üks teine Winston

Täna oli Winstonil hea minek. Oli rohkem rahvast ja ma sain platsil ise erinevaid asju proovida. Suutsime nurgad kenas paindes läbida, Winston oli rohkem ratsmes ja väga koostööaldis. Olgu, paar korda ta tahtis autopiloodi peale minna ja Diamondi või Domingo sappa end haakida, aga see ei kujunenud probleemiks.
Täisistakus vajun ikka vahel liiga taha. Samuti ütles treener täna, et ma ei tohi ette kummardada ja lasta käsi järele, sest siis laseb Winston pea liiga alla ja kogu see mugavus kaob ära. Paar korda üritas Winston küll "liiva kaduda". Ma püüan mitte vaadata alla, aga kui tahan kontrollida, kas oleme ikka konkreetselt rajal või mitte, siis vajub pilk koos kogu peaga ikka alla.
Kuna galopis koondamine on ikka natuke veel mulle tume maa, siis püüdsin täna seda harjutada. Lihtsalt tunnet kätte saada. Mõnikord kadus rütm ära, aga mõnikord jälle tuli välja. Winston ei jäänud täna nii kergelt traavi kui tavaliselt, nii et saime julgelt ringi-paar ära teha, siis võtsin igaks juhuks ta ise traavi ja patsutasin ohtralt. Galopis sain vahepeal kena hüppe kätte. Nii kahju, et ise ennast kõrvalt ei näe. Oleks nii hea trenni teha, kui saaks oma sooritused hetke pärast suurel ekraanil üle vaadata. Peale tundi juba ei mäleta, mis tunne seljas oli või mis kontekstis probleem ilmnes.
Kõhulihased tuletasid end eilsest pisut meelde, aga pigem olin positiivselt üllatunud, et peale kolme järjestikust trenni tunnen end suurepäraselt. Ainult see koht andis tunda, kuhu rattaga kukkusin, nagu kiuste vajutab saabas just sellesse kohta, aga see on järgmiseks trenniks niikuinii ära paranenud.
Vaatasin pärast Liisi ja Milla hüppeid.
Esiteks - kuidas neile see parkuur meelde jääb? Ma vaatasin ja filmisin neid korduvalt seda läbimas ja praegu ikka ei mäleta kõikide takistuste järjekorda.
Teiseks - see on ikka palju palju keerulisem, kui tundub. Vahel on säärt liiga vähe, vahel liiga palju. Vahel tuleb eest rohkem hoida, vahel saavad kõik vatti, et jäävad ratsmesse või ei anna järele. Ja siis see tasakaal. Ja jalavahetused. Ja hobuse hüppe ootamine. Näib nii lihtne video peal või kaugelt vaadates. See peab olema väga palju kinni tunnetuses ja konkreetses hobuses, eks?

Wäsinud Winston

Tänane trenn Winstoniga ei olnud nii meeliülendav kui reedene. Tulin platsile ja sain Winstoni kohe eelmisest tunnist üle võtta.
Tegin ise rohkem vigu ja Winston tundus ka väsinum. Ta ignoreeris edukalt mitmeid kordi mu säärt ja isegi stekki. Vahepeal saime justnagu jälle end käima, aga galopi ajal voldile keeramine tundus mission impossible, sest ma võisin mida iganes oma säärega teha, ta lihtsalt jooksis õlg ees, otse eelmise hobuse järel. Taive sõnul kasutasin liiga vähe stekki.
Pärast vaatasin veel pisut järgmist trenni ja siis koju.

muhe Winston

Rahulik reede õhtu tallis ikka sama muheda Winstoniga.
Treener tuletab kogu aeg meelde, et pean tegema "saba-jalge-vahele" liigutust, ikka avastan end liiga taga sadulakaare peal.
Esimesed 25% tunnist püüdis Winston pidevalt minna massiga kaasa ja ignoreeris mu säärt ja keeras küll pea ja kaela voldile, aga püüdis õlaga järgneda grupile. Jonnisin edasi ja pärast see mure lahenes.
Soojendusgalopp oli lubav, aga ta püüdis ikkagi mõnele hobusele tagantpoolt lähemale jõudes traavi jääda ja ma ei leidnudki head lahendust, sest see oli ka hetk, kus ta mu säärt ignoreeris. Ühe korra julgesin stekki kasutada, võibolla peale seda läks veidi paremaks.
Pärast tegime galopist sammu ja sammust galoppi üleminekuid. Tuli täitsa OK välja, aga galopis hakkas Winston kiirustama ja hullult edasi tuiskama. Tegime pisut selle kallal tööd.

Taastumistrenn Winstoniga

Läks nii, nagu lubasin - täpselt kahe nädala pärast sadulas. Tunne oli väga hea, kuskilt ei valutanud ega andnud tunda, veidi võhmale võttis küll. Pärast trenni sidusin hoolimata palavast ilmast endale jaki ümber puusade. Pirnlihasega nalja ei tehta.
Winston oli vana hea Winston, püüdlik ja tubli. Piki platsi pandud latid panid ta küll paar korda kõõritama, aga ainult hetkeks.
Viilisin pisut ja tõstsin teda mõned korrad galoppi sammust. Paremale oli galopp imemõnus, tundsin, et ma ei pumpa eriti tema seljas ja kõik (rütm, paine, sääred, käed) oli nagu ok. Vasakule oli hoopis teine tunne, juba tõste ajal kadus tasakaal ja esimesed galopisammud põntsusin tal seljas.
Lõdvestusega nägin vaeva ja ta sirutas vahepeal täitsa kenasti ennast välja, aga ega ma ei tea ju, kuidas päris õige on, loodan, et oli ok.
Tallis sügasin ta otsaesist, mille peale ta surus pea vastu kätt ja hakkas pead üles-alla liigutama, nagu tahaks märku anda, et siit silmade vahelt ka! Kratsisin siis ta laupa, mille peale suruti õrnalt pea vastu mu õlga, pandi silmad kinni ja nauditi. Aww. Nunnuobuze hetk.

