda tahtnud käiku vahetada ja galoppi minna. Hobused jäid loomulikult nööri äärde seisma ja uudistasid rahumeelselt ja tundus, et põnevus on selleks korraks läbi. Jõudsime maantee äärest mööda ja keerasime kruusatee peale.

Siis otsustas Picanto, et teeb duubelvõtte ja alustas uuesti amokijooksu meie poole. Õnneks ülejäänud võttegrupp otsustas, et iga provokatsiooniga kaasa ei lähe ja Picanto vahtis meid üksi nööri ääres.

Selle eest avastas tanklapoolsem kari, et mingid hobused on tee peal, kus nad olema ei peaks, ja tormasid meie poole. Carp sattus nii pabinasse, et tagurdas nööri. Juba tundus, et ta hakkab püsti tõusma, aga kõik lõppes rahumeelselt.

Milline õhtu! On palju põnevam niimoodi matkata, kui sa natuke hobust tunned. Me pole Lakiga muidugi veel mingi tiim, aga mul oli turvalisem tunne, sest tema liigutused või hüpped on tuttavad ja mul on teda kergem lugeda. Väga lahe!

Kui ma Andrele autos muljeid jagasin, siis ta tegi kurva näo ja kurtis, et tema ei saa kunagi matkale, sest ta on veel liiga väike. Lohutasin, et ehk kunagi ikka saab ja mõtlesin, et jätan homsed plaanid üllatuseks ;)