valus minnie

Kontakti ma hoida ei suutnud, sest iga kord, kui vaikselt ratsmeid püüdsin käes hoida, siis lühenes selle peale samm ja Minnie hakkas rohkem koha peal võnkuma ja see on ai-ai-ai-kui-valus...
Püüdsin esialgu läheneda nii, nagu ükskord, kui mul tuli esialgu võtta ratsmed lühemaks ja Minnie allapoole saada ja alles peale seda hakata traavi tegema. See ei toiminud, hobune ei liikunud üldse enam vabatahtlikult. Siis lasin juhendamise peale ratsmed täitsa lõdvaks ja püüdsin teda taganpoolt ettepoole liikuma saada, nagu alati peaks tegema. Selle peale kõndis ta täitsa toredalt ja mul ei olnud valus ega midagi. Esimese traavi tegin ka lõtvade ratsmetega, et saada mingi ühtlane liikumine kätte. Niipea, kui jälle püüdsin ratsmeid saada lühemaks või kuidagi mingit kontakti hoida, läks jamaks. Täna sõitsin esimest korda tema enda sadulaga, muidu oleme kasutanud kas Aaria või Rolly oma.
See pole kahjuks esimene kord, kui mul niimoodi Minniega juhtub. Täitsa alateadlikult püüan tema seljas vältida igasugu asju, mida peaksin tegema, aga mis teevad haiget. See pole muidugi mingi ratsutamine ja ei meenuta üldse neid trenne, kui me temaga talvel pikemalt sõitsime ja kui ta oli nii mõnus, mugav, ühtlane ja pehme.

Minniega Jenny trennis

Minnie ja Markus meenutavad üksteist.
Igasugu pulli sai - jaluserihm läks esimese traavi lõpus katki. Tuttav tunne, mul on seda varemgi juhtunud :) Funny feeling, kui jalg muudkui allapoole vajub  ja kergendada pole millelegi.
Püüdsin hoida Minniet koos, aga mitte pressida põlvedega. Sellegipoolest käskis keset trenni platsile tulnud Milla mul selle põlvedega kinni hoidmise lõpetada :) Minnie tänas.
Pärast läks pisut paremaks. Pisut. Kuni läks jälle päris toredaks. Ja siis jälle mitte nii toredaks.
Oeh.

leplik Minnie

Täna käis Õnne Halliko rääkimas tallis kestvusratsutamisest. Minu jaoks täiesti uus ja võõras teema.
Sõitsin Minniega, Zillionil oli inimesevaba päev :)
Olin täna Minnie selga ronides ettevaatlik, sest see sadul näib alati paras puusavenitaja. At the end of the day võib öelda, et kas oli Minnie liikumine täna pehmem või mõjusid veel eilsed valuvaigistid, aga traavis ja sammus ei olnud üldse nii valus. Muidugi olin kogu aeg valvel rütmimuudatuste suhtes, sest enamasti läheb puusadel jamaks siis, kui tekib mingi ootamatu jõnksatus ja hobune jääb koha peale võnkuma.
Ootamatuid jõnksatusi produtseeris ratsanik täna hobusele küll. Võib-olla vajusin ette, vaatasin maha või ei olnud sääred nii veenvad kui nad oleks võinud olla, aga Minnie jäi mitu korda traavist sammu sellise näoga, et kuule, nii lihtsalt ei tehta. Seda juhtus mõnikord sirge peal ja täiesti ootamatult ning siis ei olnud ma selleks valmis ja vajusin jõnksti ettepoole.
Kõige rohkem märkusi saan selle eest, et ratse peaks olema käes palju lühem. Jah, ma tean, et pikk ratse ei tähenda, et hobusel oleks mugav või et ta oleks lõdvestunud, mõnikord isegi vastupidi ja vähe ümaramas raamis on tal endal lihtsam ja tervislikum sõita, aga hirmsasti tahaks hoida käsi nii, et küünarnukid on vastu külge, sest siis tunduvad käed iseseisvamad ja ükskõik, mida hobune ka peaga ei teeks, need ei liigu nii kergelt kaasa, aga siis langevad mu käed reie peale ja ratse läheb helposti liiga pikaks. Kui vaadata ükskõik millise šefi koolisõitja pilte, siis neil pole ju kunagi küünarnukid vastu külge, ikka on käed pisut eespool, sadula ees. Old habits die hard.
Tegelikult jäin traaviosaga isegi natuke rahule. Tundsin, et mingitel hetkedel saabus see rahu ja Minnie oli ümar, liikus läbi selja, reageeris väga kergetele märguannetele ja näis olevat leplik isegi mu põlvepigistuste vastu. Ta iga kord on mulle rääkinud, et säär on see alumine osa allpool põlve ja põlvega ära parem tule mind pressima :)
Galoppi alustasin muremõtetega, sest ootasin kogu aeg seda kohapeal võnkumist. Esimesed ringid olid küll vähe kahtlased, aga vaikselt näis paremaks minevat, paremale poole näis isegi viimastel ringidel galopp mugav ja ... adjustable (reguleeritav?). Vaikselt kokku, vaikselt edasi, muidugi püüdes mitte teda koos hoida.
Pärast käisime filmimas ja pildistamas uut täpilist, kes mamma Agnega koplis eluga tutvumas käis.
Awwwww ...

