Little Red

Kuidas peaks kutsuma punast väikest mära nimega Bacardi Prada? Prada? Baccara? Rada? Little Red? Ta oli täitsa punase mära nägu ja natuke meenutas Imperijat. Mitte ainult boksis, vaid ka seljas. Noortele (mida ta kuuldavasti on) hobustele omaselt võttis ta kõike jube tõsiselt ja seetõttu võis natuke tõlkes ka meil omavahel kaduma minna (story of my life).
Esialgu ta vehkis peaga üles-alla, aga ma ei olnud selle pärast väga mures, sest ma nägin teda varem Feyga sõitmas ja ta vehkis temaga ka. Marit ütles, et ta teeb seda ka päitsetega ja boksis.
Ja kui me traavide vahepeal kõndisime sammu, siis mulle näis, et ta vehkis pigem siis, kui ratse oli lõtv. Kui võtsin ratsme kätte, siis näis vehkimist vähem olevat.Treener luges ka sõnad peale, et käed peavad olema väga õrnad.
Traavid olid toredad, me saime rütmi hoitud, ei kiirustanud eriti, ma püüdsin väga ühtlaselt säärega tööd teha ja ta oli nii koostööaldis. Juba hakkasid suunurgad kõrvuni venima, ma isegi julgesin täisistakut üle saja aasta proovida. Ei olnud valus ja näis väga mugav.
Siis tulid galopitõsted. Paremale poole esimene oli õuduk - minu poolt selgelt liiga järsk (siinkohal tervitused sõber Grafsile ja sõber Markusele, irw) ja Little Red ehmatas selle peale ära. Sain tagantpool halvasti šifreeritud sõnumeid, just nagu Arons mulle oli saatnud.
Hilisemad tõsted tegin vaiksemalt ja ettevaatlikumalt ning läks paremini. Siis vahetasime suunda ja vasakule polnud üldse nii hea. Kaks korda küll saime galopi kätte (vahepeal valest jalast), aga sinna vahele mahtus liiga palju ebaõnnestunud tõsteid, ratsme etteviskamist, keerdus istakut ja muud pornot ning mõne aja pärast tekkis tõsine kommunikatsioonierror, mis lõppes minu kahjuks - Little Red jäi nurka seisma, viskas pea lakke, pööritas silmi ja keeldus minuga edasi rääkimast.
Kuna error näis kapitaalne, tegime veel pärast teisele poole traavi ja siis lõpetasime ära.
Mul on ropult vedanud, et ma selliste toredate loomadega sõita saan, aga ropult paha tunne on, kui ma siis midagi seal seljas ära käkin. Urr.

Rolly omas maailmas

Linta lonta trenn oli.
Ma üldse ei appelleeri väitele, et ma oleks seal seljas rangelt otse ja korrektselt istunud või hoidnud sääre korralikult igas sammus toeks, aga Rolly näis olevat samuti liimist lahti ja väga hooletu. Lattide puhul ei olnudki niiväga tunda, aga nii sammus, traavis kui galopis kaotas ta oma jalgu korralikult ära.
Esialgu oli ratsme kanda kogu maailma raskus, aga õnneks see läks lõpupoole paremaks ja galopis pakkus ta mulle juba "käed-vabad"-süsteemi...
Marit ütles, et ma pean rohkem mõtlema, et kõnnin lühemat sammu, et hobused (mitte ainult Rolly) nii laiali ei läheks. 
Galopp näis vahepeal küll juba mugav, vasakule olime natuke kiirustanud. Aga manööverdavuse, vastamise (ma proovisin vahepeal pikendada) või üle lati sõitmise üle ma eriti uhke olla ei saanud. Polnud päris see päev.

hüppetrenn Lakiga

Kui mulle antakse valida Heinz (loe: no jumping + lots of speeding), Markus (loe: no jumping + possible pain?) või Laki (jumping), siis mis te arvate, mis ma valin? Treener oli neid nimesid mulle ette lugedes näoga, nagu ta päriselt ka arvaks, et ma jään juurdlema. Ma tuleks hüppetrennideks ka hauast kohale...
Vabandan juba ette ropendamise pärast, aga üks ingliskeelne vanasõna - assumption is the mother of all fuck-ups - on juba mõnda aega soojenduste ajal meeles mõlkunud. Kui soojendus läheb halvasti - ole ettevaatlik. Kui soojendus läheb hästi - ole eriti ettevaatlik...

Täna olin soojenduse ajal murelik, sest Laki tundus mulle olevat koomas ja maneežis oma isikliku agendaga. Kaks kord püüdis mind paremale ära vedada (tegelikult kolm - üks kord ka okserilt tulles, aga see oli minu süü, ma ei olnud veel selleks ajaks korralikult sadulas). Seljast tundus, et me ei liigu üldse edasi ja mingit lõdvestust, ümarust või painutamist ei paistnud isegi mitte nurga tagant.

Esimeste galopitõstete peale ei liikunud ükski närv tema näos. Laki, ma ei usu, et mu tõste nüüd nii jaapani keeles oli? Kolmanda või neljanda galopitõste peale tõmbas ta ennast käima, jooksis pool voldikaart galoppi ja püüdis siis rahulolevalt sammu jääda, nagu töö oleks tehtud. Siis hakkasid kõik nurgad sobima enda kreeni kallutamiseks ja galoppi tõusmiseks, ükskõik, kas ma seda küsisin või mitte. Huhh, milline algus hüppetrennile...

Ja siis need peatused, kus ta teeb hirmsasti nägu, et tal on vaja häda teha... Kuskil 7-nda tulemusteta kakapeatuse juures ma enam ei läinud mänguga kaasa. Samal ajal tundusin endale kalgi loomapiinajana.

Aga kui me hakkasime hüppama, siis mingil ebaloogilisel põhjusel oli Lakil tegelikult mu säärtega ikkagi mingi omavaheline toimiv kommunikatsioon, sest see päästis nii mõnegi kõrvale kaldumise. Ok, ühe korra jooksime ühest lattaiast ka mööda, aga see oli juba kaugelt kahtlane. 

Aaaaa, ma pean selle ruttu kirja panema, enne kui ma unustan - kui tulime sinimustvalge lattaia järel punase okseri, siis meil õnnestus peale seda õigesse jalga maanduda ja selles jätkata. Jesss! Ma olin siiani võtnud traavis jalavahetusi Laki puhul by default. Marit ütles, et olin normaalselt vasakule hoidnud ja et tegelikult Laki vahetab kenasti jalga.

Ma olin nii õnnelik, et saime mitmed pöörded hoolimata vaidlustest siiski normaalselt läbi sõidetud ja et parkuuris ei teinud me ka mingeid hulle fopaasid, sest kui ma parkuuri meelde jätsin, siis ennekõike lugesin üle kohti, kus peab suure tõenäosusega laki traavi võtma ja uuesti tõstma... Natuke võib krimpsutada nina selle peale, et vajume ikka vahel sisse, aga ma sain ikkagi väga positiivse laengu.

Kas keegi tahab kihla vedada, mida ma täna unes nägema hakkan? 

fast & furious

Alustasime sammus ja ma püüdsin hoida sammu pika ja võimalikult palju vaba ratset. Kahtlustasin, et Arons hakkab ennast hirmsasti rulli pakki(u)ma.
Traavis käisid mõned korrad jalad all kokku. Kergendasin aeglasemalt ja hoidsin eest ratset, et mitte teda uuesti laiali lasta. Loodan, et toimis, jalad all enam kokku ei käinud.
Siis tegime traavis poolpeatusi. Ma olin juba peaaegu sellised asjad ära unustanud, aga mõned meenutasid vist küll poolpeatusi, vähemalt treener ütles, et on ok.
Täpsust tahaks. No ma siin just ükspäev lugesin, et poolpeatus peaks kestma ühe sammu. Hahahaa. Me olime intervallidega väga palju loomingulisemad kui Hr Hester...

Kui oli aeg galopitõstete käes, siis valmistasin enda arvates korralikult need ette. Ootasin, millal traav näis täpselt paras, ei lubanud kiirustada, vajutasin enda arvates õrnalt hobuse galoppi ja ....................JIHAAAAA! Peale tagumise otsa üles põrkumist hakkas film suurel platsil kuidagi eriti kiiresti jooksma. Väga kiiresti. Arons punus, nagu sada kuradit üritaks ta jalgu näksata.

