vol 3

Täna hüppasime parkuuri. Päris parkuuri, pööretega ja puha.
Nooh, pealtnäha oli see lihtsam kui praktikas. Suured hüpped suurte okserite peal tõstavad mind ikka õhku. Ma ootasin, et millal hobune selle peale kulmud veel kõrgemale tõstab ja käsib mul endale marsapilet osta, kui järgmine kord tahan bumpy ride kogeda.
Olime mõlemad ilmselt vähe väsinud ka ja päris 100% endast anda ei suutnud, aga trenn oli õpetlik ja igasugu tarkust sai kõrva taha panna. 

Harrastajate MV 2014

"Your success is measured by the strength of your desire, the size of your dream and how you handle dissapointment along the way."

Jah, ma tean, ma ise ka alguses ei uskunud, et me tegelikult sinna Carpe Diemiga läheme. Mida rohkem aeg edasi, seda reaalsemaks kõik muutus ja kui Carp eelmisel õhtul auto peale laeti ja meie nimed netis stardikates üleval rippusid, siis hakkas ärevus ka tekkima. Eelmise päeva hommikul hakkas võistlustele mõeldes sees keerama. Midagi uut.

LAUPÄEV 28.6.2014
Hirmul on suured silmad ja Ruila plats tundus palju suurem kui ta tegelikult on. Inimesi-pealtvaatajaid ma peale suurtele massidele kõnelemise kogemusi ei karda, aga rada kartsin küll. Ei olnud eriti keeruline, seal ei olnud ka mingeid keerulisi pöördeid, mitmeid süsteeme või kolme latiga tõusvaid takistusi, nagu eelmisel päeval, aga kui ma rada läbi kõndisin, siis näis, et iga takistuse vahele oleks jäänud nagu mitu kilomeetrit, kuidas kurat need sammud klappima hakkavad...?

Ilma viperusteta ka ei saa, ega ju? Oli plaan, et abilised panevad hobuse valmis ja jalutavad temaga kaua-kaua, kuniks ma rada käin. Kui ma siis lõpetasin ja oli aeg soojendama minna, tuli välja, et Carp oli mänginud tüdrukutega primadonnat, kraapinud maad, visanud pead lakke ja ei lasknud endale valjaid pähe panna. Nii 20 minutit järjest.
Huh. Panin need talle pähe ja siis tuli juba soojendusväljakule minna. Õnneks läks soojendus hästi, Carp näis valmis (tõsi küll, ta oli juba boksis sellise näoga, et ta on hommikust saati olnud ootejärjekorras) ja suurele platsile minnes näis kõik hästi olevat.

No esimesed kaks takistust parkuuris ei olnud kõige hullemad, aga peale seda hakkas hoog raugema. Ma muudkui istusin, istusin ja istusin täisistakus. Nojah, mulle näib täisistakus olevat lihtsam aru saada, kust hobune läheb lendu, mitu sammu ta veel enne takistust teeb ja kui pikk ta samm üleüldse on. Aga hobusele liikumise võimaldamiseks on see muidugi kõige valem viis seljas olla. Kui lisada sellele see kolm korda õlgadest (ja kogu ülakehast) ettevajumine, millega ma enne takistust käsipidurit peale tõmbasin, siis päris ausalt, ma ei saa aru, miks me ainult ühe mahaaetud latiga piirdusime?
Ainult sellepärast, et Carp omab ka mingit eneseväärikust?

Nii pole üldse fun sõita.

Pildi autor Susanna Liis, aitäh!

Kui me platsilt välja jõudsime, olin juba enda peale nii kuri, et ükski lohutus ei tepsinud. Jah, muidugi kõigil juhtub. Jah, muidugi, esimene kord suurtel võistlustel. Aga ma tegin ikkagi enda kohta haleda soorituse. Ma kordasin vigu, mida ma pole juba tükk aega teinud. What the hell happened?!

Istusin tuimalt meie talli omadega laua taga ja vaatasin viimaseid sõite, kui Tõnu tuli minu juurde, patsutas õlale ja kutsus kohvi jooma. Muidugi oli ta mu sõitu näinud. Lontisin kööki, kus minu õuduseks tuli välja, et ka Eha oli mu low-pointi tunnistajaks olnud. Lasin endale kringlit pakkuda ja püüdsin laua taga mitte väga morn ja sünge välja paista.

