Hüpped - hüpped - hüpped!

No mind ikka nii tõmbab kogu aeg talli poole, et see on nagu narkootikum. Eile andis Taive oma objet proovida ja pidin korraks tallist läbi lipsama, et see ära tuua. Lõppes see ikka sellega, et istusin paar tundi ja vaatasin/pildistasin teiste hüppetrenni.

Täna oli ka Andrel trenn ja ta sõitis El Begiga. Ma pean ausalt tunnistama, et see oli esimene kord, kui mul hakkas sees pisut kõhe. Vaatasin, kuidas ta teda puhastab ja tundsin, et pean vist boksist kaugemale minema, muidu võtan üle või veel hullem - Andre saab aru, et mul sees õõnes tunne mõelda, et ta läheb uue ja suure hobuse selga.

Platsil toimus parmudisko ja loomulikult ei tahtnud hobused paigal seista. Püüdsin ruttu aidata Andre selga ja saatsin ta liikuma, läksin ise Carpe Diemit valmis panema. Aeg-ajalt piilusin aknast, et kas Andred on paista või ega ei kostu mingit potsatust, hirnatust vms. Kõik oli vaikne. Ainult tallis tegi keegi hobune oma boksis vahepeal smurfi häält.

Treener ütles, et Andrel oli olnud trennis küll raske, aga kõik oli läinud hästi. Andre ise oli jälle väga rahul ja küsis pärast, et kas ta saaks käia iga päev trennis. Kahtlustan, et see polnud vaid hobuste ja ratsutamise pärast, vaid selle pärast, et ta sai täna paar tundi minu trenni ajal teiste lastega mängida.

***

Esimese poole trennist tegime vaikset traavi või sammu, ma püüdsin teha ratsmetööd, aga tähelepanu oli tegelikult ikkagi suures osas neil, kes hüppasid parkuuri.

Pärast sain hüpata väikseid nizzasid ja korra ka pikka parkuuri. Marge ja Ellips hüppasid enne meid ja meil oli aega parkuuri pähe õppida. Imestasin, et see nii kergelt meelde jäi, aga tegelikult oli ta liikumise suhtes üsna loogiline ka. Mõned pöörded olid küll keerulised, aga tuleb meelde jätta, et trennis pole aja peale sõit, vaid võib ja peab ikkagi kogu platsi ja iga nurka ära kasutama, et pöörded ja pealesõidud oleks võimalikult ideaalilähedased.

Enne parkuuri sõitmist tegi Marit nalja, et kas jätab süsteemi kõrguse nii, nagu on (~ 120 cm?). Ei saa öelda, et seest poleks kõditanud. Ühel päeval ikka ;) Tänaste oskuste puhul oleks ma ilmselt hoopis tordi võlgu jäänud.

Ma polnud süsteemi jube kaua hüpanud (üks kord vist ongi seda enne ette tulnud?) ja võib ausalt, pea norus, tunnistada, et seda oli kaugele näha. Esimene kord läks juba sellele lähenemine nihu (hakkasin noort rajal vastu tulevat täkku kartma) ja lasin Carpil lõigata. Teine katse oli parem.

Esimene kord okserile sõit oli suht hale - jäin lootma Carpi aususele ja unustasin sääre. Carp aga vaatas, et noh, kui pole niiväga vaja, mis ma siis ikka niisama tola mängin. Seal me siis seisime, peaaegu täpselt okseri keskel ja jõllitasime maha aetud latte.

Üleüldse läks see nurk meil kogu aeg valesti. Oleksin pidanud soojendusgalopi ajal ikka kõik nurgad läbi sõitma või volditama senikaua, kuni Carp mu säärt paremini kuulab ja harjub, et KÕIK nurgad tuleb läbi joosta. Traavis on ta nii püüdlik ja täpne, aga galopis kipub lõikama ja mina suunan energia pigem ettepoole - lähme-lähme, ära jää traavi - ja teen allahindlusi nurkade läbisõitmises.

Kui lähenesime okserile, siis ta ei pannud mu vasakut jalga millekski. Stekk oli aga teises käes ja enne okserit ma ju ei hakka riskima sellega, et jään stekivahetusel ratsmesse istuma või lasen need käest.

Tule taevas appi, kuidas ma tahtsin täna mitu korda enne hobust lendu minna! Ainult ettesirutatud käed ja sukeldumismask olid puudu.

Saime parkuuri ikkagi lõpuni tehtud, aga väga kobalt. Ühe pöörde eest treener ütles head sõnad, aga juhtimine oli kolme väärt.

Aga sellised trennid on ikkagi nädala kõrghetk. Pole midagi samasugust, mis suu kõrvuni viiks ja vere adrenaliini täis pumpaks.