Ei ole tegelikult naljakas, sest kui kiirenduse või põntsud tagantpoolt elab üle, siis palju heidutavam on see, kui sa siis oma sprinterit kuidagi tagasi ei saa. Arons lasi nagu väike suslik mööda platsi ringi ja ma mõtlesin,
a) et kui me kellelegi (näiteks Oleronile) sappa satume, siis kui mitu meist jõuavad elusalt õhtul koju? Olin ülitänulik, et suur plats on, nagu nimi ütleb, suur.
b) kust kinni haarata, et selga jääda? Marit pärast ütles, et olin üle väga pika aja teinud jälle selle ettesukeldumise liigutuse.

Väikese voldi peale keeramine on jõle ohtlik värk hobusega, kes on ilmselt ka külili võimeline edasi vudima, aga sama ohtlik on ilmselt Silvesterist ja Hannast üle sõitmine?

Ok, mõne aja pärast sai patarei tühjaks, Arons oli nõus traavis jätkama ja me proovisime uuesti rahulikult galoppi saada.

Nope. Sama stsenaarium. Ma olin poolistakus ta seljas, sest täisistakus põntsusin nii palju kaasa, et ta sai sellest ainult hoogu juurde. Kõhulihased, põlved, ratse ei toiminud. Kuni siis mingil hetkel (peale seda, kui olime jälle ühe hobuse ümber teinud megapisikese voldi, justnagu tahaks talle jalga ette panna) jäi Arons seisma.

Marit küsis, et mis ma tegin. Möhh? Noh, see liigutus, mida ma olin sel hetkel teinud, oli olnud ilmselgelt õige, sest Arons jäi hetkega seisma. Kui ma vaid teaksin... Kõik toimus nii kiiresti. Kui Arons pani plagama ja ma tundsin, kuidas ma seljas põntsun ja talle hoogu juurde annan, siis jäin kohe jaluste peale poolistakus, et jääda selga ja mitte talle hoogu juurde anda. See liigutus, millega ma tegelikult peaks teda tagasi võtma (käed ja puusad üksteisele lähemale) on aga vist võimalik ainult täisistakus?

No igal juhul jätkasime traavis ja tegin iga natukese aja pärast peatuseid. Arons reageeris kohe ja kiirelt, surprise surprise... Isegi lõdvestustraavi saime teha ilma üllatusteta.

Respect, Milla.You make it seem so easy.

Üks Veks

Uus nimi, aga ilmselt ei hakka figureerima neil lehekülgedel rohkem, sest nagu ma aru sain, läheb ta meilt edasi. Sõitsime suurel platsil ja ta tundus alguses sapsu täis, pea ja kukal tõusis iga Agne poolt tehtud krõpsu, laste kilkamise, traktori hääle peale või Villi peale, kes pöösastest välja ilmus. Pärast näis, et jõudsime juba töömeeleollu, ent samm näib hetkel olevat uute hobustega kõige raskem allüür minu jaoks.
Minu vasak säär näis täitsa mõttetu, esialgu ei saanud me ühtegi nurka normaalselt läbi sõidetud. Traavis olid samad mured.
Veel üks märksõna oli rütm. Sirgete peal oli veel enam-vähem, aga kui ma enne nurka jõudmist surusin säärt kergelt vastu, sain vastuseks kiirendamise. Ratsme normaalselt ja pehmelt käes hoidmine ja samal ajal selle mitte järele andmine näis ka raske. 
Vahepeal aitas Merike meil sammus paremini hakkama saada. Sain mitu korda märkuse selle kohta, et mu käsi murdub randmest, need peavad olema otse ja käed peavad liikuma vaid küünarnukist. Merike soovitas mitte säärega suruda painet küsides, vaid teha kiiresti tonks-tonks. Mu säär on ilmselgelt liiga aeglane.
Pärast näis ka mu käsi olema palju sõbralikum, Veks ei vehkinud enam peaga nii väga (esialgu oli ta natuke ka vaba ratsmega pahane mu käte peale). 
Galopp näis väga mõnus, natuke nagu igiliikuri värk. Rütmi hoidis Veks ise ja oleks ilmselt terve öö olnud nõus niimoodi jooksma. Mina sain poolistakut sõita - jihaaaaaaaa! 

pain & pleasure

Markus ei tulnud täna mulle koplis hüüdmise peale vastu, vanakesel näis tegemist olevat. Kui kopli väravast välja tulime, hakkas ta millegi peale hirmsasti esijalgadega tippima ja ma ei saanudki aru, mis teda itsi täis ajas.
Maneežis oli kõik vanaviisi - teise traavi lõpuks näis tekkima mingi ühise eesmärgi tunne ja see peaga vehkimine või kummivenitamise tunne läks ära. Markus hakkas unustama, et ta põhimõtteliselt algajatega koostööd ei tee. Seda hakkasid aga omakorda väitma minu puusad, mis tuletasid meelde, et roosad tabletid on otsas. Perkele.
Mida paremaks Markus läks, seda valusamaks minul läks. Täielik Murphy. Kui ma enne mõtlesin, et see on Markuse sadul, millega ma ei klapi, siis täna sõitsime Rolly sadulaga ja oli palju hullem. Mida rohkem ma tahtsin nautida, seda lõikavamaks läks valu puusades ja alaseljas. Seda just eriti neil hetkedel, kui oli vaja sadulasse istuda - enne galopitõstet või siis, kui jäime galopist traavi. Täisistakust traavi ajal võisin vaid unistada, kohe tahtsin röökima hakata. Nii kuradi valus! Nüüd ma tean, mismoodi tunneb ennast grillkana, kellel koibasid küljest ära murtakse.
Röökida ei saanud (ka rääkida ei tahtnud), aga pisarad hakkasid kurku kogunema ja mingitel üleminekutel tundsin, kuidas ma enam ei saa hakkama. Kaks korda mõtlesin, et aerutan keskele ja tulen seljast maha, aga siis neelasin jälle pisarad alla ja püüdsin mitte alla anda. Markus on ju ka nii tore ja näis galopis kenasti lõdvestuvat, lõputraavini pole enam palju jäänud ja no ma ei saa ju nii häda olla!
No tegelikult vist ikka sain ja selge see, et midagi peab tegema, et see ei korduks. Ma veel ei tea mida, aga homme selge peaga mõtlen välja. 

peast hobune

Kui me Kukrumäe suure autoga Kurtnasse jõudsime, oli võistlus juba alanud. Arvasime naiivselt, et kui stardikates on kirjas, et meie soojendus peaks algama orienteeruvalt 10:40 ja sinna on vähemalt 45 minutit aega, siis jõuame veel teiste sõite vaadata ja rajaga tutvuda.
Sel ajal, kui seal punt hobuseid ja ratsanikke soojendust tegid, hüppasime üle ääre ja püüdsime vaikselt minna rajale vahesid lugema. Ühe silmaga nägin, et Kristiina ja Luka ka soojendavad ja mingi häirekell hakkas peas tööle - oot, kas nad ei olnud meiega samas soojenduses? Ähh, küllap on teise tõstetud või midagi... Ja siis vaatas Merike mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks sa ei sõida? Kus su hobune on?
Tegelikult oli esimena Budaga sõitmas Katrin ja tänu kiiresti reageerinud gruumidele jõudis ta ka kiirkorras soojendusele. Nad tegid puhta ja kena sõidu.
Kuna ma pidin viimasena sõitma samas soojenduses, siis pakuti mulle tegelikult pärast ka võimalust enne oma sõitu veel Budat soojendada, aga ma ei näinud enda pärast mõtet seda teha. Budaga olin ma ju just eile õhtul sõitnud ja ta oli seda sama rada ka just hetk tagasi sõitnud. How wrong can it go?
Esialgu püüdsin talle meelde tuletada meie eilseid vabaduseringe ja kasutasin hetke, et galopis tiir ümber maneeži teha enne, kui tervitama läksin. Polnud päris see jihaa-tunne nagu eile, aga samas ta ei vajunud ka kuidagi ära, nii et läksime sõitma.
Buda liikus täitsa omas nostalgilises rütmis ja see ei tundunud kõige parem rütm parkuuri jaoks, aga ma ei saanud teda (jälle!!!) liikuma nii, nagu mina oleksin tahtnud. Ma poleks tahtnud muidugi esimeses faasis kihutada, aga see pole ka õige tunne, kui kogu aeg lükkad sääri külgede vastu mõttega, et ära traavi jää. Ma samas ei kujutanud ette, et me seal ja selles kõrguses midagi maha ajaks. Normiajaga hätta jäämine? Jah, võib küll olla probleemiks, kui me tuult lakas kiiremini liikuma ei saa...
Kolmandalt neljandale oli vähe nõudlikum pööre. Me lõikasime natuke liiga palju ja kaotasime ka hoogu. Buda läks küll kenasti üle, aga neljandalt viiendale (sinine okser) jäi valesse jalga ja kuidagi midagi ei klappinud - tulemuseks mahaaetud latt.
Peale seda tuli süsteem ja siis seitsmes pika kaarega.
Ma tahtsin nii väga seda teist faasi sõita, aga loomulikult pidime peale seitsmendat suu puhtaks pühkima. Kurb.

