leplik Minnie

Täna käis Õnne Halliko rääkimas tallis kestvusratsutamisest. Minu jaoks täiesti uus ja võõras teema.
Sõitsin Minniega, Zillionil oli inimesevaba päev :)
Olin täna Minnie selga ronides ettevaatlik, sest see sadul näib alati paras puusavenitaja. At the end of the day võib öelda, et kas oli Minnie liikumine täna pehmem või mõjusid veel eilsed valuvaigistid, aga traavis ja sammus ei olnud üldse nii valus. Muidugi olin kogu aeg valvel rütmimuudatuste suhtes, sest enamasti läheb puusadel jamaks siis, kui tekib mingi ootamatu jõnksatus ja hobune jääb koha peale võnkuma.
Ootamatuid jõnksatusi produtseeris ratsanik täna hobusele küll. Võib-olla vajusin ette, vaatasin maha või ei olnud sääred nii veenvad kui nad oleks võinud olla, aga Minnie jäi mitu korda traavist sammu sellise näoga, et kuule, nii lihtsalt ei tehta. Seda juhtus mõnikord sirge peal ja täiesti ootamatult ning siis ei olnud ma selleks valmis ja vajusin jõnksti ettepoole.
Kõige rohkem märkusi saan selle eest, et ratse peaks olema käes palju lühem. Jah, ma tean, et pikk ratse ei tähenda, et hobusel oleks mugav või et ta oleks lõdvestunud, mõnikord isegi vastupidi ja vähe ümaramas raamis on tal endal lihtsam ja tervislikum sõita, aga hirmsasti tahaks hoida käsi nii, et küünarnukid on vastu külge, sest siis tunduvad käed iseseisvamad ja ükskõik, mida hobune ka peaga ei teeks, need ei liigu nii kergelt kaasa, aga siis langevad mu käed reie peale ja ratse läheb helposti liiga pikaks. Kui vaadata ükskõik millise šefi koolisõitja pilte, siis neil pole ju kunagi küünarnukid vastu külge, ikka on käed pisut eespool, sadula ees. Old habits die hard.
Tegelikult jäin traaviosaga isegi natuke rahule. Tundsin, et mingitel hetkedel saabus see rahu ja Minnie oli ümar, liikus läbi selja, reageeris väga kergetele märguannetele ja näis olevat leplik isegi mu põlvepigistuste vastu. Ta iga kord on mulle rääkinud, et säär on see alumine osa allpool põlve ja põlvega ära parem tule mind pressima :)
Galoppi alustasin muremõtetega, sest ootasin kogu aeg seda kohapeal võnkumist. Esimesed ringid olid küll vähe kahtlased, aga vaikselt näis paremaks minevat, paremale poole näis isegi viimastel ringidel galopp mugav ja ... adjustable (reguleeritav?). Vaikselt kokku, vaikselt edasi, muidugi püüdes mitte teda koos hoida.
Pärast käisime filmimas ja pildistamas uut täpilist, kes mamma Agnega koplis eluga tutvumas käis.
Awwwww ...

Laki ja roosa ristike

Hea trenn oli. Nalja sai ka, näiteks kui ma enda arust olin sadulavöö tõmmanud nii palju kinni kui jaksasin ja siis sadulasse minnes "astusin" sadula külje peale viltu. Note to myself - pruunid kindad sakivad. Nendega jaluserihmasid reguleerida on nagu boksikinnastega tikkida.
Laki oli täna jälle väga tore, ma ei olnud ise nii kange, kui tavaliselt trenni alguses. Makipoolset nurka suksu küll esialgu võõrastas ja kui avastas aedikust jänesepojad ja selle kõrval mängivad lapsed, siis pingestus paar korda üle terve kere, aga mingit kollijahti ei toimunud.
Tegin jälle palju iseseisvat tööd, natuke üleminekuid ja püüdsin teda ratsmesse kutsuda, nii hästi-halvasti kui oskan. Ta oli väga tubli ja isegi premeeris mu pingutusi mõne korraliku puristamisega. Kahjuks ilma mõne õlg-ees äravedamiseta me ikka hakkama ei saanud ja paar korda olin täitsa nördinud. Koolisõidustekist oli muidugi rohkem kasu, kui minu lühikesest stekist.
Vaiksel, platsi teises otsas proovisin teha poolpeatust. Proovisin, aga polnud kindel, kas tuli õigesti välja. Üleminekuid ja peatusi tegin ka. 
Esimesed kaks tõstet galoppi ei õnnestunud. Kolmanda ajaks võtsin ratsmed ühte kätte, steki teise kätte. Galopis oli ta ka täna rohkem juhitav, kui tavaliselt (ma ei saa veel öelda, et ma oleks 100% saanud kätte kõik need trajektoorid, mis mul plaanis olid).
Siis hüppasime üht pisikest roosat ristikest.
Esimene hüpe igas trennis on alati huvitav hetk. Tunned, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja kiiresti mõtled läbi, mis teha tuleb. Kõõritad alla hobuse poole ja juurdled, kas ta ikka on juba eelneva töö peale piisavalt reageeriv ja juhitav, et kõik välja kukub. Lakiga muidugi ei ole seda hirmu, et ega ta ometi ei tõrgu, aga nurkade läbimised toovad küll vahel higipisarad otsaette. Niipea, kui ta nina kuskile suunda keerab ja galoppi läheb, meeldiks talle lihtsalt edasi tormata.
Kannad all, hoog piisav? Ei ole? Alla ei tohi vaadata. Nüüd vist on juba täitsa hea, keerame Laki takistusele. Ei keera? Laki? EIIIII, Laki! Mitte sinna!!
Teisel korral saime pöörde ehk paremini tehtud, aga peale pööret tormas Laki hooga paremale, kui tegelikult oli ülesandeks vasakule keerata. Alrighty, uuesti sama asi. Ikka paremale. Olin ise kuskil palju kõrgemal, säärt polnud piisavalt peal, tasakaal paremal pool, nii et vaene loom ei saanudki midagi teisiti teha.
Siis käskis treener teha sama asja traavis ja võtta suuna platsi ukse suunas. Saime lõpuks õigele poole ja õiges tempos.
Laki läks järgmisesse trenni ja viisin ta teisele platsile, ise seljas istudes. First time for everything.

Pärast sotsialiseerisin Poola kutsikat. Juhul, kui ta meile jääb, siis oleks ju kena, kui oleks üks koer, keda julgeksin talli kaasa vahel võtta. Lasin Markusel esialgu nuusutada ta tagumikku, hoidsin kutsikat kaugemal ja Markus pistis peaaegu kogu pea välja, et teda nuhutada. Pärast viisime kutsika Ellipsi juurde, kes on seda värvi kollaste tüütustega harjunud. Ellips tõmbas samuti sõõrmed kutsikalõhna täis.
Sotsialiseerimist sai kutsikas mitme päeva jagu, laste tähelepanu umbes kuu jagu.

Kukrumäelt on alati nii raske ära tulla ja ka täna, kui hakkasime Johannaga ära minema, ei õnnestunud see kohe, sest treilerist astus välja maailma kõige armsam asi, dalmaatsia varss. No tegelikult küll lihtsalt üks täpiline pooleteise kuune varss, kes tuli oma ema kõrval treilerist välja ja kõndis tema kõrval, aga see oli nii ilus, et me pidime veel teda imetlema jääma. Kõige armsam asi maailmas.

P.S. Panen siia ühe täna loetud hea lause kirja: "the difference between a good rider and a very good rider is the speed of their reactions."