2015

Õnnelikku uut aastat ja soovide täitumist!

Kiire märkus trenni kohta ka - tegime jalavahetusi galopis läbi traavi, aga ma jäin liiga palju sammu ja liiga palju võtsin hetki enda istakut korda seada ja Carp lülitub kõige selle peale jälle oma unerežiimi. See teeb meie mõlema jaoks elu raskemaks. 

hea punkt aastale

... varsti ...

tihe liiklus ja Diamond

See oli täitsa tavaline trenn Diamondiga, ainult et väga tihedas liikluses. Hea trenn platsi peal liiklusreeglite harjutamiseks, vähem hea erinevate kujundite sõitmiseks. Keset keskliini olid latid, mis poolitasid maneeži kaheks. Igal juhul huvitav.
Diamond oli ... nagu ta ikka on :)
Hirmus kergelt tahab viimasel ajal ratsmesse minna ja ma olin teda natuke liiga pikalt hoidnud rullis. Oleks võinud rohkem pause teha.

treeningvõistlus

Foto: Kertu Kosk

Täna õhtupoolikul toimus maneežis väike tallisisene treeningvõistlus. Alustati maalattide sõitmisest (poiss sõitis Pätuga), siis oli ristikeste klass ja lõpuks natuke kõrgemaid hüppeid ka. Ma ei tea täpselt, kui kõrge meie rada oli, aga pakun, et u 60 cm äkki?

Parkuuris oli korralik vasakpööre plangule. Rada käisime Georgiga, kes pakkus, et selle saab lahendada ka parempöördena, kui jätta pikk sirge sõitmata, aga selle keelas Marit ikkagi ära. Nääh :)

Parkuur ise ei tundunud eriti keeruline, ei meelde jätmiseks ega ka pöörete poolest.

Vaatasin eelmise aasta ratsakoolide meistrikate videot, kus sõitsime CD-ga 80 cm. Jalavahetused näisid tulevat nii lihtsalt. Ei mingit pusimist, sest CD tegi neid ise. Nüüd teen neid läbi traavi.

Vaatasin videot ja veendusin taas, et poolistak minu puhul ei näe üldse poolistaku moodi välja. Urr. 

500.

Blogipostituste järgi oleks mul täna justnagu olnud peaaegu täpselt enam-vähem viiesajas kord hobuse selga ronida. Kui ma oma 1000. korra ajal ka blogi kirjutan, siis teeme väikse kräu.
Täna oli siis viimane trenn enne pisikesi tallisiseseid võistlusi. Märksõna oli jälle poolistak.
Carp võis ju alguses pisut uimane ja jäine tunduda, aga sellegipoolest pean tunnistama, et enam ei ole meie esimene traav nagu trenazööri peal pumpamine. Carp soojeneb kiiremini ja näib natuke sportlikum. Sadulavööd saab ka juba 5-ndasse auku pingutada.

Sportlikkusega on kaasnenud mõningane primadonnalikkus. Koplist tulles tegi ta täna jälle ühe peatuse, et ülevalt alla mu peale vaadata ja mõelda, et kas tasub kaasa tulla või mitte. Olgugi, et suulised võtab ta kenasti vastu, siis sadulavöö pingutamise ajaks on ta hakanud jälle käppa andma.
Poolistak uute saabastega. No natuke valus oli kandu all hoida, aga need saapad ennast ise ju jala järgi ei vormi...

Sain märkuse selle kohta, kuidas ma kõhust ära murdusin üleminekutel. Valmisolek igasugusteks muutusteks (kui hobune kiirendab, kui vajume galopist traavi jne) peaks olema samasugune nagu kordetrennis Budaga.
Vasakule galoppi sõites tundsin ennast invaliidina - tahaks, aga ei saa. Nagu ei suudaks ega jaksaks hobust sõita. Kui püüan midagi teha, olen rütmist väljas, ei saa aru, mis hetkel peaks jalaga pigistama või tonksama. Ja need pidevad traavijäämised, urr...

küüüülm...

Trennis koos lapsega. Iga krõpsu või piiksu peale keerasin ennast esialgu ümber. Hirmus tahtmine oli kogu aeg ka nõu anda või tänitada. Õnneks oli nii külm, et hingeõhku raisata eriti ei saanud.
Carp soojenes taaskord suht aeglaselt, aga kogu aeg oli tunda, kuidas läks paremaks ja paremaks.
Vahepeal punnisin sellega, et kergendan liiga kõrgele.
Vasakule galopis algas jälle see teema, et iga natukese aja tagant näis, et vajume traavi ära. Kui ma siis püüdsin rohkem säärt vastu panna, vajus galopp laiali. Tegime väikese sammupausi ja kui proovisime peale seda, oli oluliselt parem.
See pidev allavaatamine on juba imelik.

poolistak only

"Äkki teeks mõne hüppe?"
Jeee!
Ma ei olnud pannud martingali, aga CD-l ei tundunud sellest sooja ega külma olevat.
Soojendusgalopis tegin suurema osa ajast poolistakut. Püüdsin hoida kandu all, sääre vastas, aga sellega ka töötada.
Esimesed soojendushüpped täisistakus ja sealt edasi (tulgu mis tuleb) ainult poolistakus.
Ja mis selgus - ei olnudki nii keeruline. Isegi ühe tõrke elasime üle, ilma et ma oleks sealt seljast alla lennanud. Miski hoidis mind ikkagi kinni.
Paar korda näis isegi poolistakus sääre pealhoidmine enne takistust täiesti loogiline :) Ma küll ei suuda veel niimoodi erilist jõudu rakendada, kui Carpe Diem peaks näiteks otsustama päriselt ka tõrkuda, aga mingisugust survet avaldada saan küll.
Igal juhul mõjus see trenn mulle värskendavalt. On olemas elu peale poolistakut.
Aga mitte peale valesse jalga maandumist.
Parkuuris oli selgelt näha, et kuni meil on õige jalg, siis kõik sujub ja ma suudan keskenduda kenasti järgmisele takistusele või pöördele või edasisõitmisele. Niipea, kui oleme vales jalas, läheb paanikaks. Tuleb silmad fikseerida takistusele ja see päästab ka midagi, ütles treener. Jalavahetuste pärast muretseme trennis. Parkuuris toppama jääda ei tohi.
Parkuuri sõitsin siis poolistakus ja see enne takistust oma koha leidmine sadulas ei tundunudki nii õudne. Või põntsuv. Isegi natuke loogiline tundus, ei pidanud mõtlema, et millal ma siis sadulasse istuma peaks.
Paar õuduspööret oli parkuuris ka, vasakust jalast plangule sõitmine oli teada-tuntud koll mu jaoks ja siis olin ma juba parkuuri meelde jättes veendunud, et peale kollast takistust me õigesse jalga ei saa (sellisest pöördest pole kunagi vist saanud) ja see nurga läbisõitmine saab seetõttu olema väljakutse.
Plangule lähenesime tõesti nii napilt, et ma oleks mõistnud, kui Carp oleks öelnud, et tema siit küll lendu ei lähe. Seda enam, et see oli ju ikkagi plank. See kole plank. Aga läks.
Võib-olla tänu sellele poolistakule, aga täna näis üldse toredam hüppetrenn, kui mõnel viimasel korral.

punane mära

Mildora oli taas nii .. kitsas .. :)
Eriti peale eelmist hiiglast.
Ma sättisin ennast kitsaste märade lainele ja siis veel selliste kitsaste märade lainele, kes ei lähe mitte mingi hinna eest nurkadest läbi või veel hullem - kenasti nurkadest läbi. Eriti sellest tagumisest, kus koolisõidutähed maas on.
Teise traavi ajal tundsin, et ahhaa, nüüd vist mahuvad sääred kuidagi vastu ja kannad on all. Mõnikord olid ikka üleval ka olnud. Ja veel olin ma korduvalt olnud ninja-kilpkonna asendis, õlad ees, selg küürus.
Esimeste galopitõstete peale ütles Mildora, et täna ei saa.
Siis kui galoppi sai, siis ütles ta, et üle kahe sammu ei saa.
Naljatilk. 
Ma tegin väikese allahindluse ja tõstsin paar korda teda sammust.
Täisistakus põntsusin tema seljas korralikult. Mitte mingile rütmile pihta ei saanud. Mul tekkis kahtlus, et selline tunne võib olla sõita shetlandi poniga. Hirmsasti põntsus. Peale paari ringi võtsin poolistaku ja meie mõlema jaoks läks kergemaks.
Siis pidime tegema ovaalse ringi peal kahekaupa galoppi ja ilma jalusteta, nii et selle põntsumisega tuli harjuda. Vasakule poole hakkas natukese aja pärast kramp alaselga ja puusadesse ronima, paremale sain pikemalt nii sõita. 

Šarmantne hiiglane

Diamond tuli rõõmsameelselt talli ja vaatas oma šarmantsete silmadega mulle mõistmatult otsa, kui ma tema jalatrampimisest hoolimata vinnasin ta selga sadula.
Muide, iga sentimeeter tema kehast oli nii sopane, et kui ma pärast tema puhastamist nina nuuskasin, pidin kreepsu saama - taskurätik värvus üleni süsimustaks. Vau, ma ei teadnud, et nii saab neid pilte teha, mida filmides psühhiaatrid patsientidele näitavad ja kirjeldada paluvad :)
Kontrast CD-ga on ilmne - Diamondi liikumasaamiseks või traavi saamiseks on vaja nii imepisikesi märguandeid, et ei ole üldse tunnet, nagu teeks midagi füüsilist. Kui just reielihased ei veniks ja veniks ja veniks tema ülilaia selja peal istudes. Sama asi ratsmetega - tegin suht trenni alguses üleminekuid ja peatusi, püüdsin üldse mitte liiga palju käega midagi küsida, teha rohkem ära istumise ja kõhulihastega. Mõnikord oli ikka ratset ka rohkem vaja, aga kaklema me eriti ei läinud.
Ratse oli kindlasti alguses liiga pikk, sest mu randmed olid murdunud, et kontakti hoida. 
Galopis paremale juhtus üks kord, et Diamond "jooksis ennast käima" - ennetas mu märguannet, tegi paar kiiremat traavisammu ja hüppas siis galoppi. Olgugi, et tema entusiasm oli nakatav, võtsin ta uuesti sammu, siis traavi ja siis tegime juba üleminekui koos tõstega.
Diamond ei tundunud eriti väsinud ega higine ja mina ka mitte.

Hanna silma all CD-ga

Täna vaatas meid Hanna.
Traaviosa eest saime lausa kiita, Hanna ütles mitu korda, et oli väga hea olnud. Carp ei puhise viimastel kordadel enam vaevatud näoga, kui me alustame ja on palju rohkem nõus edasi liikuma.
Maneežis oli laupäevaselt palju rahvast ja nii me eriti palju ei teinudki. No tegelikult üritasin pärast küll teha mingeid jalavahetusi, kuna Carp näis nii valmis kõike tegema, eriti peale seda, kui olin galopis teda kokku võtnud ja edasi sõitnud. Aga see oli viga, meil õnnestus see vist vaid paar korda. Ma peaks selle teema vist mõneks ajaks rahule jätma, vähemalt CD-ga.

See heaolutunne, mida ratsutamine annab, ei ole üldse nii müstiline, nagu võiks arvata. Ma arvasin, et see on adrenaliin, mis paneb suunurgad kerkima, kui hobune su all mööda maneeži (või põldu) edasi kihutab. Üldse mitte. Adrenaliin on hormoon, mille käivitab hirm, aga mingid uuringud seostavad galoppi hoopis kaisuhormooni oksütotsiiniga. Seletab, miks mu laps alati trennist hea tujuga ära tuleb. Peaks doosi suurendama.

Long time no seen, Budakoll

Oi, ma sõidan täna Budaga? 

Koplis on soppa rohkem kui rubla eest... Tänan mõttes, et oli meeles kummikud jalga panna. Hakkan taskulampi seadistama, et see näitaks küüni, see läheb pooleks ja patareid kukuvad mutta. Susannal on nii hea nägemine, et ta leiab 66,6% nendest üles. Viimane jääbki kadunuks.
Käsikaudu kobades leiame hobused ja ruttu talli.
Budal on vaja veel maniküür teha, enne kui me trenni saame.

