vasakpoolne kakofoonia

Täna oli see reibas ja rõõmus CD kadunud ja jälle näis, et ma jooksen ise traavi ja galoppi mööda maneezi. Nii sääre taga, nii raskelt ja väsinult tulid meetrid meile vastu.

Jätkasime sääre eest astumisega. Paremale ei olnud väga palju vaja suruda, et liikumine külgsuunalisemaks saada, aga vasakule esimesed kaks korda ei tulnud midagi välja ja avastasin, et ei mingisugust külgsuunalist liikumist. See pole midagi uut, mäletan selliseid sääre eest astumisi mitmest varasemast trennist. Siis, kui ma natuke vägivaldsemalt säärega tonksasin, ehmatas vaene loom ja vajus õlaga täitsa välja. Alles järgmisel korral sai normaalse surumisega õige trajektoori peal liigutud.

Otse liikudes pean rohkem mõtlema just selle otse olemise peale, liiga palju võtan kaela kõveraks ja liiga vara enne nurka või liiga palju voldi ajal.

Tegin natuke tööd selle kallal, et hoida kontakti ka siis, kui Carp tõstab pead üles. kus peavad käed asuma ja püsima. Ja siis jälle see teema, et kui muudame suunda vasakule, naaseb kõhe tunne, et kas kõik on ikka korras või hakkab taas mingi asümmetriline liikumine peale?


Oi, kui pahasti see vasakule poole galopis tunda oli. Kõige-kõige raskem ülesanne trennis on vasakus suunas võtta hobune kenasti galopis tagasi ja teha siis viisakas üleminek traavi. Nope, me muudkui vajume katkisesse traavi, sest niipea, kui ma üritan kõhulihast pingutada, vajub kogu pilt ära.

Tegin trenni lõpus ilma jalusteta mõlemale poole galoppi. Esialgu mässasime sellega, et hoida rütmi. See ei ole tegelikult ju nii raske ülesanne, aga täna oli hobune kogu aeg nii sääre taga ja kui ma siis vähe rohkem säärtega tonksasin, hüppas ta ehmunult edasi. Tunnetuse küsimus, ütles treener ja andis nõuandeid steki ja sääre kasutamise kohta. Läks kohe paremaks ja CD näis kohe ka lihtsalt pigistuse peale paremini vastavat. Sellegipoolest on endiselt tõsiasi see, et paremale poole istuda on lihtsam, loogilisem ja ma tunnen ennast sadulas mugavalt ja hobusega samas rütmis püsimine näib loogiline. Vasakule poole aga oleks tema galopis justnagu kaks vähe sünkroonist väljas biiti, mis tähendab, et mul on kogu aeg tunne, et ma jään rütmist maha, põntsun tema liikumisele selja peal vastu ja ei oma isegi mitte mingit ettekujutust, et mis hetkel säärt vastu suruda või kuidas seal selja peal hobuse jaoks märkamatuks jääda. Täielik kakofoonia.

Mida ma sellega peaks peale hakkama? Kuidas sellist asja remonditakse?

punane mära

Mildora oli taas nii .. kitsas .. :)
Eriti peale eelmist hiiglast.
Ma sättisin ennast kitsaste märade lainele ja siis veel selliste kitsaste märade lainele, kes ei lähe mitte mingi hinna eest nurkadest läbi või veel hullem - kenasti nurkadest läbi. Eriti sellest tagumisest, kus koolisõidutähed maas on.
Teise traavi ajal tundsin, et ahhaa, nüüd vist mahuvad sääred kuidagi vastu ja kannad on all. Mõnikord olid ikka üleval ka olnud. Ja veel olin ma korduvalt olnud ninja-kilpkonna asendis, õlad ees, selg küürus.
Esimeste galopitõstete peale ütles Mildora, et täna ei saa.
Siis kui galoppi sai, siis ütles ta, et üle kahe sammu ei saa.
Naljatilk. 
Ma tegin väikese allahindluse ja tõstsin paar korda teda sammust.
Täisistakus põntsusin tema seljas korralikult. Mitte mingile rütmile pihta ei saanud. Mul tekkis kahtlus, et selline tunne võib olla sõita shetlandi poniga. Hirmsasti põntsus. Peale paari ringi võtsin poolistaku ja meie mõlema jaoks läks kergemaks.
Siis pidime tegema ovaalse ringi peal kahekaupa galoppi ja ilma jalusteta, nii et selle põntsumisega tuli harjuda. Vasakule poole hakkas natukese aja pärast kramp alaselga ja puusadesse ronima, paremale sain pikemalt nii sõita.