Latitrenn

Galopp tundus täna trenni lõpuks juba päris päris tore, selles näis olevat mõnusat põrget ja see tundus olevat nii minu kontrolli all, väga kergelt reguleeritav ja kuidagi vaba. Hobune näis liikuvat jälle nii mõnusalt ja ma lihtsalt nautisin seda, kuidas ta selg ... voogas? Mõnus on niimoodi seal seljas istuda. Näib, et vähesega saab palju ära teha. Tulime voldi peal üle lattide, mis olid pandud imiteerima koolisõiduaeda (varsti ju meie platsil võistlused). Vasakule oli oi-oi-oi-kui-raske trajektoorist kinni pidada. Välimine ratse ja välimine säär ei olnud üldse ülesannete kõrgusel.
Ikkagi oli kõige toredam osa galopp. 

proua Minnie

Täna näis kõik natuke raskem kui laupäeval. Eks natuke loogiline ka, sest laupäeval tuli Minnie trennist üle ja täna tuli meil soojenemiseks rohkem aega võtta.
Esimeses traavis püüdsin proovida kõike seda, mida Fey mulle viimased trennid on pähe tagunud, välimine ratse, küsin painet, sisemisega võtan vastu... Raske oli ja kõhklusi oli ka palju, eriti kuna Minnie ei jätnud ühtegi arvamust mu käte või ettekõikumiste kohta enda teada :)
Õlgasid ja ülakeha tõmbas nii kõvasti ettepoole. Kui ma suudan ennast hoida ikkagi õiges kohas, siis on hobuse liikumine ja vastutulelikkus hoopis midagi muud, aga niipea, kui midagi muutub ratsmekontaktis, laguneb istak koost.
Meeldetuletusi oli veelgi - mära ei jäta ütlemata, kui kogemata on tema külje vastas sääre asemel kand. Siuh, käib saba peaaegu mu kiivri juures ära. Uuuups, vabandust, proua...
Püüdmata ninakas olla ütlesin tegelikult natuke vastu ka. Siis kui ma ei saanud teda liikuma, siis olin natuke kuri ja kui ma ükskord galopis tahtsin teda edasi sõita ja ta ei pannud mu märguandeid mitte millekski, siis kasutasin stekki. Sellest piisas täiesti.
Traavis muutus ta üleminekute peale oluliselt leplikumaks ja peatus-traav näis kõige paremini sobivat. Voldid ei toonud nii palju tulemusi ja tuletasid pigem mulle meelde, et põlvedega hobusest kinni ei hoita. Sest selle peale läheb Minnie ka segadusse ja on pisut pahur.
Natuke improviseerisin pärast jalavahetustega läbi traavi ja vasakule poole tõstet tehes olin olnud väga ettevaatlik ja liiga ettevaatlik. 

the Day after Fey

Esimeses traavis me päris "pea kaitsmete juurde" ei sõitnud, suund oli küll lõdvestumise poole, aga Fey hoidis ikka kogu aeg silma peal, et asend oleks õige ja hobune jookseks korralikult peale. Väga palju tegime painutamisi ja mul oli jälle üks heureka-hetk, siis kui mul hakkas tekkima see tunne, et mismoodi ikkagi välimine ja sisemine käsi koostööd teevad selle allakutsumise ajal. Ma olen juba liiga palju ja liiga tihti saanud riielda "solgutamise" pärast ka ja see, kui hobuse pea käib ühele poole ja teisele poole, on muidugi paha-paha. Täna seletas Fey kannatlikult ja pikalt, et kuidas ja millal töötavad käed ja mismoodi see asi tegelikult peab välja nägema.
Zillion oli ka kannatlikkus ise ja ausalt öeldes oli jube hea tunne, kui ta vastas ja oli nõus koostööd tegema. Ta küll ütles ühe korra, et wooow, neiu, teie käsi oli praegu tarbetult resoluutne, aga kui ma siis ennast korrigeerisin, oli ta jälle nõus mängu kaasa tegema.
Rõõmustasin selle üle ka, et täna näis, et hobune hea meelega on kontaktis, ei kadunud kuskile alla, ei olnud eest tühi ja meil ei tekkinud hetki, kus ta oleks olnud krampis või teinud "krabisamme". Või siis selle üle, et traavis ta näis jälle nii lõdvestunud, puristas ja hingas kuidagi mõnusalt sügavalt läbi keha.
Galopis muidugi olen ma ikka natuke jänes, kui on vaja väljapoole painet küsida või hoida ratset lühemana, aga kui ma ise oma hirmust üle saan, siis tegelikult kõik toimib samamoodi nagu traavis või sammus. Ei olnud ka mingit vahet, kas sõita paremale või vasakule, mõlemale poole saime pööratud-keeratud, võetud kokku ja edasi sõidetud.
Lõppu tegime jalavahetusi diagonaalil läbi traavi ja selles suunas oli küll vahe, kui tulime vasakust ja jäime traavi, siis oli üleminek pisut ligadi-logadi ja kohe ka korraliku tõste tõenäosus väiksem, aga näis, et viimane oli OK.
Lõputraavi ajal otsisime jälle ninaga kaitsmeid, Zillion puristas mõnusasti ja see tundus seljast väga hea.
Ahjaa, sõitsime Aaria valjaste-suulistega.

muusikat tahaks

See on nagu miljoni tükiga sajakihiline puslepall, iga kihi all uus ja teist värvi pilt :)
Tegelikult ei ajanud täna üldse naerma.

Sellist lõdvestunud esimest traavi teha ei õnnestunud ja endiselt saan peaaegu iga trenn selle eest, et mul on ratsmed liiga pikad ja see on muidugi kurb tõsiasi. Ka käte asend on veel suur pusle.

Iga hinna eest käed all? See, kuidas mu sisemine (eriti vasak) käsi pööretel reie peal puhkab, on varemgi inimesi endast välja viinud. Tuleb välja, et on hetki, kus tuleb käsi just pisut kõrgemale tõsta. Allright.

Siis on mingist vanast ajast meelde jäänud, et küünarnukid peaks olema täisnurga all ja vastu külge, aga see on ju võimatu, kui ratse on lühike ja käed on eespool sadulat?

