Kordetrenn Picantoga

Lõpuks siis kauaoodatud kordetrenn ja seda imelise Picantoga. Mõni päev kohe toob kaks head asja korraga.

On lihtne tööd teha, kui ei pea mõtlema, kuhu hobust juhtida või kartma, et ta kuskile suunda minema tormab. Ma peaaegu kordagi ei võtnud ratsmeid lühikeseks, nii et keskendusime vaid istakule. Tegelikult ju võikski suuta hobust ainult istakuga juhtida? Kauge tulevikumuusika, aga helesiniseks unistuseks kõlbab küll.
Niisiis istakust - piiiiikad jalad, säär õiges kohas, ei lükka teda ette. Selg sirge, sirutatud üles. Pea otse, pilk ees. Ka korde peal ei ole põhjust ennast üle keerata, et hobune hakkaks rohkem ja rohkem sissepoole käima, pigem vastupidi. Pilk ikka kõrvade vahelt välja.

Kergendamine peab olema ökonoomne, ei ole vaja liiga kõrgele tõusta.

Marit ütles, et mu jalad peavad kehast sõltumatult, iseseisvalt tööle hakkama. Et kui ma keskendun õlgadele, seljale ja ülakehale, siis jalad ei laperdaks all nagu juhtub ja varbad ei oleks all nagu baleriinil.

Üleminekute puhul tähtis asi - traavist sammu jäädes jääb säär endiselt peale, mitte ei kao ära ja ma ei vaju kössi. 

Täisistak on minu oma pisike deemon, mille kallal tegime ka tööd. Lõdvestatus, õige rüht, mitte liiga ette ja mitte liiga taha kummarduda, kannad all, pingul säärelihased, ilma jaluseid kaotamata. Vahel õnnestub, seekord lausa tuli mitu ringi välja. Alguses põntsusin rohkem läbi selja, siis käskis treener end kõhulihastega hoida. See säästis selga ja oli tõesti efektiivne, aga järgmisel päeval ma nürist seljavalust ei pääsenud ja pidin Tiinale helistama, et ta mu jälle otseks keeraks.

Esimene galopitõste oli selline vuhhhhh! Järgmised olid sujuvamad ja oh taevas, kui mõnus galopp tal on! Peaaegu hakkas muusika helisema. See pole muidugi ainuke põhjus, miks kõik seda hobust imetlevad, Maarja ta oma lemmikhobuseks deklareeris ja Tõnugi võistlustel teda kiitis. Aga ma tundsin puhast rõõmu ta seljas olemisest.

Järgmisel päeval andsid kõhulihased endast märku. Tund läks 100% asja ette. Mul ei ole enam illusioone, et ratsutamine aitaks vormi saada või hoiaks vormis. Ratsutamise jaoks on vaja vormi saada.

P.S. Seda, et kui oluline on kõik jaluserihmad korralikult õigetesse kohtadesse toppida, õpetas mulle nüüd beebibanaani suurune sinikas sääre peal. Lesson learned. 

P.P.S. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruilas võistlused. Tundus, et viimasest Ruilas käigust on möödunud igavik. Jooksin võistlustel kokku mitme tuttavaga, keda polnud kaua näinud. Tuli välja, et Jüril ja Kaial on Ruilas hobune, CanCan nimeks, ma sain teda ka koplis näha. Selline strike-a-pose-hobune, uhke olekuga ja kena ilmega. Iluuuuus.

Vaatasime 110 cm sõidud ära ja Tõnu kutsus mind kööki, pakkus kohvi, võileibu ja imehead moosi. Jäime jutustama ja märkamatult liikus aeg edasi. Vahepeal käis keegi köögis ja andis edasi info, et 120 polnud veel alanud. Selles pidi Kamilla sõitma Led Zeppeliniga ja ma plaanisin enne äraminekut neid veel filmida. Siis aga tuldi ütlema, et juba sõidud käivad ja kui ma siis hakkasin maneezi poole tormama, nägin juba Kamillat ja Liisit Picantoga õues. Küsisin, et kuidas Kamilla sõit läks, aga ta vastas, et hoopis Marit sõitis Picantoga. Damn. Oleksin tahtnud seda näha.