Tõnu oskab väga hästi lohutada ja mõne aja pärast ei tundunudki enam enda soojendusplatsi liiva alla matmine kõige loogilisem lahendus. Ta oli nii-nii positiivne, julgustas, andis nõu ja natukese aja pärast näis, et maailm ikkagi läheb edasi. Võtsin ennast kokku ja püüdsin terve õhtu endale andeks anda. Kui ma täna enda enesekindluse riismed maha materdan, mõttes endale mürgiseid märkusi teen ja kogu aeg ennast süüdistan, siis võib mind homme tõesti juba enne soojendusplatsile jõudmist liivalt kokku riisuda.

Nagu Kersti kord tsiteeris: "Life is like a dressage test. If you're too busy thinking about you're last move, the next one won't be any good either." ;)

PÜHAPÄEV 29.6.2014
Tulgu, mis tuleb. Täna tuleb sõita nii, nagu koduplatsil.
Muidugi on täna kõrgus pisut suurem.
Ja nagu treener vihjas, siis Carp ilmselt eilset veel unustanud ei ole. Kui ma tahan, et ta mind usaldaks, peame täna väga hea soojenduse tegema. Ei mingeid mõttepojakesi tõrkumistest. Ei mingeid kahtlusi.
Põlvevalu peab natuke nüüd ootama.
Ja magamatus ka.
Ja sellised inimesed, kes muudkui jahuvad ja jahuvad sellest, mis ma eile kõike valesti tegin. 
Soojendus toimus sees, sest platsid olid väga märjad ja vihma sadas juurde. Carp jalutas Anne ja Idaga natuke väikeses maneezis ja siis hakkasime traavi tegema.
Mis mind mõlemal päeval on südamepõhjani liigutanud, on see, mismoodi Carp sellest hetkest, kui ma selga talle istusin, on olnud nii keskendunud ja nii "kuuldel". Vau. No milline hobune...
Soojendus oli minu meelest hea, olgugi, et paar hüpet läksid pisut nihu. Carp näis kahtlevat rohkem kui varem ja lisaks asetasin ta üks kord takistuse ette nii viltu, et ta tegi hirmus laia-pika-suure hüppe ja ratsanik jõudis talle kaela peale. Korraks tuli meelde ka see variant, et kuidas saada valged püksid nii liivaseks, et nad enam puhtaks ei lähe. Upitasin ennast tagasi sadulasse ja soojendasime edasi.
Paar hüpet saime ka väljas teha, et lombis hüppamise tunne Carpile meelde tuleks.

Mariti viimased sõnad enne meie platsile minekut olid, et "vaata, et sa ette ei vaju, eriti enne viimast roosat takistust!"
Eriti ei vajunud. Välja arvatud viimase roosa takistuse peal, irw.
Aga Carp oli omas elemendis ja meil oli rütm, meil oli hoog, kõik see, millest eile puudu jäi. Kuuendana vastu tulnud okseri latti kolistasime küll nii korralikult, et ma olin veendunud, et see tuleb alla, aga imesid juhtub ja see jäi pidama.

Puhas sõit. Kuulsin, kuidas Myy huilgas. 

Ja siis tulid elu esimesed ümberhüpped. Jälle midagi uut. Me ei ole ju tegelikult kunagi koduplatsil kiiruse peale üle takistuste kihutanud. Välja arvatud üks kord Aronsiga. Tema initsiatiivil.

Ümberhüpped ei olnud enam nii sujuv sõit ja lisaks tuli üks latt maha. Carp jäi rohkem enne takistusi stoppama, meie hoog polnud ka sama, mis enne.
Aga ma ei olnud enam enda peale kuri.
Üldse enam mitte.
Sest tegelikult saime me selle tulemusega ka selle sõidu 11-nda koha. Esimese peale auhinnatavate rida. Kui me poleks maha ajanud, oleksime me selle ajaga olnud sõidu 7-ndad.
Harrastajate üldarvestuses saime 18-nda koha.
Ja treener ütles, et ma olin oma eelmise päeva vead parandanud.
Ja Carp näis ka rahul olevat.