Wiiii, maneežis on peegel seina pandud! Budat ei näi see eriti häirivat, küll aga ei taha ta esialgu eriti lähedale minna peeglitele, mis seisavad nurgas. Iga ringiga natuke rohkem ja rohkem õnnestub teda sinna lükata ja pärast ei ole tal neist ka enam sooja ega külma.

Jep, ma mäletan, et tal oli selline eriliselt võnkuv traav. Alguses ajab nii naerma... Ikka üles ja alla, üles ja alla. Püüan leida kiiresti säärtele õige koht (alati tundub, et nad peaks olema natuke tagapool kui nad on siis, kui lihtsalt lasen jalad jaluste peale vajuda) ja siis, noh, tööle hakata, ilma maa ja taeva vahele kerkimata.

Buda reageerib mu sääreharjutustele küll. Mõnikord läheb rütmist välja ja ma tunnen, et vajun liiga palju taha või ette. Kontrollin jalusepikkust. On jah, lühikesed. Kui ma nad pikemaks saan, siis tundub mugavam ja lihtsam tasakaalu hoida.

Samm-traav-üleminekud. Olin kõhust murdunud ja vajunud seljale. Rohkem püsti. Buda ei vaata enam peeglite poole.

Siis võtab treener meid Budaga kordele jooksma. Ma jään ilma ratsmetest ja pean käed puusa panema. Ja siis edasi kergendama, ilma mõtlemata, et kuidas Buda jookseb, sellega tegeleb treener. Jalad püüavad ikka automaatselt Budat edasi sõita, aga kui ma pean hakkama oma sääre- ja reielihaseid rohkem venitama, kanda all hoidma ja kogu aeg mõtlema selle peale, et kui palju ma õieti kergendan ja kui palju tegelikult peaks kergendama, siis läheb tähelepanu hoopis sellele. Käed ei taha puusas seista, sest siis peaks ju õlad tagapool olema ja need on pigem harjunud olema enesekaitseasendis - ees. Iga rütmimuutuse peale püüavad käed tasakaalu hoidmiseks kuidagi ette minna. Rütmimuutused pole juhuslikud, need on päris tahtlikud, treeneril on pikk stekk käes. Minu asi on neile reageerida, vastavalt siis kas aeglasemalt kergendada või põlvedega hobusest tuge otsida, jaluste peale jääda ja mitte hobuse selja peale vajuda, kui ta kiirendab. Kui ma olen jaluste peal, siis kahtlustan, et säär on liiga ees, aga peab tunnistama, et nii on küll väga mugav seal olla. Eriti kui see säär ei pea seal midagi väga erilist tegema, vaid treener hoiab hobuse liikumas. Käed peavad nüüd olema kiivri peal.

Taivel näib olevat nalja nabani, veel hullem, ta räägib midagi silmade kinnisidumisest.

Galopis pean võtma poolistaku ja suht ees olema - täitsa nagu dzoki. Kogu ülakeha näib olevat täitsa hobuse kaela peal, aga sama ajal kannad all, säär paigal, korralikult ümber hobuse. Buda vuhiseb ja natuke tekib lendamise tunne. Dziisus, kui kihvt! Saan alla vaatamise eest korduvalt märkuse. Reielihased annavad märku, et nad tunnevad ennast puudutatuna.

Kui tempo aeglustub, ei lähe kergemaks, järgneb mõlemale poole paar ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest ka jalustega kergendamine Buda seljas võtab harjumist, aga ka need mõned ringid saavad lõpuks läbi.

Pärast jalutan peeglite juurde Budale näitama, et maailmas on veel üks temasugune. Buda nägu ütleb, et ma sõidaks seenele oma peeglitega.

something fishy about jumping

Soojendus oli kuidagi uimane. Nagu ikka, galopis läks paremaks. Püüdsin natuke poolistakut ka teha ja mitte säärtega väga külgedel ujuda.
Esimesed soojendushüpped ei tundunudki nii kehvad, ühe korra tekkis isegi päris hüppamise tunne.
Parkuur oli lühike, aga selle eest tegime seda kaks korda. Jõudsin ühe ära teha, kui avastasin, et oleks vist pidanud proovima seda poolistakus tegema. No mul on nii kõvasti sisse jäänud see vajadus tunde järele, et hobune on säärte vahel ja nagu toru, mida peab keerama.
Pluss ma pelgan, et iga kord enne takistust täisistakusse istumine hakkab tähendama selja peal põntsumist ja me teame kõik, mis sellele järgneb.
Pluss on Carp viimasel ajal tihedamini tõrkunud ja ma tahan olla kõigeks valmis ja poolistakus tunnen ennast palju vähem mõjuvõimsana. Poolistakus olen ma rohkem jaluste peal ja hobune näib olevat vähem säärte vahel, sest kogu raskus läheks justkui suunaga ülevalt alla, mitte hobuse külgede sisse. Kui Carp liiguks edasi nii, nagu ükskord suvel suure platsi peal, kus oleks nagu ümberhüpped toimunud, siis poleks muidugi mingi probleem poolistakus kogu parkuuri läbida, vastupidi, siis polekski aega täisistakusse laskuda. Praegu näib, et iga hüpe tuleb välja võidelda ja seda oskan ma teha ainult täisistakus. Niisama mööda platsi poolistakus ringi lasta ei ole küsimus,  aga "sääred enne takistust peal" näib minu jaoks võimalik vaid täisistakus. On, mida harjutada...

Järgmise korra pidin need 5 takistust ikkagi tulema poolistakus. See õnnestus ainult osaliselt, mingitel hetkedel olin ikka hobusel selja peal ja see ei olnud üldse tore.

CD-ga Taive silma all

Midagi Carpiga toimub, sest ka täna oli ta jälle nõus liikuma minupoolse suurema vaevata ja näis, et pakub ise minekut. Mul ei olegi esimese traavi ajal enam nii palju vaja higi ja pisaraid kulutada :)
Tegime palju nii sammus kui traavis sammu lühendamist ja pikendamist. 

Taive lahkas seda teemat, et milline osa säärest peab vastu hobust olema ja kogu aeg sain selle eest tappa, kui kannad ülespoole kerkisid.
Diana vahepeal kommenteeris mu käsi, märkamatult olid pöidlad alla roninud. 

Pärast tegime galopis harjutust - 5 sammu poolistakus, 5 sammu täisistakus. Carp näis seda eriti nautivat ja liikus hea meelega edasi.Esimeste kordade eest sain kiita, pärast vajus mu füüsiline vorm ära.

Täitsa nitševoo trenn.

koertest, hobustest ja minust

On detsember, peaaegu jõulud, aga meie saame suure platsi peal sõita, nanananaa!

Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.

Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?

Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.

Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.

Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.

Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.

Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?

Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)

Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?

Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P

Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:

Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
 (hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "

***

P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)

Post by Алина Алексеева.

vasak on uus parem

Carp on päeval peale hüppetrenni alati pisut uuem ja soojem kui muidu.
Sammu ajal jutustasin natuke Birgitiga ja oi, kuidas Carp mingil hetkel muutus toredaks. Hmm, ükskord juhtus sama SS-ga, kui ma Feyga sammu ajal jutustasin. Äkki selles peitub mingi iva? Et alati tuleb kellegagi midagi samal ajal arutada, kui hobuse selga lähed, muidu keskendud liiga palju loomapiinamisele? :)
Siis natuke üleminekuid - rohkem konkreetsust vaja. Siis mõned peatused, millest esimesed kippusid olema oi kui viltu. Üleüldse oli vasakule olnud täna kõik parem kui paremale, nii et vasakule tegime ka teist traavi vähem. What's up with that? Ma tunnen selgelt, kuidas just vasakule istudes istun viltu ja ei saa mingile biidile pihta. Parem kand ei tõuse nii kergelt üles, kui vasak ja kui ma tahan vaid vasakut jalga allpoole sirutada, siis on lihtsalt füüsiliselt ebamugav või valus. Ja mu parema saapa sääreosa on juba lapitud ja ilmselt varsti jälle auguline, samas kui vasak saabas näeb veel suht ok välja. Nii et vähem on parem? Või et vasak on parem? Või vasak on uus parem? Jeebus küll... :)
Galopiga oli see lugu, et pidin seda edasi sõitma ja tagasi võtma ja esialgu lõppesid need viimased tuttavlikult ühe asjaga - traavi jäämisega. Enne sääred, siis kõik muu. Natuke tohtisin stekki meelde tuletada ja noh, kui Carp natuke rohkem hoogu sisse sai, siis ta enam nii kergelt traavi ei jäänud enam ka. Edasi sõites sama asi - enne sääred ja kui on tunda, et hobune hakkab eest küsima, alles siis võib kätega midagi tegema hakata.
Lõppu pidime tegema jalavahetusi, mis olid taas üks paras *********. No paar tükki õnnestusid, aga vasakule galoppi sõites peksab parem säär ikka segast ja vasakust paremasse vahetada näis täitsa võimatu. Marit arvas, et ma peaks poolistakus proovima seda teha ja ma korraks mõtlesin, et kuidas talle viisakalt öelda, et mul pole udust aimugi, kuidas poolistakus "ümber asetuda".
Ega need jalavahetused enne ei parane, kui ma olen rohkem jaluste peal, arvas ta.
Rohkem poolistakut Carpi seljas?

CD ja hüppetrenn 10.12.2014

No ma ei tea... soojenduse alguses oli mul tunne, et siit ei tule täna head lugu. Kõik näis väga ... tuim olevat ja ma sain ise ka aru, et esimese traavi ajal tonksasin jalgadega rohkem kui vaja oleks pidanud, justkui lootes, et ehk siis CD mõtleb ümber ja hakkab kiiremini reageerima.
Sammus proovisin teha viimases H&R-s olnud harjutusi tunnetuse jaoks, et aru saada, mida tagumised jalad teevad. See lõppes veidi aja pärast sellega, et kummardasin alla, et silmadega veenduda. Muhvigi ei näinud, Carpi suur kõht oli ees. Natuke nägi varjudest maneezi seinal. 
Teise traavi ajal juba natuke andis lootust ja paremale galopp hakkas ka lõpuks tunduma selline, et võib vaikselt hakata küsima enamat. Ma punnisin, hambad ristis, igasuguse traavi jäämise vastu ja kohe utsitasin looma edasi, püüdsin traavi kohe edasi sõita. Sammu jäädes vajume mõlemad kohe kössi ja sellest positsioonist on väga raske tagasi töösse saada.

Soojendushüpete ajal tabas mind taas tõdemus, et mõtlemine ajab pea sassi. Viimastel hüppetrennidel püüan mõelda, et toetun rohkem sellele jalusele, kuhu jalga hobust peale takistust vaja saada on. Süüdistage selles siis jalavahetuste foobiat vms, aga nüüd on see toonud kaasa uue mure - mu jalad vajuvad nii palju rohkem ette ja tulemuseks potsatan ma tagumikuga sadulasse suht järsult ja valel hetkel. Kui treener sellele tähelepanu pööras, siis proovisin üleüldse mitte üritada hobust õigesse jalga "maandada" ja siis oli kõik korras.

Okserile tegi Carp jälle tõrke. No päriselt - mis toimub? Seekord oli stekist küll kasu. Ma ootasin tõrkeid plangu juures, aga väga madinaks ei läinudki.

Parkuur oli selline:

Carpiga (ja ükskõik millise hobusega vist) on kõige mõnusam ikka sõita siis, kui teda peab ikka rohkem tagasi hoidma kui edasi sõitma (tervitused Tõnule) ja kui seda ei juhtu, siis ma kergelt poolistakusse tõusma ei kipu. Sest poolistakus tundub mu säär veel vähem maksejõuline kui muidu.
Ma ei mäletagi, millal me viimati CD-ga poolistakus parkuuri läbisime, niuks.

Plaanipäraselt väikest pööret ümber plangu teha ei julgenud, KK oli täna vallatus tujus ja muudkui mängis oma seljas istuva lapsega põrkepalli ja pukitas, kui mõni suurem hobune veidi lähemalt mööda sõitis. Hindasin minu ja Carpi võimalusi mitte eriti kõrgeks ja otsustasin pigem sõita ümber lattaia. 