tuunimispäev

Mõnus on vaadata, kuidas Zillion Feyga sõidab. Täna oli tal niisiis "tuunimispäev", mil Fey võtab ta oma šefluse alla ja annab ohtralt tagasisidet, et mis on läinud paremaks, mis halvemaks, kas on tulnud juurde mingeid halbu kombeid, millele tähelepanu pöörata. 
Oli asju, mille eest sai kiita ja siis asju, mille eest sai sugeda ka.
Paremale oli Zillionil selgelt raskem joosta, siis hakkas ta esialgu "keksima" ja vasakule ei lasknud ennast eriti painutada :( Tihtipeale reageeris ta ka üle, kannuse peale keeras ennast täiesti tagurpidi paindesse. Nad tegid sääre eest astumist, traversit, küljendamist ja jalavahetusi.
Galopist traavile üleminekud pidid olema väga palju paremaks läinud ja Fey näis olevat ülirahul, et jalavahetused õnnestusid mõlemasse suund. Zillioni suu vahutas korralikult.

Siis võttis Feyku täku ja mina Minnie ja läksime uuesti platsile.
Minnie ei jätnud ka täna ütlemata, mis kõik valesti läks. Mu põlved, kontaktisuutmatud käed ja hoidku jumal, kui mu kannad hakkasid jälle üles ronima. Vahepeal näis professoriproua pea sihtivat minu ninaluud.
Isver kui piinlik.
Häid hetki oli ka, neid hetki, kus Minnie muudkui sirutus allapoole ja allapoole ja igasugune võnkumine ja hüppamine kadus ära. 
Esimeste galopiringide ajal hoidsin jälle hambaid risti, et mitte ruigama hakata. Kordasin endale, et mida rohkem ma pingutan, seda kiiremini see valus kandilisus ja võnkumine ära kaob.

Fey ütles juba eelmisel korral, kui ta meid Minniega vaatas, et ta tahaks Minniet kunagi proovida ja läks täna korraks talle selga. Tegi mõlemale poole galoppi ja kui ma pärast uuesti Minnie sadulasse läksin, andis nõu, et kuidas ja mida küsida. Viimane galopp näis mõlemale poole minu meelest juba väga väga hea. Fey noris, et võiks mära veel allapoole saada ja me pingutasime veel viimased voldid agaralt. Kui ma lõpuks looma sammu võtsin ja ratsmed pikaks lubasin, oli Minnie seda nägu ja tegu, et talle tänaseks definitely aitab.

Ma pean olema oma käega nii nii palju selgem ja stabiilsem... Minnie on selleks (ja ka muudeks otstarveteks) kak ras õige hobune, sest kui ta viskab pead üles-alla või kõigutab seda, siis on käte asend ja sujuvus eriliselt luubi all. Galopis ütles Fey mitu korda, et ma pean laskma rohkem teda läbi käe joosta, olema palju pehmema käega. Ma tunnen, et lisaks säärtele, mis ei suuda ennast selles galopis õigesse kohta haakuda, tuleb osa sellest galopi valusast kandilisusest ka mu käest, mis kaotab igasuguse stabiilse kontakti ja sujuvuse, kui galopp käib mu all edasi tõka-tõka-tõka, nagu neljakandiliste ratastega traktor.

eputis kordel

Lootsin, et ehk läheb kergemaks, kui ma täna hobuse selga ka ronin, aga see käib taas pealkirja alla "Wishful Thinking". Me ei leidnud Minnie'ga eriti ühist keelt. Traavis juba vahepeal oli tunne, et liikumine on täitsa ok, üleminekud näisid kogu aeg sujuvamad, aga galopp oli kindlasti üks koledamaid, kandilisemaid ja võnkuvamaid, millega ma hakkama olen saanud.
Ei olnud hea.

Õnneks jooksis Zillion pärast kordel nii toredalt, et see tegi tuju pisut paremaks. Vähemalt korraks.
Plagisev maneež ja koplis hirnuv sõjaprintsess andsid oma panuse meeleolu loomisele ja mul oli korde otsas ilus must ruun, kes tõstis oma jalgu nii nii kõrgele ja jooksis mängleva kergusega ilma utsitamata edasi, hirnus ja poosetas.
Siiani on galopp paremale tundunud vaevaline, täna algas galopp vasakule veidi vaevaliselt ja korra vahetas risti ka, kui ma jälle suu ammuli teda vahtima jäin.

