kärbseralli

Jess, ma sain ikkagi Sudrabsiga enne tema ärasõitu veel platsile.
Kärbestele ja parmudele oli ka massiliselt linnalubasid välja antud ja meil oli nendega pidevaid kokkupõrkeid. Sudrabs oli sellepärast palju rohkem närvis kui mina. Iga kord kui mõni tema laial tagumikul maandus, oli Sudrabsil kohe paanika-jaanika ja samm sassis.
Sammu jäädes läks ta lausa kurjaks ja vehkis peaga, kui nad ta ümber tiirutasid.
Kui see väike asi välja arvata, siis trenn läks küll paremini kui eelmine kord. Traavid olid täitsa ok ja üleminekud vist ka, vähemalt Milla väga midagi ei kritiseerinud.
Galoppi tegime korde peal ja paremasse tõusis Sudrabs kohe ja jooksime mitu head ringi mõnusas tempos. Vasakusse tõusmine oli keerulisem ja ta tahtis iga vabandust ära kasutada, vahepeal seisma jääda ja ümber keerata. Lõpuks õnnestus ka vasakusse ja saime sedapidi ka joostud.
Lõpuks tegime veel traavis kolmeaasalist serpentiini, vahepeale kas sammu või peatuse.

Sudrabs. Selline nimi ongi.

Kui see nimi Google Translate visata, siis tekib küsimus, et miks just seda värvi hobusele selline nimi pandi. Kas arvati, et ta läheb halliks?
No täna murest oleks vahepeal läinud küll, siis kui talle visati selga mingi lassoga linnast püütud ratsanik. Loom ilmselt mõttes muudkui karjus Fey järele.
Ma olin jälle põnevil nagu laps lõbustuspargis. Seekord oli sellepärast ka põnev, et ma olen ju nii palju Sudrabsit kõrvalt näinud, sõitmas Hannaga ja Merikesega ja Feyga. Ja näinud, kuidas ta on nii muutunud, nii palju arenenud. Mul oli mingi ettekujutus temast, aga muidugi mitte udust aimugi, mis tunne tal seljas olla on.
Tuli välja, et väga hea tunne. Nojah, ma mäletasin, et ta on mõnikord jäänud hämmingus seisma ja järele mõtlema ja kui ma nendel hetkedel olin ametis millegi muuga (säärtele koha otsimise, tasakaalu hoidmise, millegi muu sellisega), siis magasin maha selle õige sekundi, millal teda liikvel hoida.
Aga kui me hakkasime teist traavi tegema, siis dziisus kraist - ja ma ei usu, et ma seda ütlen - täisistakus oli tema seljas mugavam olla kui kergendada. Pange see enda märkmikutesse kirja, ma ei hakka seda lauset ilmselt liiga tihti kordama.
Ta näis natuke segaduses, et ma ta seljas vahel igasugu imelikke vigu teen ja ebakindel kontakt ei aidanud ka kuidagi usalduse tekkele kaasa. Midagi paanilist ei juhtunud, aga päriselt-päriselt lõdvestada ei saanud. Panin jalused nii pikaks kui võimalik, ent mingil kummaliselt põhjusel olid mu põlved eespool sadulat. Selles asendis oli paras väljakutse saada jalad ümber hobuse.
Galopitõstete ajaks maksis see kätte. Lisaks tulid mängu igasugused muud vead, nagu sadulast püsti tõusmine, ette kummardamine, alla vaatamine jms. Paremale saime tõsted suure surmaga tehtud, vasakule ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks saime midagi, mis tegelikult mulle väga galoppi ei meenutanud, aga lõpetasime peale seda ära. Pole mõtet hobust ka stressata. Või temaga tehtud tööd ära nullida.
Nii et jälle need neetud galopitõsted...

Edit: Ei, kurja, mind ikka painab küsimus, et kas ma olin täna lihtsalt liiga ettevaatlik tema seljas? Noh, selline tunne oli, et mina olen ettevaatlik, et teda mitte millegagi stressata või liiga palju nõuda ja tema oli ettevaatlik, sest püüdis hirmsasti minu katkendlikke signaale lugeda?