Meistrikate muljeid Ruilast

Ruilas toimusid Eesti meistrivõistlused takistussõidus ja koolisõidus. 

Saabus siis ka see päev, kui ma vaatasin koolisõidu skeemi algusest lõpuni ära. Filmisin ka meie omade sõite, nii palju, kui sain. Kuna enamasti olid lapsed kaasas, siis läks osa tähelepanu sellele, et nad ei sigatseks ja näiteks platsile ei jookseks. 

Ma ei saa eitada, et kui ma Ruilas käin, siis tekib hull nostalgia ja mõte, et ühel päeval, kui ma juba tunnen ennast kindlamalt, siis tahaks ikka Jumboga suurele platsile minna ja vaadata, kas ma püsin tema kõrvalehüpete ajal seljas :D

Hea on vaadata igasugu erinevaid sõite, aga niiiiiii kahju, et ei olnud kedagi, kellega neid analüüsida. Tõnu küll õnneks istus tihtipeale minu kõrvale ja siis ma ikka tüütasin teda oma lollide küsimustega nii koolisõidu kui takistussõidu kohta. Ta seletas igasugu asju, aga mulle jäi nii palju ikkagi arusaamatuks. Miks mõnedel hobustel lastakse lihtsalt laiali joosta, kas ainult selle pärast, et nad hüppavad sellegipoolest puhtalt? Miks koolisõiduvideotel netis on hobused ära pindetatud, kui tegelikult ei tohi neil isegi kaitsmeid olla? Miks ikkagi mõned inimesed galopi ajal kergendavad? Miks osad sõidavad kogu raja poolistakus, aga teised vahepeal istuvad sadulasse? 

Mõnda sõitu oli füüsiliselt valus vaadata... hobustest hakkas kahju ja isegi kui tulemus ei olnud väga hull, siis mõtlesin, et miks küll keegi ei sekku?

Kõige enam meeldis mulle vaadata sõite (nii takistussõidus kui koolisõidus), kus ratsanik ja hobune tundusid mõlemad sõitu nautivat. See, kuidas Rein Pill muigas oma hobuse kollihirmu peale või viskas teistega platsil nalja. Kujutan ette, kui raske on hoida naeratus suul, kui endal on närvid läbi ja oled füüsiliselt kogu kehaga ametis hobuse kontrollimisega. Koolisõitjatel on vist palju raskem, seal ei tohi sa kuidagi reeta, et oled hädas või midagi läks valesti. 

Kui ma suureks saan, siis tahan sõita samamoodi nagu Udeküll.

P.S. Vanasti hakkasid und oodates silme ees lambad üle aia hüppama. Nüüd hüppavad hobused. 140 cm parkuuri. Ümberhüpetega.

Kordetrenn Picantoga

Lõpuks siis kauaoodatud kordetrenn ja seda imelise Picantoga. Mõni päev kohe toob kaks head asja korraga.

On lihtne tööd teha, kui ei pea mõtlema, kuhu hobust juhtida või kartma, et ta kuskile suunda minema tormab. Ma peaaegu kordagi ei võtnud ratsmeid lühikeseks, nii et keskendusime vaid istakule. Tegelikult ju võikski suuta hobust ainult istakuga juhtida? Kauge tulevikumuusika, aga helesiniseks unistuseks kõlbab küll.
Niisiis istakust - piiiiikad jalad, säär õiges kohas, ei lükka teda ette. Selg sirge, sirutatud üles. Pea otse, pilk ees. Ka korde peal ei ole põhjust ennast üle keerata, et hobune hakkaks rohkem ja rohkem sissepoole käima, pigem vastupidi. Pilk ikka kõrvade vahelt välja.

Kergendamine peab olema ökonoomne, ei ole vaja liiga kõrgele tõusta.

Marit ütles, et mu jalad peavad kehast sõltumatult, iseseisvalt tööle hakkama. Et kui ma keskendun õlgadele, seljale ja ülakehale, siis jalad ei laperdaks all nagu juhtub ja varbad ei oleks all nagu baleriinil.