proua Minnie

Täna näis kõik natuke raskem kui laupäeval. Eks natuke loogiline ka, sest laupäeval tuli Minnie trennist üle ja täna tuli meil soojenemiseks rohkem aega võtta.
Esimeses traavis püüdsin proovida kõike seda, mida Fey mulle viimased trennid on pähe tagunud, välimine ratse, küsin painet, sisemisega võtan vastu... Raske oli ja kõhklusi oli ka palju, eriti kuna Minnie ei jätnud ühtegi arvamust mu käte või ettekõikumiste kohta enda teada :)
Õlgasid ja ülakeha tõmbas nii kõvasti ettepoole. Kui ma suudan ennast hoida ikkagi õiges kohas, siis on hobuse liikumine ja vastutulelikkus hoopis midagi muud, aga niipea, kui midagi muutub ratsmekontaktis, laguneb istak koost.
Meeldetuletusi oli veelgi - mära ei jäta ütlemata, kui kogemata on tema külje vastas sääre asemel kand. Siuh, käib saba peaaegu mu kiivri juures ära. Uuuups, vabandust, proua...
Püüdmata ninakas olla ütlesin tegelikult natuke vastu ka. Siis kui ma ei saanud teda liikuma, siis olin natuke kuri ja kui ma ükskord galopis tahtsin teda edasi sõita ja ta ei pannud mu märguandeid mitte millekski, siis kasutasin stekki. Sellest piisas täiesti.
Traavis muutus ta üleminekute peale oluliselt leplikumaks ja peatus-traav näis kõige paremini sobivat. Voldid ei toonud nii palju tulemusi ja tuletasid pigem mulle meelde, et põlvedega hobusest kinni ei hoita. Sest selle peale läheb Minnie ka segadusse ja on pisut pahur.
Natuke improviseerisin pärast jalavahetustega läbi traavi ja vasakule poole tõstet tehes olin olnud väga ettevaatlik ja liiga ettevaatlik. 

lepitatud Minnie

Eile oli mustal hurmuril kordepäev ja seekord kordetasin libisevaga. Kui eelmisel korral ta veel paremale joostes tõusis ühe korra valesse jalga, siis seekord õnnestus seda vältida ja kõik tõsted olid õigesse jalga, mitte kordagi ei vahetanud risti. Wii!
Täna oli Zillionil siis ekstra treat, Fey sõitis temaga. Natuke tuunis, paar korda korrigeeris, kiitis, et peatused on paremaks läinud, kurtis, et suulised pole ilmselt ikka õiged Z jaoks.
Mina sain sõita Minniega, kes tuli eelmisest trennist üle. Alguses oli harjumatu see, kui palju Minnie tahtis ise otsustada nii suuna kui tempo üle, juba jaluseid pikemaks panna oli keeruline, sest ta ei tahtnud üldse paigal seista. Ja siis need kõrvad minu ninas... Vähemalt esimesed ringid. Pärast jäi mulle mitu korda mulje, et Minnie'l on oma evakuatsiooniplaan alati ebamugavas olukorras olemas - näiteks võnkumine :)
Seda tuli täna vaid korra ette ja siis ütles Fey ka kohe kiirelt kõrvalt, et ei lase lollitada, jalad vastu ja minek.
Ja siis läks kõik kuidagi paika, loom leebus, hakkas mõnusalt liikuma. Väga palju tegime taas painutamist sisse ja välja ja jeebus-jeebus, kui lihtsaks see tegi hiljem diagonaalide peal jalavahetused läbi traavi. No galopis ma pole julgenud eriti väljapoole painutada, aga Fey nentis, et ma peaks ka Zillioniga seda tegema.
Minnie lõpetas igal juhul väga toredas meeleolus, ta näis taas nii leplik ja jooksis nii kenasti, saime viimase traavi eest Feylt kõrged hinded. Jalutasime Zillioni ja Minniega veel natuke koplite vahel teed pidi ja siis koju ja jalapessu.

väga lahke mära

Hommikune võitlus iseendaga oli raske nagu Kung Fu Panda multikas. Saadaks sõnumi, et ma ei ole üldse ratsutamiskonditsioonis (nädalavahetusel magatud tunnid saab kahe käe sõrmedel üle lugeda)? Siis tuli meelde, et niikuinii tulevad kaks perekonda kutsikatele järgi ja magada mul anyway ei lasta.
Minniega platsile jõudes oli natuke reeturi tunne, et äkki ma ikka olen seal seljas sült-sült ja siis Minnie saab hirmus kurjaks ja hakkab märatsema. Või peaks kirjutama "märatsema"? 
Üllatus-üllatus - Minnie oli kohe esimeses traavis valmis edasi sõitma ja kõike tegema. Ma ei tundnud ka seljas mingit väsimust, isegi vastupidi, ärkasin korralikult üles ja kuskilt hakkas mingi energia kehasse voolama.
Teine traav näis nii tore ja ma julgesin jälle täisistakut teha, võtsin jalused ära ja polnud ei valus ega ebamugav. Hästi palju mõtlesin kogu aeg kätele ja ratsmekontaktile. Et noh, kuidas välimine ratse toimib ja milline on pidurdav liigutus ja milline on kutsuv jne jne.
Hakkasin sammus küsima painet ühele ja teisele poole ja jäin jälle jänni sellega, et kumb säär millal ja mida tegema peab. Liisi seletas täna väga arusaadavalt, et mispidi hobune peab painduma ja kus siis välimine ja kus sisemine säär olema peavad ja mida teevad käed. Made a whole lot of sense.
Minnie näis mingi aja pärast teises traavis nii koostööaldis. Ma olin isegi natuke jahmunud. Mitte, et ma ei usuks sellesse, millist efekti võib Inglismaalt nädalaks koju naasnud Diana omada. Mina lihtsalt ei ole nii lahkes tujus Minniega pikka aega sõitnud.
Galopp näis alguses kandiline, ma pigistasin hambad risti (kujundlikult muidugi, ma ei saa seda ju hobuse seljas endale tegelikult lubada) ja püüdsin esialgu seal istuda. Pärast otsustasin poolistaku kasuks. See ei tundunud mulle endale lihtsam, aga hobune näis natuke rohkem rahul olevat.
Ja siis tuli Marit ja lasi meil ühest paindest teise sõita. Jumal tänatud, et Liisi oli selle värgi enne mulle puust ja punaseks teinud! Nägin vaeva rütmi ja orienteerumisega, aga Minniele ei saa küll midagi ette heita. Kui ma andsin oma mõtte segaselt edasi, siis ta korraks meeldetuletuseks võnkus natuke, aga saime sellest üle.