Muide, avastan viimaste trennidega, keel põnevusest suust väljas, välimise ratsme kasutamise imelisi omadusi.

Ja siis on mulle uus see hobuse asetamine õigesse kohta. Ma kipun hakkama ühe või teise säärega teda suruma ja lõpetame sellega, et murelik hobune kõnnib nagu puuhobune. Ma saan anda säärtega ainult ühemõttelisi signaale ja ainult siis, kui on vaja saata hobust edasi ja ainult siis, kui ma ei pingesta kuidagi alaselga või puusasid. Actually -been there, done that with Rolly.

Zillion hakkas murelikult suulisi närima. Midagi uut...

Loodan, et mõni päev saab Marit või Fey mulle anda step-by-step instruktsioone selle sammus hobuse õigetpidi asetamise kohta. Täna oli meid platsi peal nii palju, et see ei olnud võimalik. Harjutused, mis me tegime, olid natuke abiks, aga ma tundsin, et mu käsi on ikka väga ebastabiilne ja ZIllion ei saanud eriti lõdvestuda. Rääkimata sellest, et väga ametis olles jään alla vaatama.

Pärast pidime tegema galopis tagasipöördeid nurgast, sõitma natuke kontragaloppi, siis tegema ülemienku traavi ja tõstma õigesse jalga. Sama asi tagasi. Kuna ma ei kuulnud harjutuse kirjeldust, siis oli esimestel kordadel pisut pimeduses kobamise tunne, aga pärast läks paremaks.

Hmm, imelikul kombel on vasakule sõita palju kergem?

Kui kaua võtab aega selle muusikatunde tekkimine?

Kurtna koolisõiduvõistluselt tagasi sõites küsisin Liisilt, et kui palju tema kogemuste põhjal võtab aega koostöötunde saavutamine hobusega ja ta rääkis paaridest, kelle puhul oli läinud aega pool aastat või aasta või kauemgi. Küsisin sama mõned päevad hiljem Georgilt, kes hakkas naerma ja ütles, et ta pole oma hobusega seni seda veel saavutanud. Ja muigas, et kui Dolluga hakkas ta sõitma sügisel enne meistrikaid, siis esimene koostöö tunne tekkis kaks nädalat enne meistrikaid.

Sellistel päevadel nagu täna pakuvad need lood mõnevõrra lohutust.

vale strateegia?

Minnie ei tundunud seda nägu, et ta kardab üksi maneežis olla. Panin natuke muusikat ja tegime rahulikult sammu ja alustasime esimese traaviga, kui Milla tuli maneeži.
Mul oli esialgu plaan pikema ratsmega pisut kauem traavi teha ja oodata seda õndsat hetke, millal Minnie ütleb, et OK, nüüd ma olen valmis ka ratsmes jooksma. Siis aga proovisime teist varianti, kus ma võtan ratset lühemaks ja ütlen hobusele, kus ta olema peaks.
Needless to say - I couldn't make it work. Selles mõttes, et niipea, kui ratse oli lühem, hakkas Minnie taas pakkuma igale poole võnkumist. Mõned üleminekut olid päris pahad - selline tunne, et tuled hoogsast traavist ja jääd üles-alla hüppama koha peale. Iuuuuuuu...
Galopis läks pisut paremaks ja ma tegin lihtsalt mõlemale poole natuke täisistakus ja natuke poolistakus, kuni Minnie näis ka rahul olevat. 

pure bliss

Et mis tunne on sõita tallis teiseks kõige kaunima hobusega? :D
Seljas pole eriti vahet, mismoodi hobune füüsiliselt välja näeb, kui just tegemist pole Agne, Laki või Diamondi moodi Thigh Masteriga, kelle laia selga sa lihtsalt tunned. Enam kui Zillioni ilust olin ma võlutud sellest, kui kergelt see hobune toimib ja kui õrn ta on.

Ma isegi ei hakanud otsima oma suvist postitust Zillionist, sest see loom oli väga väga teistsugune kui see must poiss, kes suvel boksis seisis. Muidugi meeldis ta ka siis kõigile, aga nüüd on iluduses nii palju rohkem särtsu ja sisu. Noh ja ta on boksis uudishimulikum ja ronib taskusse ja lakub varrukaid ja üleüldse on kuidagi lõbusam.

Well, kohe alguses, juba sammus pistis ta plagiseva maneezi seina peale galopis punuma. Näis, et ta ikka tegelikult päriselt kartis ka natuke ja ma püüdsin lohutada ja olla tuge pakkuv. Kui Marit maneeži tuli, ütles ka tema, et peaksin võtma vähe kindlama hoiaku.

Esimeses traavis püüdsin sõita teda natuke samamoodi nagu Minniet, hoolimata sellest, et ta pakkus kohe enda kaela rulli, jätsin ratsmed natuke pikemaks ja püüdsin lihtsalt saavutada seda, et ta lõdvestuks ja oleks happy-go-lucky olekuga. Kui kuskilt jälle kõlas mingi laks (maneezi tagumises seinas), siis läks jälle kogu loom pingesse, aga kuskile punuma või pukitama enam ei hakanud.

Kuni Springstorm meie ees viskas mõned korrad takka üles, see oli Zillionile liig mis liig ja ta tuli kenade pukkidega tagasi maneezi uksepoolsesse külje juurde. Heh. 

Sain jälle selle eest, et vaatan alla. Dammit, noh! :)
Natuke jooksime kreenis ja ma pidin jälle mõtlema rohkem otse olemise peale. Üleüldse, otse sõita on palju raskem kui nurkasid välja sõita...
Noh ja siis paar koperdust tuli ka sisse, need tõmbavad iga kord südame alt õõnsaks. Üritad küll jääda püsti ja kuidagi hobust kõrvalt toetada, aga näib, nagu ise saaks haiget. 

