Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

Nii et täna siis tallisisene koolisõiduvõistlus. Ei midagi suurt ja fäänsit, aga nagu väike test või nii. Värskendav.
Poiss võistles oma pisikest samm-traav skeemi Silvesteriga. Tore vaadata, kuidas ta ka natuke asjalikuks muutub ja oma skeemi vaikselt maneezinurgas üle omaette pobisedes ja näpuga platsile näidates kordab. 63,571% ja kolmas koht. Not so bad, me thinks?
Mina sõitsin A12, sedasama, mida eelmisel aastal Rollyga.
No kohe peab tõdema, et diklofenak ei mõju valu ennetavalt. Kui ma võtsin tableti eile peale trenni, kadus valu suht kiiresti, aga tänahommikune tablett mind skeemi ajal palju ei säästnud ja seda oli kindlasti ka välja paista. Ma püüdsin sellest üle olla ja kui muudele asjadele keskenduda, siis oli ok. Üleminekutel oli raskem ja võttis paar sammu, enne kui tundsin ennast jälle jalustel olevat ja pinge keskkohast kadus. Lõppude lõpuks ei olnudki kõige hullem.
Soojendus näis täitsa hea. Tegime 10 minutit rahulikult sammu, siis traavi ja üleminekuid. Carp soojenes märgatavalt kiiremini kui eile. Galopis näis ta esialgu kuidagi eest kange, aga kui ma natuke ratset järgi lasin ja ise püüdsin ka mitte väga kangelt seljas istuda, läks sekunditega kohe tunne paremaks. Alguses poolistak, vaikselt volte. Natuke proovisin skeemi elemente ka. Näiteks see serpentiinilt tulek ja sellele nurgas järgnev galopitõste, millega eile mässasin. Või galopis diagonaalile keeramine ja x-s traavi jäämine. See tuli selgelt soojenduses paremini välja kui skeemis.
Me olime oma soojenduses eelviimased ja sammus oma korda oodates näis Carp kogu aeg muudkui rohkem ja rohkem pakkuvat, et camoon, hakkame juba midagi tegema. Näib, et pikad soojendused on tema teema.
Skeemis oli probleemiks see, et tundsin, kuidas pööretel või serpentiini ajal läheb ratse muudkui pikemaks ja pikemaks. See tegi üleminekud ka keerulisemaks. Carpi auks peab küll ütlema, et ta luges mu mõtteid ja oli suuremateks tegudeks valmis, kui ma ootasin, ihii. Keeruliseks osutus pikaks lastud ratsmega samm, sest Carp oli valmis jälle ja jälle traavi või galopp tõusma. Kuum muti.
Ma tegin igasugu nalja seal. Keskliini joonistasin ikka pigem vasakule. Serpentiini nihutasin ka oma äranägemise järgi proportsioonist välja. Mitte et ma poleks planeerinud seda teistmoodi sõita. Lihtsalt õigel hetkel ei olnud piisavalt kontrolli kõige üle või olid ratsmed pikad.
Aga me sõitsime lõpuni ja tegelikult ei olnudki olnud kõige hullem sõit, 62,8% ja ka kolmas koht. Wiii.

Tegelikult läks veel kihvtimaks - peale võistlust sain sõita Big Boyga aka Benjaminiga. Nooruke Benjamin oli kogu oma olekult ülipüüdlik, näis kogu aeg küsivat, et mida sa tahaks, et ma teeks, kuidas ma seda peaks tegema ja kui kiiresti. Nagu unelm, mõnus sõita (esialgu muidugi läks aega harjuda). Ja see galopp... Ok, ma olin esimese voldi ajal pisut ettevaatlik, et aru saada, kuidas see galopp õieti toimib ja kuidas seal istuma peab. Marit tuletas meelde, et ma pean seda galoppi siiski edasi sõitma ja kui ma rohkem säärtega vaeva nägin, näis see galopp ikka väga kõrgele ja kaugele tõusvat. Mõnus.