vasak on parem

Me olime Minniega jälle üksi.
Minnie näis murelik, iga kord, kui me jõudsime ukse juurde, ootas ta, et keegi sealt sisse tuleks. Tagaseinas näis kõik tore, minnie puristas, lõdvestus ja jooksis mõnusas rütmis, aga niipea, kui peegli juurde jõudsime, tõstis pea kõrgele ja kõrvad kikki - äkki keegi ikka tuleb?
Seekord huvi pärast panin Aaria sadula. Wow, milline difference. Sääred olid palju rohkem kleepunud külgede külge. Minnie näis küll pisut hämmingus, aga tal ei tundunud väga midagi selle sadula  vastu olevat.
Esimesed galopid ikka poolistakus ja peale seda pisut üleminekuid. Minnie puhul tundub endiselt, et vasak on parem.

mõnna Minnie

Tore tunne, kui hobuses on midagi tuttavat ja mõned reaktsioonid tulevad natuke automaatselt. No läbi valu õpib suhteliselt kiiresti, nii et see edasisõitmise värk tuleb juba enesekaitseks, hahahaa. Peaasi, et sellega üle ei pinguta :)
Mulle näis meie samm trenni alguses paljutõotav. Esimeses traavis ma endiselt eriti ratset lühemaks kerida ei julgenud, aga kui Minnie hakkas seda siiski mulle sentimeetrite kaupa pakkuma, siis tuli mul kontakti säilimise mõttes ikkagi see vastu võtta.
Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et sadul näib olevat viltu, kui pehmendus seal sõidu ajal ära vajub, sellega, kuidas ma ta seljas istun või millegi muuga, aga nuta või naera - paremale joostes on Minnie juba mitmendat trenni natuke esialgu mossis. Selleks, et ta oleks samamoodi pehme, ühtlase liikumisega ja püüaks ümaralt joosta, läheb mul nii nii nii nii palju rohkem aega kui suunaga vasakule sõites...
Marit pani meile pisikesed kavaletid maha ja pidime tulema traavis nendest üle. Esimestel kordadel tuli kohe mulle meelde meie üks ühine "hüppetrenn" suvel suurel platsil. Hiljem läks natuke paremaks, osaliselt sellest hetkest, kui ma püüdsin leppisin tõsiasjaga, et ta hakkabki iga kord seal lattide peal üles-alla võnkuma ja tegin lihtsalt kõik, mis võimalik, et mitte talle kaela peale kummarduda. Võib-olla viimased korrad oli natuke vähem võnkumist. Pilt tundus endale hirmus ebastabiilne, aga treener ütles, et läks paremaks ja viimased korrad olid olnud head.
Ma lootsin ilmselt saavutada midagi sellist, nagu Carpi või Aariaga, et mingeid ootamatuid üllatusi liikumisviisis enne latte ette ei tule. Vähemalt ei viska keegi mind õhku :)
Ohh, ja siis tegime galopp-samm üleminekuid! No esimesed korrad oli muidugi parasjagu segadust, jäime traavi või siis tegime ülipüüdlikult peatuse. Läks mõned tublid korrad, kui sain õrna tunde kätte, et kui palju midagi vaja doseerida. Minnie reaktsioonile ei saa küll midagi ette heita, kui oskad küsida, siis teeb ta kõike ja kohe.
Lõpuks tegime jalavahetusi läbi sammu (!). Selleks ajaks oli Minnie ka kõigeks valmis ja mingit peaga vehkimist ei olnud, ta ei vihastanud mu peale isegi siis, kui ma kogemata teda kannaga tõstsin. Vau.
Jälle - esimestel kordadel murdusin mina ühele või teisele poole, siis ei osanud õigel hetkel sääri peal hoida või viskasin ratsme ära, aga lõpuks saime hakkama ja teenisime lõputraavi ära.

ehhh-minnie

Minnie oli jälle oma leplikumas tujus ja mulle näis, et tabasin teda isegi hetkedel kui ta andis mulle igasugu lubamatut värki andeks. Vajusin mõned korrad pahasti üleminekute ajal ette. Minnie korraks kangestus, aga siis näis ütlevat ehhhh... Allakirjutanu tänab.
Ma võiks põlved üldse riietusruumi jätta, kui selle hobusega sõitma lähen, sest kokku- ja tagasivõtmiste jaoks piisab ainult kõhulihasest. Ratset eest juba ammu ei ürita võtta, selle peale kergitab mära ainult pead ja küsib, et mida ma endast õige mõtlen. Kõhulihastest täiesti piisab.
Täna sõitsin pikkade jalustega. Nii pikkadega, et tegelikult tundsin esimeses traavis, kui ma ei ole veel hobuse järgi välja veninud, et ma seisan jaluste peal kikivarvukil. Teise traavi ajaks sain juba kandasid ka alla venitatud. Praegu seda kirjutades annavad igasugu lihasedki selle tõestuseks endast tunda.
Galoppi alustasime paremale ja ma läksin seda teed pidi, et rohkem jalustele ja vähem hobuse selja peal. Esialgu ei tundunud paremale eriti tore, aga peale mõnda ringi läks paremaks.
Siis tegime veel jalavahetusi läbi traavi. Seda pole me Minniega enne teinud. Kui ma enne olin suutnud võnkumist minimiseerida, siis nüüd tuli ette paar valusat traavijäämist. Oh, well, viimased ei olnud enam nii hullud. 