Esimene galopitõste tuli vähe järsk ja hüpekas. No ma lihtsalt ei ole harjunud hobustega, kes on timmitud nii tundlikuks, et tõste jaoks piisab ainult mõttest. Mul käis see välimine jalg ikka tugevamalt vastu külge ja ma ise keerdusin ka korraks kokku nagu kapsauss. Olin sealt seljast tõste ajal väga kõrgele minema hüpanud :)

Kõik järgnevad tõsted olid õrnemad ja paar tükki olid täitsa toredad. Mõnikord tundus, et Zillion ootab pingsalt hetke, millal temalt jalavahetust küsitakse ja ma püüdsin väga selge olla seal seljas.

Tundsin ise ka, kuidas galopis käisin hirmus palju sadula peal kaasa. Üritasin olla rohkem püsti, töötada rohkem säärtega, aga veel ei õnnestunud nii hästi. Maneeži seinte peal olevatelt varjudelt on hästi näha, kas istud otse või küürus ja kuhupoole su pea ja õlad on kaldunud.

Anyways, ma nautisin iga minutit, isegi neid tänaseid pukimeetreid. Jälle uus kogemus. Hobune on nagu Maserati, timmitud välja nõudliku kliendi jaoks :)

Carpe Diem ja tema preview

Esimene osa trennist oli endiselt suhteliselt uimane, aga ma lootsin, et nagu eile (ja mitmetel-kümnetel kordadel varem), paraneb ka täna pilt oluliselt peale galoppi.
Galopi ajaks oli tõepoolest kõik natuke toredam, Carp oli soojenenud ja peale mõnda galopiringi ühele ja teisele poole püüdsin sirge peal edasi sõita ja ka väike äratus toimis 100%. Ja ta näis kuidagi kergem ja pehmem kui varem. Ja hetketi täitsa täitsa ratsmes ja rullis ja ümar. Ta teeb seda täitsa ise ja ei lase minust ennast eriti segada - ma kahtlustan, et ta kasutab mind kui täiskasvanud inimest lihtsalt vahel ära, et endale tekitada ratsutamise tunnet :)
Nii mõnus tunne on nendel hetkedel seal seljas olla. Esiteks - kõik toimib ainult mõtte peale ja istuda on nii mugav. Nii lihtne on paigal olla. Carp nagu annaks väikese preview sellest, mis tunne võib olla asju päriselt teha.
Note to myself: enne, kui siis teha galopist traavile üleminek, tuleb muretseda selle eest, et galopp oleks ka lühem ja hobune ei vajuks laiali.
Rääkides vajumisest - me vajume kogu aeg galopist traavi. Paremale mitte isegi nii hullult, aga vasakule küll. Ja see hakkab juba muutuma mingiks normiks, Carp ohkab ja vantsib inertsist mõned traavisammud. Kui ma siis väga resoluutselt säärtega vastu külge ei pane, siis jääb sammu.
Kuna ma loodan alati sellele, et kui tädi CD üles soojeneb, siis on ka kõik juhtimisnupud ära õlitatud ja kergetest märguannetest piisab, siis ma ei julge eriti temaga stekki kasutada.
Aga viimased 3-4 trenni ei ole enam sellised olnud. Ka trenni lõpupoole olen rohkem ja rohkem mures, et vastamine on jube aeglane ja ma pean hullult kõvasti kõike küsima, enne kui see juhtub. Lõpuks muidugi juhtub, aga väljasuremist on palju. Liiga palju IMHO.
Galopis harjutasin jälle poolistakut. Oi, kui palju lihtsam on seda teha Carpi seljas, kelle seljas istudes on mul juba mingi lihasmälu olemas või lihtsalt tuttav tunne. CD ja SS pole üldse sarnased...
Mida kiiremini me kihutame, seda rohkem lähevad mu küünarnukid laiali. Noh, mul on millegipärast selline tunne, et siis on käed liikuvamad ja väiksem on tõenäosus, et ma hobusele kuidagi suu peale jään. Igal juhul saime selle kohta meeldetuletuse, et tegelikult nii ei tohi küünarnukke laiali visata.
Nüüd on taas see faas, kus ma meenutan kogu aeg endale, et kannad rohkem allapoole.
Basic on ikka basic. 

***

Õhtul tehti noorukitele vabahüpped :)

reede pärastlõuna Mildoraga

Mildora oli koplist tulles ärevil, karjus koplisse jäänud semudele ja siis teises koplis olnud semudele ja sellele mehele, kes rohtu trimmerdas ja trenni alguses igaks juhuks veel platsilt välja ka.
Esialgu tegelesime sellega, et samm ei oleks väga tippiv, ratse lõdvalt. Natukese aja pärast läks paremaks ja selleks ajaks, kui traavi läksime, oli juba täitsa hea tunne.
Traavis tundus mulle kogu aeg, et kohtan suurt vastupanu eest. Liigutasin sääri veidi teise koha peale, reguleerisin jälle jalusepikkust, meenutasin, kuidas käed peavad tegema stressipalliliigutust ja kuidas ma ei tohi jääda ise õlgadest kangeks, aga eriliselt paremaks ei läinud. Tundus, et ikka väga palju rohkem oleks säärt vaja olnud. Paremaks läks alles peale galoppi.
Teises traavis astusime mõlemast jalast mõned korrad sääre eest.
Esimese galopi ajal püüdsin kogu aeg oma käsi jälgida, et ma ikka neid ette annaks ja laseks tal joosta. Ma ei tea, kuidas see välja paistis, aga seljast näis ok. 
Galopis tegime sellist harjutust, et nurgast tuli välja tulla ja galopis diagonaali pidi vastasnurka sõita, rajale jõudes võtta traavi ja lühikeses seinas tõsta teise jalga.
Esialgu hakkasime tormama. Ma magasin lihtsalt selle õige hetke maha - kui olen ta galoppi tõusnud, siis paariks sammuks justnagu hingan kergendatult ja üritan hobuse rütmi ära tajuda, ent hobune jõuab selle aja peale juba kiirustama hakata.
Ühtepidi rajani jõudes osutus keeruliseks ülesandeks täpselt õigesse kohta jõudmine, sest rajal oli kahes kohas korralikud hunnikud, millest läbi sõita ei tahtnud.
Ja valepidi galopis raja peale jõudmine kriibib ikka natuke seest. Ma pole kindel, kui palju hobune peaks ühele või teisele poole paindes olema, kas ta peaks olema otse või ikkagi vaatama väljapoole, kas ma võtan ta otseks enne rajale jõudmist ja traavi võtmist või vahetab ta mu katse peale kohe jalga, jne jne. Täna üks kord nii ka juhtus - Mildora vahetas jalga, kui jõudsime rajale, aga ma sain ise ka aru, et vajusin täitsa valesti tal seljas ära. Logish.