7ndale, 8ndale ja 10ndale takistusele oli justkui minu nimi peale kirjutatud, toredad pöörded ja kaks neist veel vasakust jalast, jeiii.

Ma oleks võinud mürki võtta, et peale 6-ndat ei saa Carpi õigesse jalga. Õnneks oli planguni natuke aega, aga see valest jalast jooksmine näib jube ebamugav meile mõlemale, kui on vaja pööre läbi sõita. 

pakkuda tööd liikluskorraldajale

Iga korraga tuttavam tunne. Mõneks minutiks tekkis lausa see tunne, et ma päriselt sain jalad ümber hobuse, olin jaluste peal 100% tasakaalus ja tundsin, kuidas iga pigistuse peale Mildora reageeris. Vähemalt traavis.
Alustasime sellega, et see nurk, mida ta minuga kahes trennis on üritanud vältida ja kust ta Anne ükskord maha poetas, oli endiselt tema jaoks valuline teema. Surusin ja surusin teda iga ringiga lähemale. Kui ta keskendus sellele, mida ma küsisin, siis unustas ta sele hirmsa seina ära. Kui talle jäi aega mõelda, siis hakkas jälle kiirustamine ja kõõritamine pihta.
Kui meie ees püüdis samas nurgas püsti hüpata noor Zoe, siis oli Mildora valmis kohe jälle paanikaga kaasa minema.
Paanikat jätkus ka ülejäänud trenni ajal, liiklus oli parajalt tihe ja aeg-ajalt kaootiline. Kord ukse poolt sõites keeras meile ootamatult ette Markus, kelle tagumik pühkis Mildora nina. Siis oleksime peaaegu mammuti Diamondiga kokku põrganud, kui see otsustas raja peal ümberpöörde teha. Põnevaid hetki oli veel. Ma tundsin ennast nõrganärvilisena, sest mul hakkas tekkima kõhtu mingi sabin. Nagu hirm või nii. Näis väga reaalne seal kellelegi otsa sõita või kellegi alla jääda.
Peale trenni toimuski nagu tellitult tallis anonüümne nõrganärviliste koosolek, kus jagati ellujäämiskogemusi ja patsutati üksteisele õlale, irw :)
Ei, kui tõsiselt rääkida, siis kindlasti on meil Mildoraga olnud paremaid trenne ja paremaid hetki. Galopp sattus ka tiheda liiklusega aega ja mingil hetkel seisimegi Kersti ja tema poniga keset platsi ja nentisime fakti, et hästi ei julge hobust kuskil galoppi tõsta.
Pikad venitamised ei mõju ei mulle ega Mildorale hästi ja peagi õnnestusidki galopitõsted vaid sammust ja natukese aja pärast mitte ka enam sammust. Traav näis kogu aeg liiga laiali ja kui see näis sobilik tõsteks, siis juhtus olema logistiliselt keeruline hetk teha tõstet. Treeneri juhiste abil saime lõpuks ka paar tõste moodi tõstet aikaan ja siis lõpetasime ära.

ahistav koolisõidusadul

Ma pole Minniega mõnda aega sõitnud ja olin päris entusiastlik.
Rolly sadulaga pole ma ka kaua sõitnud, aga täna näis see sadul mind ahistavat. Juba sammus tundsin, et midagi on valesti ja minu sääred, mis peaks alla rippudes olema hobuse külgede vastas, näivad olevat hoopis vales kohas ja seda tugevamat osa säärest saan ainult siis korralikult vastu hobust, kui võtan jalad jalustest ära. Panin jaluste pikkust ühele ja teisele poole, aga midagi ei muutunud. Hullem oli see, et sadula tagakaar tuletas enda olemasolu kogu aeg meelde ja kui ma ta eest püüdsin põgeneda ettepoole, siis vajusin kogu aeg ette.

Vaene väike Minnie.

Ta oli esialgu üllatavalt rahulik, kõike seda arvesse võttes, aga teise traavi ajal tundsin, et ei lähe paremaks. Dziisus, kui õudne! Ma vajun ette, loksun vastu sadula tagakaart, püüan, silmad punnis, hoida kandu all ja kuidagi sääri õigel kohal, aga ei jõua isegi niikaugele, et saaks kuidagiviisi proovida teha algust ratsutamislaadse asjaga. Noh, et sõidad hobust säärega.

Mul on ükskord varemgi selline tunne olnud, väikese Villuga, selle araablasega. Ka temaga ei saanud ma kuidagi jalgu ümber hobuse. Ja need kaldus kummid seal jalustes... what's up with that? Kas ma päriselt sõitsin Rollyga sama sadula ja jalustega? Täna kaotasin jaluseid umbes 10 korda, kuni ma lõpuks viskasin need lihtsalt ära. Ilma näis palju lihtsam see säär vastu hobust saada. 

Püüdsin teha sama, mida eelmistel kordadel - mõnusalt pika ratsmega esialgu traavi, siis vaikselt ja vaikselt hakata küsima midagi. Täna ei õnnestunud seegi. Vahepeal näis, et ma pean need lontivad ratsmed ometigi ära korjama ju ja siis jälle näis Minnie ärrituvat.

Galopitõsted sain esialgu tehtud sammust ja siis ei õnnestunud need enam kuidagi. Rääkimata galopis püsimisest. Looma segadusest andis märku ka see, kuidas ta hakkas mulle pakkuma igasugust koha peal õhku liikumisest, nii traavis kui galopis. Mitu korda juhtus nii, et sain ta galoppi ja püüdsin enda arvates väga-väga hoida allüüri, kuid mõne sammu pärast hakkas galopp koha peal üles põrkama ja vaibus siis sammuks. Või peatuseks. What? 

Marit päästis Minnie piinadest ja sõitis temaga edasi, nii et varsti laperdasid Minni kõrvad mõnusalt kahel pool pead lõdvalt lontides, ta liikus edasi mõnusa rütmi ja hooga ja tõusis galoppi nagu miki. Vabandust, nagu Minnie.
Ma ei hakanud idülli segama ja uuesti talle selga ronima.

Mildora

Täna ei olnud Mildora trenni alguses nii murelik, kui eelmisel korral. Ainuke asi, mis meenutas eelmist korda, oli see, kuidas ta esimese traavi ajal püüdis hirmsasti tagumise lühikese seina juures sissepoole imbuda ja kõõritas väljapoole, et kas seina vahelt hakkab midagi hirmsasti maneeži ronima. See paranes iga ringiga ja olgugi, et ma pidin vahel ennast üliutreeritult sisemise jaluse peale suruma ja pisut liialdama (nagu kord Springstormiga), oli tulemus küll tunda.
Natuke tuttavam tunne on ja ma püüdsin kiiresti saada ennast kuidagi sadulas paika ja fikseeritud. Sellist edasi-tagasi kõikumist enam nii palju ei juhtunud, endal oli kindlam tunne. Allavaatamist tuli küll - see on praegu minu suurim mure.
Esimeses traavis siis mõtlesin, et rütm ja lõdvestus, rütm ja lõdvestus. Mildorale näis see sobivat ja ma tundsin, kuidas mulle lubatakse natuke rohkem ratset kätte. Ta näis täna heas tujus olevat, isegi üleminekute ajal ei tekkinud meil mingeid suuremaid lahkhelisid.
Isegi galopis hakkas ta juba tuttav tunduma ja ma tundsin, et hakkasin natuke tema galopiga kaasa minema ja ei tundunud enam tõka-tõka, nii et esimene reaktsioon ei olnudki poolistakusse ronida :)
Kontakti kohta oli tal küll natuke öelda. Küll oli seda vähe, siis taas jälle olin liiga karmi käega.
Lõpetasime heade nootidega ja hobune näis ka rahul olevat. 

soft diamond

Kui ma täna üle koplinööri astusin ja hakkasin küünile lähenema, hakkas hurmur Diamond mulle vaikselt vastu sammuma.
Kui ma sadulasse astusin, siis oli ta natuke ikka pabinas ja pakkus oma parimat lahendust muredele - kiirustamist. Püüdsin võimalikult pikalt teha pika ratsmega sammu ja tundsin, kuidas ta paar korda pikemalt ohkas ja tundus lõdvestunud.
Selle mammutiga käib kõik kuidagi nii pehmelt ja kergelt, jääb mulje, et ta püüab kogu aeg mõtteid lugeda ja hirmsasti meeldida. Kui ma püüaks sama õrnalt anda märguandeid CD-le, siis ta ilmselt küsiks veel igaks juhuks mitu korda üle, et kas ma ikka mõtlesin seda tõsiselt.
Natuke oli vaja ise rütmi hoida, eriti sel ajal, kui keegi hakkas tegema kuskil maneežinurgas galoppi, sest mammut on tiimimängija ja kui on galopi aeg, siis on galopi aeg. Paar korda õnnestus ka ta pikka traavi ajada, aga siis jällegi tuli sekka üks selline tõste, et ma peaaegu hakkasin huilgama.
Galopp-traav üleminekuid tegime natukene ja siis lõpetasime ära.

Carpe Diem nr .. oh, well, who cares...

Kui ma ainult mäletaks, mida me tegime...  :(

aftekas CD-ga

Carpe Diem oli seda nägu ja tegu, et temas on eilsest veel pisut särtsu sees, ta sai kiiremini soojaks (no tänane soojendus oli ka midagi muud kui eilne) ja oli rohkem tuned in.
Me ei teinudki täna midagi väga erilist, mis ilmselt oli ka hobusele meeltmööda. Kogu aeg trummeldas peas pigem lause "do no harm". No aga kas see pidev hirm hobust ära rikkuda ei hakka lõpuks halvama õppimisprotsessi? Kui kogu aeg peksab kuskil kuklas teadmine, et sõidad hobuseid ühele või teisele poole katki ja valepidi, siis ei taha varsti enam üldse sadulasse tõusta.
Esimeses traavis püüdsin hoida mõistlikku rütmi ja saada ta lihtsalt liikuma. See ei olnud nii raske ülesanne, aga teises traavis tahtis ta kohati toetuda libiseva peale ja ma pidin rohkem selle liikumisega vaeva nägema. Samm-traav üleminekuid tegime, peatusi ka.
Galopis pidin poolistakut harjutama ja kandu allapoole venitama. Mõned korrad vajusime traavi ja saime märkuse, et nii laiali olime. Kui ma valmistasin kõik enne galopitõstet kenasti ette, siis tõusis ta kiiresti ja kenasti, aga nii mõnigi kord venis ta kuidagi naljakalt enne edasi ja siis alles galoppi. Tuleb rohkem teha ettevalmistusi, rohkem võtma galoppi või traavi kokku, enne kui me käiku vahetame.
Selle eest tundus mulle üks peatus väga OK.
Carp näis ka heas tujus olevat ja proovis peaga mu taskust rohkem komme välja hõõruda, tola selline :)

"ei" ja "nope"

Oi oi oi, milline päev. Ma üritasin jälle superwomanit teha. Mitte eriti veenvalt, sest kui ma Britta poest sisse purjetasin, kaks kutsikat kaenlas, siis muigas ta kõigeteadva näoga ja küsis: "üks neist päevadest, jah?"
Jõudsin talli 15 minutit enne trenni algust. Carp õnneks ootas mind küüni ääres näoga, nagu ta oleks seal juba 45 minutit silmi pööritades kella vaadanud.
"Tsikk, mulle meeldib su samm," püüdsin talle komplimenti teha, kui ta mu kõrval talli poole marssis. Samm võis olla reibas ka kergendusest, et täna polnud maapind enam selline uisuväli, nagu mõned päevad tagasi.
Susanna ja Katrin aitasid mul teda kiiresti valmis panna, samal ajal kui Eliise ja Anne tiksusid meile kuklasse, nagu kellad ja nokkisid mind minu saabumisaja tõttu. Platsile me jõudsime ja ainult paar minutit peale 7-t, nii et ma definitely olen kellelegi paki komme võlgu.
Soojendus oli kõike muud kui edukas ja mulle näis kogu aeg, et me ei saavuta temaga kuidagi mingeid kokkuleppeid. Need megatoredad trennid panevad järgnevad mitte-nii-toredad-trennid paistma eriliselt haledatena. Peale seda, kui ma nägin ja tundsin Carpi nii ratsmes, krussis ja nii keerdus kaelaga, õhkõrnalt liikumas.... nothing will be the same again.
Ka esimesed hüpped ei andnud mingit kindlust. See allavaatamine... Ma püüdsin kogu aeg mõelda sellele, et meil oleks enne takistust tihe ja tore galopp. Noh ja siis ma kogu aeg püüan harjutada seda õigele jalusele vajutamist, et me maanduks õigesse jalga, aga mul on kogu aeg tunne, et siis see jalg liigub hirmus palju ettepoole ja kui me siis maandume, olen ma natuke tasakaalust seetõttu väljas.
Vasakusse jalga maanduda on oluliselt raskem. Kaks korda jäi Carp nii pahasti risti, et ma jäin peaaegu merehaigeks. Ma ei oska nii kiiresti seal kuidagi teistmoodi ka reageerida, kui teda kohe kiiresti traavi võttes.
Frustreeriv, kui teisel pool platsi seinad laperdavad, hobune puristab (see on tegelikult tore) ja siis ei kuule sõnagi, mida treener räägib.