much better, IMHO

Täna näis kõik natuke paremates värvides. Oli rohkem hetki, kus oli olemas rütm, lõdvestatus ja mõnusalt liikuv hobune. Saime Hanna käest mitu korda kiita üleminekute eest ja ka galopp oli olnud lõpuks päriselt tore.
Natuke jäi ikka kripeldama. Ma sain mitu korda nii Hanna kui Milla käest sellepärast võtta, et mul sellised greenpeace käed on, mis iga nõksatusega ratset ette ära annavad, nii et ma ei pane tähelegi. Ma tunnen, et ma ei taha mitte mingi hinna eest Minniet kuidagi survestada eestpoolt, see lõpeb alati jonnimisega. Noh, aga kui ma kogu aeg ratsme lontima lasen ja kontakt on olematu või vähemalt ebastabiilne, siis hakkab Minnie niikuinii jonnima ja tal on raskem joosta ning igasugune stabiilsus liikumises on kadunud.
Need hetked, kui ta ikkagi pea allapoole laseb ja muutub nii toredaks, et täisistak tema seljas tundub nauditav, on trenni kõrghetked. Neid tuli täna õnneks ka ette ja ma harjutasin täisistakut pisut. Ilma võnkumiseta pole üldse valus, isegi eilsed piinad ei tundunud meelde tulevat.
Mul on tegelikult raskusi tema traavis või galopis tagasi võtmisega sellisel moel, et seda võnget ei tekiks. Tegime traav-samm üleminekuid ja kui ma ratset üldse ei võtnud ja põlvedega ka eriti ei pigistanud (ehk kasutasin ainult ja ainult kõhulihast), siis saime kiita. Kui ma aga püüan enne nurka põlvedega midagi teha, siis muutub rütm ja liikumine jääb kuskile koha peale üles alla toppama.
Igal juhul lõpetasime väga palju toredamas seisus kui eile :)

vale strateegia?

Minnie ei tundunud seda nägu, et ta kardab üksi maneežis olla. Panin natuke muusikat ja tegime rahulikult sammu ja alustasime esimese traaviga, kui Milla tuli maneeži.
Mul oli esialgu plaan pikema ratsmega pisut kauem traavi teha ja oodata seda õndsat hetke, millal Minnie ütleb, et OK, nüüd ma olen valmis ka ratsmes jooksma. Siis aga proovisime teist varianti, kus ma võtan ratset lühemaks ja ütlen hobusele, kus ta olema peaks.
Needless to say - I couldn't make it work. Selles mõttes, et niipea, kui ratse oli lühem, hakkas Minnie taas pakkuma igale poole võnkumist. Mõned üleminekut olid päris pahad - selline tunne, et tuled hoogsast traavist ja jääd üles-alla hüppama koha peale. Iuuuuuuu...
Galopis läks pisut paremaks ja ma tegin lihtsalt mõlemale poole natuke täisistakus ja natuke poolistakus, kuni Minnie näis ka rahul olevat. 

Veel üks Minnie, aga ilma muusikata

Minni ei talu mitte mingisuguseid tasakaalumuutusi. Või selja peal põntsumist. Täna tuli traavis  mitu korda ette inertsist kergendamist, nii et inertsist liigud ette ja taha. Minu meelest on see märk sellest, et ei ole päris 100% jalustel ja hobune ütleb selle peale, et palun, siin on teie peatus.
Isegi kui hetk enne seda oli Minnie valmis lõdvestuma ja allapoole minema, siis sellise porno peale oli jälle eest kõik krampis, vahet pole, mida tegid või ei teinud käed.

Säärtega töötamine on üks asi, aga see, kuidas ma istun, on ikkagi Minnie jaoks palju olulisem. Ja täna oli päev, millal ilmselt oleks pidanud tegema rohkem täisistakut. Kui ma seda lõdvestustraavi ajal tegin, siis näis Minnie olevat palju leebem ja andestavam mu vastu. Peab selle täisistaku jälle programmi võtma.

Hobune nagu ratsaõpik.

