Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)

Jalavahetused takistusel!

Esimese pool tundi toimus maneezis Buda ärasuremise etendus. Ärasuremine sammus, siis ärasuremine traavis ja iga kord ärasuremine enne seda pisi-pisikest tõket, millest on vaja traavis üle minna. Ma vajutan säärt peale, annan stekki (liiga hellalt ehk?), aga Buda järjepidevalt muudkui sureb. Isegi galopp tundus mõnevõrra suremisena, alles tunni lõpus saime vaesele obesele pisut itsi sisse. Võib öelda, et kui mina tundi lõpetasin, siis Buda jaoks hakkas tund alles peale.

Ääriveeri ja vaikselt hakkasime tegema ratsmesse kutsumist. Marit seletas ära, kuidas seda teha ja mõned korrad mul see õnnestus, kuigi sääre peale oli Buda küll täna tuim. Ma olen ikka veel liiga aeglane kogu pilti kokku panema. Näiteks kui on eesmärk üle tõkke saada, siis unustan tõkkel anda sääresignaali jalavahetuseks. Keskendun ainult ühele harjutusele korraga, mis pole eriti produktiivne. Kõik, mida õpin, tuleks tegelikult saada ruttu selgroo sisse, et see tuleks automaatselt.

Täna jamasin jälle sellega, et galopis saada mingit sujuvust ja rütmi sisse, lisaks püüdsin jääda tasakaalu hoolimata sellest, et Buda pead ette tõmbas ja selle juures muidugi ei saanud olla juttugi mingist ratsmesse jooksmisest :D Ja kui siis enne tõket jäi hoog vaiksemaks, siis keskendusin kuni viimase hetkeni sellele, et hoogu juurde saada, aga unustasin peale tõket õigele poole torbikut tüürida. Ei ole rahul endaga. Üldse mitte. Tundus nagu oleksin liikunud eespool Budat.

Nii et kui tänane põhiline eesmärk oli vahetada jalga hobusel tõkkel ehk hüppe ajal, siis mul õnnestus see (pluss peale tõket õigele poole torbiku jõudmine) ehk ... hmm ... kolmel-neljal korral? enamasti vahetasime jalga peale maandumist, paar korda tegi Buda mulle teene ja hoolitses selle eest ise. Nii et see harjutus tuleks kordamisele tuua.

Tõnu alati rõhutab, et hobune on juhitav ainult siis, kui ta teeb aktiivset, töökat liikumist ja tänane oli tõestus. Seni, kuni Buda magas, oli mul tunne, et ma ise jooksen seal ta seljas traavi. Asjad läksid paremaks siis, kui Marit Buda ärkvele ehmatas ja mulle tema seljas paar korda harjutuse ette näitas. Isegi Roman, kes filmis, ütles seda pärast autos tähtsa näoga mu tundi kommenteerides. Ninatark!

Lihased olid kohe peale kergendatud traavi läbi. Mis toimub? Ilmselt on kaks korda nädalas ikka minu jaoks haledalt vähe. Vaevalt jõuavad lihased ühest jalusteta traavist taastuda, kui uus teeb nad jälle hellaks. Peale eelmist trenni oli seljalihased valusad, seekord reielihased hellad. Ma ei kurda, vastupidi, ma hindan väga seda, et need trennid reaalselt ka mõjuvad mulle ja ma higipull otsa ees, teen reaalselt ka tööd. Ma lihtsalt ei taha, et ma liiga kiirelt väsiks ja panustaks harjutustesse vähem kui 100%. Roman kommenteeris ka täna peale tundi, et oli näha, kui ma väsisin ja enam nii väga ei jaksanud pingutada.

Treeneri märkused:

• sõita tuleb rohkem enda alt, mitte ettepoole kummardudes, 
• häälega ei erguta hobust - mul on selleks säär ja stekk, 
• jalg peab olema julgem, teravam ja konkreetsem,

Tuleb hakata käima ka grupitrennides, nagu Marit ütles - seal on rohkem võimalusi panna paika istak ja tegeleda nende probleemidega ja siis eratrennides tegeleme rohkem selliste asjadega, nagu latid ja hüpped ja jalavahetused ja ratsmesse sõitmised.

Vajan rohkem grupitrenne, rohkem ratsutamise kilometraazi nagu treener ütleb, rohkem kogemusi. Ja selle kõige jaoks muidugi oleks vaja üht keskmist loteriivõitu ka :D

P.S. Sain teada, et Budapest on trakeen.