Pidasin galoppi oma nõrgimaks allüüriks, aga tuli välja, et kõik ei arva samamoodi :) Näiteks kui ma traavis hoian käsi tihtipeale liiga laiali või tõstan üht ja teist kätt liiga kõrgele, siis galopis hoidvat ma käsi automaatselt õige koha peal. Ma ise tunnen, et kasutan galopis rohkem kõhulihaseid kui näiteks traavis (kui me just koondtraavi harjutusi ei tee).
Jälle uus kont närida.

P.S. Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

skeemitamine & see *#%¤?`! täisistak

Võistlusele pidin minema Carpe Diemiga. Kui ma temaga talli jõudsin, avastasin ebameeldiva üllatuse jalalt väikse haava näol, aga see ei tundunud tegevat talle väga palju muret ja vaeva ja saime ikkagi trenni minna.
Ta oli jälle seda nägu ja tegu, et töö tegi ahvist inimese ja isegi kui ma nii mõnigi kord küsisin midagi enda arvates pisut valesti (näiteks tegin tõste kuidagi valel hetkel ja valetpidi), siis ta ikkagi vastas. Ta ju teab programmi :)
Täisistaku suhtes tuli trenni alguses võtta vastu mingi poliitiline otsus. Kas ma sõidan skeemi täisistakus läbi täna, tuletan lihastele meelde, mis tunne oli CD-ga ilma sadulata sõita ja homseks võistluseks on kohad valusad või siis võtan selle riski, et hakkan homme pusima.
Carp aitas seda küsimust lahendada sellega, et kui ta sai soojaks, siis muutus ta traav mu jaoks palju paremini istutavaks. Valus küll, aga mitte päris selline, nagu ilma sadulata trennis.
Peale neljaaasalist serpentiini täisistakus näis olevat võimatu galopitõstet teha, kui kogu alakeha oli krampis ja nõudis jalustele tõusmist, et vastavad kohad pingest vabastada.
Pole hullu, asjaga tuleb tegeleda. Isegi kui mõne hobuse seljas on täisistak ebamugavam või valusam kui teise seljas, siis tuleb seda ikkagi teha tihedamini.
Igal juhul oli peale skeemi läbisõitmist palju kindlam tunne.

koolisõiduvõistlus

Kuna und niikuinii ei tule, siis sama hästi võin oma blogi ära kirjutada...

Ma olen nüüd koolisõiduvõistluse moodi asjal ka startinud. "Moodi" sellepärast, et see oli tallisisene ja veidi vabamate reeglitega. Poiss sõitis ST2 skeemi ja mina Rollyga A12.

Igasugu nalja sai. Näiteks ma proovisin Rollyle patse teha. Hah! Teate seda anektooti kolme karvaga kiilakast, kes hommikul peegli ees soengut välja mõtleb?

Sõit läks enam-vähem, mõned asjad tulid paremini välja kui eile trennis, aga päris rahule ma ka ei jäänud. Soojenduse ajal oli Rolly küll positiivses mõttes väga reaktiivne ja tegime läbi mingeid elemente skeemist (galopist X-i sõitmine, traavile jäämine ja nurgast jälle galoppi tõusmine), Rolly näis koos ja kohe vastavat.

Skeemi ajal kadus see "koos olemine" natuke ära, eriti serpentiini ajal. Peale serpentiini oli vaja tõsta nurgast kohe galoppi, aga minu esimene tõste läks tõlkes kaduma ja nii tõusime pisut liiga hilja ja natuke rabedalt ka. Valu hiilis tagasi, serpentiini lõpuks olid alaselg ja puusad juba pinges. Siililegi selge, et täisistakut peab jupikaupa hakkama igapäevarutiini tagasi integreerima.

Mäletasin muidugi, et peatus tuleb teha G-s, aga me kukkusime peatusesse kuskil X ja G vahel. Sealt poleks olnud enam mõtet nelja sammu uuesti tegema hakata ja G-sse loivama, nii et lõpetasime seal. 