Iseseisvalt Minnie ja muusikaga

Täna oli üks ahhaa-hetk. Vähemalt ma arvan, et see oli ahaaa-hetk.
See juhtus millalgi traavis, kui ma tulin mööda lühikest seina ja ei mõelnud tasakaalu peale, ei vaevanud pead mingite hobuse painesse küsimiste ega muu taolisega ja tundsingi sellist tunnet, et hobune on absoluutselt säärte ja ratsmete vahel ja nii kuradi lihtne juhtida? Kõik ülejäänu (tasakaal, istak, kandade, käte, pea või mõtete asend) näis klappivat ja hobusele sobivat ja hirmus mõnus oli.
No see juhtus alles natukese aja pärast, sest me alustasime ikka protestinootidega. Minnie ei olnud küll alguses sapsu täis ega kiirustanud samal moel, nagu ta kunagi pistis kohe peale selga ronimist kiire sammuga punuma.
Kui ta lõpuks siis jooksis mõnusa ühtlase rütmiga, pea all, puristades ja lõdvestunult, siis läksid mul silmad iga voldiga suuremaks ja suuremaks ja suunurgad tõusid ka 2 cm kõrgemale. Isegi möödasõitev Katrin ütles "ohoo, tublid!"
Galopi ajal oli tegemist, et selja peal mitte põntsuda. Surusin kandu allapoole, et säär oleks õigetpidi mööda külge ja püüdsin vahepeal poolistakut teha. Kui Minnie vähe soojemaks sai, kadus see kandilisus ka ära, aga nagu aamen kirikus - galopp on mu kõige nõrgem allüür...
Panime lõpuks telefonist muusika käima ja nautisime tühja maneezi, mina Minniega ja Katrin Heinzuga. Siis hakkasid teised kogunema ja Lika trenn hakkas ka, nii et tulime eest ära, lubadusega "let's do it again sometimes".

galopikaared

Nii hea oli vahepeal jälle Minniega sõita, mul oli kohe kahju peale trenni jalad taas maha panna. Esimese traavi ajal mõtlesin, et juba natuke on midagi tuttavat hobuses ja tema ei viska ka ennast kohe krampi, et õumaigaad, kes sa oled ja mis sa minust tahad? Samm trenni alguses tundus seljast hirmus vahva.
Ta pakkus, et paneb oma pea alla ja ma võiksin ratsmed kätte võtta, aga ma mäletasin jutte "tühjalt jooksmisest" ja ei allunud provokatsioonile ja püüdsin teda sõita rohkem edasi ja lasta kõigel aegamisi toimuda.
Oioi, kuidas temaga on vaja tasakaalu! Ta mitte ainult ei hakka vingerdama, kui ühele või teisele poole kõikuma hakkad, vaid saab pahaseks ja ükskõik, kui palju ma ei püüa allavaatamist vältida, siis need kõrvad edastavad sõnumi nii, et entsüklopeediat selle dekodeerimiseks vaja ei lähe.
Ma panin oma andurid tööle ja püüdsin vähem kõikuda ja rohkem suruda õigetele pedaalidele. Endiselt peab kätega olema väga-väga delikaatne. Tegime traavis kaari ja volte.
Kui rääkida veel sõnumitest, siis mulle näis täna, et võnkuma hakkab Minnie ka siis, kui ma kogemata põlvedega rohkem kinni haaran. Seda juhtus täna paar korda galopis ja kadus ära siis, kui ma rohkem seisin jaluste peal ja võimalikult vähe kasutasin põlve. Ja muidugi oli vaja kogu aeg sõita edasi-edasi-edasi.
Galopis tegime ka volte ja kaari - nurgast välja keskliini poole, siis tagasi rajani ja nurk kenasti läbi. Paremale poole ei olnudki eriti palju märkusi, aga vasakule poole sõites tekkis jälle neid hetki, kus ma tundsin, et ratse tõmmatakse käest ja jäime traavi. Punnisin säärega vastu ja püüdsin mitte välja vajuda ja viimased korrad olid paremad.

Diiva väikesed kaebused

Minniega sõites ei tule kõne allagi, et kaotad hetkeks tasakaalu. Näiteks lükkad ennast kiirelt ja õrnalt välimiselt jaluselt tagasi keskele. Nope, andestamatu faux pas..
Püüdsin sõita teda edasi ja hoida samal ajal kogu aeg rütmi. Poolteist traavi tundus ta igal pool mujal, kui mõtetes minuga. Ta pakkus küll, et laseb pea allapoole, aga krampis kaelaga ja seda pole vaja. Pikka aega tundus, et miski segab teda ja ta näis turjast ja õlgadest kuidagi ... pinges? Ma siis lasin tal esialgu pikema ratsmega tiirutada, eriti kuna üks kord käis pea ka üles-alla: "ähh, amatöörid..."

Teises traavis püüdsin alustada voltidega, sest natuke lubas, et see võiks tal tuju leebemaks teha. Korraks tegigi, aga iga kord sirgele jõudes oli magic jälle kadunud. Siis mõtlesin, et teen üleminekuid, millest esimesed tundusid hirmus rabedad. Esialgu jõnksatas ta pea ka traavi minnes ette, nagu mu käed oleks teda suust haaranud. Iga kord voldil lubas, et nüüd-nüüd läheb paremaks ja ... päris ei läinud.

Kui ma keskendun sellele, kus on mu käed, siis alustaks nagu keha programmeerimist otsast peale. Mõtlen sellele, et ma ei tõstaks välimist või ei langetaks sisemist oma jala peale, ja kui muutub kõrgus, lähevad õlad-küünarnukid esialgu uuest asendist pingesse ja muutub ka tundlikkus. Weird.
 