Edit: video pealt oli näha, et lisaks sellele, et tulime okserile valest jalast, tegime sinna vahele 8 sammu ja ma hüppasin veel enne Budat hüppele ka. Urrrr. Tagasiside treenerilt oli põhjalik ja õnneks pigem positiivses noodis.

* * *

Viimane nädal on toonud mitme tuttava käest palju huvitavaid küsimusi. Inimesed oleks justnagu mu pärast mures, irw..
Myy tahtsis ülevaadet, et millised pikemaajalised plaanid mul selle ratsutamisega ikkagi on? Palmi uuris lõuna ajal kuskil salati ja pasta vahel nõudlikult, et kas ma nüüd olen ikkagi rohkem peast koer või peast hobune?

Ja siin ma nüüd mõtlen, et kas peast hobune tähendab seda, kui näed keskmiselt 2-3 korda nädalas unes oma trenne? Täna öösel näiteks käisin ma juba kaks korda Kurtna võistlusel ära.
Või kui ütled rabelevale koerale "prrrrt"?
Või kui autoga valgusfoori ees pidurdades püüad hullult mitte inertsist ette vajuda?
Või kui kõnnid kaubanduskeskuses, hoides kinni eemale tiriva lapse käest ja iga kord kui sisemine jalg puudutab maad, pigistad õrnalt lapse kätt?

Buda ülesäratamise tund

Esialgu tegime palju asju traavis, ma üritasin kogu aeg mõelda sellele, et mida iganes küsin, tahan saada kohe reageeringut ja ruttu. Ja tõesti oli mõnus, Buda tuli mulle kõiges vastu ja väga mõnus oli temaga sõita. Galopis oli alguses natuke kandiline tunne, aga kui lõpuks saime täie itsiga maneeži ühest otsast teise kihutada, oleksime Budaga justkui mõlemad vabaduse maitse suhu saanud.

Kuskil esimese ja teise traavi vahel käis peast läbi, et kui teistmoodi loom Buda nüüd minu jaoks näib. Meelde tulid meie tunnid aasta tagasi, kui ta vahel tegi nägu, et ta kardab mõnda torbikut seina ääres või kuidas ma ei saanud teda ka relva ähvardusel liikuma.

kodumaa kangelane

Kui ma nägin täna oma nime taga sõna "Imperija", siis peaaegu ahmisin õhku. Päriselt? Vau.
Äkki peaks panema midagi pidulikumat selga?
"Kodumaa kangelane" oli kõike seda, mida lubati. Kõike, mida ma küsisin, tehti sekundiga ja ka need soovid täideti, mida ma kogemata ja enese teadmata lendu lasin. Dziisus, kui kergelt see hobune ainult tasakaalu muutmise peale oma repertuaari välja tõi. Sentimeeter vajute ette? Pole probleemi, jääme sammu. Sentimeeter taha? Kiirendame. Säär liikus taha? Küljendamine pole meile mingi probleem. Jalused näisid nagu pedaalid ja ma üldse ei hakka rääkima, mis juhtus, kui istmikukondid ühele või teisele poole kaldusid. Või õlad...
Tegelikult oli mul tunne, nagu ma oleks kellegi Ferrari ära varastanud ja ei tunne ühtegi nuppu armatuuril. Riskides kellegi ego peale astuda pean välja ütlema, et Avella tundus selle kõige kõrval nagu matkamaasu. Heinz samuti. Nagu Marit nokkis - Imperija tegi kiirelt selgeks, kui palju Heinz mulle tegelikult mu kõverad istumised või tasakaalukaotused andeks annab.
Natuke pahasti, et sammu pikemaks ja vabamaks saamiseni läks nii palju aega, ma pean tunnistama, et suhtusin "kodumaa kangelasse" võibolla liiga suure aupaklikkusega, aga no ausalt, ma ju olin teda paar korda näinud sõitmas ja eile Merikesega hüppamas. Oli ju põhjust ka?
Lisaks tundus ta alguses lihtsalt natuke võõras. Nii me siis alguses tippisime. Ratse pidi olema olemas, aga käed väga hellad. Sääred ikka peal, aga samuti delikaatsed, sest kiiresti pakuti mulle traavi ja isegi galoppi. Paremale näisid kõik allüürid lihtsamad.
Traavi eest saime kiita, mõne nurga eest ka. Ja traav näis kindlasti tänase päeva lihtsaim ülesanne, kõige keerulisem oli minu jaoks samm. Just selle mõnusa liikuva seljaga, lõdvestunud ja haarav samm. Galopp oli paremale selgelt parem, pidin rütmi hoidma, võimalikult pikk nii ülalt kui altpoolt puusa olema (Lika trenni pealtvaatamine päeval tuli kasuks) ja mitte põntsuma selja peale. Kõ-hu-li-ha-sed. 
Vasakule ei olnud galopp kordagi päris mugav, aga saime mõned ok tõsted tehtud.
Dziisus, millised pidurid sellel hobusel on! Ma jõudsin mõelda, et hakkaks ukse juures traavi jääma, kui me juba olime sammus.
Kuidas selliseid hobuseid tehakse? Tundlikkus +  hea ratsastus?
Kui kihvt võib temaga olla veel siis sõita, kui sul juba on tasakaal, hea tunnetus ja kõik tuttavad nupud? Please don't change, Imperija...

Carp päästab päeva. Ja süsteemi.

Ma olin nii rahul tänase soojendusega! No päriselt, me oleks nagu pisikese metamorfooriga hakkama saanud ja Carp läbis kõik nurgad, tuli tagasi ja liikus edasi. Paremale galopp oli nagu muusika, vasakule mitte küll nii hea. Aga kõik muu, see kuidas Carp sääre peale edasi liikus, sammus ja traavis pikendas ja tuli tagasi, liikus läbi käe ja näis nii pehme, see kõik tundus nii mõnus, andke ainult rada, mida sõita... Ma kahtlustan, et mul oli jälle suunurgad kõrvade taga kogu soojenduse ajal.

Ta passis seda pruuni ponitekki seal kollase takistuse peal. Kahtlaselt pruun. Ja ruuduline. See ei kõla hästi. Enne ei saanudki niiväga aru, aga mingil hetkel, kui tulime voldi pealt tekist mööda, siis hüppas ta korraks kõigi nelja jalaga õhku ja vaatas seda tekki, nagu see oleks teda hammustanud. Kõndisime pärast sealt korduvalt mööda, aga ikka natuke pidi piiluma. Kloun.
Esimeseks soojendushüppeks oligi kollane rist. Carp igaks juhuks üritas hirmsasti vasakule trügida, aga tekk oli selleks ajaks juba asukohta vahetanud. Petekas.
Soojendushüpped tundusid ka nii toredad ja ma ei jõudnud ära oodata, kuni me rada saame teha.

Rada oli siis selline:

Põnev, eks? Igasugu lahedaid pöördeid ja süsteem (hurraa!).

Me olime viimased, mis oli hea, sest ma sain vaadata, kuidas teised selle läbi sõidavad. Hobuse seljas on mul rada raskem meelde jätta, läbi kõndides näib see lihtsam.
Rada oli mul meeles ja selle eest sain kiita ka, aga kuskil poole raja peal (täpsemalt öeldes äkki peale okserit) tundsin sama, mis kord Lakiga - mu säärtest oli kogu jõud kadunud. Mida?!
Ma ei tea, kas see oli külmast või pikast pausist või ma lihtsalt väsisin ära. Carp selgelt oli kaotanud ka oma reageerimisvõime. Äkki oleks pidanud teda pisut kauem äratama peale pikka pausi? Marit kommenteeris ka, et viimase osa rajast jooksin ma ise parkuuri.