Üleminekute puhul tähtis asi - traavist sammu jäädes jääb säär endiselt peale, mitte ei kao ära ja ma ei vaju kössi. 

Täisistak on minu oma pisike deemon, mille kallal tegime ka tööd. Lõdvestatus, õige rüht, mitte liiga ette ja mitte liiga taha kummarduda, kannad all, pingul säärelihased, ilma jaluseid kaotamata. Vahel õnnestub, seekord lausa tuli mitu ringi välja. Alguses põntsusin rohkem läbi selja, siis käskis treener end kõhulihastega hoida. See säästis selga ja oli tõesti efektiivne, aga järgmisel päeval ma nürist seljavalust ei pääsenud ja pidin Tiinale helistama, et ta mu jälle otseks keeraks.

Esimene galopitõste oli selline vuhhhhh! Järgmised olid sujuvamad ja oh taevas, kui mõnus galopp tal on! Peaaegu hakkas muusika helisema. See pole muidugi ainuke põhjus, miks kõik seda hobust imetlevad, Maarja ta oma lemmikhobuseks deklareeris ja Tõnugi võistlustel teda kiitis. Aga ma tundsin puhast rõõmu ta seljas olemisest.

Järgmisel päeval andsid kõhulihased endast märku. Tund läks 100% asja ette. Mul ei ole enam illusioone, et ratsutamine aitaks vormi saada või hoiaks vormis. Ratsutamise jaoks on vaja vormi saada.

P.S. Seda, et kui oluline on kõik jaluserihmad korralikult õigetesse kohtadesse toppida, õpetas mulle nüüd beebibanaani suurune sinikas sääre peal. Lesson learned. 

P.P.S. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruilas võistlused. Tundus, et viimasest Ruilas käigust on möödunud igavik. Jooksin võistlustel kokku mitme tuttavaga, keda polnud kaua näinud. Tuli välja, et Jüril ja Kaial on Ruilas hobune, CanCan nimeks, ma sain teda ka koplis näha. Selline strike-a-pose-hobune, uhke olekuga ja kena ilmega. Iluuuuus.

Vaatasime 110 cm sõidud ära ja Tõnu kutsus mind kööki, pakkus kohvi, võileibu ja imehead moosi. Jäime jutustama ja märkamatult liikus aeg edasi. Vahepeal käis keegi köögis ja andis edasi info, et 120 polnud veel alanud. Selles pidi Kamilla sõitma Led Zeppeliniga ja ma plaanisin enne äraminekut neid veel filmida. Siis aga tuldi ütlema, et juba sõidud käivad ja kui ma siis hakkasin maneezi poole tormama, nägin juba Kamillat ja Liisit Picantoga õues. Küsisin, et kuidas Kamilla sõit läks, aga ta vastas, et hoopis Marit sõitis Picantoga. Damn. Oleksin tahtnud seda näha.

Ruilas Theodoriga - vabalt galoppi, jeee

Täna siis jälle Ruilas.
Tõime Fräncki ja Theodori koplist ära, panime valmis ja hakkasime minema.
Maneezi katuse peal tegid mingid kollastes kostüümides mehed parandustöid. Me ei pannud enne midagi tähelegi kui Theodor hakkas ootamatult seal katusealuses, kus seisab saepuru, ära vedama. Üks naisterahvas, kes tuli vastu, hoiatas, et mingid ehitusmehed katuse peal on ja lisas, et "Theodor raudselt ehmub selle peale". Tõnu võttis siisTheodori ratsmetest kinni ja talutas ta platsile.
Hiljem vaatas Theodor küll paar korda kõrgendatud huviga sinnapoole, aga otseselt kuskile minema ei hakanud.
Peale tavapärast soojendusringi tegime kaheksaid, Tõnu pani kaks latti nö koridoriks ja me pidime seal vahel hobuse seisma saama ja siis traavis edasi liikuma. Maarja pärast ütles, et seda pidi tegema täisistakus, aga see oli mul täiesti kõrvust mööda läinud. Igal juhul oli minu meelest väga mõistlik harjutus, sest nüüd olen hakanud rohkem ja rohkem keskenduma liikumise täpsusele ja nurkade korralikule väljakeeramisele jne. Sammus ja traavis polegi nii hullu, aga galopis ...
Siis tegime loomulikult galoppi, alguses võttis Tõnu Theodori korde otsa, aga pärast tegime ka vabalt. Mul tulid tõsted kenamini välja ja ma proovisin ka teda koondada, aga ikka keeruline on galopis oma jalgu ja sääri nii hästi kontrollida, kui traavis juba võimalik on. Harjutamise asi. Samal moel, nagu peale galoppi täisistakus traavi jäämine ilma, et hakkaks hüpitama.
Väga hea trenn oli.