Mitte mingi summa eest ei saa mind tänast parkuuri paberile joonistama, irw.
Parkuuris oli kurikuulus plank (me oleme ennegi selle eest kummardusi ja tagasihüppeid teinud, irw). Needless to say, Carpil oli selle kohta arvamus. Ennekõike resoluutne "ei".

See ei tulnud mulle üllatusena, aga see, kui vähe mu säär tegelikult läbirääkimistel mingit väärtust omas, tuli küll. No mis vahet seal on, kuidas ma surun või togin, kui sellest mitte midagi ei muutu. Nii me möödusimegi sellest plangust veel kaks korda.
See viimane ärapööramine oli eriti teistsugune, me liikusime plangu poole, ma olin püüdnud võimalikult kena pöörde teha, et kõik oleks selgelt näha ja planeeritav, et Carp saaks ka aru, et tee läheb ainult otse ja omadega. Kõik oli justnagu paljutõotav ja päris mitu sammu enne planku viskas Carp neli jalga vastu maad - nope, no can do.
Järgmisel korral tundsin endiselt iga rakuga, kuidas hobune kahtleb, aga üle me saime, olgugi, et Carp tegi pisut kaugema hüppe. See selleks, ma olin natuke millekski selliseks valmis ja saime kohe jätkata ka, olgugi, et vasakusse jalga meil maanduda ei õnnestunud ja pidime jälle traavi kaudu jalga vahetama. Kui me siis pidime sinisele (või okserile?!) minema, siis jäin ma toppama, sest sirge pealt lähenedes näis, et seal on Susanna ees. Selleks ajaks, kui lähemale jõudsime, ta otseselt enam ees ei olnud, aga meie hoog oli raugenud.

Ma tundsin, kuidas hobune on igas pöördes ja kogu aeg sääre taga, aga ma lihtsalt ei osanud sellega midagi peale hakata :(

Marit arvas, et tähtede seis polnud täna hüppamiseks soodne. I sure hope so, sest see tähtede seis on vähemalt muutuv väärtus.
Kui Susanna pakkus pärast tallis kommi, tuli mul meelde, et ma pole täna veel hommikust söönud. Varastasin hobustelt mõned leivad ja lippasin koju.

täitsa üksi

Mul lubati täna sõita täitsa üksi Mildoraga. Esialgu olimegi uhkelt üksi ja Mildora ei olnud asjade käiguga eriti rahul. Ennekõike ei tundunud ta olevat rahul tuules laperdavate seintega ja paar korda jõnksatas juba lubavalt, kui selja tagant või külje pealt mingi laks läks ja seinad jälle liikuma hakkasid.
Kui me hakkasime rohkem tegutsema, kadusid jõnksatused ka ära ja peagi tulid maneeži ka Taive ja Beibe, nii et üksindus kadus ka ära.
Well.
Olles sõitnud nii pikalt Carpiga, oli muidugi esimene väljakutse seal seljas kuidagi istuda. Sest Mildora on palju kitsam ja mul hakkavad selle peale sääred kohatutesse kohtadesse liikuma.
Kui sain enam-vähem mingi asendi fikseeritud, siis tegelesin edasi peaga. See tähendab, et pea asendiga. Sellega, et ei vaataks maha, noh.
Selle väikese looma seljas on paremini meeles, et ette ei tohi vajuda. Ilmselt sellepärast, et maa on lähemal ja terendab ette vajumise ja alla vaatamise korral otsekui kutsudes vastu.
Alguses tundus Mildora krampis ja ma tegin rohkem pikema ratsmega asju. Siis punnisin rütmi hoida, et hobune kuskile ei kiirustaks. See polnud ka vist väga raske ülesanne, mulle näis, et sellega saime hakkama.
Galopis kartsin ka, et ta hakkab hirmus kiiresti punuma, aga midagi sellist ei juhtunud. Nagu ka eelmisel korral, tõusis ta galoppi küll, ent vajus kohe jälle traavi. Hmm, järgmise tõste ajal püüdsin olla siis tähelepanelikum oma ettevajumiste, pilgu ja säärte suhtes, aga ikkagi jäi ta traavi. Nõudis väga väga palju säärt, et me galoppi ka jääksime, aga peale esimest kurjemat säärt tiirutasime juba täitsa lõbusalt mööda maneeži galopis ringi.
Sain märkuse käte kohta, mis olid galopitõste ajal kõrgemale tõusnud. 
Päris lõdvestunud ja natuke natuke ratsmes olemist näitas Mildora aga peale galoppi. Siis tundus ta korraks lausa selline krussis ja vuhh-vuhh loom, nagu kord suvel, peale hüppetrenni. Ma siis mõtlesin, et lõpetaks tänaseks ära, kui ta nii tore on.

-15C

Külm on.
No ikka päris külm.
Kui ma trenni läksin, näitas minu auto -15 C. Anne vandus, et hommikul oli olnud -20C.
Brrr.

Carp tuli koplist hea meelega talli. Näis, et ta ka eriti sellest külmast lugu ei pea.

Taas sain Liisilt julgustuse, et kui ma pean midagi juba kaks korda hobuselt küsima, siis on stekiga meeldetuletamise aeg. Lihtsalt lahendused keerulistele probleemidele. See jutt, mis ma siin paar trenni tagasi ajasin, et Carp muudkui sureb välja ja jääb sammu jne, unustage ära.

Esimese traavi lõpuks hobune on soe ja üles ärganud. Kiiremini kui mina, peab mainima.
Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et seda vasakule poole imelikku liikumist peale suunamuutust on vähem ja vahel enam ei tunne üldse?

Galopis kasutasin võimalust rohkem poolistakus sõita. Rohkem tuleb kannast ennast vetruda lasta. Carp näis täna jälle palju toredam ja puristas mõnuga galopi ajal. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi kolmeaasalise serpentiini peal. Natuke palju lasin tal välja vajuda enne ja peale galopitõsteid, see nõudis natuke parandamist.

Lõikasin tädi CD saba, mis näis hakkavat talle jalgu jääma, lakkisime küüned ja keerasime krihvid alla. Loodetavasti tal nüüd kergem lumes ringi trallida. Õue läks ta küll raske ohke ja sellise näoga, et pigem tahaks kaissu.

võlukepike

Liisi tegi tähelepaneku, et ma küsin ühte asja lubamatult mitu korda ja julgustas mind stekiga väikest meeldetuletust andma, kui minu märguande peale Carp mitte kuidagi ei reageeri. Mõju oli sellel rohkem kui rubla eest ja ma võisin täna kiidelda, et kui esimese traavi lõpuks oli hobune juba "ärganud", siis teises traavis enam ärasuremist ei toimunud ja galopist traavi (või sammu) vajumist oli juba oluliselt vähem kui eelmistes trennides.

Voldi peal tegime korralikult üleminekuid, traavist sammu (treener rõhutas, et samme ei tohi olla liiga palju, 5 sammu on juba liiga palju) ning ka see mõjus Carpile väga värskendavalt.
Natuke liiga palju tahan hobuse kaela painutada :(

Maneež oli täna popp koht, pisikeste laste vahel kohta leida oli keeruline ning nii me Eliise ja Silvesteriga tiirutasime voldil Liisi ümber ja lõpetasime suht kiiresti ka trenni ära, et mitte kellelegi ette jääda.

CD raskemaks sõitmine

Alustasime sellest, et tegelesime juba sammus kontrollimisega, kuidas hobune vastab ja see näis Carpile väga meeldivat, kohe muutus ta nii tähelepanelikuks ja näis keskendunud. Esimese traavi alguses oli ka veel väga väga tore tunne, aga edaspidi läks muudkui raskemaks ja raskemaks. Nii ülekantud kui otseses mõttes. Hobuse seljast maha tulles näis, nagu oleksin ise need ringid jooksnud.
Hobust peaks "kergemaks sõitma", aga meie viimased trennid Carpiga näivat olevat just vastupidised. Vähemalt alates galopist. Need traavi ja sammuvajumised ja ebapiisav säär. See libisev, mis täna näppude vahel oli, näis olevat ainuke, mis täna mingit efekti omas ja ma ei tea, mispidi ta ilma selleta oleks jooksnud.
Not good.

Carpe Diem nr 86

No tegelikult ei ole ainult nii, et kui hobune soojaks saab, siis ta vastab paremini. Natuke on ikka selles ka asi, et kui mina soojaks saan, siis koordineerin oma jäsemeid oluliselt paremini :D
Soojenduse tegime vähe suuremas liikluses kui eelmistel päevadel ja pigem raja peal kui volte mööda. Natuke oli vist tunda ka, päris selliseks täitsa toredaks ja pehmeks Carp ei muutunud. Samas võib rõõmu tunda selle üle, et väljasuremist oli oluliselt vähem, kui eelmistel päevadel. 
Hüppasime väga huvitavat asja. Piki keskliini oli pandud kolm ristikest ja need olid siis serpentiiniks, kust tuli ühest ja teisest jalast üle tulla.
Kuna jalavahetus selle lühikese maa jooksul, mis ühest takistusest teiseni jääb, näis nagu väike õudusunenägu, siis ma püüdsin nii väga maanduda õigesse jalga, et ei peaks üldse mingite jalavahetuste peale mõtlema. Paremale poole see juhtus tihedamini kui vasakule poole. Carp pole ka muidugi eile sündinud ja tegi omalt poolt taas kõik võimaliku. Fuih, paar korda jooksime risti ka. Ebameeldiv tunne...
Kui ma püüan ühele või teisele jalusele rohkem toetuda, siis tõstan ennast ka sadulast rohkem kõrgemale. See toob uued probleemid.

Saime veel ühe korra tulla mõlemast jalast ja ma püüdsin mitte niiväga palju enam kõrgemale tõusta ja samal ajal mitte alla vaadata. Carp oli muidugi juba selleks ajaks nii itsi täis, et pärast temaga rahulikku traavi teha oli väike väljakutse :)
Cute.