Carp sai mult igal juhul peale trenni peotäie komme ja ta oli need oi-kui-korralikult ära teeninud. Kui lähenesime süsteemile (9), tundsin, kuidas Carp tõsiselt kaalus seisma jäämist ja vaatas siis süsteemi selle pilguga, et ah, p****, sellisel kõrgusel tõrkumine on piinlik ja sõna otseses mõttes viis mu sealt lihtsalt üle. No on hobune, ahh?? Siiralt tänasin teda, kratsisin kiirelt teda kaela pealt ja püüdsin enne rohelist lattaeda ryhdistäytyä.

Pööretel vajus Carp jälle sisse ja ma ei olnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Mis see oli, kas ma lihtsalt väsisin või olid jalad külmunud või mida ma oleksin pidanud teistmoodi tegema? ...
Oh well, iga hüppetrenn ei saagi fantastiline olla. Järgmine kord paremini.

mina ja markus maneežis

Mõnus oli Markusega sõita. Olime ilma treenerita, sest Marit oli ära, aga Taive aitas mind pärast jalavahetuste ajal.
Olgu, Markus kahe galopi vahel tiba protestis, aga selle eest oli ta igal juhul leplikum traavis ja kui saime liikuma, oli ta hea meelega valmis nö alla tulema. Ma reaalselt tundsin, kuidas iga säärepigistuse peale ta mõnuga rohkem ja rohkem ennast allapoole rullis ja mulle jäi kogu aeg kätte üha rohkem ratset, mida ma delikaatselt kokku kogusin.
Paaaaaaalju serpentiine, volte ja üleminekuid. See oli see viga, mida ma viimasel korral suurel platsil temaga üksi sõites tegin - liiga vähe painutusi, liiga suured voldid. Maneež mõjus selles mõttes palju rohkem soodustavalt. Eriti tore oli, kui Hanna purjetas meist mingil hetkel Heinzuga mööda ja kiitis Markust, ütles, et on väga hea. Jess.
Galopitõsted tegime traavist, välja arvatud ühe.
Jalavahetuste ajal vajusin pisut esialgu ette ja Markus ütles jälle, et ta teab seda harjutust ja hakkas peale vahetust kohe kiirendama. Selle parandasime ära.

Aaaa, veel üks asi - me sõitsime Aaria sadulaga ja mul ei läinud midagi kuskilt krampi ;)

Mitte nii tuuline Heinz

Laupäeval laperdasid maneeži seinad korralikult. Küsige Merle käest, kui ei usu.
Pühapäeval laperdasid samuti ja lisaks voolas katuse pealt lund alla, nii et kogu aeg käis taustaks libisemise hääl ja potsatus. Sekka mõni kolisev sein.
Täna oli ilm nii rahulik, et Heinzul polnud midagi karta ja olgugi, et ta tahtis alustada jälle selle tippiva sammuga, saime kuidagi ikkagi liikuma ja täitsa normaalselt.
Dziisus, mis seltskond maneeži sattus... Zeppelin, Springstorm ja Oleron ning see "metsamees", kelle nime ma ikka ei mäleta. Pidu oli täies hoos, kes pukitas, kes põgenes, kes lihtsalt üritas pukitajat tagajalgadega eemale peletada. Metsik lääs :)
Tasakaalustavaks jõuks oli kohal rahumeelne Ellips veel rahumeelsema Margega ja Silvester Keijuga. Ja meie Heinzuga.
Sammu ajal käisin ka Heinzuga natuke latte, lihtsalt sellepärast, et mõtteid mujale saada. Ta krõmpsutas jälle paar korda suulisi. Käisime ühtepidi üksikuid latte ja kui sattusime turvalises positsioonis olema, siis läksime ka kolmestest lattidest üle.
Traavis ta näis rahunevat, pingestus ainult kord, kui sattusime Oleroniga samasuunalise voldi peal olema ja siis, kui Zeppelin end meile lähemale taandas.
Rütmi saime kenasti kontrolli alla ja ma mõtlesin kogu aeg sellele, et sääred peavad kogu aeg olema turvaliselt ümber. Heinz näis nii rahulik. Ratsmepikkuse kohta ma polnud kindel, et kas oleksin pidanud teda veel rohkem enda kätte võtma, aga küllap siis oleks öeldud.
Kohe, kui peale teist pausi hakkasin ratset õrnalt enda poole küsima, siis Heinz pakkus mulle kiirest galoppi. Ehheeeeiiiii...
Galoppi läks ta tõesti ainult mõtte jõul. Jõudsin mõelda, et voldikaare keskel, kui ta juba tegi selle minu eest ära. Ma olin ära unustanud, kui teistmoodi tema seljas on olla. Nagu sõidaks suure vanaaegse kummutiga kuskil Terry Pratchetti raamatus. Sorry, Heinz.
Hirmsasti ajas põntsuma ja selle peale muidugi oli raske saada galoppi oma rütmi, pigem kippus Heinz ikkagi panustama penikoormasaapa-galoppi. Kuidagi saime selle ikkagi korda, olgugi, et mul ei tekkinud mingit tunnet, et ahhaa, nii peabki tegema. Treener ütles, et oli hea, et ma ei läinud kuidagi krampi, aga mulle endale tundus, et läksin küll. Vähemalt põntsusin tiba vähem tal selja peal.
Vasakule hakkasime roppumoodi sisse vajuma või siis kuidagi küljendasime (??!!) kogu aeg. Keeruline, aga põnev. Saime galopid tehtud, aga midagi üllast ja ilusat see ei tundunud.
Lõdvestustraav oli paremasse jalga täitsa lõdvestustraavi moodi, vasakusse hakkas jälle kahtlaselt kiirenema. Siis tegimegi kaheksaid ja ühe serpentiini ja Heinz lülitas turbo välja.

10 + trenn

Kartsin täna Rollyle selga ronides, et hakkan jälle vigast mängima, aga seda ei juhtunudki. Galopis vahepeal andis natuke eilne valu tunda ja maha tulin ettevaatlikult, aga ülejäänud aja sain täitsa normaalselt tööd teha.
Ja see oli mõnus. Kogu trenn oli.
Sammus kõnnime nüri järjekindlusega latte, aga see polegi tegelikult nii nüri, sest kogu aeg peab kalkuleerima, et ega me pole liiga laiali, liiga viltu, liiga kontaktivabad, liiga seda ja teist. Vahepeal vajub Rolly samm natuke letargilisemaks, aga kui ise veidi elavam olla, siis reageerib kohe.
Traavis natuke püüdsime alguses köit vedada, aga see paranes iga ringiga ja voldiga.
Nurgast välja tulles pidime sõitma lühikesele diagonaalile, siis peale rajale jõudmist tegema pisikese voldi, tagasi rajale ja teisel poole platsi sama asi. Ma vajusin alguses välja ja pidin kogu aeg kontrollima oma otsesust. Sisemine säär (eriti vasakule, khmm, khmm) näis ka nõrk olevat.
Ja siis kui pidime ootamatult rutiini muutma ja tegema ukse juures peatuse, kadus Rolly tagumine ots korraks alt ära. Sääred peal, sääred peal, sääred peatusel alati peal...  ups.
Galopiringid paremale näisid väga mõnusad ja mugavad, vasakule olid alguses natuke ... ma ei oskagi seda mingi hea sõnaga kirjeldada ... tuimad? No siis ei mõelnud ma ka midagi enamat välja kui püüdsin säärega peale sõita ja olla kätega väga hellävarainen. Ma ei tea, mis see oli, mis Rollyle mõjus, aga mõne aja pärast oli galopp vasakule veel parem kui paremale oli olnud. Jess.
Muidugi ma kasutan nurkasid või avatud kaare voldikaari ära, et tõsteid teha, aga Marit lasi mul teha "kiusu pärast" tõsteid sirge alguses. Saime vist hakkama, tegime kaks ja sellest piisas.
10 + trenn.

