Sounds so easy

Kuidagi pidi hobust peale hüppetrenni premeerima ja ma plaanisin minna sadulata sõitma. Treener tegi küll üllatunud näo, aga loa saime. Hobusele näis see otsus meeldivat.
Eelmisel korral ilma sadulata sõites tundus mulle, et igas platsi nurgas voolan hobuse külge mööda alla. Seekord olin vähe paremas vormis. 

Noh, esialgu oli sirget joont mööda kõndimine paras ettevõtmine. Õnneks polnud kedagi, kes oleks meid puhuma pannud ja natukese aja pärast läks juba paremaks. Seni, kuni ma seinast ja nurkadest eemale hoian, on kindlam pind jalge all.

Sain jälle väga palju oma istaku kallal pingutada. Varbad otse, õiged lihased vastu hobust, jalad sirgemaks, ei toetu istmikulihaste peale, rohkem sisemiste reielihastega tööle, põlve ei suru vastu sadulat. Paremal käel on suur kiusatus kogu aeg hobust liiga palju sissepoole kutsuda. Mõlemas käes peab olema võrdne tunne. Paremale poole sõites pidin vahepeal hoidma pisut välimist painet ja pidin tegelema sellega, et ma ei vajuks sadulas kreeni.

Isegi kui alguses saad aru, et sisemine lood on paigast ja oled imelikus asendis seal seljas, siis kui seda Sulle just kogu aeg meelde ei tuletata, võib selline asi kergelt harjumuseks jääda. Ja sellest võib saada my thing. Noh, nagu see ratsanik, kes on alati küürus. Või see, kes kergendab kilomeetri kõrgusele. Ja see sõidab alati varbad väljapoole, jne jne.
Kui püsti või tagapool ma pean üldse sadulas olema? Ma saan Treve trennides kogu aeg selle eest, et vajun liiga taha. Püsti peab olema, mitte ees ja mitte taga. Sounds so easy, onju?

Kui ma sain täna ennast ilma sadulata hobuse ümber (täpselt ette loetud checklisti järgi, varvastest kulmudeni), siis ütles hobune "that's it!" ja liikus nii pehmelt ja lõdvestunult ja samas mõnusa reipa sammuga edasi. Ma ei julgenud mitu fuleed suurest rõõmust hingata.

lennujaama tipptund

Suure platsi taga on veeauk.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.

Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.

Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.

Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.

Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.

Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse. 

_________________________________

Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.

Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.

ujumistrenn

Esimene traav näis väheke rohkem elu ja hoogu täis, kui eile. Mul on ikka kogu aeg kahtlused ja kõhklused selle suhtes, et kui alla tohib teda küsida ja kas ta liigub "õigetpidi". Mis puudutab justnimelt pead ja kaela, siis olen püüdnud lihtsalt saada teda sellisesse asendisse, et turi oleks kõige kõrgem koht, aga nii mõnigi kord liigume ikkagi "murtud kaelaga".
Täna juhtus ka sekka "krabisamme" ja küliskõndi ja muud sellist jama. See säärtega külgede vastu klammerdumine viib kogu alaselja krampi ja siis on sealt raske hobuselt edasi pehmelt ja vabalt liikuda. Väga meenutab Rollyt.
Teises traavis tegin treeneri julgustusel natuke täisistakut. Mitte, et ma kardaks, et on valus või ebamugav, aga see tunne, kui hobune jõnksatab ehmunult all ja jääb krampi, on midagi, mida sajaga väldiks. Nii proovisingi teha ettevaatlikult, kui tundus, et praegu on kõik nii hea ja rütmis, et ma ei jää hobust segama.
Galopis oli ka rohkem hoogu ja särtsu, aga ma tundsin mitu korda, et parema sääre ette on hobust raske saada. Asi paranes siis, kui sain juhised vasakut ratset lõdvemaks lasta ja siis uuesti proovida. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?
Grand finale harjutus oli galopis tulla nurgast läbi, keerata maas lamavate traavilattide poole, võtta hobune traavi ja peale latte tõsta jälle galoppi. Ei ole ju väga raske? :)
Paremale poole ei olnudki, aga vasakule poole sõites näis iga osa ülesandest eraldi väljakutsena. No näiteks traavi jäämine. Siis sellisesse traavi jäämine, et üle lattide ka mahuks. Peale latte otse edasi liikumine (!!!). See oli just eriti raske koht. Tundsin, kuidas hobune ühele või teisele poole vajub ja kõik liigutused, millega püüdsin asja parandada, näisid omavat ülemäära tugevat efekti, mille tulemusena ujusime ühelt poole teisele poole. Zillion hakkas peale latte ka natuke kiirustama ja pakkuma, et lähme ruttu ruttu galoppi. Nii et kogu selle ansambli kokkusaamine näis mulle paras pusle. Ma ei ole veel harjunud sellega, kui vähesest tasakaalu muutusest või sääre puudutusest selle hobuse puhul piisab.