I am running out of headlines for the lessons with CD soon :)

"Kes ei tööta, see ei söö", tuiskas Carp tallist trenni. Ok, tuiskamine on liiga vänge sõna selle kohta, kuidas ta libeda jää peal maneeži poole ukerdas, aga mulle jäi mulje, et ta ei jõua ära oodata, millal saaks platsile.
Maneežis olid vaid Fey ja üks nooruke ruun, kes oli mures iga laperdava seina pärast. Feyl on roppumoodi närvi.
Carp võpatas vist ühe korra ja mitte laperdava seina, vaid laperdava noore ruuna pärast, kes meie poole hakkas tagurdama. Siis sai tal sellest villand ja me käisime mõned ringid sammu. Samal moel nagu eile, võimalikult lõdvalt, samas püüdsin jälgida rütmi ja seda, et ikka mingisugune impulss oleks ka olemas.
Esimest traavi alustasin ühe jupi võrra pikemate ratsmetega kui tavaliselt, jälle otsisin rütmi (mida on sirge peal palju kergem teha, kui pööretel või nurkades). Carp jälle omakorda rääkis mulle, et rütm lubab tal nii palju kergemini lõdvestuda. Niipea, kui me nurkades või pööretes sattusime laiali, siis läks Carp jälle kuidagi kangemaks. Midagi hullu ei olnud. Või noh, kuni teise traavini.
Rääkides sellest vastamisest... No ei tule alati välja ja hobune on ka rohkem seda meelt, et tee korralikult või "talk to the hand". Mul ronivad kannad märkamatult üles ja siis ma kuulen jälle hobuse poolt seda viimast lauset. Siis lasi Marit mul panna sääred vähe kiiremini ja tugevamini vastu, aga kannad hoida ikkagi korralikult all ja mitte (!!!) vaadata alla. Reageering polnud küll selline, nagu rocketwoman Carpe Diem oma eredamatel hetkel on pakkunud, aga see oli vähemalt selge reageering. Nii et näib, et Carpil on oma agenda minu õpetamiseks. Nüüd on aeg niikaugel, et sellest allavaatamisest peab ükskõik, mis valemiga lahti saama (ma tegelikult alles mõtlen mingit valemit välja, sest lihtsalt teadmisest, kuidas see kõik märguanded ja impulsi liikuda ära tapab, ei piisa. Ma olen ju ennegi hobustelt seda loengut kuulnud ja treeneri(te)lt ka. Ma lihtsalt ei pane ise tähele, kui mu lõug jälle alla vajub).
Paremale galopp oli jälle päeva toredaim osa, vaikselt, aga tasapisi läks see paremaks, vahepeal näis "hüpet" toredasti olevat ja juhitavus ja tempo muutused näisid nii lihtsad. Lihtsalt küsi ja sulle antakse.
Galopp vasakule? Loe eelmisi sissekandeid, kõik endiselt sama. Kui ma kurtsin eile, et Carp näib olevat seda nägu, et galopis vasakule poole liikudes võibki jääda traavi või sammu ja polegi vaja pingutada, siis treener nentis täna sama.
Pärast tegime natuke minu palvel jalavahetusi. Kogu suve trummeldas peas iga Carpe Diemiga sõidetud trenni ajal, et rohkem galoppi enda alla, rohkem kokku, ei tohi laiali lasta. No nüüd ei pidavat see enam nii suur probleem olema. Galopitõstetest õnnestusid rohkem need, mille puhul ma nägin rohkem vaeva selleks, et meil oleks vähe rohkem seda galoppi.
Paremast vasakusse vahetades avastasin, et välimist säärt kasutan vähem ja sisemist selle eest tonksan vastu looma külge. Vasakust paremasse ei tulnud esialgu üldse välja, hiljem hakkas looma ja pidin korra stekiga õrnalt vastu külge panema ning sealt tuli ka see vahetus.

krussis kaelaga Carpe Diem

Alustasime mõnusalt pika ratsmega, ma korjasin jalad jalustest välja ja nautisin sooja fliistekki oma põlvede peal. Kahju, et nii ei saa terve trenn sõita. Sest väljas oli brrr, kui külm...
Siis pika ratsmega edasi, esialgu tegime rohkem tööd sammu pikendamiseks ja lühendamiseks. Mul tuli enne igasuguseid üleminekuid kontrollida, et samm oleks paras, põhimõtteliselt oli tunne, nagu enne igat üleminekut oleks vaja teha väike poolpeatus. Mõned korrad õnnestus väga hästi.
Läks imevähe aega ja Carp oli õnnestunult ja näis, et ka õnnelikult ratsmes. Treener nentis, et sellist lõdvestunud kaela pole ta Carpil tükk aega näinud. Ma ei teadnudki, et see tal niimoodi paindub :P
Kätel oli ka kuidagi nii nii kerge ja hea, igasugu vihjeid sai teha nii vaikselt ja tundlikult. Ma siis proovisin midagi uut - kui kõndisime keskliini peal sammu, siis lasin ratsmed täiesti täiesti pikaks ja ... vau, midagi ei muutunud, Carp kõndis ikka sama sammu, sama kaela ja sama seljaga edasi.
Soojendusgaloppidega ikka sama asi - paremale võime nõrkemiseni teha, vasakule jääme traavi, ma logisen seal seljas, ei saa sääri õigesse kohta ja loksun korralikult.
Pidime tulema traavis, keerama korralikult risti üle platsi ja X-s tõstma hobuse teise jalga galoppi. Mõttes lahkasin ülesande jälle juppideks ja saime hakkama.
Ainult üks asi teeb ikka muret. Carp võib olla küll muidu viimasel ajal eriliselt lahkes tujus (kas hambaarstid mõjuvad mõnele nii?), aga sellest jamast, mis meil galopi ajal toimub (jääme traavi, jääme sammu, ratsanik otsib jälle oma kohta sadulas) on tal tekkinud arusaam, et kui ratsanikul ei tule välja, siis enam pole üldse vaja liikuda.

Carpe Diem ja tema preview

Esimene osa trennist oli endiselt suhteliselt uimane, aga ma lootsin, et nagu eile (ja mitmetel-kümnetel kordadel varem), paraneb ka täna pilt oluliselt peale galoppi.
Galopi ajaks oli tõepoolest kõik natuke toredam, Carp oli soojenenud ja peale mõnda galopiringi ühele ja teisele poole püüdsin sirge peal edasi sõita ja ka väike äratus toimis 100%. Ja ta näis kuidagi kergem ja pehmem kui varem. Ja hetketi täitsa täitsa ratsmes ja rullis ja ümar. Ta teeb seda täitsa ise ja ei lase minust ennast eriti segada - ma kahtlustan, et ta kasutab mind kui täiskasvanud inimest lihtsalt vahel ära, et endale tekitada ratsutamise tunnet :)
Nii mõnus tunne on nendel hetkedel seal seljas olla. Esiteks - kõik toimib ainult mõtte peale ja istuda on nii mugav. Nii lihtne on paigal olla. Carp nagu annaks väikese preview sellest, mis tunne võib olla asju päriselt teha.
Note to myself: enne, kui siis teha galopist traavile üleminek, tuleb muretseda selle eest, et galopp oleks ka lühem ja hobune ei vajuks laiali.
Rääkides vajumisest - me vajume kogu aeg galopist traavi. Paremale mitte isegi nii hullult, aga vasakule küll. Ja see hakkab juba muutuma mingiks normiks, Carp ohkab ja vantsib inertsist mõned traavisammud. Kui ma siis väga resoluutselt säärtega vastu külge ei pane, siis jääb sammu.
Kuna ma loodan alati sellele, et kui tädi CD üles soojeneb, siis on ka kõik juhtimisnupud ära õlitatud ja kergetest märguannetest piisab, siis ma ei julge eriti temaga stekki kasutada.
Aga viimased 3-4 trenni ei ole enam sellised olnud. Ka trenni lõpupoole olen rohkem ja rohkem mures, et vastamine on jube aeglane ja ma pean hullult kõvasti kõike küsima, enne kui see juhtub. Lõpuks muidugi juhtub, aga väljasuremist on palju. Liiga palju IMHO.
Galopis harjutasin jälle poolistakut. Oi, kui palju lihtsam on seda teha Carpi seljas, kelle seljas istudes on mul juba mingi lihasmälu olemas või lihtsalt tuttav tunne. CD ja SS pole üldse sarnased...
Mida kiiremini me kihutame, seda rohkem lähevad mu küünarnukid laiali. Noh, mul on millegipärast selline tunne, et siis on käed liikuvamad ja väiksem on tõenäosus, et ma hobusele kuidagi suu peale jään. Igal juhul saime selle kohta meeldetuletuse, et tegelikult nii ei tohi küünarnukke laiali visata.
Nüüd on taas see faas, kus ma meenutan kogu aeg endale, et kannad rohkem allapoole.
Basic on ikka basic. 

***

Õhtul tehti noorukitele vabahüpped :)

ühed jalavahetused

Tädi CD tundus täna esialgu taas nii tuim ja uimane. See pani mind üksjagu seljas rohkem võimlema. Alati on dilemma, et kui ta esialgu säärest absoluutselt välja ei tee, kas ma siis tegelikult peaksin kohe steki kätte võtma? Mul on seda peaaegu võimatu teha, kui ma tegelikult tean, et kui ta on soojenenud (aeglaselt, aga kindlalt), siis reageerib ta enamasti kõigele ja kohe, ole ainult mees ja oska küsida. Nii ma siis ootasingi ja teise traavi ajaks oli juba palju parem.
Soojendusgalopi ajal tundsin, et tagumiku taha hakkas tekkima mingi mootor, Carp hakkas selgelt tundma jooksmisrõõmu. Vahepeal küll tekkis ka mingeid traavijäämisi (mida ma ei tohiks endale tegelikult üldse lubada), aga ma ei olnud enda peale väga kuri. Sama lugu - kui Carp soe on, siis laheneb ka see probleem.
Nii et lõpp läks jälle toredamaks.
Tulime paremast jalast galoppi ja ees sattus olema paras ports igasuguseid lapsi ja hobuseid ja diagonaal avanes meie ees nagu vähe heledama valgusvihu sees ja ... kõik näis nii toredasti klappivat, et võiks proovida .. jalga vahetada.
Jess! Carp näis olevat sama meelt ja kõik toimus nii kergelt ja lihtsalt, nagu me muud oma ühistes trennides ei teekski! Hurraa!
Teisele poole ei olnud alguses päris sama lugu, natuke loogiline ka - vasakule poole ei suuda ma ka galoppi eriti kvaliteetseks sõita. Ma siis võtsin aega, püüdsin nii ette valmistuda kui võimalik, palusin Taivel ka igaks juhuks vaadata ja ... wiiii! See polnud nii sujuv ja läbi õhu, kui teisele poole, ma tundsin, kuidas Carp pidi oma jalgu all sättima ja sammu kalkuleerima. Taive ütles, et mul oli olnud liiga vähe säärt tagumiste jalgade jaoks, aga muidu oli olnud OK.

***
Tüdrukud tallist olid teinud mulle sünnipäeva puhul väga laheda üllatuse - aardejahi. Ma olin nii liigutatud ja nii õnnelik, aitäh teile! :)

poolistak ja poolistak ja poolistak

And we meet again, Springsu :)
Mära oli peale eilselt veidi leebunud ja näis mind paremini taluvat.
Saime juhised sammus rahulikult mööda maneezi ringi kõndida ja mina sain korraldused eest mitte midagi kiskuda. Nii me tiirutasime kaheksaid ja lobisesime Feyga. Ma püüdsin mitte lasta ratsmeid eriti lontima, pigem harjutasin seda, et kogu aeg oleks ühtlane kontakt ja ühel hetkel näis Springsu mulle kuidagi kahtlaselt ... ratsmes? Hirmus toredasti kõndis sammu ka.
Teises traavis pidin tegema poolistakut. Ainult poolistakut. Traavis on see minu meelest kordades keerulisem kui galopis ja nii ka täna. No nii keeruline on seal seljas nii olla, et sadula vastu ei puutu. Rääkimata sellest, et poolistakus hobuse juhtimine, sääre vastupanemine, et allüür (ja rütm) säiliks, õigel ajal diagonaalile keeramine ja nurkade läbi sõitmine näib veel raketiteadusena. Täna küll ei pidanud neile õnneks nii väga tähelepanu pöörama.
Springsu oli selle eest õnneks väga nõus mööda rada tiksuma. Kui püüdsin vahepeal rohkem säärt vastu panna, siis selle peale kukkusin jälle sadulasse. Ja mina arvasin, et täisistak on minu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Häh.
Kogu aeg kannad rohkem alla, kogu aeg sääred rohkem ümber hobuse. Mulle näib juba mitmendat korda, et kui ma üritan saada päriselt sääred ümber hobuse, keeravad mu varbad korralikult väljapoole.
Noh ja siis on tore see, et neid spontaanseid jalavahetusi galopis väga valedel kohtadel ei tulnud enam niipalju ette. 
Proovime edasi :)

palju põnevaid hetki Springstormiga

Kolmapäev on hüppepäev.
Tahvlil on mu nime taga SS.
Päriselt? :P

Enne ei saa hõisata, kui näen reaalselt meile takistust lähenemas.
Enne seda võib veel igasugust jama ette tulla.

