WIIIIII-trenn

Nii hoian ennast praegu tagasi, et ma siia hunnikut smiley'sid ei topiks...

No esialgu polnud mingit wii-tamist, sest Carp oli poolunes ja mida iganes ma säärtega tegin, mingit kasuefekti ei tulnud. Pilt pidi väljapoole ka nukker välja nägema, sest Katerina ei suutnud ilma kommenteerimata mööda minna ja käskis sääred paigal hoida. Ja siis neid kasutada. Kui isegi kõva tonksamise peale Carp jätkas silma pilgutamata oma zen-meeleolus, siis ütles Katerina ärritunud häälega: "ta lihtsalt peab su sääre peale midagi tegema!"
Steki peale ei muutunud alguses suht midagi, ju ma ikka ei osanud seda õigesti kasutada. Aga hobune hakkas küll üles soojenema ja ei loivanud enam omas tempos, vaid oli nõus minu tempos liikuma. Teise traavi alguses oli küll nutune tunne, et täna ilmselt me hüpeteni ei jõuagi, aga galopis hakkas mingi omavaheline arusaamine tekkima.
Marit ehitas midagi, millest tuli välja koridor kahe takistusega - pisike ristike ja hiljem lattaed/okser. Pidime esialgu tulema sealt läbi, kolme fuleega. Carp igaks juhuks püüdis ikkagi pidurdada enne takistust, hoolimata sellest, et ma püüdsin ta juba pööretel saada normaalsesse rütmi. See ongi alati petlik - see, et ta pöördes enne takistust on sääre ees ja kenas tempos, ei tähenda, et ta mu säärt takistuse ees kuulaks.
Igal juhul läks iga korraga paremaks.
Ja siis tuli kõige põnevam osa (ja ma ei pea selle all silmas seda, kuidas Anne üritas veenda end ja teisi, et ta saab kohe Laki seljas surma...) - me pidime tulema üle kergelt tõusva lattaia või okseri ilma jalusteta. Ja siis ilma ratsmeteta. Ja siis ilma jaluste ja ratsmeteta, vahepeal käsi külgedel hoides.
See on nüüd wii-koht. Sest see oli kindlasti üks põnevamaid hüppetrenne viimasel ajal.
Kohe kui Carp sai aru, et see vahe seal ei muutu ja jääb kolme fulee peale, siis polnud tal enam plaanis takistuste ette pidurdada. Tädi sai aru, mis teha tuleb ja minu asi oli lihtsalt küüdis püsida.

Päeva lõpuks tõsteti viimast takistust ja ma hüppasingi Carpiga oma esimese 100 cm okseri ära. Siiamaani tulevad mõnujudinad, kui selle peale mõtlen. Carp oli sama nägu, vähemalt peale maandumist kiirgas kogu hobune suhtumist: "kas te kõik nägite, jah?"