markus ja nõrguke

Täna sõitsin Markusega ja hoolimata igasugustest kommentaaridest ja imelikest küsimustest on mul tegelikult temaga alati hea meel sõita, vähemalt siis, kui saame üle sellest esimesest tõrksusest. Tunni alguses ei piisanud talle minu säärtest ja selle peale, kui ma nad talle vastu panin, ei liikunud isegi õhk tema sõõrmetes. Nuuks.
Vaikselt läks Markus paremaks ja minul ... hakkas jälle mõlemas puusas mingi jama pihta. Vaikselt ja kindlalt läks puus niimoodi krampi, et tõstsin pauside ajal jalgu üles, et ehk läheb üle. Marit ütles, et ta oleks andnud meile veel jalavahetusi teha, aga ma tundsin, kuidas galopi ajal tikkusid pisarad silma ja ma ei julgenud rohkem midagi teha, sest valus oli. Dammit. Nagu mingi nõrguke.
Esialgu ütles Markus, et ta traavist ikka ei taha galoppi tõusta, pärast tõusis küll, mõlemasse jalga. Vahepeal pidin nägema vaeva, et jälle üritada tema ees ja külgedel vehkivat pead allapole ja traavi normaalseks. Business as usual...

uuuu, uus hobune

No mitte päris uus, aga trenni mõistes uus, sest ma pole temaga kunagi platsi peal sõitnud, ainult mere ääres käinud.
Märksõnadeks olid näiteks rütm ja kohe kui hakkasime traavi tegema, sain aru, miks. Endale pidi kindlaks jääma ja ei tohtinud lasta tal kiirustada. Sääred olid teine märksõna - püüdsin ennast kohe kenasti õigesse kohta asetada, et ma liiga kõrgele ei kergendaks ja et sääred oleks kenasti õige koha peal. Ja otsesus.
Kätega püüdsin olla kogu aeg selgelt olemas, aga ma lootsin, et mul õnnestub ta natuke allapoole saada. Päris sellist pilti, nagu Katerina Bangkokiga sõites paar päeva tagasi demonstreeris, meil ei juhtunud ja ma olin tiba pettunud selle üle. Küll aga oli tema seljas juba mugav ja mõnus istuda. 
Mäletan, et kui käisime mere ääres, hakkas Bangkok enda pead ja kaela kohe alla pakkuma (nagu Arons), ent täna ta seda ei teinud. Küll aga ütles Marit pärast, et oli hea, et ta ei vehkinud peaga nii nagu ta vahel teeb.
"Asetumine" võttis natuke aega. Bangkok tundus nii väike! Ja nii .. õhuke! Aga väga püüdlik ja natuke hirmunud ka, kui maneezi sein tuule käes laperdas ja paljastas taga asuva kopli.
Galopis sain jälle poolistakus sõita, sama pikkade jalustega, nagu mul kogu trenni olid olnud, aga kuidagi sain hakkama. Kui poolistakus tasakaal kätte saada, on see iga kell mugavam kui täisistak, ainult et hobuse külje vastu lähevad hoopis teised kohad mu jalast, nii et juhtimise mõttes on alguses imelik olla.
Tegime mõlemale poole galoppi, enamuse ajast poolistakus ja siis peale seda lõdvestustraavi.

meeldivaid hetki Rolly seltsis

Mmmm, mulle meeldivad sellised tunnid, kus hobune tuleb poolele teele vastu. Nagu Rolly koplis.
Algus ei tundunud nii, esimeses traavis oli Rolly suht vastu ratset ja ma kogu aeg püüdsin oma sääri tugevamaks ja osavamaks treenida. Kui ma tundsin, et ta hakkab jälle eest vedama, siis tegin kergelt jõnksti ja pigistasin säärtega endast kogu elumahla välja, samal ajal uuesti kutsudes näppudega teda enda poole kuni ratse oli ühtlaselt ja pidevalt kerge. Ma ei olnud kindel, et tegin õigesti, aga tüdimus oli sellest kahepoolsest lose-lose mängust. Peab olema mingi teine viis. See näis toimivat, sest vähemalt seda köievedu täna eriti ei olnud.
Teises traavis pidime tulema keskliini pidi ja siis tegema voldi ühele ja teisele poole. See loomulikult töötas minu kasuks ja mõne aja pärast hakkas Rolly juba ise jõnks ja jõnks pead ja kaela allapoole laskma ja seljas muutus elu kuidagi kahtlaselt mõnusaks.
Galopitõsted olid enamus vist ok ja esimese galopi eest vasakule saime kiita. Galopp paremale oli veel mõnusam, sest Rolly hakkas jälle mõnusalt puristama ja galopp näis heas rütmis ja hoos. Kui ma tegin üleminekuid traavile, kadus Rolly pea paar korda ratsme küljest ära ja alla ja ta tippis paar lühemat sammu. Mõnikord pidin ka kergelt teda stekiga puutuma (ausõna, ainult õrnalt), sest mingil hetkel vajus ta ikka omaenda mõtetesse ja ei pannud tähele, kui ma sääred vastu panin. Ja paar korda tundsin, et eest hakkab jälle peale mingi surve, nii et tegime peatuse ja mõtlesin, et kuidas edasi.
Siis sama harjutus (keskliin, kaks u 12-meetrilist volti eri suundades) galopis. Vahepeal tuli hobune võtta traavi ja uuesti teise jalga tõsta. Keskliinil tahtis Rolly vasakule välja vajuda ja jäi alguses natuke viltu, pidin üle checkima õlad, küljed, puusad, kannad, et veenduda, et ma ikka olen otse ja vasaku sääre ka tugevamini vastu panema. Ma kahtlustan, et asi sai alguse sellest, kui ma keskliinile parema jalaga keerates jätsin sisemise sääre tugevamini peale ja vasaku unustasin ära. Selle saime pärast igal juhul korda ja teistpidi polnud üldse seda probleemi.
Voldid näisid enam-vähem, alguses oli tõste vasakusse jalga imelik ja Rolly näis ka veel hetke õhus mõtlevat, et kas ikka läheks galoppi või jätkaks pikas traavis? Liiga vara läksin voldile, pärast muutsin taktikat ja tegin enne tõste (silmad peas punnis, et kas hobune näib ikka õiges paindes, et ta õigest jalast läheks) ja alles siis keerasin voldile.
Selleks ajaks oli Rolly kõigega nõus, mingit ratsme peale vajutamist ei olnud ja pigem pidin kogu aeg ratset rohkem ja rohkem kokku kerima, et see ikka mingit kontakti sümboliseeriks. Rolly seljas oli nii mõnus ja kõige mõnusam oli see, et kõike, mida küsisin, kõike ka sain.
MMMMMMM.

* Mu sääred peavad olema kiiremad, tugevamad ja teravamad, nagu treener ütles. Näib, et ma ei nihverda kuidagi oma harjutustest ära :P

sääre ees ja sääre eest ...

Mul oli küll plaanis kohe tänane hüppetrenn üles kirjutada, aga Eurosport näitab jälle hobuseid ja takistussõitu, nii et sorry, dudes...

Next day edit:
Mul enam ei pilgu silm ka selle peale, kui esimese traavi lõpuks olen ma täiesti läbimärg ja Carp pole veel aru saanud, et me oleme tulnud tundi, vaid norskab samal ajal. Aga kui galopis ma tunnen endiselt, et jooksen üksi mööda maneeži, pole väljavaated hüppetrenniks eriti head. Carp vajus minu all kõikidest nurkadest galopis sisse ja tema liikumist kirjeldab kõige paremini sõna "loivamine".
Kõige keerulisem oligi soojendushüpete ajal läbida nurkasid, sest mu säärest ei näinud piisavat, Carp vilistas mu püüete peale. 
KURAT!
Meil ei ole tükk aega seda probleemi olnud ja kuidas me saame takistustele läheneda, kui ma ei ole üldse kindel, kuhu nurka me kohale jõuame ja mis tempos.
Pidime tulema kaks ristikest, mille vahele oli normaalne teha 6 fuleed. Esimesele peale pöörates olin kogu aeg jälle hädas oma pöördega. Viimaselt maha tulles jälle sama asi. Üks kord Carp ehmatas nurgas hiiliva Jürgeni peale ja oleks peaaegu treenerile otsa sõitnud.
Marit võttis Carpi ja sõitis temaga selle vahe läbi 8 fuleega. Ma kahtlesin, kas nägin õigesti, aga pärast vaatasin video pealt üle. Oli jah 8.
Carp üritas küll esialgu temaga enne nurka jõudmist asja "arutada", aga ma pole veel näinud, et keegi vaidluse Maritiga võidaks, nii et nagu nad kõik, oli ka Carp hetke pärast nõus kõigele alla kirjutama. Tahate seda vahet 12 fuleega? Anname heast südamest ühe veel kauba peale, kui soovite.