Springstorm ei olnud täna minuga nii leplik kui eelmisel korral. Juba esimeses traavis visati mõnevõrra pead kergelt üles ja alla. Ma püüdsin vihjest aru saada ja rohkem teda säärega edasi sõita ja hoida käed nii all ja nii paigal, kui võimalik. Noh, seda muidugi ka, et ratsmekontakt peaks olema palju ühtlasem. Treener mainis selle ka ära, mitu korda käis ratse ikka lontimas ära.

Paremale näis täna lihtsam sõita. Umm.. What's up with that?!

Selle peaga vehkimise peale olin natuke norus küll, aga ma mõtlesin, et kui ma sellele tähelepanu ei pööra ja punnin edasi, ehk mära leebub. Samal ajal otsisin kogu aeg seda tunnet, kuidas jalgadega hobuse kõhu alt kinni võtta ja olla tal korralikult ümber. Iga kord, kui see õnnestus, siis vastas Springsu sellele kergendusohkega ja liikus stabiilsemalt ja sujuvamalt. See hetk, kui ta sääre taha jääb, viib minu sujuvuse kohe paigast ja mu tasakaal kaob ära, enne, kui ma taas ennast tahapoole sirutan, et sääred õigesse kohta tagasi saada ja siis uus märguanne anda. On, mida harjutada.

Springsu teeb kõik varem kuuldud õpetused suht otsekoheselt puust ja punaseks. Näiteks, et kui vaatad maha, siis jääb hobune kohe sääre taha. Ma kuulsin seda täna sellelt hobuselt vähemalt 10 korda. Iga kord kergelt tänitava häälega.

Ma ei mäleta, kas ma olen varem temaga stekki käes hoidnud, aga täna sain selle kuskil keset galopitõsteid sõrmede vahele. Noh, tõsted tõsteteks, aga vasakule poole võis väljaspoolt pilt välja näha nii, et Springsu otsustab lihtsalt teha ümberpöörde enne nurka jõudmist. Või sirge peal välja surra.
Ei ole tegelikult naljakas.

Kui ma siis otsustasin ühel hetkel, kui ma tundsin, et hobune sureb välja minu sääre pingutustest hoolimata, kasutada mu kätte usaldatud stekki, pidi mära solvumisest infarkti saama. Sealt tuli pukke ja mingeid hüppeid ja veel mõnda aega oli tunda, et Springsu plaanib kõikidele amatööridele, kes tema selga julgevad ronida (ja veel stekiga!), tule otsa panna.

Ok, ok, pai Springsu, proovime veel?

Saime galopid tehtud, olgugi, et mõned illegaalsed traavijäämised sattusid ka sekka. Ponid hakkasid maneeži keskele ilmunud takistust hüppama ja mina püüdsin Springsuga jälle sõbraks saada.

Ja siis ütles treener, et nüüd tulevad hobused! Kuna peale Anne ja Minnie, kes olid trenni lõpetanud, olid "hobuseid" esindamas vaid Springsu ja Ellips, siis ... wiii!

Vara rõõmustada, takistuse ees oli maas väike latt. Süütu väljanägemisega, aga mõjub mulle alati millegipärast väga segadusttekitavalt. Ma olin esialgu rohkem mures pöörete kui hüppe pärast, aga pärast tuli välja, et asjata. Seekord valmistasid hüpped palju rohkem hämmingut. No muidugi, mina hobusele uus ja tema mulle uus, aga ikkagi. Ma olin esialgu jube ettevaatlik tema kokkuvõtmisega. Ka Carpiga hüpates on vaja impulssi, mitte kiirust, aga see tunne, et kuidas seda just selle tänase hobusega teha, mille peale ta jääb traavi või kui kerge/raske on talle suu peale jääda, polnud veel kohale jõudnud.

Järgmine kord oli galopp takistusele lähenedes vist pisut parem. See valiklatt ikka häiris mind seal ees, aga see ühtlasi ka distsiplineeris. Tuli meelde üks 4-aastane mära, kes armastab üle loendamatute lattide 4-6-meetriseid kaugushüppeid teha. Kui see pole midagi, mis õpetab sind suure hirmuga galopp tihedana hoidma, siis ei tee seda enam miski, irw.

Kui ma õigesti mäletan, maandus Springsu iga kord vasakusse jalga ja ma juba hakkasin mõttes kergelt muretsema. Kui ma siis järgmisel korral püüdsin rohkem paremale toetuda, oli vasak säär täiesti mõttetu seal külje peal.

Sellest hoolimata, et hobune näis nii uus ja harjumatu, oli ikkagi väga hea tunne sealt latist üle tulla. Springsu võib must arvata, mida tahab, tema on minu meelest täitsa lahe tsikk.

väike vapper rong CD

Esimese traavi tegime ilma treenerita.
See oli tegelikult parem, kui ootasin, Carp muidugi puhkis nagu väike vapper rong, aga tema pühendumine ja innukus oli inspireeriv. Kui tema nii väga pingutab, siis ma ei saa ka alla jääda.
Teises traavis oli meil selline harjutus, kus pidime sõitma traavis keskliini pidi, võtma vahepeal mõneks meetriks sammu, siis uuesti traavi ja niimoodi kaheksaid.
Vasakule poole oli taas seda palju keerulisem teha. Vänderdasime ühele või teisele poole ja no ei saanud ukseni välja sõidetud, tee mis teed.
Soojendusgalopp - paremale muusika, tundus täitsa tore. Sääred näisid õigete kohtade peal ja kõik näis olevat rütmis, Carp vastas ka pisikesele pigistusele selgelt. Vasakule poole ei olnud üldse sama lugu - tundsin igas pöördes, kuidas vajume sisse. Lükkasin sisemise (vasaku) jalaga. Muhvigi. Tonksasin. Nope, ei midagi. Kontrollisin, et ega ma kuidagi risti tal ei istu. Vist mitte. Püüdsin siis väga kõvasti jalaga vastu külge panna - selle peale hakkas Carp hoogu juurde võtma ja vajus kohutavalt laiali. Duh.
Stekk oli vasakus käes ja kasutasin seda ka korra, aga selle peale ei muutunud midagi, nii et ma rohkem seda väga ei kasutanud.
Galopis tegime sama harjutust, mida traavis, ainult et jalavahetus käis läbi traavi.
Nii mõnigi kord juhtus jälle nii, et kui oli aeg vasakule poole hobune galoppi tõsta, siis ejuhtus igasuguseid muid asju. No näiteks, kui ma hakkasin suruma ettevalmistavalt vasakule jalusele, hakkas Carp selle peale juba vasakule keerama. Kui ma siis tõste tegin, siis olime loomulikult väga kaugel sellest kohast, kus me tegelikult oleksime pidanud selle pöörde tegema. Me lihtsalt niii kohutavalt vajume vasakule õlaga sisse.
Kui ma sõidan paremale galoppi, siis näib see hetk, millal säär pigistab, nii loomulik ja loogiline. See käib kõik kuidagi galopirütmi pealt ja ma ei pea sellele isegi mõtlema. Vasakule poole sõites vänderdan ma sadulas sel määral, et saan ise valida, millist rütmi tonksida, kas siis, kui hobune tõukab tagumiste jalgadega või on just esimeste peale toetumas. How weird is that?

SS

Üle pika aja jälle selline trenn, kus tundus natuke midagi ka välja tulevat. Kui nii külm poleks olnud, oleksin ilmselt taas autos kõva häälega laulda röökinud, aga sellel temperatuuril on see kohatu. Meil on minu kergesti kaduva häälega vanast ajast kokkulepe. 
Nukker tõsiasi on see, et alati ei sõltu kõik su punnitustest. Mõni päev püüad niiväga teha kõike õigesti ja ei tule ikkagi midagi välja. Nagu see kord, kui tahtsin kahe jalaga sisemisel jalusel hüppama hakata, et õigetpidi painet välja sõita. Tee või tina, ei õnnestu.
Ja siis on sellised päevad, kus enda arvates ei pingutagi eriti ja ometigi kõik justnagu toimib.
No kõik ei toimi muidugi ligilähedaseltki perfektselt, ent täna tundsin palju rõõmu sellest, kui Springstorm ei olnud paremale sõites nina väljapoole, vaid isegi kohati näis õigetpidi kaardus olevat. Või kui ta liikus. Või kui meie galopitõsted õnnestusid. Peaaegu kõik. Piduuuuu!
Ja kui me läksime galoppi, noogutasin mõttes Jevgenia sõnade peale - nii nii mugav.
Me tegime läbi traavi jalavahetusi ja ta jagas peale esimest kohe ära, et ahaa, ma tean, kuidas see käib ja püüdis kõigest jõust minust ette jõuda. Esialgu piisas sellest, et traavile mõeldes ma surusin vähe rohkem jalustele, selle peale tuli elegantne jalavahetus.
Ma sain siis aru küll, et pole vaja kuskile teisele korrusele ronima hakata ja siis proovisin istuda sadulas samal moel edasi, nagu enne, lihtsalt võtta traavi ainult kõhulihastega. Mitte jaluste peale püsti tõustes.
Ja toimis. Vasakule poole saime lausa kiita. Jeee.
Hahaa, teises traavis olin ma olnud väga tahapoole vajunud ja mu puusad olid hakanud oma elu elama. Midagi oli teistmoodi, ma püüdsin saavutada mingit tuge selle vastu, kui hobune eest hetketi raskemaks muutus, sest ma sain ikka mitu korda märkuse selle eest, et ma lasen igal võimalikul hetkel talle ratset järele.
Ja siis teise äärmusse - kuskil galopitõstete vahepeal jälle sain märkuse Springstormilt selle eest, et ma olin liiga kadedalt ratsmeid enda poole tõmmanud. What a bitch. 
Lõpetasime väga sõbralikult ja mul oli kohe väga väga hea tunne.

puhin ja puristamine

See hobune andvat mulle mu vead kergemini andeks ja talle meeldivat minuga sõita. Talle täna koplis otsa vaadates oleksin võinud vanduda, et see eelmine lause on huge overstatement. Esiteks vaatas ta mind selle näoga, et kus Sa, kaabakas, oled olnud kõik need aastad, siis tõstis pea kõrgele, et meie kasvuvahet rõhutada ja tuli ära äärmiselt ebakindla sammuga.

Esimese traavi ajal kõlas puhinat, mida olen tõlgendanud viimased aasta-pool pingutuspuhinana, aga mis polevat seda mitte. Hmm. Õnneks asendus see puhin mingi aja pärast teiste häältega, kui Carp hakkas mõnusasti puristama (nii kõvasti, et üle selle oli treeneri juttu võimatu kuulda).

See oli esimene trenn, kus ma ei saanud pead muudest mõtetest tühjaks. Tavaliselt on trennid olnud stricktly my time. Seekord käisid igasugused segavad mõtted sellest nädalast peas. CD ei tundunud pahandavat, äkki ta tõesti on andestava loomuga?

Mul on karvane tunne, et kõik läheks kiiremini, kui iga kord oleks mingi marker, mis märgib ära õige istaku, õige üldpildi, lõdvestatuse, käte asendi jne jne. Ma olen siiani ootanud seda hobuselt - noh, peaks ju olema nii, et kui teed kõike õigesti, siis hobune lõdvestub, läheb "alla ja ümaraks", hakkab kõrvadega loperdama, töötab läbi selja, jne jne, aga see karvane tunne ütleb, et selle peale ei saa alati loota.

Mõnikord ütleb treener, et nüüd on kõik hästi ja õigesti, aga ma muutust hobuses ei tunne. Või tuleb muutus selleks ajaks, kui Sa oled juba midagi jõudnud muuta. Hobune ei ütle samal sekundil, et kuule, sa panid sellega nüüd küll täppi ja isver, kui õiges kohas su sääred on. Hobune vahel ütleb hoolimata kõigest, et käi jala.

Seda on ka juhtunud, et endale näib, et mingi klikk käis, kuidagi hea on sõita, hobune näib nii tore ja siis tuleb keegi ütlema, et lõpetage see pornograafia seal ära ja vaata kus Su käed on! No OK, mitte päris nende sõnadega. Aga mõte jääb samaks.

Nii et hobuse peale loota selles küsimuses alati ei saa.