Edit: OK, vaatasin mõned videod jälle netis ja vist sain natuke aru, kuidas see rajale lähenemine toimuma peaks...

Lõdvestustraav oleks ka esialgu peaaegu kiirustamiseks läinud, aga vaikselt saime rütmi paika.

Paar mõtet oli veel, aga uni tuli peale.

* unustasin veel mainida, et teen jälle aeg-ajalt täisistakut. Eile Agne seljas ja täna Mildoraga ka. Mind pisut häirib see ettevaatlikkus, millega hobused mõnikord reageerivad mu kohmakale täisistakule. Eriti kui esimeses traavis kergendades on meil hea meeleolu tulnud ja mõlemad oleme lõdvestunud ning täisistakusse minnes hobune selgelt pingestub mõneks meetriks. Ma saan aru küll, et ma pean seda lihtsalt rohkem harjutama, et ma vähem põntsuks või keskelt murduks või kätega sapsiks, aga praegu teengi täpselt niikaua, kuni valusad kohad ennast meelde tuletavad ja siis natuke peale. Iga kord on see aeg pikem ja pikem, jeee! :)

* poiss on jälle mu märkmikusse käinud kritseldamas...

75% väga tore Heinz

Ühel päeval tundub, et Heinzul on minekut kogu maailma hobustele jagada ja teisel päeval (näiteks täna) tundub, et ta on jube unine.
Tippivat sammu eriti palju täna ei juhtunud, aga pideval jäi Heinz sammus uimama.
Uhh, kui libe näis ta sadul esimeses traavis, võttis aega harjuda. Alati läheb tunne paremaks, kui saan säärtele mingi normaalse koha fikseeritud ja leian tasakaalu. Peab olema mingi viis kuidagi enne hobuse selga ronimist soojaks saada...
Traavides näis Heinz tõepoolest täna flegma. Tegime volte ja püüdsin sõita vähem seina ääres ja rohkem platsi keskel, ümber takistuste, vahetada suunda, teha mingeid üleminekuid (traavist sammu saamiseks piisas vaid sellest, kui hingasin pikemalt välja, ausõna, olin korduvalt hämmingus...).
Jube raske on kergendades jalga vahetades mitte kõhust murduda. Ma mõtlen küll iga kord, et rohkem jaluste peal ja vähem läbi keha, aga no ei tule välja alati :(
Galopp paremale ei olnud üldse selline, nagu viimasel korral, Heinz näis palju pehmem ja olgugi, et ma esialgu ikka natuke põntsusin sadulakaare peale, siis suutsime ikkagi hoida rütmi ja trajektoori.
Viimane osa trennist, kui hakkasime vasakule galoppi sõitma, muutus kõik. Heinz oli ühtäkki kahtlustav, kiirustav ja ma pidin rohkem vaeva nägema, et traav oleks minu pakutud rütmis ja selline mõnus paras traav, millest on ok üleminekut teha. Ta pakkus iga natukese aja tagant mulle ise galoppi ja ma kaotasin vahel selle peale tasakaalu ja vajusin ette. Läks aega. Isegi siis, kui algus näis lubav, siis tõste näis kuidagi rabe ja Heinz püüdis jälle kuskile plahvatada. Mu vasak käsi ja õlg olid peale paari volti juba pinges ja krampis, sest pehmest kutsumisest ei tulnud midagi välja, meil läks jälle köieveoks, grrr.
Positiivse asjana mainis Marit pärast, et me polnud eriti külg ees liikunud (tõsi jah, mul tuli siis, kui ta seda mainis, meelde, et oli tunde, kus me liikusime pidevalt kreenis). Korraks Heinz küll pakkus, aga õnneks oli see suht enne vasakpööret ja vaid hetkeks.
Mulle näib, et ma toetun viimaste trennide ajal (alates Imperija trennist) rohkem jalustele ja kasutan neid enam pööretel ja voltidel. Muidugi ainult seni, kuni eest ratsmed mind välja tirima ei hakka. Tasakaal on õrn asi.
Ratsmesse kutsumine ja selle vastuvõtmine, kui hobune pakub, on tuumafüüsika. Täna teise traavi ajal oli Heinz pakkunud, aga ma polnud õigel hetkel piisavalt säärega peale sõitnud ja unistuseks see jäigi. Nuuks.

kohtu seadus

Kolmas päev järjest Markusega.
Ta ei tundunud eilsetest hüpetest üldse väsinud ega kuidagi aeglasem. Iga päevaga on ta tundunud rohkem ja rohkem mugavam. Alguses pean ma "paigutama" oma põlvi ja paar korda on kuskil puusa ja istmikuluu kandis midagi krampi läinud, aga kui ma soojaks saan, siis läheb see üle.
Krislin näitas, kuidas sammus ratsmega tööd teha ja teda ühele ja teisele poole kutsuda. Markusele tundus meeldivat.
Kui siis olime mõnda aega sammu teinud, oli uuesti traavi alustades kummaline tunne, nagu ma peaks jälle hakkama otsima endale uut kohta sadulas, liikumine polnud nii mugav ja võttis jälle aega, enne kui kergendamine tundus loogiline. Marit seletas, et sporthobuste värk - tuled seljast maha või teed pikema pausi ja voila, alusta justnagu otsast peale.
Teise traavi algus tundus katastroof ja kui ma veel julgesin libisevat katsuda, oli Markus seda nägu, et neiu, teie aeg on läbi. Liikumine näis kandiline ja järsk, pea hakkas jälle jõnksuma küljelt küljele, nagu sellel mängukoeral, kes rekkameeste armatuuril elab. Ma jõudsin juba peaaegu urisema hakata, aga kaklema ei tahtnud ka hakata ja hakkasin hoopis ette kujutama, et teeme lõputraavi.
Läkski aega paar volti ja ühtäkki oli Mr Wonderful tagasi minuga. Parem kui kunagi varem.
Esimeses galopis püüdsin teda jälle sõita pikal sirgel edasi ja väiksemate voltide peal koondada.
Pärast tegime jalavahetusi. Vasakust paremasse olid kõik täitsa toredad, teispidi jäime mitu korda risti (ja Markuse seljas on seda küll väga kohe aru saada), kuni lõpuks saime ühe väga hea jalavahetuse ka tehtud.
Kui ta on hea, siis on ta lihtsalt nii hea.

Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.

El Beg, jah, seesama El Beg.

Milline sümpaatne vanahärra!
Juba esimeses traavis oli ta nii mõnus, liikus hooga, tuli kenasti ratsmesse, hoidis kogu oma keha nii kergelt, seljas oli mugav istuda. Saime kahe peale mitme päris sujuva ja konkreetse üleminekuga hakkama. Paar korda komistas, aga see võib olla ka kivi minu kapsaaeda.
Iga hobuse seljas tundub see "hobune sääre ees" pisut teistmoodi tundena. Tema puhul tundusid mu jalad hoopis palju pikemad ja teise koha peal olevat kui näiteks Aaria puhul. Eks see on vist loogiline, kui nad on erinevate kehaehitustega. Ise peab iga kord kohanema.
Sääre eest astumised - ma tegin kõik endast oleneva ja tegelikult jäin mõne korraga täitsa rahule (paar korda lasin õla tiba ette vajuda). Natuke ajas naerma, sest El Beg oli ülitähtsa olemisega: "oota, ma tean seda harjutust, püüa mitte segada, ma teen selle ise ära!"
Soojendusgalopis lasin ta esialgu laiali joosta :( Teine katse oli parem, aga mul lõi puusa krampi ja oli füüsiliselt rohkem nõudev. Kehv vorm? Peaks külmade ilmade tulekuga seoses hakkama soojendama enne trenni?
Pidevalt tundus, et vasakule sõites vajume vastu platsi piiret, sest minu välimine jalg hakkas vastu aeda kolisema ja selleks, et seda ei juhtuks, püüdsin hoida teda kuidagi ... seespool ja samal ajal vajutada rohkem sisemisele jalusele. Tegelikult tähendas see seda, et olin alatasa ja alateadlikult  seina ääres kreenis. 
Galopis tegime sama harjutust, mis Markusega - diagonaalilt kontragaloppi ja jalavahetus lühikeses seinas. Jeeeee! Täitsa välja tuli! Üks kord jäi jalavahetus pisut hiliseks, aga ülejäänud korrad olin rahul. 
Peale jalgade pesu viisin ta boksi, võtsin nööri ära ja hakkasin uksest välja minema. Ta seisis mu selja taga, pani pea mulle õla peale ja ohkas rahulolevalt. No kui lahe saab üks vanake olla?
Mul on tunne, et mind hellitatakse seal tallis nende toredate hobustega nii ära, et ma pärast kuskil tavaliste grupihobustega ilmselt hakkama ei saa või ei tahagi saada...

Täna külastas mind põgusalt Istak

Hurraa!

Lõpuks ometi sain kergendades selle päris õige tunde kätte, selg polnud nõgus, kergendasin nii nagu vaja, ei tõusnud liiga kõrgele, hobune oli sääre ees. Esialgu tundus, et istun liiga tooliistakus, aga samas tundus liikumine keha jaoks väga loogiline ja selge, sääred olid suht fikseeritud Rolly külgedele, ei laperdanud, kõik tundus paigas, käsi oli lihtsam hoida iseseisvana. Nagu mingi klikk oleks seest läbi käinud, endal tekkis ka tunne, et that's it!
Treener ütles, et kõik on väga õige, nüüd tuleb see tunne meelde jätta.
Natuke vist aitas kaasa ka eilne trenn Markusega ja sügava istaku harjutamine.

Ratsme võtmisest tuli ka palju juttu. Olen liiga mures selle pärast, et ma hobust suust ei haaraks ja kohe, kui hakkan ratset võtma, läheb istak paigast ära. Rohkem tööd näppudega, ei tohi karta hobuselt ratset küsida.

Galopitõsted tegime esialgu kõik koos paremasse jalga ja sammust. Hiljem traavist.

Veel sain täna uue kogemuse - hüppasime Rollyga üle pisikeste takistuse moodi asjade, väikeste lattide ja madala ristikese. Oi, kuidas ta selle peale elavnes!

Selliste pisikeste hüpete kohta otsustas ta esimesed korrad jube kaugelt hüpata ja see ajas mu segadusse, kippusin enne teda lendu minema. Aga tema hüpe oli nii mugav ja mõnus, et rahunesin kohe maha ja lasin hobusel tema asja teha. 

Hüppasime ka kaks takistust üksteise järel, kus oli vaja teha 6 fuleed vahele. Arvestades, kuidas ma alguses ei saanud teda hoitud heas rütmis, sest mõned sammud enne takistust hakkas ta kiirustama ja takistusele peale kihutama, kartsin, et me ei saa samme klappima, aga tundub, et Rollys on peidus pisike annus matemaatikut, sest peaaegu kõik sobis kenasti.
Seda, kuidas nähakse juba kaugelt  silmaga, et kas samm klapib, kas on vaja pikendada/lühendada või kuidas on võimalik sättida hobuse esijalad enne takistust tikutopsi peale, ma isegi ei ürita veel mõista. Selleks peab vist ka väga hästi tundma konkreetse hobuse fuleede pikkuseid ja kõiki käike.

Siis hüppasime raja moodi asja. Esimene vasikas läks aia taha, mulle jäi liialt pähe jutt, et pean tegema jalavahetuse traavis, seetõttu vussisin neljandale takistusele pealesõidu ära. Teisel korral õnnestus paremini.

Rollyt oli vaja rohkem tagasi hoida, meenutas mulle natuke talviseid hüppetrenne Aariaga, kus tuli ratse hoida ülikonkreetne. Ta tahtis enne takistust kiirendada ja peale seda üleüldse lendu minna. Viimased korrad võtsin teda palju konkreetsemalt tagasi, ta ei pannud seda mulle pahaks ja viimased hüpped olid treenerit tsiteerides - "euro". 