• Okserile oli esimesed korrad valus peale sõita, kogu aeg sattusime paremasse nurka. Sisemine säär ja välimine ratse. 
• Mul on tunne, et ma õrnalt saan aru küll, mis tunne on see, kui hobune on "kahe sääre ja kahe ratsme vahel", aga seda Carpiga eile ei tekkinud. 
• "kontrolli enne pööret, kas hobune on sääre ees!" Duh, kõlab loogiliselt, kui see niimoodi välja öelda.

Saime raja ka kuidagi tehtud, olgugi, et nagu kord varem Budaga, tundsin peale 3-ndat takistust, et mul pole enam jalgu. Kõik allapoole puusaliigeseid oli tundetu. Carpi jaoks on vaja paremat füüsilist vormi.

Google märksõnad täna: fit to ride, exercise for horseback riding, How To Develop Rider Fitness jne ...
Oeh.

kokku-lahku Rollyga

Alati on kõditav, kui küsitakse, et kellega ma sõita tahaks. Täna intrigeeris mõte Rollyst, Heinzust või isegi Aronsist, aga tahvli peal oli juba ports nimesid ja lõpuks jäigi üle kohtumine Rollyga. Üle pika aja.
Peale Lakit ja Diamondit, kes liiguvad otse ja ilma vigurdamata, tuletas Rolly meelde, et talle meeldib meeldida ehk et kui mina seljas vingerdan, teeb tema sama. Igas jummala sammus. Nii et üsna kohe trenni alguses pidin kogu keha ümber programmeerima, et mitte koos vastu platsi äärt kukkuda. Mõned kummalise kujuga voldid suutsime ikkagi liivale joonistada :)
Säärte suhtes näis hobusel olevat täielik immuunsus ja ma olin esialgu natuke hädas, sest nende külgepanemine ei toonud mitte mingisugust muudatust, isegi mitte kõrva liikumist. See õnneks pärast paranes, aga päris sellist tunnet, et säär = vuhh edasi, ei tekkinud kogu trenni jooksul.
Ratsmega on ikka nii, et vahepeal Rolly ohkab ja kaob esiotsale ja ratse mu käes on nii raske, nii raske. Püüdsin küll säärt korralikult kasutada, aga oleme ausad, see tegelikult liigub mööda Rolly külge aeg-ajalt ringikujuliselt ringi või siis pole piisavalt tugev? Kui Rolly seda aeg-ajalt ka ignoreerib, siis kokku ei saagi tulla teab mis ilus pilt.
Tegime kolme- ja neljaosalisi serpentiine. Paremad pöörded olid olnud ok, vasakule on kuuldavasti meie mõlema, nii Rolly kui minu raskem külg.
Poolistak on natuke pusle, sest niipea, kui ma "tõusen" kõrgemale, ei oska säär enam kuskil olla. Ta kas kaob üldse hobuse küljelt ära või siis klammerdub põlv samuti kinni ja hoog jääb kohe väiksemaks. Marit ütles, et põlvega kergelt toetada on ok. Säärega poolistakus hobust edasi sõita näib veel keeruline. Vahepeal tekkis mingi tunne, justnagu tõstaks säärega hobust altpoolt üles, aga ma pole kindel, et see oli õige tunne. Kohe tekib kiusatus panna jalused 2 auku lühemaks.
Edasi sõitmised ja kokku võtmised galopis - põneev! Natuke raskemaks tegi asja see, et päris kohe Rolly ei vastanud ja mõnikord pidin kasutama ebaproportsionaalselt (või isegi tiba kurja) säärt, et teda edasi saada. Kokku võttes jäime paar korda kogemata ka lühendamise asemel traavi, mu säärest ei piisanud. Kui alustasime mõnusa kontaktiga, siis ma ei suutnud teda selles hoida ja mingil hetkel sõitsin ta jälle nii ratsme peale istuma, et pidime tegema peatuse ja asjade üle läbi rääkima. Kui ma sain vaikselt seljas istutud ja kontakti ka hoitud, siis Rolly jooksis päris mõnusalt ja näis rahul olevat.
Iga päev luban endale teise traavi lõpus, et hakkan uuesti harjutusi tegema. Homme ;)

pikendused ja kokkusõitmised mammutiga

Sellised laia seljaga hobused, nagu Laki ja Diamond,  sobivad hästi jalgade pikemaks venitamiseks ja spagaadi harjutamiseks.
Diamond andis endast täna parima ja meil oli minu tagasihoidliku arvamuse järgi väga tore trenn. No näiteks oli esimene traav väga mõnus, eriti vasakule poole. Rütm oli täpselt õige, Diamond näis muretu ja lõdvestunud ja ratsmekontakt näis lihtsalt nii paras. Kõik need mesimagusad seletused peos hoitavatest linnupoegadest ja lambipirnidest did suddenly make all the sense in the world.
Sammus pidime pikendama ja tagasi kutsuma ja oma suure massi ja mütaki-mütaki kere kohta tegi Diamond seda nii nii mõnusasti. Tõsi küll, ta pakkus mitu korda ka rutakalt mulle sammu pikendamise peale traavi ja mul võttis natuke aega, enne kui sain aru, kui palju ma seda kõike pean doseerima, aga ikkagi saime asja klappima.
Traavis siis sama asi, ainult, et selleks ajaks oli Diamond juba valmis suurteks tegudeks ja esimeseks tema nimekirjas oli galopp, mida pakuti mulle nüüd iga kord, kui hakkasime nurka sisenema. Naljatilk.
Ja kui aeg oli galopi käes, siis oli ta nii hoos, et iga kord, kui sammu lühendasin, hakkas ta jõnks ja jõnks ise galopile minema nii nurkades kui voldil. Natuke läks aega, enne kui saime kokkuleppele, et ma algatan tõsted ise. Galopis püüdis ta mind mööda platsi ära vedada või lihtsalt keeldus voldile minemast ja ma pidin temaga korraks vaidlema minema. Mõne aja pärast leppis ta minu taotlustega ja sõitsime jälle neid nurkasid ja volte, mis mina välja käisin. Aga siis oli temaga sõita ülimõnus.
Teised hakkasid tegema kahe ristikese vahel seda harjutust, mida eelmisel sügisel kord Marge ja Liisi suurel platsil tegid (tulid sama vahe kord 6, kord 7 ja siis 5 fuleega), meie Diamondiga tegime täisistakut (mis pole kellegi seljas mugavam kui suure mammuti Diamondi seljas) ja hoidsime selles rütmi. Kui igav hakkas, siis tegime igasugu naljakaid kujundeid niipalju kui võimalik, ilma takistustele ette sõitmata, ning üleminekuid ja peatusi.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd enam paremaks minna ei saa, Diamond reageeris nii kiirelt ja nii ilusti, et ma tegin peatuse ja lõpetasin ära.