Mõtlemine on üldse over-rated.

Tümpa & me

Jätkasime spagaathobuste teemal. Laki on kindlasti kõige parem näide, tema seljas tegin eile sammugi pikemalt, et lihased jõuaks enne kergendama hakkamist pisut venida ja harjuda. Domingo ei tundu nii lai, aga tema sadul näib üüratult lai venitusvahend. Diamondi seljas näivad ka jalad spagaadis olevat, ent tema selg on kuidagi palju mugavam. Lausa nii mugav, et allakirjutanu julges mõnekümned meetrid üle pika aja täisistakut proovida.
Koplist tuli Diamond ära hea meelega, ent kui me olime platsi ääre juures ja ma tahtsin talle selga ronida, siis astus ta kavala näoga mitu korda eest ära.
Kui ma toetasin stekiotsa teisele poole, tema puusa poole, siis ehmatas ta sellest ära, tegi ühe auringi ja seisis peale seda nagu post. Ronisin selga ja tutiplutitasin, et õrna hingega härra midagi südamesse ei võtaks.
Ei võtnud, oli täna palju rahulikum, kui eelmine kord, kui temaga sõitsin. Galopist traavi jäädes näis, et kihutab inertsist edasi, aga ei midagi paanilist.
Ülejäänu oli nagu ikka - natuke traavi, sammupaus, siis jälle traavi, sammupaus. Siis tümpa-tümpa galoppi ja siis sammupaus. Galopist üleminekud traavi olid alguses väljakutseks, aga pärast, kui ma natuke jälle selle hobuse "stiiliga" harjusin, läks tunne paremaks.
Positiivne üllatus oli see, et ühel hetkel sammus oli härra rullis ja ratsmes. See tähendab siis, et härra Diamond. Täitsa ratsmes. Sellise krussis-krussis kaelaga, pea all, mis paneb mõtlema, et mis hetkest hakkab rollkur? Kui ta seljas on ka muidu istuda nagu vanajumala selja taga, siis sel hetkel oli tunne nagu lendava vaiba peal. Väga imelik. Ma püüdsin talle mitte oma üllatust väga välja näidata ja tegime lõppu veel treeneri loal mõned traavipikendused. Paar korda tundusid need pikenduste moodi, üks kord oli sulaselge kiirustamine. Viimane oli rohkem pikendus ja lugesime tunni lõppenuks.

poolik hüppetrenn

Treeneril olid omad plaanid ja ta ütles, et keskendume lihtsatele eesmärkidele. Kui on allüüriks traav, siis selle peale mõtlemegi, ei ole vaja punnitada painete, nurkade läbisõitmise või muu sellise peale. Simple as that.

Esimesed traavid olid väga toredad ja Laki näis nii mõnusalt liikuvat, et ma olin jälle täitsa vaimustuses. No seda on ennegi juhtunud. Lugesin just läbi oma postitused eelmiste trennide kohta Lakiga ja peaaegu kõik kirjeldused algasid linnulaulu ja muusikaga, kui me traavi tegime ja lõppesid kakofooniaga, kui me galopini jõudsime. Erinev salm, sama refrään.

Minu poolt algatatud galopitõsteid sain nautida ainult esimeste soojendusgalopi ringide ajal. Edaspidi olid need rohkem Laki rida, mina tundsin ennast sadulas täieliku turistina. Vasakusse jalga olid tõsted hirmutavamad kui paremasse. Sisemisest säärest polnud eriti palju abi, ka siis mitte, kui see muudkui tonksas ja tonksas ja tonksas vastu külge.

Esimesed hüpped olid ka imelikud. Tulime esialgu vasakust pisikest risti voldi pealt. Siis paremast. Siis mingi aja pärast oli vaja tulla rida. Seal oli mu esimene instinkt hoida sääred pidevas töös - meenutades Mildorat ja Carpi viimastel hüppetrennidel. Vale vastus. Säärt oli vaja hoida, mitte enne takistust edasi sõita. Järgmise raundi puhul püüdsin lihtsalt hoida säärt peal ja mitte sellega eriti palju vastu vaese Laki külge taguda, aga siis vajusime traavi.
Mul oli tunne, et kõik on peas segamini - ma ei saa enam aru, mis hobusega mida on vaja teha. Seda polekski vaja tegelikult mäletada. Seda oleks vaja tunnetada.

See on õõvastav tunne, kui ma saan aru, et ma ei suuda hoida teda sisse vajumast, et me lähenemegi takistusele valest nurgast, diagonaalis, kreenis ja kindlasti mitte kahe ratsme ja sääre vahel. Ja punnitan, mis ma punnitan, paremaks ei lähe. 

Ma ei uskunud, et tuleb selline trenn, millal ma vabatahtlikult loobun edasi hüppamisest, aga inimene õpib kogu elu. Kuskil keset esimesi hüppeid rea vahel tundsin, et see pole enam tore. Need segased pöörded või valest jalast kurvide võtmine olid piisavalt õudsed, ent ma tundsin, et ma hakkan valama oma frustratsiooni hobuse peal välja ja tema (kes, muide, tegi alles suvel suure platsi peal imelise kergusega jalavahetusi, et te teaksite) polnud ju süüdi.

Nüüd mõtlen rakendispordi peale.

Üksi Mildoraga

Suurte laiade selgade vahele üks vähe kiitsakam Mildora.
Ja täitsa üksi.
Noh, Fey ja Taive olid ka hobustega maneežis, aga põhimõtteliselt ikkagi üksi.
Mildora näis esialgu olevat murelik. Natuke pabinas ja kogu aeg tahtis hirmsasti kuskile punuma pista, sest ma ilmselt näisin talle altpoolt vaadates hirmus.
Peale Carpi (kes, tõsi küll, on viimasel ajal alla võtnud ja ma saan juba ühe käega tal sadulavöö kinni) ja Domingot, kelle seljas tunnen samuti, kuidas reielihased venivad, oli Mildora seljas nii kummaline olla. Nii kitsas. Mu kannad oleks üksteist sügada saanud, kui nad oleks tahtnud.
Noh, ja sellepärast läks ka aega, et ennast seal seljas kuidagi vähe rohkem tasakaalus tunda. Näisin endale kogu aeg liiga ees olevat. Ja sääri ei saanud mingisse asendisse "lukku panna"
Natukese aja pärast läks paremaks. Birgit vahepeal kommenteeris ja Taive ütles ka mõned soovitused. Tegin teises traavis natuke sääre eest astumise moodi asja (nii tahaks, et keegi filmiks, niuks) ja siis volte, pikendusi ja üleminekuid. Ma proovisin täisistakut teha (ahh õige, selline asi oli ka olemas...) ja siis tegime galoppi ka. Natuke ühele poole ja natuke teisele. Esimesed vajusid kohe ära, peale tõusmist jäime kohe traavile, aga see probleem kadus kohe ära, kui sääred jälle korralikult vastas sattusid olema.
Tundus kahtlaselt OK trenn olevat. Küsisin igaks juhuks Taive käest, aga tema meelest oli ka täitsa OK. Nii et vist võib rahule jääda?

i am here for an argument

Võib-olla ei olnud täna ratsutamise jaoks hea päev. Hommik tõi masendavad uudised ja ma ei tundunud endale kellenagi, kes hirmsasti tahab mõnd looma lugeda ja mõista. Aga äkki läheb hobuse seljas paremaks?
Sain hobust valida ja valisin Domingo, kuna eelmisel korral oli jäänud midagi pooleli või tegemata. Lootsin endamisi, et saan teha mingi vigade paranduse.
No päris mitte.
Kõlkusin jälle maa ja taeva vahel, seekord vähemalt ei kaotanud jaluseid sama tihti, kui eelmistel kordadel. Hakkan selle sadulaga harjuma, maybe?
Esimeses traavis hakkas jälle kihutamine peale ja oli hetki, kus ma sain selle kiiremini kontrolli alla kui eelmistel kordadel.
Ratset püüdsin võtta võimalikult diskreetselt ja Domingo näis mu püüdlusi hindavat. Igal juhul me selle pärast eriti ei kakelnud. Igasuguste muude asjade pärast küll. Galopis püsimine polnud kerge. Sadulas istumine polnud kerge. Lihtsalt ebamugav. Domingo jäi pidevalt selle ukerdamise peale traavi. Eks muudel põhjustel ka, aga kui ma siis ei lasknud tal sammu vajuda ja püüdsin teha kohe uue tõste, siis näis ta minu peale ärrituvat. Ma ei olnud ka enam mingi Miss Sunshine ja mu säär hakkas meenutama vaibaklopperit. Kogu dialgoog hakkas meenutama üht Monty Pythoni sketši.
Galopiharjutuseks oli voldi peal üle lattide sõitmine. See kõlab nagu midagi toredat, aga kukkus välja sama toredalt nagu sügelised. Väljavajumised, sissevajumised, traavi vajumised, äravajumised, rütmi puudumine, you name it... 
Domingo tundus olevat andeks andnud sellel hetkel, kui seljast maha tulin. Suhkrutükid võisid muidugi selles oma osa mängida. Mul läks ka tallis tuju paremaks.

üks hobutund paanilise laupäeva vahele

Milline päev... ma pole veel kunagi nii kiiresti riideid vahetanud, kui seekord. Õnneks oli Birgitil kannatust mind ära oodata. Ma olen väga tänulik, et teised olid jõudnud Carpi valmis panna ja nii me platsile kihutasimegi.
Carp soojenes taas aeglaselt, aga Birgit aitas protsessi kiirendada sellega, et kommenteeris täpselt, kui palju peab ratse olema pikem-lühem, kuhu peab jala või käe panema, jne. Ma juurdlesin vaikselt omaette, et kas pole minu puhul ka nii, et kui treener ütleb kõik ette, siis ma ise enam ei pinguta niiväga looma lugeda ja ise mõelda-planeerida?
Birgit pööras tähelepanu ka sellele, kui vähe ma välimise ratsmega opereerin ja kui tihti lasen selle voldil või nurgas käest ära.
CD-l oli jälle see tuju, et ta ähib ja puhib, aga allahindlust ei tee. Respekt.
Püüdsin teha rohkem tööd vasakule kui paremale. Sirgete peal pikendasime ja tegime vahele volte. Galopis läks juba täitsa toredaks, kui oli tunda, et tagumine ots tuli kogu aeg allapoole ja allapoole. Hea tunne.

vanad vaevad

Sadulas põntsumine peale takistuselt maandumist andis juba eile tunda, aga kulmineeris täna sadulas vasakule poole galoppi sõitmisega kaasneva valuga.
Ma ei saanud harjutustki lõpetada.
Krt.

need neetud jalavahetused

Täna tegime maneežis hüppamisega otsa lahti, mina jälle Carpe Diemi seljas. Proua oli heas tujus, ta soojenes ilusti üles ja saime isegi vasakule poole galopi vähe paremaks, kui ma ootasin.
Soojendushüpped läksid enam-vähem, väga palju parandama ei pidanud. Ma lähen ikka vahel seda libedat teed pidi, et tahan teda enne takistust rohkem edasi sõita, aga tegelikult on vaja tihedamat galoppi. Igal juhul midagi väga hullu ei olnud ja kuna takistused olid madalad ja Carp ei tundunud seda nägu, et ta midagi kavatseks väga pikalt passida, siis sain vaikselt ja vargsi proovida seda varianti, et takistuse peal surun rohkem selle jaluse peale, kuhu jalga tahan, et ta maanduks.
Parkuuri joonistan ka võib-olla kunagi siia, kui ma vähem unine satun olema, aga see sisaldas lattaeda, okserit, siis plank nurgast välja, siis nurgast välja lattaedade rida ja sellele otsa veel okser.
No esialgu näis just nagu OK, isegi vasakpöörete suhtes tundsin ennast enesekindlamalt peale galopivolte, kus Carp näis isegi hetketi sääre ees olevat. Juba see, kuidas tädi puhkis ja rühkis ning näis üles ärkavat, andis lootust.
Well... at least for a while.
Püüdsin jahtida ideaaltrajektoori, aga sellest polnud palju abi neil hetkedel, kui oli vaja jalga vahetada. Jalavahetusest CD-ga on saamas juba samasugune painaja, nagu mõni aeg tagasi galopitõsted olid. Mul ei õnnestunud eile väikese kavaleti pealt tulles kordagi seda teha ja täna ei tundunud edukam päev olevat. Sõitsime korralikult kontragalopis vasakpöörde läbi.
Kui teeme jalavahetusi trennis diagonaalidel, korralikult koondatud galopis, siis näib see üle ootuste lihtne, aga kuidas see parkuuris peaks õnnestuma, kui hoogu ei tohi kaotada ja sisemist säärt peab hoidma, et trajektoori hoida? No idea.
Paar hüpet tundusid nevertheless väga toredad. Carp ka.