failed pokerface

Ja lõpuks ometi saabus see päev, millal sain kõike seda proovida, mida Feiku eelmisel nädalal ette näitas.
Ilm oli endiselt kenake, päike paistis ja Georg põristas mõnuga "R-i" sõnas "super", kirjeldades suure platsi pinnast. Päeval oleks ilmselt olnud isegi soojem sõita, aga peale eilset murelikku Zillioni ei tundunud päris ihuüksi trenni tegemine kuigi hea mõte. Kindlam tunne ikka, kui keegi vaatab.

Alustasime ilma pukitamisteta, ilma muretsemiseta, täiesti normaalses meeleseisundis. Võib-olla isegi pisut liiga laisas meeleolus. Vaikselt kogusin ratset ja püüdsin sõita nii, et turi oleks kõige kõrgem punkt, et ma julgustan teda kogu aeg edasi sõitma, aga ei aja teda jalaga rütmist välja. Traavis alustasime suht pika ratsmega ja mittepiisava kontaktiga.

Platsil olid nii Liisi kui Milla, kes jõudumööda kommenteerisid. Iga kord, kui me Liisist mööda sõitsime, kordas ta: „veel madalamale, veel madalamale...“ Iga kord, kui Millast mööda sõitsime, kuulsin: "ratse lühemaks, ratse lühemaks..." Milla juhtis tähelepanu korduvalt sellele, et kael on hobusel küll all, aga nina näitab täiesti valesse suunda. 

Ma ei julge küsida nii õrnalt hobuselt rangemalt ja resoluutsemalt ja sellepärast süüdistati mind ka täna griinpiisluses. Hahahaa - et hobuselt veenvalt midagi küsida, nõuab bluffimisoskust, nagu ma ise ka teaks, mida ma teen. Bluffimiseks on paremat pokkerinägu vaja.

Mõne aja pärast hakkas midagi paika loksuma, juba hakkas tunduma, et sõidame kaari, sirgeid ja nurkasid "õigetpidi". Mitte alati pikalt järjest, üleminekud ei ole alati sujuvad ja mõnikord kaob harmoonia selliste banaalsete asjade pärast ära, et ma vaatan alla või vajun nurgas ette. Päris muusikat veel ei kuulnud, aga laske mul vähemalt natuke rõõmustada nende hetkede üle, kui tõepoolest Zillion näis liikuvat korralikult läbi selja, lõdvestunult, kandis ennast kuidagi kergelt ja oli väga väga kergelt säärega reguleeritav. 

Teises traavis tegi allakirjutanu (lugege nüüd hoolikalt) täisistakut. Ise ka imestasin. Hobune natuke ka. Ei olnud nii hull, kui eelmistel kordadel, ma tundsin, et füüsiline vorm kannatas küll täisistaku kenasti ära ja kuskilt valus ei hakanud. Keegi platsi ääres naerma ka ei hakanud :)

Galopi kohta saime vahepeal isegi Liisilt kiidusõnu kuulda. Üleminekud traavi on mu kirstunael, ma hakkan veel kõvasti vatti nendega nägema. Kui ma hakkan ette valmistama mõtet, et nüüd annan nähtamatu märguande oma kõhulihastele, et me jõuaks järgmises sirges galoppi kokku võtta, siis oleme me ühtäkki juba traavis. Ui, paha-paha! 

Seda harjutust tegime Milla valvsa pilgu all. Viimaste eest saime jälle head kommentaarid. Pärast seletasid nad Dianaga, missugune see ratsmekontakt peab tegelikult esimeses traavis olema. Ma ei jõua ära oodata, et homme jälle proovida.