* Inimene õpib kogu elu. 16 kuud ratsutamas käinud ja alles nüüd kuulsin juhuslikult pealt seletust, miks (ja kui suures ulatuses) on tegelikult vaja hobuste jalgu veega peale trenni puhastada.

suure platsi kollid ja Laki

Laki kardab siniseid batuudipõhjasid, mis kerkivad platsi tagumise ääre tagant välja. See ei olnud muidugi mingi uudis, andke meile 11 m/s tuult ja leiame kiiresti veel asju, mida Lakid kardavad.
Pisut teistmoodi oli see, et kui tavaliselt me saame sellest üle ja peale seda Laki unustab selle ära, siis täna oli ta kuni tunni lõpuni platsi tagumises nurgas ettevaatliku sammuga. Niipalju suutsime ära teha, et ta enam ei reageerinud ja ei tormanud enam galopis minema. Kõõritada vahepeal lubasin, aga sellele reageerida ja tempot muuta mitte.
Mu sääred alguses maksevahendina ei kehtinud. Kui ma surusin, siis Laki ... ei teinud midagi. Kui ma tonksasin, siis Laki ... ei teinud midagi. Ja kui ma kasutasin kandu, siis Laki ... ei teinud suurt muud midagi.
Kui saime rütmi sisse, läks palju mõnusamaks. Tekkis mingi impulsi moodi asi, hakkasime volditama ja painutama ja Laki hakkas isegi natuke puristama. Ta näis vahepeal nii keskendunud, et isegi batuudidraama ununes. Laki näis platsi kõrval olnute sõnul olevat oma eluga väga rahul :)
Galopitõste vasakusse jalga õnnestus esimesel korral ja väga kenasti, saime kiita. Järgmised ei olnud nii kenad ja paar korda jäi Laki suure ohkega traavi.
Paremasse jalga olid tõsted keerulisemad, aga selle eest olin sellel suunal seljas paremini istunud ja säärega edasi sõitnud. Treener ütles, et rohkem maast lahti Laki jalad ei saanud enam tulla. Jess.
Jalusteta kergendamine on meelest läinud, seda ei jaksanud kaua teha. 
Pärast kordetasin suurel platsil Pätut, kes käitus väga kenasti.
Oma paremat tagajalga ta eriti boksis anda ei tahtnud, aga kuidagi saime ka selle puhtaks. Tallist väljudes tahtis maas tuule käes laperdav valge kile Pätut rünnata.
Platsi peal vaatas Pätu natuke põõsastes ragistavaid kolle, aga hakkas kenasti astuma ja traavi jooksma. Alguses näis mulle, et vasaku jalaga ta astub pisut teistmoodi maha kui paremaga, aga teiste meelest oli ok ja pärast ei näinud ka mina enam midagi. Traavis nägin natuke vaeva sellega, et saada mõnus kontakt, mis oleks ühtlane ja pidev. Tihtipeale vajus kordenöör lonti. Püüdsin teda traavis ka ratsmega kutsuda alla lõdvestama ja vahel ta viskas küll korraks pea alla ja näis lõdvestunud, aga kui põõsastes jälle traktor müristas, kadus see hetk ära ja kui ta hakkab kiirustama ja laiali jooksma, siis võtab ka pisut aega, enne kui jälle traav normaalne näib. Vasakule poole galoppi tõusis ta vaid kaks korda õigesse jalga ja tegi seda maksimaalselt pool volti, paremale poole selle eest pikemalt ja lõdvestus. Jooksis nii mõnusalt all ja läbi selja.

Jihaaa ehk õuetund Aronsiga.

Suurel platsil on ikka hoopis teine tunne sõita, eriti kui päike paistab ja vaikselt hakkab tunduma, et kevad on kohe siin. Tõsi küll, pärast seda, kui me traavi alustasime, ei pannud ma enam tähele päikest ega kevadet, sest kogu energia läks Aronsi tagasihoidmisele.
Esimeses sammus ja traavis ei jõudnud ma ära imestada, kui kerge ja mõnus meie ratsmekontakt oli. Ma püüdsin aru saada, kuidas tema tagumised jalad minu all liiguvad ja kuidas ma peaksin ratset hoidma nii, et pikkus oleks täpselt paras (see oli ju see hobune, kes ise tahtis oma pea krussi keerata).
Siis aga hakkas Arons tempot tõstma ja ma pidin hullult punnitama, et mitte lasta tal kiirustada. Pehme ratsmekontakt? Nääh.
Tagantpoolt hakkas mingi aja pärast kõlksti ja kõlksti kostuma, hobune oli täitsa laiali. Siis pidin aeglasemalt kergendama, põlvega veel rohkem teda pidurdama ja ratset rohkem võtma. Kõlksumine kadus ära.
Teises traavis tulime üle kahe keskliinil maas lamava lati. Esimene kord tahtsid platsi ääres istuvad treenerid mulle alkomeetri kohale tuua, teine kord saime pisut sirgemini üle. Kui vaatan hobuse kõrvu, siis ei õnnestu kuidagi tunnetada, et ma oleks seal seljas igat pidi sümmeetriline. Kui vaatan otse ette, kuskile kaugemalt, siis on lihtsam.
Galopitõsted olid nuta või naera hetk tänases päevas. Hobune ütles "anna mulle ainult põhjus ja JIHAAAA!", aga tema parajas rütmis hoidmine või tagasikutsumine ei õnnestunud mul absoluutselt. Muudkui volditasime hirmus kiires tempos ja kuna ma ei suutnud istuda ta seljas ka piisavalt paigal ja muudkui andsin tagumikuga talle hoogu juurde, siis mõne aja pärast otsustasin poolistaku kasuks ja selles oli teda lihtsam ka tagasi saada.
Koomiline, aga mul jäi tunne, et tema tagumik hüppab galopis meeter maad ülespoole, voldib end ettepoole ja kohtub minu omaga. Tagant oleks justnagu kõik põrkekaga üles ja alla käinud. See on muidugi harjumuse küsimus, mul oli kunagi ju ka Budaga selline tunne, nagu tema traav oleks väga vetruv. Nüüd ei tundu see üldse nii.
Aga millele ma ikkagi pihta ei saanud, on see, kuidas ma ikkagi teda saaks efektiivselt ja kiirelt tagasi kutsuda, sest kui traavis kasutasin põlve ja kutsusin käega ka iga kolmanda sammu peal, siis galopis ei omanud see mingit efekti. Näis, et Arons on nõus aeglustama siis, kui ta tahab ise aeglustada. Mälu järgi toimis see, kui surusin põlved nagu pesupulga kokku, eelmistel kordadel palju kiiremini ja efektiivsemalt. Not this time.
Sellest neetud ratsmekontaktist veel. Mul on nii mitme hobusega sama teema - algab kõik õrnast kutsumisest esimestes traavides, kus ma kasutan oma säärt ilmselt tuhat korda efektiivsemalt ja see püsib paremini paigal. Ratse saadab vaikselt morsesignaali:       -    -    -    -   .
Galopis tunnen survet ettepoole läbi ratsme ja käed teevad midagi sellist: --------   -   -   ------"¤%/#&!?!!!-----   -   .
Paremale poole oli raskem ja ma lihtsalt tõmbasin ta mingil hetkel väikesele voldile, sest kartsin Annabeli ja Jürgeni hobustele ette jääda. Uhhhh, võttis ikka aega, enne kui saime normaalse rütmi traavis ja galopis kätte. Ma lugesin endamisi mantrat - ei sõida hobust katki, ei sõida hobust katki. Tõsteni läks mitu volti ja peale tõstet läks ka aega, enne kui galopis sain istuda. Poolistak tundub temaga iga kell lihtsam, ka tasakaalu hoidmise mõttes.
Anyway, elevust jätkus.

Täpi ja takistused

Täna hüppasime Täpiga.
Soojenduse ajal püüdis ta mulle mitu korda öelda, et tema tunneb seda platsi minust kordades paremini ja ärme siia nurka mine või keeldus jälle samast vasakpöördest üle platsi nagu eelmine kord. Lisaks sellele sain mitme galopitõste peale siuhti-sõnumi sabaga.
Milla tuletas meelde, et ma ei tohi oma keha ja käsi risti keerata. Veel rõhutas ta, et pean soojendust tegema selle mõttega, et täna hüppame ehk hobune peab olema ärksam, manööverdatav, mitte lonkima lihtsalt ratsmes pikka sirget pidi traavi.
Mitu korda tõusis galopis mul välimine käsi liiga üles.
Kui hakkasime soojendushüppeid hüppama, siis esimese valge lati peal vajusime kas liiga vasakule või paremale. Natuke oli selles süüdis kindlasti minu ettevaatlikkus, ma ei teadnud, kas pean kõvemini suruma või mitte. Teisel korral vaatasin maha ja Täpi jalad käisid vastu takistust. Paar korda hakkasime ka suurest hirmust kordel möllava Zeppelini ees liiga vara paremale pöörama.
Esimene tulek okserile oli ka alguses uimane, aga hiljem läks paremaks. Kui Täpi pöördest välja tulles kiirendas, siis see oli minu meelest ok, aga ma tahtsin, et vähemalt lähemale jõudes oleks meil mingi selge rütm galopis.