Kohtunikud kirjutasid, et rohkem kumerust traavivoltides vaja, ümarust rohkem, traavis oleks rohkem olnud vaja edasiliikumist. Kiita saime hea sirutuse eest vabas sammus järeleantud ratsmega. Treeneri sõnul oli ka OK olnud, traavivoldid olid olnud liiga väikesed.

63,2 %  ja 63,4 %.
Pole ju väga paha esimese korra kohta?

Poisi sõit oli ka nummi. Naljakas on vaadata, kuidas ta muidu tuterdab mööda maneezi ringi, aga kui Jeti hakkab sammule vajuma, siis hakkavad poisi jalad käima kiiresti-kiiresti mööda külgi. Tõstab ka, muide, paremat kätt pidevalt liiga kõrgele :)

Pärast võistlust olin veel mõnda aega tallis ja küsisin endale veel kedagi sõita. Noh, et oleks nagu tunne, et midagi asjalikku on ka täna tehtud :)

Agne vaatas mind küll esialgu skeptiliselt, aga kui selga läksin, läks meil päris hästi. Ta ei olnud nii painduv ja elastne, kui eelmine kord ning traavis tahtis kiirustada. Mul tuli vahepeal metsik-metsik idee tema seljas täisistakut proovida, aga see ei olnud kõige nutikam idee. Valus hakkas ja ma läksin kergendamise teed pidi.
Kui oli aeg galopi käes, üritas ta nurkades hirmsasti mind ära vedada ja ennast galoppi ajada, aga kui ma olin ülikonkreetne ja ei läinud provokatsioonidega kaasa, siis ühtäkki tõusis ta kenasti ka. Ja mis veel toredam - ta tõusis mõlemasse jalga! Esimene kord vist tõusis valesse, aga järgmised juba tõusis õigesse jalga. Ma küsisin teistelt igaks juhuks üle, sest ei suutnud oma õnne uskuda :)

Wii.

võistluseelne peaproov

Nii naljakas on oma poega vaadata tõsise näoga mööda platsi skeemi vudimas. No tegelikult vudis Jeti, aga poiss oli nii tõsise näoga ja kui ta keskliinil tervitas, siis mind ajas naerma ja nutma natuke ka.
Ta sõitis oma skeemi ära ja sai täitsa toredasti hakkama, näib, et tal pole mingit muret homse suhtes. Kui jõudis koju, sõi ja jäi magama selsamal sekundil, kui pea puudutas patja. Kadestamisväärne.
Meie Rollyga sõitsime skeemi kaks korda. Mõlemal korral (ajab jälle nutma ja naerma) tegime erinevaid vigu. Esimene serpentiin vajus kujult laiali ja lõpp läks puusakrampide nahka, selleks ajaks, kui oli vaja Rolly galoppi tõsta, oli mul veel valus ja ma olin seal seljas kuidagi kössti ära vajunud.
Need 10-meetrised traavivoldid on huvitavad, eriti see, mis paremale poole läheb. Saab näha, kuidas see õnnestub. Ja siis muidugi see galopp-traav-galopp üleminek, sest Rolly pakkus täna jälle, et ta teab paremini kui mina, kust tähest seda tegema peab.
Nii et homseni!

P.S. Suurest koplist oli vaja hobused ära tuua ja ma läksin ka teistele appi. Kõik hobused tulid nagu miilenkid nööri otsas, ainult Diamond jooksis pabinas mööda koplit Jürgenil eest ära. Teised jõudsid juba väravasse, kui Diamond tormas joostes minu juurde, jäi meetri kaugusele seisma ja vaatas mulle suurte silmadega otsa: "mis meist nüüd saab?" Awwwww... nunnu hiiglane. Sõime kommi, ma panin talle nööri ümber kaela ja läksime teistele järele.

Hobused on nii lahedad.