Markus, the schoolmaster.

Täna jälle kuulsuse seljas - Karini trennis Markusega sõitmas. Sellist vau-trenni, nagu temaga eelmine kord, ei juhtunud. Markus tegi mulle enamuse ajast puust ja punaseks selgeks, et temasuguse GP hobuse jaoks on minusuguste algajatega koostöö tegemine lihtsalt vastuvõetamatu.

Peatuses tuli ta kenasti alla, isegi ülipüüdlikult ja pisut üle pakkudes (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt). Seda traavis säilitada oli aga keeruline. Püüdsin manada silme ette mõnd väga hea tasakaaluga sõitjat, hoida keha otse, sääred peal ja mitte mingil juhul ette vajuda või käsi sirgeid hoida. Sügav istak, sügav istak... Mõnikord õnnestus ja see kajastus paaril helgel hetkel ka Markuses. Mõned korrad ta komistas ja koperdas. See viib ikka tasakaalust välja, eriti kui oled just-just saavutanud mingi rütmi ja stabiilsuse. Back to square one.

Käed on eraldi teema. Esialgu sain pragada iga kord, kui Markus kangekaelselt (võibolla on see just õige sõnade valik) pea välja või sisse keeras. Vasakule sõites keeras ta selle platsilt välja. Paremale sõites tahtis pigem sisse keerata. Pragada sain sellepärast, et ei tohi ratset käest ära anda ja käed peavad olema sadula suhtes samal joonel. 

Püüdsin olla oma kätega hell ja vaikne ja lihtsalt õrnalt Markust nurkades sääre ja käega sissepoole kutsuda, aga mõnikord polnud selleks vaja isegi ratset katsuda, et ta viuhti pea teisele poole viskaks ja ma pragada saaks, et haaran liiga kõvasti ratset.

Vahepeal võttis Karin meid käekõrvale, ratsme ja steki enda kätte ja juhendas niimoodi. Markus hakkas suurest entusiasmist pakkuma talle kõrgema klassi liikumisi/astumisi, vastik väike pugeja! :)

Esimene galopitõste õnnestus kenasti (sammust), saime kiita ja tegime mõned voldid. Peale seda me mõnda aega enam galoppi ei tõusnud, lihtsalt ei õnnestunud kuidagi. Grrr.
Siis tegime paremasse jalga ja see õnnestus paremini. Tegime mõned tõsted, mõned ringid ümber platsi ja siis proovisime jälle vasakusse. Nope.

Karin ütles lõpuks, et kui veel ühe korra saate vasakusse jalga galoppi, siis lõpetame tänaseks ära ja Markus sai perfektselt temast aru, sest sekundi pärast saime tõste tehtud ja Karin hakkas laginal naerma.

Üks hea lause, mille leidsin ühest teisest hobuseblogist:

"It's the difficult horses that have the most to give you." - Lendon Gray. 

Ratsmes Markus. Ratsmes Markus?!

Poiss läks täna kella 4-ks trenni ja ma sebisin ennast kella 5-ks.

Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)

Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...

Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.

Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.

Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.

Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...

Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.

Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!

Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!

Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.

Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.

Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.

No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine. 

Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)

Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga. 

Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.

Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)

Hello, Rolly

Mul oli täna trenni sõites tunne, et täna tuleb Rollyle koplisse järele minna ja tunne osutus õigeks.
Esimeses traavis punnisime ratsmepikkuse kallal ja ma ei olnud seljas päris stabiilne, täna tundsin rohkem kui tavaliselt, et säär kõikus edasi ja tagasi.
Kas põhjuseks oli see, et ma polnud kaks päeva hobuse seljas istunud või Rolly vetruv selg, igal juhul oli kergendades vaja kogu aeg mõttes analüüsida, et kas liigun ökonoomselt või hüppan jaluste peale püsti, kas säär ei laperda ja kas liigun õigest kohast. Järelikult on harjumus kui selline veel habras.
Ma püüdsin hoolega hoida ratset piisavalt lühikesena, aga otsisin ikka kuldset keskteed nõudmise ja palumise vahel. Tahaks, et säär tuleb esimesena, hobune pakub ja siis kerib käsi ratset. On see õige?
Teises traavis tegime üleminekuid ja volte. Väga meeliülendavaid samme ratsmes ei olnud, aga samas jäin enam-vähem rahule sellega, mida me saavutasime. Paar korda viskas Rolly pea alla, kaela ümaraks, nii et käed olid "tühju ratsmeid" täis.
Nurkades kipun käsi ette viskama või siis ise ette kummardama, natuke lihvisime seda.
Väljend "hobune sääre ees" on olnud viimaste tundide märksõna ja see on samuti midagi, mis on habras tekkima ja kerge kaotada. Täna püüdsime ka väga, aga kui keskendun mingile detailile, unustan sääred laperdama ja kannad püsti mööda hobuse külge ronima, see aga rikub pildi kohe ära.
Jalutasime vahepeal ikka üle lattide ja Rolly ei koperdanud-kobistanud täna üldse nii palju, kui tavaliselt.
Esimese galopitõste eest sain kiita. Oli ettevalmistatud ja galopp oli kohe kaubanduslik. Peale paari ringi olin aga ise võhmal, keel vestil. Tegime mõlemat pidi, proovisin pikendada ja koondada - Rolly seljas on sellised harjutused nagu kirss tordil - puhas rõõm.
Kui hakkasime teist galoppi tegema, juhtus minu ja Rolly kommunikatsioonis midagi. Ühtäkki ei saanud ma teda rajal hoitud, ta jooksis, pea püsti, püüdis minu signaale ennetada, ise galoppi minna ja kui siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi, siis ülla-ülla - me ei pidanud isegi diagonaalijoonest kinni, vaid laperdasime koos siksakki üle platsi?!
Korduvalt on nii, et istud hobuse seljas, punnid ja punnid, ent tunned, kuidas hoolimata pingutustest istub hobune ratsme peal, laperdab all või lihtsalt on kange. Siis tuleb treener, käsib väikese sõrme püsti tõsta ja rohelisele elevandile mõelda ja voila! ühtäkki hakkab hobune sind kandma ja teeb hea meelega kõike. Ehh, millal see hobuselugemise oskus minu hoovile jõuab?

pisut protestine Markus

Täna tegid suure kopli omad meile tünga. Kertu palus, et tooksin talle Diamondi ära. Läksime Annega koplisse, aga see tundus tühi. Jalutasime päris lõppu, tuiasime puude vahel ringi, kõndisime mööda karjuse äärt ja no keda pole, on suksud. Mitte ühtegi, mitte kuskil. Hakkasin juba murelikuks muutuma, kui nad tormasid kõik korraga puude vahelt välja ja kihutasid kopli värava poole. Mõni lõi takka ka üles.
Väga naljakas. 

