Long time no seen, Budakoll

Oi, ma sõidan täna Budaga? 

Koplis on soppa rohkem kui rubla eest... Tänan mõttes, et oli meeles kummikud jalga panna. Hakkan taskulampi seadistama, et see näitaks küüni, see läheb pooleks ja patareid kukuvad mutta. Susannal on nii hea nägemine, et ta leiab 66,6% nendest üles. Viimane jääbki kadunuks.
Käsikaudu kobades leiame hobused ja ruttu talli.
Budal on vaja veel maniküür teha, enne kui me trenni saame.

Wiiii, maneežis on peegel seina pandud! Budat ei näi see eriti häirivat, küll aga ei taha ta esialgu eriti lähedale minna peeglitele, mis seisavad nurgas. Iga ringiga natuke rohkem ja rohkem õnnestub teda sinna lükata ja pärast ei ole tal neist ka enam sooja ega külma.

Jep, ma mäletan, et tal oli selline eriliselt võnkuv traav. Alguses ajab nii naerma... Ikka üles ja alla, üles ja alla. Püüan leida kiiresti säärtele õige koht (alati tundub, et nad peaks olema natuke tagapool kui nad on siis, kui lihtsalt lasen jalad jaluste peale vajuda) ja siis, noh, tööle hakata, ilma maa ja taeva vahele kerkimata.

Buda reageerib mu sääreharjutustele küll. Mõnikord läheb rütmist välja ja ma tunnen, et vajun liiga palju taha või ette. Kontrollin jalusepikkust. On jah, lühikesed. Kui ma nad pikemaks saan, siis tundub mugavam ja lihtsam tasakaalu hoida.

Samm-traav-üleminekud. Olin kõhust murdunud ja vajunud seljale. Rohkem püsti. Buda ei vaata enam peeglite poole.

Siis võtab treener meid Budaga kordele jooksma. Ma jään ilma ratsmetest ja pean käed puusa panema. Ja siis edasi kergendama, ilma mõtlemata, et kuidas Buda jookseb, sellega tegeleb treener. Jalad püüavad ikka automaatselt Budat edasi sõita, aga kui ma pean hakkama oma sääre- ja reielihaseid rohkem venitama, kanda all hoidma ja kogu aeg mõtlema selle peale, et kui palju ma õieti kergendan ja kui palju tegelikult peaks kergendama, siis läheb tähelepanu hoopis sellele. Käed ei taha puusas seista, sest siis peaks ju õlad tagapool olema ja need on pigem harjunud olema enesekaitseasendis - ees. Iga rütmimuutuse peale püüavad käed tasakaalu hoidmiseks kuidagi ette minna. Rütmimuutused pole juhuslikud, need on päris tahtlikud, treeneril on pikk stekk käes. Minu asi on neile reageerida, vastavalt siis kas aeglasemalt kergendada või põlvedega hobusest tuge otsida, jaluste peale jääda ja mitte hobuse selja peale vajuda, kui ta kiirendab. Kui ma olen jaluste peal, siis kahtlustan, et säär on liiga ees, aga peab tunnistama, et nii on küll väga mugav seal olla. Eriti kui see säär ei pea seal midagi väga erilist tegema, vaid treener hoiab hobuse liikumas. Käed peavad nüüd olema kiivri peal.

Taivel näib olevat nalja nabani, veel hullem, ta räägib midagi silmade kinnisidumisest.

Galopis pean võtma poolistaku ja suht ees olema - täitsa nagu dzoki. Kogu ülakeha näib olevat täitsa hobuse kaela peal, aga sama ajal kannad all, säär paigal, korralikult ümber hobuse. Buda vuhiseb ja natuke tekib lendamise tunne. Dziisus, kui kihvt! Saan alla vaatamise eest korduvalt märkuse. Reielihased annavad märku, et nad tunnevad ennast puudutatuna.

Kui tempo aeglustub, ei lähe kergemaks, järgneb mõlemale poole paar ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest ka jalustega kergendamine Buda seljas võtab harjumist, aga ka need mõned ringid saavad lõpuks läbi.

Pärast jalutan peeglite juurde Budale näitama, et maailmas on veel üks temasugune. Buda nägu ütleb, et ma sõidaks seenele oma peeglitega.

suure platsi kollid ja Laki

Laki kardab siniseid batuudipõhjasid, mis kerkivad platsi tagumise ääre tagant välja. See ei olnud muidugi mingi uudis, andke meile 11 m/s tuult ja leiame kiiresti veel asju, mida Lakid kardavad.
Pisut teistmoodi oli see, et kui tavaliselt me saame sellest üle ja peale seda Laki unustab selle ära, siis täna oli ta kuni tunni lõpuni platsi tagumises nurgas ettevaatliku sammuga. Niipalju suutsime ära teha, et ta enam ei reageerinud ja ei tormanud enam galopis minema. Kõõritada vahepeal lubasin, aga sellele reageerida ja tempot muuta mitte.
Mu sääred alguses maksevahendina ei kehtinud. Kui ma surusin, siis Laki ... ei teinud midagi. Kui ma tonksasin, siis Laki ... ei teinud midagi. Ja kui ma kasutasin kandu, siis Laki ... ei teinud suurt muud midagi.
Kui saime rütmi sisse, läks palju mõnusamaks. Tekkis mingi impulsi moodi asi, hakkasime volditama ja painutama ja Laki hakkas isegi natuke puristama. Ta näis vahepeal nii keskendunud, et isegi batuudidraama ununes. Laki näis platsi kõrval olnute sõnul olevat oma eluga väga rahul :)
Galopitõste vasakusse jalga õnnestus esimesel korral ja väga kenasti, saime kiita. Järgmised ei olnud nii kenad ja paar korda jäi Laki suure ohkega traavi.
Paremasse jalga olid tõsted keerulisemad, aga selle eest olin sellel suunal seljas paremini istunud ja säärega edasi sõitnud. Treener ütles, et rohkem maast lahti Laki jalad ei saanud enam tulla. Jess.
Jalusteta kergendamine on meelest läinud, seda ei jaksanud kaua teha. 
Pärast kordetasin suurel platsil Pätut, kes käitus väga kenasti.
Oma paremat tagajalga ta eriti boksis anda ei tahtnud, aga kuidagi saime ka selle puhtaks. Tallist väljudes tahtis maas tuule käes laperdav valge kile Pätut rünnata.
Platsi peal vaatas Pätu natuke põõsastes ragistavaid kolle, aga hakkas kenasti astuma ja traavi jooksma. Alguses näis mulle, et vasaku jalaga ta astub pisut teistmoodi maha kui paremaga, aga teiste meelest oli ok ja pärast ei näinud ka mina enam midagi. Traavis nägin natuke vaeva sellega, et saada mõnus kontakt, mis oleks ühtlane ja pidev. Tihtipeale vajus kordenöör lonti. Püüdsin teda traavis ka ratsmega kutsuda alla lõdvestama ja vahel ta viskas küll korraks pea alla ja näis lõdvestunud, aga kui põõsastes jälle traktor müristas, kadus see hetk ära ja kui ta hakkab kiirustama ja laiali jooksma, siis võtab ka pisut aega, enne kui jälle traav normaalne näib. Vasakule poole galoppi tõusis ta vaid kaks korda õigesse jalga ja tegi seda maksimaalselt pool volti, paremale poole selle eest pikemalt ja lõdvestus. Jooksis nii mõnusalt all ja läbi selja.