Tilluke mõttepaus ja siis proovisin uuesti, aga nii, et sääred olid kogu aeg püsivalt vastas ja rohkem ümaralt ümber hobuse, aga põlved püüdsin nii kaugel hoida, et nad võimalikult vähe sadulale survet avaldaks. See näis paremini sobivat, viimased suunamuutused ja üleminekud tundusid juba natuke selle õige tunde moodi olevat ja loom näis ka rohkem keskendunud ja vähem urr. Võib-olla polnudki asi mu põlvedes, võib-olla Diiva lihtsalt väsis kaebuste kirjutamisest :)

Täna oli tal jänes ka korraks püksis - kavaletitorbikud nurgas näisid koolisõiduminniele pisut hirmsad. Aga ainult esimesed 3 korda :)

Galopis sõitsin ainult täisistakus (täisistakut tegin natuke ka traavis, aga seni, kuni ta oli natuke krampis ja pinges, siis näis see täisistak kuidagi väga vale, hiljem lõdvestustraavi ajal ei olnud samas mugavamat viisi seal seljas istuda, kui täisistak). Mingil põhjusel lasen juba järjest mitme hobusel pöörded paremale õlaga sisse vajuda ja ma ei saa aru, kas mul on säär vale koha peal, liiga vähe hobuse vastas, liiga tagasihoidlik?
Paar korda oli sama ka Minniega galopis tunda.

Kõige naljakam oli see, kui hakkasime vasakule galoppi tegema ja peale teist tõstet ohkas Diiva jälle demonstratiivselt "oi-ma-ei-või-oi-ma-ei-või...". Ootasin, et tuleks väike amatööriheide tagant, väike protestipukk või raputaks hobune vähemalt korraks silmi pööritades pead, aga ta kannatas mu tõsted kannatlikult välja.

Galopis vasakule vajusime mõned korrad traavi, enamasti just sirge peale jõudes. Ma püüdsin mõttes lugeda rütmi, mitte hobuse liikumisrütmist välja minna, aga ikka tekkisid hetked, kus hobune näis tirivat ratset käest, vajus laiali ja ütles: "nätsa, niimoodi ei saa ju rallit sõita?"

Peale väikest pausi saime seda treeneri silma all uuesti proovida ja kui ma ei lasknud ratset grammigi käest ja päriselt päriselt surusin sääred neil hetkedel ümber hobuse, siis tuli välja, et isegi traavi ei jääda. Isegi siis, kui jõuame nurka, kus on hobused ees (= ordinary perfect excuse). Jess!

Ja veel üks jess - ainult ühe korra hakkasime täna võnkuma ja seda vaid paariks sammuks!
Mu puusad kiidavad :)

Ilma võnketa Minnie

Kohe, kui sain selga, hakkas Minnie nii kiirel ja tähtsal sammul ringi kõndima, et mul oli tiba raske jaluste pikkust reguleerida. Vaatasin Rolly sadulat hämminguga - kas see on alati nii viltu olnud? Tundus nii viltu, et kui ma sain jalusepikkuse paika, siis tulin seljast alla, kohendasin sadulat niipalju kui seda sai kohendada ja siis uuesti selga.
Pika ratsmega esialgu mõlemale poole sammu, siis alustasime traavi, taas pisut pikema ratsmega, kui mõne teise hobusega. Kogu aeg pidin peale sõitma, hoog pidi olema korralik sees. Rütm muidugi ka. Alles mõne aja pärast hakkas tekkima mingi võimalus ratsmepikkust lühendada, aga ma kohe päriselt kogu aeg teadlikult ja mitteteadlikult kartsin seda ratset liiga palju küsida. Endale tundus kogu aeg, et liiga pikad on nad käes, aga mingi aja pärast ütles ka treener, et nüüd võib vaikselt lühemaks hakata võtma. Ja selleks ajaks olime me juba väga palju volte ja ringe ümber maneezi teinud.
Eelmised korrad olen teinud Minnie seljas rohkem täisistakut, aga täna ei tundunud see päev olevat ja Minnie ei olnud mu kergendamisest ka eriti häiritud. Sain mõne aja pärast ka selle tunde kätte, et raskus jalustel, see õige koht säärest vastu hobust ja muudkui vajutad ja vajutad, aga väga kaua sama vajutamisega kaugele ei jõua, vahepeal tuli ikkagi tonksti vastu külge meelde tuletada, et endiselt jookseme.
Neid galopist seisma jäämisi täna ei olnud, kaks korda jäime traavi ja seda sellises kohas, mis minu jaoks oli üllatus - sirge peal. Prosta tak. No ilmselt päris prosta tak ei olnud, küllap ma midagi seal seljas tegin valesti või jätsin tegemata :)
Minnie õpetab samal moel nagu Springstorm, kui väga palju tegelikult peavad sääred olema ümber hobuse. Ei ole nii, nagu mõne teisega, et vahepeal pigistad ja vahepeal puhkad. Minnie näib ärrituvat, kui tema peab tööd tegema ja ratsanik üritab viilida.
Kui hakkasime lõputraavi tegema, ütles Marit, et tema meelest pole mul nii head trenni Minniega veel olnudki :)

minnie

Trenni alguses jõudsin juba mõelda, et liiga vara ronisin selga. Kogu vasak pool seljast ja puusad teritasid nuge ja ootasid parajat hetke, et rünnata. Omamoodi oli see valmisolek isegi kasulik, sest kui see kohapeal võnkumine valmistab füüsilist valu, siis on see tugevaks motivatsiooniks hobust kogu aeg edasi sõita.

