Markus ja Maher

Kiitsin ennast mõttes vapruse eest, kui trenni minnes püüdis lõikav tuul mul jäsemeid küljest lõigata.
Keegi hea inimene oli Markuse sisse toonud.
Ta oli vähem protestine, ilmselt sellepärast, et sõitsin tema enda sadulaga. Kokkuleppel treeneriga ja mu põlvedega ei teinud täna eriti täisistakut. Korra proovisin lihtsalt mugavuse pärast, sest mul on ikka kuklas tunne, et  Markuse jaoks on see toredam, aga ei jäänud sellele pidama.
Minu jaoks oli soojaks saamine paras väljakutse. Alguses tundsin kergendades, et midagi ei klapi, ma kuidagi õõtsun inertsist edasi-tagasi ja samas olen ühe külje peal ka liialt. Tegin ühe jaluse lühemaks ja oli kohe parem. Kahtlane värk muidugi, kui tasakaal sõltub 1 cm-sest jaluseaugu pikkusest. 
Nagu alati Markusega sõites, kujutasin ette, et mul ratsmeid peaaegu polegi ja on ainult sääred. Püüdsin olla püsti, mitte vajuda taha, igal voldil ja ringil tegin kontrollpunkti õlgade ja käte jaoks.
Kui ratse hakkas jälle lönti vajume, kogusin võimalikult diskreetselt seda enda poole ja teise traavi lõpuks oli juba täitsa tore tunne. Paar hetke olid lausa imelised!
Galopitõstete alguses väitis Markus jälle, et me ei räägi sama keelt ja traavist tõusmine ei ole tema stiil. Esimese tegime Mariti loal sammust ja peale seda traavist. Markus hakkas püüdlikult igasugu asju ennetama, millest paaril korral pigistasin silma kinni. Näiteks peale seda, kui olin talle stekki andnud, siis hakkas ta tõusma galoppi selle peale, kui vaid õrnalt istusin sadulasse ja võtsin ratset. Tõstet kui sellist ma lõpuni viia ei saanudki, kui vanake juba tõusis. Ma ei kurtnud. Las olla praegu pigem niipidi.
Täna kaotasin tõste ajal jälle paar korda jaluse. Ma keeran ennast (eriti just paremasse jalga tõstes) kuidagi viltu seal seljas - mu sisemine säär liigub ettepoole ja klammerdub samuti hobuse külge. Kui see säär juba seal ees on, siis on ühtlasi ka raskem hoida hobust rajal, nii vajusime täna ka diagonaalil ukse pool sisse.
Pidime tegema jalavahetusi läbi galopi, kui Markusel lülitus sisse autopiloot ja ta skippis traavi ja hakkas galopis jalga vahetama. Ma oleks võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte ja härra oleks ise kaheksaid mööda maneezi jooksnud elegantsete jalavahetustega, ihii.
Selle pulli me muidugi lõpetasime ära ja saime mõned tehtud ka minu algatuse peale ja läbi traavi.
Markus sai kogu mu tasku sisu endale ja läksime talli.
Jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui telekas näitas Ben Maheri ja Scott Brashi sõite USA-s. Korraldasin lapsed magama ja püüdsin teha kaht asja korraga - endale suppi tõsta ja Maheri ümberhüppeid vaadata. Not a good idea. Pool taldrikutäit suppi maandus sülle. Damn you, Ben Maher.

Edit: Leidsin netist selle sõidu ümberhüpete võrdluse ka:


Uiiiii, kui nummi video sõbranna just saatis... Nagu Robbie ja Diamond...