Winstoniga enesekindlust taastamas

Alustasime läbirääkimistega, sest Winston hakkas kohe alguses ajama, et tema on grupihobune, seega = tema kõnnib sammu ja jookseb traavi vaid grupis. Ma püüdsin talle vastupidist väita ja iga kord kui jõudsime kellegi sappa, tegin voldi. Kui ta ei reageerinud säärele ja hakkas õlgapidi eemale rühkima, siis ma ei jätnud talle selleks mingeid võimalusi, jäin kasvõi seisma. Ja ülla-ülla, peale kolmandat või neljandat kaklust oli ta nõus igal kümnel juhul väikse voldi keerama, isegi siis, kui keegi oli nina ees sõitmas. Tänan, Winston!

Peale soojendusringe tegime kogu grupiga kollaseid maalatte. Seal saavutas mu enesekindlus teise kosutava punkti, kui Winston vaatas latti esimesel korral kõõrdi ja püüdis taganeda "oi, ei, teil on vale aadress, ma ei tee latte." Jäin maru rahulikuks, kaks säärt tugevalt vastu külgi, ei lasknud Winstonil sammukestki tagasi astuda. Kui me siis latist üle saime, siis tundus mulle, et kogu ta selg ohkas. Sügasin vanakese kaela kahelt poolt. Peale seda ei tulnud ühtegi erimeelsust lattide teemal, andke ainult ette. Tänan, Winston!

Ja siis me tegime galoppi, milles tulid voldid välja. Ma tundsin, et ma kordagi ei vajunud ette ja täisistak oli tema seljas nii palju mugavam, kui mida mäletasin. Me ei koperdanud kellelgi jalus ja Winston hakkas esimese tõste peale kenasti minema (tema galoppi tõusmine käib kuidagi naljakalt (aga mugavalt!) läbi õhu), nii et mul jäi vaid veelkord teda tänada. Iga hobune on vahel imeline :)

Norida saab galopis püsimise kallal, aga kivi vaid minu kapsaaeda. Ma võin küll olla õnnelik, et sain Taivelt vaid ühe märkuse (galopis vajusin korra ette), aga tegelikult muidugi oli norimist küll. Painded ei olnud päris see ja Winston vajus galopis tihti traavi. Sellegipoolest oli see enesekindluse taastamiseks väga hea trenn ja nüüd jälle kibelen trenni.

Winstoniga rühmatrennis

Täna käisime Maarjaga Kukrumäel, rühmatrenni tegemas. Mina sõitsin Winstoniga, Maarja Diamondiga.
Meid oli kokku küll u 6-7, ent sellegipoolest ei häirinud see mind väga, sest iga kord, kui jäime kellegi sappa, võtsin endale õiguse teha väike volt, et saada ruumi juurde. Ainult nii on mõistlik sõita.
Winston tundus ühe külje pealt tiba kangem kui teise pealt, aga mitte hullult. Tegime pistu kõike, aga täisistak tema seljas on ikka suhteliselt jõnksuv ja trennist tulles oli selg ja puusad ikka üsna valusad, sest kiire hoo pealt tundub mulle võimatu rütmi kätte saada. Maarja oli Diamondi seljas ja ma kadestasin teda pisut.
Üks väike tüdruk kukkus poni seljast alla. Tuli välja, et sadulavöö oli jäänud pingutamata. Tort Taivele jälle tulemas :) 
Galoppi Winston aeg-ajalt läks, aeg-ajalt mitte. Igal juhul sai natuke tiirutada. See on mõnus tunne.
Peale trenni küsisin Mariti käest, et kui kaua tavaliselt läheb aega, enne kui saab vaikselt hüppama hakata (ma tean,et kordan seda küsimust nagu papagoi, aga mind ikka nii huvitab see). Ta ütles, et selle jaoks on ikka kõige tähtsam tasakaal ja et mul on veel natuke aega selleni.
Marit küsis, et millal ma viimati kukkusin. Ma ütlesin, et 5 aastat tagasi. Mida rohkem trenne edasi, seda rohkem küll käib peast läbi, et küll see ka tuleb, aga ma ei karda seda enam nii nagu varem.

Back to square one...

Täna jälle üks nendest trennidest, kus tundsin nagu oleks mitu sammu tagasi astunud. Winstoni ilmselgelt häiris miski ja paar korda, kui andsin märku edasi minna, püüdis ta tagajalaga ette lüüa. Treenergi (Heli) imestas, et vaata aga tüüpi. Galopitõsted olid naljakad. Vahel läks kenasti, aga täna ma ei suutnud teda eriti galopis hoida ja ta vajus kogu aeg traavi. Minu täisistak traavis oli täitsa imelik, ma olin jälle nagu jahukott. Katsu niimoodi tasakaalus olla ja galopitõsteid teha...
Uhhh...
Nüüd võiks jälle minna Ruilasse ja teha Jumboga tuhat ringi ümber maneezi.
Tegelikult juba ammu tahan minna päeval, valgel ajal Mariti juurde eratrenni, aga see maksab nii palju ja praegu lihtsalt ei ole raha, ei saa seda endale lubada enne, kui uus auto on makstud ja kõik jälle jonksus. Küll varsti läheb paremaks.