Rütmi ja stabiilsuse saavutamine on selle hobusega mu jaoks keerulisem kui mõne teisega. Kui see ühtlane ja rütmi tiksuv samm asendub sekundi jooksul üles-alla vetrumise või ootamatu üleminekuga, on selline tunne, nagu tõmmataks vaip jalge alt ära. 

Minnie oli esialgu taas tiba murelik. Ma ei teadnud, et isegi tema võib karta ja kiireid külgliikumisi teha, kui keset maneezi seina ronib mõni kollane jope sisse. Tõsi küll, see mõjub omamoodi hästi keskendumisele, peale seda ehmatust näis ta rohkem minule keskendunud kui varem - "ok, vii sina meid siit getost välja, ma usun, et sa tead otseteed."

Galopis pidin hoidma poolistakut  ja siis tuletasin kogu aeg meelde oma Springstormi trenne - säärtega alt üles, kannad alla, ise püsti.
Hobused, kellega ei saa eriti puhata, vaid peab kogu aeg olema nii keha kui meelega "engaged", ajavad mu elevile. Põnev on.
Minnie head hetked on samal moel, nagu Markusega - väga head hetked, vähemalt tunduvad nad  seljast seda. Et 100% kogu aeg hea oleks, nõuab rohkem oskusi ja tunnetust kui mul praegu on. Natuke frustreeriv tänase trenni ajal oli see füüsiline võimetus. Neil hetkedel, kui jääme galopist minu jaoks ootamatult traavi ja on vaja jääda püsti ja kiirest looma edasi sõita, läheb mul paar sekundit õhu sisseahmimiseks ja väljalaskmiseks ja enda kogumiseks, sest valu võtab oma. Peab mingi plaani selle jaoks välja mõtlema. Kõike parem plaan on ilmselt õppida ratsutama ja sõita hobustega nii, et mingeid kahtlasi võnkeid ei tekikski :)

Minnie vol 2

Täna jälle Minnie seljas!
Esimene samm oli kohe palju palju parem. Minnie oli lõdvestunud ja venitas kaela alla, kõndis reipalt ja näis igatpidi valmis suurteks tegudeks.
Esimene traav läks nagu ikka, kergendamise tähe all ja olgugi, et ma natuke pusisin neid sääri õigesse kohta saada, siis oli loom minuga leplik. Leplikum kui eile.
Teises traavis alustasin kergendamisega ja mõtlesin selle peale, kuidas Springstormi seljas sain sääred korralikult ümber hobuse, aga selle peale, kui ma sama proovisin teha Minnie seljas, sain vastuseks sammu jäämisi ja võnkuma hakkamisi. No natuke olen hämmingus küll.
Rohkem edasi, rohkem edasi. Otsustasin täisistakut teha, niipalju kui suudan, sest Minnie ütles taaskord, et see meeldib talle rohkem. Ok, ma pusin täisistakus veel oma raskust jalustel hoida ja mul lähevad vahel õlad krampi (= kontakt kaob), aga alati on põhjust harjutada.
Ratse lontis pidevalt, aga Minnie ei olnud mu peale väga pahane. Kohati näis ta isegi lõdvestunud ja rahulolev.
Niipea, kui ma alla jäin vaatama (ja pioneeri ausõna, ma ei tee seda enam NII tihti, kui varem!), kadus hoog ja hobune oli sääre taga.
Galopp näis eile siiski parem kui täna. Ma ei kuulnud selle kohta eriti palju kommentaare, aga selja oli selline tunne, et eile oli meil rohkem rütmi ja impulssi. Täna oli vasakule poole sõites traavile ülemineku järel programmis võnkumist ja see on mu nõrk koht. Kõik pisarad Markuse trennidest tulid meelde. Ja siis üks kord suvel, kui olime Brittaga kahekesi Taive trennis, tema sõitis Markusega ja mina Minniega. Ja nii me seal kahekesi võnkusime, täpipealt samamoodi :)
Nii et kui me tänagi jäime galopist traavi, siis oli mul natuke tegemist, et ennast korda saada ja traavi edasi sõita.
Siis tuli sõita poolistakus galoppi, mis samuti on nii nii harjumatu! Mõne tuttava hobuse seljas mõib ju mõelda, et võtan galoppi kokku või sõidan edasi või et milline oleks parkuurigalopp, aga Minnie seljas ma lihtsalt punnin mingisugustki rütmi hoida ja teen oluliselt rohkem verbaalseid ergutusi.
Täna ei olnud eriti tunnet, et see galopp oleks olnud kuidagiviisi kvaliteetne galopp. Võib-olla oli mingeid hetki, mil ma tundsin, nagu ta jalad oleks tulnud maast kõrgemale, aga rohkem olen pidevalt hõivatud selle horisontaalsuunaliste muredega - edasi- edasi, rütm-rütm... 
Vasakule sõites punnisin lõpuks uksepoolseid nurki läbi sõita. Minnie jäi hea meelega traavi, kui me sattusime teistele hobustele lähemale. Ok, võib-olla ta esitaks oma versiooni teistmoodi, näiteks et ratsanik läks iga kord uksepoolses nurgas seisvatele hobustele lähenedes rohkem pingesse, aga sellegipoolest, alles kolmandal korral õnnestus galopis nurk kenasti läbi sõita ja siis planeeritud üleminek traavi.
Lõdvestustraav näis tõepoolest lõdvestustraav.  See oli täitsa tore.