Ruilas ja Fränckiga - galoppi, galoppi, galoppi ..

Ohh, täna oli nii mõnus päev! Hoolimata igasugustest äpardustest ja auto rikkiminekust, tuli täna täpselt minu trenni ajaks ka päike välja ja oli lausa soe!
Täna ei olnud Maarjat kaasas, sest tal oli täna Tondil trenn. Tõnu küsis, et keda ma tahan, aga lisas, et Jumbol oli juba täna trenn. Ma siis võtsin Fräncki.
Ta lasi end kenasti valmis panna, aga sai ka mitu porgandit selle käigus. Tõnul oli teine õpilane ka (Mari?), üks tüdruk, kes ilmselt valmistus koolisõiduks, vähemalt tundus mulle nii, vaadates nende harjutusi ja tegemisi. Tõnu hõikas mulle, et ma saan ise kõigega hakkama, eks? Ja läks juba platsi peale. Ma siis tegingi kõik ise, viisin Fräncki tallist välja, istusin ise selga ja läksime koos kenasti platsile. Uhke tunne oli.
Platsil tegime nagu ikka, alguses sammu, siis traavi. Mõne aja pärast proovisin täisistakut ja ka igasugu täpsussõitu (nurgad kõik kenasti välja sõita, võtsin diagonaalile, tegin kaheksaid). Tuli juba päris kenasti, aga eks Fränck on nii lihtsalt juhitav ka.
Kuulasin kõrvalt, kuidas Tõnu juhendas seda tüdrukut ja sain aru, kui palju tehnikat tegelikult seal taga on... Kõik on veel ees, aga ma pean ütlema, et Fränckiga sain küll palju rohkem keskenduda enda kehahoiakule, istakule ja signaalidele. 
Iga ringiga oli tunda, kuidas ta läheb üha rohkem ja rohkem hoogu ja siis proovisin nurgast galopile tõsta. Ja ta läks nii kenasti, et ma olin isegi üllatunud. Eriti peale seda maadlemist, mis mul oli Diamondi ja Budapestiga olnud. Kas tõesti olen ma nüüd parema istakuga või on hobused teist tüüpi?
Täisistak Fräncki seljas ei olnud mingi meelakkumine, aga ma sain hakkama, vähemalt mingiteks hetkedeks. Galopilt traavile mineku puhul pole variantigi, on palju lihtsam kergendada, kui täisistakusse jääda. Galopis oli väga mugav, olgugi, et libisesin edasi-tagasi rohkem kui näiteks Theodori seljas.
Tõnu rääkis veel koondamisest ja seda ka galopi ajal. Ma saan ideest aru, aga galopis liigun ma ju hooga edasi-tagasi, et kuidas ma siis saan veel ristluuga mingeid liigutusi teha? Hmmm.
Vaatan praegu igasuguseid videoid koondamisest ja loomulikult on minu meelest pooled neist täielik jama - räägitakse ratsme tagasitõmbamisest ja pea krussi ajamisest. 
Mul oli tunne, et tegime peaaegu 75% tunnist galopitõsteid ja galoppi. Tunne oli muidugi võimas. Hea meel oli ka sellest, et ma hakkan hobust paremini tajuma, ma ei pea enam vaatama alati õlga selleks, et aru saada, kumba jalga kergendada või ma tajun ka paremini ära, kui hobune läheb "valest jalast". Lihtsalt mõnus.
Homme jälle Ruilasse, koos Maarjaga.

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.