Rada läks hästi, midagi me ära parandama ei pidanud, aga lattaiale läksime me liiga nurka. Viimane pööre (peale viiendat oli vaja sõita suunaga paremale suur ring pikka seina pidi ja siis keerata kuuendale paremast jalast) õnnestus üllatavalt hästi.
Nii väikese hobuse kohta teeb ta kuidagi väga mugavaid hüppeid ja Täpil pole vist üldse vahet, kui kõrge latt talle ette sätitakse. Kui vaja, siis teeme ära.

Markusega suurel platsil

Plaanis oli palju mõtteid siia tänasest trennist kirja panna, aga siis vaatasin üle video, mida esimese osa trennist filmis kaamera üksi platsi ääre peal ja pärast hoidis Fey. Nüüd tundub, et ei olegi nagu midagi eriti kommenteerida. Seljast tundus ilusam pilt olevat :P

täpp täpi peal või siis sopp Täpi peal

Tuttav hobune, aga ma olen teda ainult kaugelt näinud. Näiteks Ponikarika etapil, kus ta Georgiga hüppas. Või paaris trennis, kus Anne on temaga üle takistuste läinud. Ta näis nii rahulik ja flegmaatiline, peaaegu kogu aja kui ma teda valmis panin, lakkus ta aeglaselt ja rahulikult soola oma boksis. Uiii, kui sopane ta oli! Ja kui kohutavalt palju talt karvu tuli... Mu püksid olid peale trenni nagu karupüksid.
Platsi peal alustasime otsesusest, et kõik pöörded oleks minu tehtud, et Täpi kuskile sisse ei vajuks ja kõnniks täpselt seal kus ette nähtud. See nõudis harjumatult palju tähelepanu, Täpil olid oma ettepanekud skeemi suhtes.
Midagi hullu polnud, paar korda küll vingerdasime mingis nurgas, aga sammus-traavis väga suuri kemplemisi polnudki.
Teises traavis proovisin üle saja aasta täisistakut teha. Füüsiliselt jälle nõudev, eriti kui puusade juurest pitsitama hakkas, aga ma lihtsalt tahtsin uuesti täisistakut teha, sest muidu unustan selle täiesti ära. Juba praegu võnkusin kõhust kaasa nagu kõhutantsija ja treener pidi meelde tuletama, et ma õlgadest krampi ei läheks. Marit soovitas enne trenni venitada, ehk on abi ja puusad ei lähe enam krampi. Worth a try.
Iga kord platsi keskelt läbi sõites oli hobune seda meelt, et jääme ikka sammu. Ta ei tundunud ka eriti lõdvestunud olevat kogu selle tramburai peale.
Siis lasi treener mul ilma jalusteta seda teha ja see sobis paremini. Täpi oli paremale poole sõites  täitsa nõus lõdvestuma.
Galopitõstete ajaks ütles täpiline hobune, et ta teab seda mängu ja hakkas kiirustama ning tõsteid ennetama. Nii et põhiline töö oli teda jälle normaalsesse traavi saada. Ma kipun sellises olukorras ikka vanadesse mustritesse vajuma ja liiga palju lahkuma sadulast.
Õnneks tuli veel neid hetki, kus Täpi ütles, et OK, teeme siis nii, nagu sina tahad. Paar tõstet tundusid seljast täitsa änksad ja treeneri sõnul oli viimane osa galopist ka väga hea olnud. Jeee!
Vahepeal küll madistasime sellega, et mingil põhjusel ei sobinud Täpile raja peale vasakule keskjoone poole keerata. Ei galopis ega traavis. Ta kihutas edasi ja oli nõus keerama peale punast-valget okserit, mitte varem. Sai ka sellest asja peale mõnda volti.
Lõdvestustraavi puhul oli paras väljakutse hoida ratsmeid normaalses pikkuses, sest Täpi püüdis neid igal võimalikul moel käest tõmmata. Treener seletas ka enne, et oluline on see, et ta mind sellega kätte ei saaks, vaid et mu käed on need, mis vajadusel järgnevad.
Jälle huvitav trenn oli.

*Lisan veel ühe mõtte, mida olen täna peas keerutanud. Millegipärast on väikeste hobuste/ponide seljas mul kergem olla püsti ja mitte ette vajuda. Psühholoogiliselt on ilmselt põhjus selles, et üle nende kaela ja pea tundub maa kuidagi eriti lähedal olevat ja sinna ei taha pudeneda :) Nii et mida rohkem tahapoole ennast hoiad, siis seda kergem on ju ka loomal. Ja mingil tasemel peab see ju olema seotud ka sellega, kas hobune töötab esiotsal või tagaotsal. Miks siis ei võiks mul suure hobuse seljas sama loogika automaatselt käivituda?

ikka markus

Ma olin selle sadula-saaga juba unustanud, kuniks mul esimese traavi lõpuks olid jälle puusad krampis. Kui proovisin täisistakut teha (ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tegin korralikult täisistakut ringi-paar ümber maneeži...), siis pidin peaaegu kiunuma hakkama. Nii palju siis nendest massaažidest, rohtudest ja puhkerežiimist :(
Pärast, kui sain soojaks, hakkas parem. Palju parem.
Võib-olla sellepärast, et ma polnud nii kaua hobuse seljas olnud, oli ikkagi tore. Natuke nutune on küll, kui Markus hakkab libisevat venitama ja lõuaga vehkima, aga mitu korda õnnestus meil ikkagi saavutada ühtlane ratsmekontakt. Ma nii väga püüdsin, aga väljaspoolt nägi see sellegipoolest kindlasti välja õudne. Vähemalt Birgit hüüdis vahepeal, et ma ei tõmbaks tema pead väljapoole, kui tegelikult oli see Markus ja ainult Markus, kes jõnksutas oma pead sinna, kuhupoole tahtis, hoolimata mu kätest, küünarnukkidest, õlgadest ja säärtest.
Keerulisemad hetked olid siis, kui hakkasime lattidest üle tulema. Hoidsin keha enda arvates paigal ja kogu mu võhm läks sellele, et me oleksime lattidele lähenedes ja nende peal otse, aga kuidas hoida otse hobuse pead, kui ta ühele ja teisele poole pead võngutab?
Markust ei heidutanud ka pilt lähenevatest eredavärvilistest lattidest ja kui esimesed korrad saime kuidagi üle, siis kolmandal või neljandal korral komistasime me neisse juba nii korralikult sisse, et härra põlvitas nende vahele. IIIIK!
Ta sai püsti tagasi ja me kõndisime pisut sammu ja ettevaatlikult traavi. Kõik näis ok.
Niipalju head see apsakas tegi, et pärast seda oli Markus ühtäkki leplikum ja palju tähelepanelikum. Järgmised korrad õnnestus palju paremini lattidest üle saada.
Galopp oli jälle parim osa trennist, see on üks allüür, kus me ei kakle läbi ratsme. Seegi oli tore, et sain kõik tõsted jälle traavist tehtud.
Kogu aeg mõtlen, et galopp on kõige tähtsam allüür ja ma peaks selle jooksul kõige enam ära tegema. Püüdma pikendada ja koondada ja tegema volte jne. Oleme vahel teinud Markusega esiteks ära soojendusgalopi ja siis teise galopi ajal teinud midagi muud, aga täna ütles Birgit, et meie viimane galopp (paremale) oli olnud juba nii hea, et peaks ära lõpetama. Nii et Markus pääses täna vähemaga :)
Ajas muigama, kui kuulsin, kuidas Birgit pööras Liisile Cartini seljas samal moel intensiivset tähelepanu, nagu eelmistel kordadel mulle. Kui ma sõidaks samamoodi nagu Liisi, siis poleks ma muidugi Cartini seljas nii murelik olnud, aga kui istud kellegi teise Ferraris kui omanik seisab kõrval ja ütleb, mis nuppe vajutada, on raskem lõdvestuda.
Liisil tuli see väga loomulikult välja.

Edit: See lihaste ja higistamise jutt on väga põnev. Noh, et milliseid lihaseid hobused kasvatavad siis, kui nad töötatakse õigesti üles ja milliseid siis, kui nad veedavad oma trenniaja rohkem vastu hakates ja valesti sõites. Varsti muutun paranoiliseks ja hakkan iga kord peale trenni hobuse kaela ja õlgu joonlaua ja luubiga uurima :)