Eks me ole ju ennegi Lakiga madistanud... ma ootan alati seda hetke, kui ta teatab, et talle mingi platsi nurk ei sobi ja pean ta sealt läbi pressima. Või seda hetke, et ta üritab galopis tormata oma valitud suunda ja oma valitud tempos.
Täna alustasime jälle heades nootides, traav ei olnud kõige hullem, aga sellist mõnusat puristamist ja lõdvestust, nagu parimatel päevadel, pole ma küll Lakiga juba ammu saavutanud. Oeh.
Vasakule poole oli raskem sõita ja ma pidin väga palju jälgima kogu aeg oma käsi, et need ei muutu tuimaks ja kangeks. Osaliselt aitas kangestumisele kaasa see, kuidas Laki mind paar korda püüdis ära vedada ja ma jäin kõvemini ratset hoidma.
Galopitõsted ei olnud ka midagi hullu, õnnestus
tõsta ja vältida seda, et ta ise ennast galoppi ajab. Paremale läks paremini, vasakule oli juba ette teada, et võib valesse jalga minna.
Erinevus seisnes täna suurest ka selles, et kui ma küsisin painet paremasse jalga tõstes, siis polnud see mingi küsimus, ent vasakule hakkas ta kangelt lõuga ette tirima ja ootas lahtist akent, et saaks kuskile õlg ees, minema joosta. Veelgi enam - kui ma nõudsin sisemise jalaga edasi, siis hakkas ta ise pakkuma mulle uljalt iga natukese aja tagant galoppi. Kindlasti ei osanud ma ka kõike õigesti küsida ja vasak pool on igati minu jaoks keerulisem, ent ma tundsin, et Lakil pole just eriti tõsist põhjust vaja, et mind ära vedada. See äravedamine hakkas juba saavutama ohtlikke mõõtmeid, kui ta jälle püüdis minema punuda ja me peaaegu sõitsime üle Angeli ja tema ratsaniku.
Kui ma siis voldi peal üritasin uuesti ja uuesti ja uuesti küsida teda sellisesse asendisse, et ma saaks ta õigesse jalga, siis iga kord juhtus midagi - ta kas ennetas ja püüdis ise valesse jalga tõusta või ei olnud minu vasakust jalast muhvigi kasu ja ta lihtsalt jooksis, õlg ees. Abiks ei tulnud ka see, et ühel ideaalsel hetkel kui oleks võinud tõste teha, avastasin meie eest kuidagi keset platsi komberdanud Andre Restaga, kellest mul ka polnud mingit põhjusel südant üle sõita.
Grrrr.
Iga kord kui platsi äär paistis, jõnksatas Lakist mingi mõte läbi ja ma tundsin, kuidas ta paremale tahab keerata. Birgit pärast kommenteeris, et tema trennis oli Laki sama programmi esitanud...
Sain Laki vasakusse jalga ja plaan oli jääda voldi peale, aga juba paar meetrit enne aeda tundsin, kuidas NÜÜD.TA.LÄHEB ja hoolimata mu pingutustest Laki põrutaski paremale ja ma ei saanud teda mitu meetrit seisma.
URRRRRRRRRRR!
Ma olin ilmselt emotsionaalsem kui oleks pidanud, karmim kui oleks pidanud ja rohkem
pissed off, kui olukord väärt oli, aga tülli me Lakiga läksime ja mõned kiired ja paanilised ringid mööda platsi tegime, enne kui jäime traavi ja Laki ei arvanud enam, et ma õhtul tema konte lõkke ääres lutsutada plaanin.
Well, not my proudest moment today...
