(kuri)kuulus Avella

Alguses mõtlesin, et ma seda sissekannet siia üldse ei tee, aga ilmselt oleks aus väikeste saavutuste kõrvale ka kõik hullumeelsused kirja panna. Vabandan, kui nüüd keegi ahastusest pea vastu klaviatuuri katki lööb.

Myy on kümneid kordi kutsunud mind oma uue hobusega sõitma. Siiani vastasin, et ma ei oska ja kukun ilmselt alla ja nii noort looma ei tohi minusugused rikkuda. Myy jäi endale kindlaks "Sa pead proovima!"

Reedel teatas ta, et tema füüsiline konditsioon ei võimalda hobusega sõita, aga kas ma saaksin laupäeval kasvõi natukene trenni teha. Ta lubas käsi piiblil, et teeme turvaliselt korde otsas ja ta elu sees ei saadaks mind surma ja pealegi on Avella palju rahulikum, kui näiteks Rosetta, kelle seljas ma olin kunagi juba käinud.

Roman heitis laupäeva hommikul õhku manitsuse: "Pea meeles, et sul on lapsed ja mees." Kui ma ei vastanud midagi, siis lisas veidi aja pärast: "Arvesta, et kui midagi juhtub, sead sa ohtu oma järgmise nädala trennid Kukrumäel."

Myy lubas talle, et tagastab mu tervena.

Paar nädalat tagasi lugesime facebookist, kuidas nad olid Avellaga hüpanud ja tema mees oli samal ajal õhupüssist märki lasknud (mitte küll nende pihta, vandus mees). Avella oli tagajalgadel balletti tantsinud ja siis talli poole kimanud, nii et kui Myy poleks saanud hobust meeter enne sisenemist pidama, oleks ta muutunud peata ratsanikuks (talli uks avaneb nagu garaazi uks, ülespoole).

Eelmisel päeval oli Myy talle selga roninud ja jaluseid sättides oli üks jalustest kogemata vastu hobuse külge põrgatanud. Avella oli selle peale hakanud pukitama ja Myy oli leidnud ennast maast. Nüüd erinevad kehaosad valusad ja laupäeval meisterdasime talle poroloonist kaelatoe, et tal oleks kergem pead püsti hoida. Ja vot selle pärast ei saanudki ta täna trenni teha.

Ja seal ma siis nüüd olin, puhastasin Avella kapju ja Myy lasi talle putukatõrje vahendit peale.

Parmud ajasid Avella täiesti hulluks. Ta vehkis ja veeretas ilmselt esimeste sammuringide ajal mõtet, et pukitamine aitab kõikide tüütute putukate vastu maailmas. Ma ei lasknud ratset eriti lõdvaks, ei julgenud tal ka pead alla lasta, Myy oli ka seda meelt, et hakkame enne traavi tegema, kui tal mingeid muid häid mõtteid pähe tuleb.

Mul pole vist kunagi olnud ühtegi trenni, kus ma oleks hoidnud nii püüdlikult kannad kogu aeg all :)
Ma olin kogu aeg ootamatusteks valmis ja õlgadesse tekkis pidevalt pinge. Kogu aeg pidin endale meelde tuletama, et ma õlgadest ette ei vajuks. Püüdsin hoida käed pehmed, aga samal ajal ikkagi kontakti konkreetse. Kergendamise ajal püüdsin ka võimalikult vähe sadulast lahkuda ja sääre pidin hoidma ka väga väga rahuliku, sest Myy hoiatas juba enne, et ta on väga tundlik ja tal on väga kiired käiguvahetused.

Tegime natuke kordel traavi, siis plaanis Myy meid lahti lasta. Püüdsime kaks ringi ümber tema teha, aga siis märkas Avella, et lauavirn platsi ääres on täna teistpidi ja tahtis ükskõik kuhu ära pääseda. Ma esitasin Myyle kohe tungiva palve meid tagasi korde otsa võtta, sest koppel, mille nurgas trenni tegime, on väga suur ja lai. Liiga suur, et mind sinna mureliku titt-hobusega ringi tormama saata.

Korde otsas olime pisut rohkem lõdvestunud. Mõlemat pidi tegime pisut traavi, proovisin pikendada ja tagasi võtta. Sääred pidid väga paigal olema, sest paar korda, kui väline säär veidi tugevamalt vastu külge läks, püüdis Avella kohe galoppi minna.

Ta meenutas mulle pisut Vivaldit, kes oli samuti valmis iga märguande peale minema kohe ja kiiresti uude allüüri. Tõsi küll, Vivaldi on oma liikumises otsejoonelisem ja tema jalg astub kuidagi tugevama ja kindlama sammu, alati justnagu samasse kohta. Avella oli minu keha suhtes nii tundlik, et iga mu pisimgi liigutus kohe kajastus tema sammus. Uhhh, kui keeruline.