Kui tallis vastasin küsimustele, et kellega sõidan, sain jälle väga kaastundlike pilkude ja lohutuste osaliseks. Tahtsin "puulõuga" ja "kanget" lausa kaitsma hakata,  pole ta midagi nii hull. Võibolla natuke, aga keegi pole täiuslik. Igal juhul oskab Markus käekõrval sama miilu olla kui iga teine hobune ja kui ta lõpuks pehmeks ja ratsmesse saada, on võidurõõm suurem, kui mõne teisega.

Tegime Leenu käe all trenni ja kuna meid oli päris mitu (vist 8?), siis tähendas see seda, et sain teha soojenduse just nii nagu tahtsin. Alustasin rahulikult, samm oli esimene ring veidi rütmist väljas ja tuim, aga teise ringi peal tuli pisut vunki sisse. Ratset ei hakanud enne kokku voltima, kui Markus oli maha rahunenud ja ei väljendanud peaga enam oma suhtumist ratsasporti. Kael hakkas vaikselt pehmemaks minema, Markus tundus lõdvestunud ja iga kord kui säärt pigistasin, liikus allapoole ja allapoole ja juba lubas ...

Tegin traavile ülemineku ja Markus vastas sellele hetkegi mõtlemata: "ah, käige te ka kõik kukele" ja tuhises pea püsti minema :)

Leenu lohutas mitu korda trenni ajal, et ta ongi selline, tegelikult on juba väga hea. Üleminekud ei tundunud omavat nii head efekti, pigem tundus, et õnnestus paremini siis, kui meil oli hoog sees ja Markusel läks meelest, et ta kergelt kätte ei anna.

Tegime neljaosalist (!) serpentiini, kus pidi keskliiniga ristumisel võtma hobuse neljaks sammuks sammule. Kui ratsmesse tuleku muresid mitte arvesse võtta, siis oli Markusega seda teha väga hea, sest ta tõesti reageerib säärele nüüd ja kohe.
Aga seda harjutust on jube raske teha 8-kesi platsil, nii et lõpuks tegime kõik seda paar korda ja siis hoidsime lihtsalt raja vaba teistele ja improviseerisin Markusega ise edasi.

Galopitõsted paremasse jalga ei õnnestunud, aga vasakusse läks ta küll kenasti. Esialgu Leenu hoiatas, et proovi traavist, aga olgu ma valmis selleks, et Markus ei pruugi seda tõsiselt võtta. Kui nii juhtub, siis tõstku ma sammust. Nii läkski. Peale seda õnnestusid tõsted ka paremale ja esimesest korrast.  Püüdlikult hoidsin sääri ühe koha peal, mis tundus nagu sadulavöö peal. Igal juhul oli galopis Markus palju rohkem ratsmes ja liikumine tundus seljast ka mugav. 

Tegime pärast veel traavi ja traav-samm-traav üleminekuid. Nagu Leenu ennustas, hakkas Markus alles tunni lõpus pehmemaks minema. Üks suur volt oli juba nii ilus, et jõudsin mõelda, et suurt vahet polegi, kas Rollyga või Markusega. Poleks pidanud mõtlema, sest hetke pärast Markus koperdas suursuguselt ja käis peaaegu põlvili nii, et oleks pea vastu platsi äärt ära löönud.

Madin Markuse kaelaga

Heh, juba esimese traaviringi ajal sain aru, miks täna just Markusega trenni teen :)

Kui Rolly viskas viimane kord pead erinevates suundades moel, mis tekitas kätes abituse tunde, siis Markus on selles kaitsnud doktorikraadi. Peale esimesi ringe sain aru, et mul on sääred ja istak ja ongi kõik. Mis käsi puudutab, siis tuleb olla tänulik, kui Markus midagi mulle eest annab, aga midagi heast südamest tasuta siin jagama küll ei hakata ja kõrgeid ootusi pole mõtet seada.

Õnneks oli ta ikkagi väga mugav hobune, ei olnud keeruline sääri talle ümber pigistada ja hakata vaikselt rütmi lugema. Võib-olla kergendasin esialgu pisut kõrgele, aga samas oli ta ka sedasorti schoolmaster, kes iga ettevajumise puhul reageerib, nii et tuleb end püsti ja otse hoida, siis on aga õige kergendamine loomulikum tulema.

Esimese traavi tegin lühikese, ei nõudnud suurt midagi, sest tal oli pea juba nagu tuulelipp püsti ja suhtumine silmades ja jalgades. Püüdsin hoida käed väga rahulikult all ja kiitsin teda iga kord, kui nurkades tekkis mingi painde moodi asi või kui ta vahepeal unustas oma suhtumise ja lasi vaikselt pead allapoole.

Peale pisikest puhkust tegime volte, üleminekuid, diagonaale, jälle volte ja peatusi. Mõned üleminekud olid päris toredad. Teises traavis oli eriti hästi tunda, kuidas ta hoiab jonnakalt oma kaela viltu ja passib platsilt välja risti vastupidises paindes. Mängisin ratsmega, lasin välimist ratset võimalikult vabaks, kutsusin sisemise sääre ja ratsmega. Vahepeal lubas, aga siis oleks talle nagu jälle meelde tulnud, et ta pole "mingi selline" ja jälle keeras ta kaela kiuste kõveraks. Vasakusse jalga oli see eriti jube, siis oleks pea justnagu kogu aeg üle platsi ääre olnud. Küsisin treenerilt, et mida sellega teha, aga ta ütles, et sellega ei olegi eriti midagi teha, see on midagi vaikse protesti sarnast ja Markusele omane.

