Külalistreenerite hooaeg jätkub, tegime trenni Heiki Vatseli silma all.
Zillionil polnud täna mingit kevadet südames. Seal oli puhas hirm, kui me jõudsime üle pika aja maneeži, mille seinad tuule käes ühele ja teisele poole kummi hüppasid. Ma plaanisin tal fliistekki pealt ära võtta, ta plaanis Springstormile sülle hüpata. Iga kord, kui pauk käis, värisesid tal jalad alla.
Ronisin ruttu selga ja pika ratsmega sammust polnud muidugi juttugi. Esimese hääle peale, mis selja tagant tuli, hüppas Zillion hooga edasi, tõmbas pea alla ja hüples pukkidega edasi, nagu pisike eeslike.
Oeh.
Siis saime galopist traavi ja jätkasime lühema ratsmega, kui mulle oleks meeldinud ja kindlasti hoopis teistsuguses meeleolus, kui see, mida kumbki meist oleks eelistanud.
Kui saime vähe hoogsamalt töisesse meeleollu, paranes pilt ja olek iga minutiga. Peagi ei olnud ka enam vahet, kui palju ja mis suunas seinad plagisesid. Nende kõrvalt sai varsti isegi ilma pingestumata mööda sõita.
Väga asjalik trenn oli, harjutused näisid jälle teistmoodi ja pingutust nõudvad. Palju põhjalikke tähelepanekuid, palju asju, mida meelde jätta ja kasutada.
Alustasime traavilattidega, mis olid esialgu maas ja siis tõsteti keskmine üht äärt pidi kõrgemale. Sealt oli vaja mõõdukas traavis üle tulla. Siis tuli peale traavilatte tõsta hobune paremasse jalga galoppi ja tulla sealt üle ristikese. See "paremasse jalga" osutus keeruliseks, nagu olin arvanud. Juba eelmistel kordadel oli paremasse jalga maandumisega probleeme ja täna pidin paremasse jalga tõstmise pärast hobust kogu aeg rohkem ja rohkem painutama.
Siis sama asi teistpidi - galopis üle ristikese ja siis hobune traavi ja üle traavilattide. Oiiii, kuidas mul jäi puudu tunnetusest ja ma ei osanud esialgu oma istakut, käsi ega sääri õigesti doseerida. Mõne katse pärast juba saime korralikku traavi, ilma, et ma oleks teda liialt pidurdanud või käega suu peale jäänud ja saime traavilattidest ka korralikult üle. Ikkagi peab kogu aeg mõtlema, et käsi peab olema pehmem, palju pehmem.
Siis oli vaja tulla teiselt poolt kahene peneroll (esialgu oli seal ristike ja sinine plank) ja peale seda kavalett. Ühtepidi ja teistpidi.
Mäletate seda elu esimest hüppetrenni Zillioniga, kui kurtsin, et hobune näis eest tühi ja ainult jalgadega "toru suunamisega" sain ta takistuse peale keskele ja otseks? No kus kurat see tunne siis nüüd on? Täna püüdsin liiga palju teda kätega suunata ja juhtida ja Heiki ütles samuti, et pean rohkem hobust jalgadega takistuse peale juhtima.
Penerolli peal kuulsin "keha tahapoole!" Lisaks ei ole vaja sellise suht väikese penerolli pärast liiga palju sealt sadulast püsti tõusta.
Vasakusse pöördesse vajusime mõned korrad liiga palju sisse ja treener julgustas mind rohkem kasutama välimist ratset. Peale takistusi punnisime ennast otseks hoida.
Kohaliku tava järgi nimetataks seda ilmselt hüppetrenniks, aga kokkuleppeliselt oli see ikkagi kavaletitrenn, sest kõrguseid polnud ja neljapäeval pidi Heiki tulema päris hüppetrenni andma. Ma palvetan siin, et me teeks seda suurel platsil. Või et oleks haruldaselt tuulevaikne õhtu.
.jpg)