Galopi märguande andsin nii-nii-nii vaikselt kui oskasin. Minek tundus kiire. Myy lubas, et kui ma pärast videot vaatan, siis on näha, et tegelikult ei läinud Avella üldse väga kiiresti, lihtsalt käiguvahetus oli kiire ja hoogne. Galopp oli mõnus, üleüldse oli tema seljas väga mõnus olla, eriti kui tempo ja suuna sai kontrolli alla. Aga siis tunnistas ka Myy, et eks ta natuke püss ole ja et tema treener ei julge veel Avella selga minna. MIDA??? Nüüd sa siis ütled mulle seda?

Tegime mõlemat pidi galoppi, Avella hakkas (nagu Myy oli ennustanud) pead alla laskma ja mulle tundus, et ta oli ka pisut väsinud. Parmud ei olnud oma lõunasööki lõpetanud ja hoolimata tõrjevahenditest, mida talle peale oli piserdatud, oli Avella ikka nendega hädas.

Myy pakkus veel, et teeme ikka mõne pisikese hüppe ka, kasvõi korde otsas, aga ma tundsin, et minust pole täna selleks asja.

Edit: väike video.

Mõnikord kohe kõik õnnestub. Eriti Aariaga.

Jäin tundi hiljaks, olin endale valesti kellaaja kirja pannud.
Ma tean, et kordan ennast ikka ja jälle, aga Aaria ei ole siit maailmast. Ta on lihtsalt suurepärane.
Sain suht palju ise teha, püüdsin nii sammus kui traavis kenasti teda kutsuda. Ta on nii tubli, aga kui tasakaal on ebakindel või ise ei mõtle päris sirgjooneliselt ette, siis võib vahel laperdada kuskile välja. Küll aga on ta nii sõnakuulelik, et väga kiiresti kuulab kõike, mida palud teha.
Igal juhul tuli meil mõned ratsmesse kutsumised-tulemised täitsa ilusasti välja. 
Tegime diagonaali peal harjutusi, edasisõitmist, läbi traavi galopis jalavahetusi, jms.
Jälle üks väga hea trenn. Lasin tal pärast teise platsi juures veidi rohtu näksida. Mõnus õhtu.

P.S. jooksin Ruilas Alexela GP ajal kokku Myy ja Desireega. Vaatasime võistluse lõpuni, ma jõudsin paari sõitu filmida ja Myy rääkis oma uuest hobusest, nad olid hobused just eelmisel nädalal koju kolinud.
Helistasin koju ja teatasin, et lähen hobusekatsikule.
Siis aga hakkas Myy ajama, et kuna tema on operatsiooni pärast "voodireziimil" (pane tähele = Ruila tallis, takistussõidu võistlustel...) ja ei saa selga ronida, Kairel aga olevat keegi hobune varbaluud katki astunud, siis oleks tegelikult vaja kordetada. Eeeeeeee... ma seletasin, et ma pole kunagi kordetanud ja olen ainult lugenud või videoid vaadanud selle kohta, aga Myyd see ei heidutanud, ta ütles, et annab mulle kõrvalt juhised kätte. Tema juurde jõudes ta juba pakkus mulle, et mingu ma selga, ta kordetab. Sellest keerutasin end välja.
Kui ta siis hobused koplist koju hüüdis ja nad talli tulid, tutvusin kuulsa Avellaga. Oli hirmus ilus. Ja hirmus suur. Myy ütles, et ta kasvab veel ja pakuti, et võib tulla 172 cm +.
Myy hakkas asju sättima ja kui ta luugi alla lasi, tegi see kägisevat häält. Avella polnud rahul. Avella hakkas jalgadega trampima ja oli täitsa ehmunud. Nii ehmunud, et otsustasime oodata, kuni ta rahuneb. Esimest korda elus tundus mulle kõrvalt vaadates, et ka Myy oli ehmunud. Ta oli vaid kolm korda Avella seljas käinud ja nüüd opi pärast paariks nädalaks rivist väljas.
Aga kui Avella oli rahunenud, hakkas Myy talle hakkas pessoat peale panema. Läksime platsile ja Myy juhendas ja õpetas. Saime vist täitsa ok tehtud, olgugi, et päris "alla" jooksis Avella vähe, kuigi aeg-ajalt oli helgeid hetki.

See pilt on tehtud päris alguses ja jah, ma tean, et
Avella ei ole siin kõige kenamas asendis, aga
pärast võtsin korde enda kätte ja ei saanud enam pildistada :P