Tegelikult oli ta teise traavi lõpus juba palju mõnusam ja koostöövalmim. Ma ei kiskunud eest ja ei nõudnud eriti kätega, aga püüdsin kogu aeg hoida sääred julgelt peal, pigistada rütmis ja kui siis poolkogemata eest midagi allapoole tuli, proovisin ratsmega selle kinni püüda ja samal ajal tutiplutitasin teda häälega. Sellist vaimustavat tunnet, nagu Rollyga, ei tekkinud, aga samas ütles treener, et Markus pole juba kaua nii hea eest olnud ja seda oli ülihea meel kuulda.

Esimesed kaks galopitõstet ei õnnestunud ja Markusel käis vist peast läbi mõte, et võib ka ilma?
Maritil oli selle jaoks sobilik strateegia varrukast võtta ja Merle abiga tõusis tüüp kolmandast tõstest kenasti galoppi. Mõnus mugav galopp.

Viimase paari-kolme trenniga on mul hakanud tekkima mingi ettekujutus, et kuskohas peab olema säär ja et kui vähe see tegelikult üldse edasi-tagasi kõlkuda tohib. Nii mõnus on sõita, kui ei pea pidevalt säärtega tonksama, et ta galopis püsiks. Piisab, kui säär on kergelt peal. VÕR-RA-TU.

Galopis püüdsin Markust koondada ja seegi tuli välja. Ühel korral vajus ta traavile, aga ma ilmselt läksin ka liiga hoogu. My bad.

Aga kõige magusam osa täna olid jalavahetused! Need nimelt õnnestusid peaaegu kohe ja selleks ei olnudki vaja ennast kringliks keerata. Paremasse jalga vahetades pidin peaaegu kaks korda rõõmust huilgama hakkama, sest need läksid nii sujuvalt ja kiirelt, vasakusse põntsusin rohkem seljas ja vahetus ei toimunud nii ruttu. Üks kord jäid tagumised pisut hiljaks. Põntsumise kohta küsisin, aga sellega pole midagi teha. Ma olen vaadanud, et paljud tõusevad selleks ajaks täiesti poolistakusse. Peab vist lihtsalt selle tundega harjuma. Veel šefim oleks, kui saaks kunagi selle tunde kätte, et millisel hetkel seda jalavahetust nii küsida, et ta oleks kiire ja kõrvalt peaaegu märkamatu.

Pärast nahistasime veel pisut platsil kommi ja rääkisime juttu. Markus tundus muhe tüüp olevat.

Tubli Rolly

Oi, Rolly oli täna nii tubli!
Tegime suht kiire trenni, aga selle eest oli see ka väga mõnus trenn, Rolly tuli suht kiiresti ja kenasti ratsmesse ja oli jälle nii tundlik ja kiiresti reageeriv. Olin kätega konkreetsem, aga püüdsin mõelda kogu aeg selle Nuno Oliveira lause peale, mida Väike My oma blogis triteeris: “The hands have to be like cement when the horse resist and like butter when the horse yields.”
Kui hakkasime galoppi tegema, siis oli Rolly veel eriti püüdlik. Galopitõsted olid esialgu tiba järsud, see on minu nõrk külg, mille kallal tuleb veel vaeva näha, aga kui ta siis jooksis mõned ringid täiesti ratsmes, oli see trenni parim hetk. Pärast jalutasime ringikese koplite kõrval.
P.S. Täna tulid välja ratsakoolide meistrivõistluste stardikad ja mina olin ka Carpiga kirjas, wiii!

Lusija

Näib, et lätlased panevad kõikidele tüdrukhobustele nimed, mis lõpevad -ija-ga :)
Noh, igal juhul tegime täna jälle kõvasti ratsmesse kutsumise kallal tööd. Kena oleks mõelda, et muudkui vajuta säärt ja võta vastu, mis hobune annab, aga tegelikult ikka päris nii kergelt hakkama ei saanud. Tükk aega nägime vaeva, aga lõpuks saime ikka tunde kätte. Ja see tunne on alati imeline. Ratsutamisest saaks justnagu hoopis mingi kerge läbi õhu vuhisemine ja ühel hetkel on see hobune su all nagu jalgade pikendus - liigub pehmelt sinu südamelöökide rütmis. Noh, vähemalt mõnikümmend sekundit. Kuni mõne tasakaalukaotuseni, kui avastad, et hakkad kellelegi otsa sõitma.
Pidime alustama paremast jalast galopitõsteid, ent seni, kuni sain ta jälle kenasti alla ja enda arvates rütmi õigeks, oli aeg juba suunda vahetada. Paremasse oleks need ilmselt paremini õnnestunud, aga nüüd jupsisin tükk aega vasakusse. No kurja, see ei tulnud üldse välja. Proovisin sisemise jalaga tõsta, nagu eelmine kord, aga sellest polnud suurt abi. Treener seletas, kuidas ristluuga lükata (istuda sadulasse ja kaasa minna), kõrvalt vaadates oli see nii pagana lihtne ja loogiline. Minul tuli veel pusserdada ja seda ristluuga kaasa minemise asja pean veel seedima ja läbi mõtlema. Kui ma seda proovisin teha, siis jäi Lusija ikkagi traavi, aga hakkas lihtsalt sammu pikendama. Lõpuks saime mõned tõsted mõlemasse suunda ikkagi tehtud, aga vasakule poole läks ta mitu korda valesse jalga.
Steki kasutuse kohta sain märkuse - õrn patsutus ei oma mingit mõju. 
Mul tekkis veel üks idee leiutajatele, kes valmistavad ratsutamise jaoks abivahendeid - signaal, mis hakkab ratsaniku kõrvaklappides vinguma, kui ta vaatab maha. Samal moel, nagu autos hakkab piiksuma, kui oled unustanud turvavöö peale panna. Oleks ju geniaalne?