18: Ruila & Fränck

Juhuuu! Täna oli nii mõnus trenn, et tulin lennates pärast koju. Eelmisel korral käis Maarja välja mõtte, et vahetame seekord hobused ära ja tema sõidab Theodoriga, mina Fränckiga. Jõudsin mitu korda mõttes kahetseda ja ümber mõelda, samamoodi kahtles ka Maarja, igal juhul pakkus ta välja, et me puhastaks ikka nii nagu tavaliselt - mina Theodori ja Maarja Fräncki ja siis vahetame.
Jõudsime kohale ja läksime koos Tõnuga koplist hobuseid tooma. Puhastasime, panime valmis, ja läksime siis välja. Mul oli kohe korraks Theodorist kahju, oleksin tahtnud selle mõmmiga ise sõita. Kui juba lubatud, siis nii tuleb teha.
Läksime suure platsi peale, millest mul oli hea meel. Fränck on nii mõnus ja tundlik, läheb kenasti edasi ja kergelt traavile. Tundsin täna, et kergendamine on juba nii kenasti lihasmälus, et ma isegi enam ei pelga. Ja ma tõesti kergendan "põlvest", mitte ei tõuse.
Maarja kurtis, et Fränck vehib peaga üles-alla ja ma kartsin, et sellega võib mul keeruline olla, aga nii nagu Tõnu kohe juhendas, oli vaja vaid Fräncki hoida aktiivses traavis ja tagant peale ajada ja ei mingeid probleeme. Ma olin nii rõõmus ja tundsin tõelist mõnu Fränckiga liikumisest. Ta läks suure hooga, teda oli vaja pigem tagasi hoida ja kui me jooksime mööda platsi, sain täielikult keskenduda kehahoiakule, peahoiakule, seljale ja kätele, mida püüdsin hoida kogu aeg korralikult all. JUMALIK TUNNE!
Juba käisid mõtted hüpete juures. Nii loodan, et hakkame õppima ka poolistakut ja siis juba edasi..
Siis võttis Tõnu Maarja koos Theodoriga korde otsa ning hiljem minu. Kui Tõnu rääkis Maarjale, kuidas hobust ristluuga saata, siis proovisin Fränckiga sama ja olin vaimustuses, kui kergelt ta lihtsalt ristluu lükkamisest läks traavi. Tegime täisistakut traavis ja galopis. Olgugi, et lahtiselt traavides ei olnud ma üldse rütmile Fränckiga pihta saanud, oli see korde otsas palju lihtsam ja galopp... see galopp! See oli parim üldse!!! Mul oli eriti uhke tunne, kui Tõnu ütles tunnustava häälega, et väga hea, nii see käibki. Tegime mõned ringid ja Fränck läheb nii kergelt galoppi, piisab lihtsalt kergest märguandest. Ma lasin mõlemad käed sadulast lahti ja hoidsin tasakaalu nii, et sisemine jalg oli pisut sirgem ja rohkem maale lähedal. Tahtsin lihtsalt huilata, nii mõnus oli!
Maarja jäi ka tunniga rahule, kuigi pidi Theodoriga nii mitmedki lahingud läbi käima, kakles temaga samamoodi, nagu mina tavaliselt.
Olin nii ülendatud meeleolus, et ma isegi mõtlesin selle peale, et järgmine kord Jumbot võtta ja see juba ütleb midagi :D
P.S. Maksin tänase ja järgmise nelja korra eest ära - panen kirja, et ma pärast ei unusta, millal vaja jälle maksta :)

15: Ruila & Theodor

Olime seekord jälle suurel platsil, mina ikka Theodoriga ja Maarja Fränckiga. Kuna teised hakkasid hüppama, olime parempoolsel otsal. Mul lähevad Theodoriga juba suunad paremini ja ma olen temaga jonnakam ka. Ainult trenni lõpupoole hakkab ta Tõnu poole kiskuma ja maiust norima ja siis ma võin oma säärtega või ratsmetega teha mida tahan, aga ta lihtsalt läheb. Kavalpea.
Maarja naeris, et kui erinev ma olen koerte ja hobustega. Koerad käivad nööripidi ja mingeid järeleandmisi ei ole, aga hobusega olen pehmeke.
Tegime täisistakus traavi. Mulle tundub, et vahepeal läheb juba täitsa hästi, ka Tõnu kiitis, ütles, et juba väga hea. Galoppi me ei teinudki.