jalusepikkus, kavalett ja uued harjumused

Soojenduse tegime maneežis ilma treenerita. Selles polnud midagi eriti uut - esimene traav lihtsalt püüdsin rütmi hoida, mitte kiirustada. Mõtlesin tagumiste jalgade peale ja teises traavis tegime põnevamate mõtete puudumisel üleminekuid, kokku- ja edasisõitmisi, volte, kaheksaid, jms. Esimeses galopis näis ta laiali ja tagasivõtmine oli paras ülesanne. Galopp vasakule oli raskem, vahetasin suuna, tegin paremale, see näis palju parem ja siis tegin uuesti vasakule. Ka see näis juba parem.
Nagu eile, tuli ka täna teemaks jaluste pikkus. Tegin soojenduse suht pika jalusega, lootes, et siis on mul hobuse vastas see kõige tähtsam koht säärest. Kui aga me pärast kavaletile hakkasime lähenema, pidin panema jaluse lühemaks ja siis näis kõik jälle nagu vanasti, palju mugavam istuda, vähem ujusin hobuse selja peal ja kergem oli sadula peal istuda.
Kui Marit tuli, siis pani ta meile ühe väikese kavaleti, millele tuli läheneda nurgast välja, lühikese diagonaali peale keerates. Ei tundunud kõige lihtsam pööre, eriti sel juhul, kui mul ei õnnestu Carpi korralikult enda alla jooksma saada.
Esimesel korral pidime jälle sõitma hobuse väga-väga kokku, teine kord tulema normaalse galopitempoga ja kolmandal korral korraliku hooga.
Mul on tekkinud uued harjumused. Niipea, kui hakkab tekkima mingi visioon sellest, kui täpselt meie sammud hüppeni klapivad, hakkavad silmad mööda liiva käima ja vahemaad kontrollima. Jalavahetus paremasse jalga peale kavaletti on sellises olukorras muidugi liiga palju tahetud.
Lisaks olen peale eelmisi hüppetrenne, kus CD tõrkus platsil igasugu värvilisi hambatikke, veendunud, et ma pean enne takistust andma säärtest kõik, mis annab anda. Täna poleks pidanud nii palju vehkima, rohkem oleks pidanud teda hoidma koos.
Kui sellega hakkama sain, lõpetasime tänaseks ära.

õrna hingega Domingo

Domingo oli ilmselt veel eilsete suurte tegude mõju all, sest niipea, kui ma talle selga sain, tuhises ta reipa sammuga edasi, nagu tal oleks järgmine kohtumine kohe peale tulemas.
Traavis oli samuti tükk tegemist, et teda saada "omasse rütmi". Ma saan ju aru küll, kui ta kiirustab, aga seekord oli vaja palju rohkem kõhulihast ja/või põlve ja kahjuks ka ratset. Ka siis läks mitu volti, enne kui saime kuidagi rohkem kokku ja tagasi.
Treener tegi täna katseid, kas see köievedu, mis meil hobus(t)ega hakkab, algab alumise või ülemise osavõtja algatusel. Mul olid oma kahtlused, eriti peale neid trenne punaste märadega, kellega oli vaja ratset võtta ja hoida.
Härra Domingo on teistsugune. Härra Domingo on õrna hingega ja ei kannata selliste kätega ratsanikke. See info muidugi muutis minu jaoks palju ja nii kasutasin esimestes traavides hoopis teist taktikat. No oli tore küll, kui hobune lõdvestus, hakkas vabamalt liikuma ja hingas sügavalt. Lisaks tuli ette hetki, kus ta püüdis pead ja kaela mõnusalt alla sirutada.
Sellest peost galopi ajaks ei jätkunud. Osaliselt oli kindlasti süüdi ka see, et juba enne galoppi olin valmis kõige hullemaks, meie galopid Domingoga on viimasel ajal olnud kõike muud kui ilusad. Nii ka seekord - tegelikult peab aususe huvides ütlema, et tänane oli lausa õudne. See oli väga kandiline galopp väga kandilise ratsanikuga. Seal oli raske istuda, ma ei mahtunud kuskile ära ja mingist hobusega kaasaliikumisest ei olnud juttugi. Ma ei kuulnud tänu ulatuslikule põntsumisele isegi teiste juttu platsil. Imagine that?
Domingole ei meeldinud galopp minuga rohkem, kui mulle temaga.
Siis pidin uuesti proovima ja panema jalused kaks auku pikemaks. See oli jälle omamoodi eksperiment, sest nüüd ei saanud ma muidu jalustele toetuda, kui ainult kikivarvukil seistes. Sõita oli ka huvitav, mõned asjad võtsid rohkem aega ja traavi jäime ka tihedamini, aga üldpilt oli paranenud ja hobune liikus palju paremini.
Pärast temaga käekõrval jalutades püüdsin meenutada, millal see oli, kui Domingo oli trennis imepehme, ratsmes, kumera kaelaga ja eluga rahul. Sellest ei saa väga kaua möödas olla. Kui ainult mäletaks, kuidas see sel päeval juhtus.

lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.

A nagu Aaria

Esimeses traavis olin natuke hämmingus, sest Aaria pakkus enda kaela rulli ja pead alla, aga mina plaanisin temaga samal moel lõdvestatult ja suht pika ratsmega sõita, nagu Minniega või Aariaga Fey trennis.

Aga mul tuli hurraa-tunne, kui me ei läinudki täna kordagi ratsme pikkuse pärast vaidlema ja Aaria ei ärritunud mu peale ka kordagi. Jeee!

Ta pakkus eriliselt hea meelega kõikidele küsimustele vastuseid, vähemalt neile, mida ma oskasin küsida. Muudkui puhises ja vuhises. Mulle natuke näis, et ka kiirustas, vähemalt esimestes traavides. Galopis natuke ka ja mul oli tema tagasikutsumisega tükk tegemist.

Nagu rusikas silmaauku pidime pärast tegema sellist harjutust, kus voldi peal tuli galopis hobust võtta tagasi ja sõita edasi. Aarial oli hoog sees ja minu punnitused ta seljas oma kõhulihastega (millest ma olen hakanud juba vähe kõrgemalt arvama) jäid tal märkamata. Dziisus, kuidas ma pidin seal ennast lukku tõmbama, et teda tagasi saada. Esialgu ta jäi muidugi selle peale traavi, aga pärast hakkas juba natuke välja ka tulema. Ratse oli mõnikord nii pikk ja mu küünarnukid hakkasid selja tagant üksteisele lähenema. Aga kui harjutus välja tuli, siis on kõik vist ikkagi hästi.

Järgnev on pühendatud piuksuvale Jennyle :)

Carpi kõrvad

Carp tuli kadakate juurest hea meelega ära, peale seda, kui oli poole tee pealt tagasitormanud päitsete ja lohiseva nööriga Silvesterile heitnud üleoleva pilgu.
Ratsmete pikkus on nii diskreetne küsimus. Läheb kaua, enne kui tekib õige tunne. Ma näin endale jube karm, kui ma hakkan neid alguses rohkem küsima ja kui ma ei küsi, siis näib, et ma teen hobusele füüsiliselt liiga, ta läheb laiali, kaotab jalgu.
Vasakule galopp ajas esialgu nutma. Lubasin endale, et tönnima ei hakka ja volditasin, kutsusin, mõtlesin kogu aeg igasugu nõuannete peale, mida olen kunagi saanud.
Need peavad olema need Carpi kõrvad, mille pärast ma kogu aeg avastan ennast alla vaatamast! :) Püüan sellele hobusele meeldida rohkem kui teistele ja otsin kogu aeg signaale, et millal ta on rahul, millal ta on pahane, millal ta on keskendunud ja millal ta on lõdestunud.
Tükk aega läks aega ja siis tuli välja paar volti vasakule nii, et hobune liikus, oli kerge, painutas ja ei üritanud ära surra. Marit ütles, et oli olnud kenasti sääre ees ja me võime lõdvestustraavi ära teha.

tõka-tõka, vuhh-vuhh

Mul läks aega, enne kui ma taas selle võnkumisega harjusin. Esimeses traavis olin kogu aeg maa ja taeva vahel ja kordasin endale, et pole põhjust sadula peal hüpata. Jubedalt ajas naerma.
See, et mu säär oli täna jälle nähtamatu, ajas vähem naerma. Ei edasiliikumise ega allatulemise suhtes efekti tunda ei olnud.
Well, Buda vahepeal ikka üritas.
Tegime kaheksaid, volte, üleminekuid. Galopis oli vaja Budat PÄRISELT äratada - püüdsin teha sama, mis Springsuga - täie itsiga sirgete peal edasi sõita. Säär - nagu juba öeldud - ei omanud efekti. Stekist oli kasu kolmeks sammuks. Niuks!
Samamoodi, nagu Domingoga, tundsin kogu aeg mingit ettetõmbavat jõudu kätes. Not good.
No aga katsu säärega töötada, kui suurem osa tähelepanust ja võhmast läheb seal vedruselja peal tasakaalu leidmisele. Ma tunnistan, et mu sääred jõudsin tuttava "ümber hobuse" kontseptsiooni lõhnani alles kuskil soojendushüpete ja parkuuri vahel. Selleks ajaks olin soojaks saanud ja natuke hobusega harjunud.
Anyway. Parkuur oli kipa, selline tunne, et me oleme kunagi selliseid pöördeid hüpanud. See läks enam-vähem. Kuidagi saime meetrid ka kiiremini vastu jooksma ja Buda natuke ärkas. Stekki on alati kahtlane kasutada, mul on enamasti ikka sees tunne, et olen ebaõiglane. Samas, sellist ühtlases parkuuritempos ja rütmis liikumist mul Budaga polegi eriti õnnestunud saavutada. Võib-olla see üks kord, kui enne võistlust oli hüppetrenn maneežis ja ma esimest korda elus kannused peale panin. Täna parkuuri ajal oli pigem selline tõka-tõka (äratus!) vuhh-vuhh (uinume taas) tunne ja siis jälle sama otsast peale.
Brrr... nüüd algab see hooaeg peale, kus iga sammupausi ajal jõuad härma minna ja lihased kaotavad pool oma jõust.

üks Domingo

Domingo näis täna urr olevat. No ei meeldinud talle mu ettepanekud ja ma pidin ennast suht tugeva jalaliigutusega pidevalt selgitama.Või stekiga.
Esimeses traavis hakkas kiirustama ja mul läks natuke aega, enne kui saime normaalsesse rütmi.
Selle traavi lõppu tegime kaheksaid.
Teises traavis alustasin mingite portsude üleminekutega, aga siis hakkasime tegema harjutust - suht suure voldi peal tuli traavi sõita ja siis avatud küljel traavi pikemaks sõita, seina äärde jõudes jälle traavi lühemaks võtta.
Ta näis täna eest nii kange ja raske. Mu säärtest ei tundunud eriti abi olevat ja ilmselt olid mu käed ka jäigad, sest varsti oli tulemuseks see, et kui ma püüdsin hoida ratset nii pikana, kui see tundus olevat mõistlik, siis olid mu käed varsti krampis, sest ta venitas ja venitas seda mu käest ära.
Galopp oli ... brrr. No ma ei oska seal istuda, kuidagi väga raske ja kandiline on olla.
Siis tegime galopp-samm üleminekuid, millest kaks vist olid täitsa okeid, ülejäänute puhul kas vajusin liiga taha või lasin käed ette ja vahele tuli ikka paar traavisammu ka. Domingo oli vahepeal seda nägu, et no mida te tahate minust saada!?
Ei hullu midagi.
Homme jälle.