much better, IMHO

Täna näis kõik natuke paremates värvides. Oli rohkem hetki, kus oli olemas rütm, lõdvestatus ja mõnusalt liikuv hobune. Saime Hanna käest mitu korda kiita üleminekute eest ja ka galopp oli olnud lõpuks päriselt tore.
Natuke jäi ikka kripeldama. Ma sain mitu korda nii Hanna kui Milla käest sellepärast võtta, et mul sellised greenpeace käed on, mis iga nõksatusega ratset ette ära annavad, nii et ma ei pane tähelegi. Ma tunnen, et ma ei taha mitte mingi hinna eest Minniet kuidagi survestada eestpoolt, see lõpeb alati jonnimisega. Noh, aga kui ma kogu aeg ratsme lontima lasen ja kontakt on olematu või vähemalt ebastabiilne, siis hakkab Minnie niikuinii jonnima ja tal on raskem joosta ning igasugune stabiilsus liikumises on kadunud.
Need hetked, kui ta ikkagi pea allapoole laseb ja muutub nii toredaks, et täisistak tema seljas tundub nauditav, on trenni kõrghetked. Neid tuli täna õnneks ka ette ja ma harjutasin täisistakut pisut. Ilma võnkumiseta pole üldse valus, isegi eilsed piinad ei tundunud meelde tulevat.
Mul on tegelikult raskusi tema traavis või galopis tagasi võtmisega sellisel moel, et seda võnget ei tekiks. Tegime traav-samm üleminekuid ja kui ma ratset üldse ei võtnud ja põlvedega ka eriti ei pigistanud (ehk kasutasin ainult ja ainult kõhulihast), siis saime kiita. Kui ma aga püüan enne nurka põlvedega midagi teha, siis muutub rütm ja liikumine jääb kuskile koha peale üles alla toppama.
Igal juhul lõpetasime väga palju toredamas seisus kui eile :)

skeemitamine & see *#%¤?`! täisistak

Võistlusele pidin minema Carpe Diemiga. Kui ma temaga talli jõudsin, avastasin ebameeldiva üllatuse jalalt väikse haava näol, aga see ei tundunud tegevat talle väga palju muret ja vaeva ja saime ikkagi trenni minna.
Ta oli jälle seda nägu ja tegu, et töö tegi ahvist inimese ja isegi kui ma nii mõnigi kord küsisin midagi enda arvates pisut valesti (näiteks tegin tõste kuidagi valel hetkel ja valetpidi), siis ta ikkagi vastas. Ta ju teab programmi :)
Täisistaku suhtes tuli trenni alguses võtta vastu mingi poliitiline otsus. Kas ma sõidan skeemi täisistakus läbi täna, tuletan lihastele meelde, mis tunne oli CD-ga ilma sadulata sõita ja homseks võistluseks on kohad valusad või siis võtan selle riski, et hakkan homme pusima.
Carp aitas seda küsimust lahendada sellega, et kui ta sai soojaks, siis muutus ta traav mu jaoks palju paremini istutavaks. Valus küll, aga mitte päris selline, nagu ilma sadulata trennis.
Peale neljaaasalist serpentiini täisistakus näis olevat võimatu galopitõstet teha, kui kogu alakeha oli krampis ja nõudis jalustele tõusmist, et vastavad kohad pingest vabastada.
Pole hullu, asjaga tuleb tegeleda. Isegi kui mõne hobuse seljas on täisistak ebamugavam või valusam kui teise seljas, siis tuleb seda ikkagi teha tihedamini.
Igal juhul oli peale skeemi läbisõitmist palju kindlam tunne.

CD-ga Taive silma all

Midagi Carpiga toimub, sest ka täna oli ta jälle nõus liikuma minupoolse suurema vaevata ja näis, et pakub ise minekut. Mul ei olegi esimese traavi ajal enam nii palju vaja higi ja pisaraid kulutada :)
Tegime palju nii sammus kui traavis sammu lühendamist ja pikendamist. 

Taive lahkas seda teemat, et milline osa säärest peab vastu hobust olema ja kogu aeg sain selle eest tappa, kui kannad ülespoole kerkisid.
Diana vahepeal kommenteeris mu käsi, märkamatult olid pöidlad alla roninud. 

Pärast tegime galopis harjutust - 5 sammu poolistakus, 5 sammu täisistakus. Carp näis seda eriti nautivat ja liikus hea meelega edasi.Esimeste kordade eest sain kiita, pärast vajus mu füüsiline vorm ära.

Täitsa nitševoo trenn.

enda all

Ülesandeks oli igas allüüris mõelda kogu aeg "enda all". Traavis, galopis, sammus ka. Tagumised jalad tööle, loom seljast liikuma.
Näis, et midagi tuli välja ka, aga endiselt vajun ette ja vaatan alla.
Täisistakut ei andnud täna veel teha, aga selg/puusad on paremas korras kui eile.

***

Kuna ma ei saa ilma ennast taas kordamata sellest trennist kirjutada, siis täidan vaba pinna paari G. Morrise tsitaadiga.

“Love means attention, which means looking after the things we love. We call this stable management.”

 

vihma ja tuult

Hoolimata koerailmast oli Rolly täna jälle heas tujus ja kuigi seda kahetaktilist sammu tuli ikka ette, siis ülejäänud osa trennist ei toimunud väga suurt loivamist. Panin tähele, et kui ma hakkan rohkem säärt kasutama, läheb alaselg ikka räigelt krampi, just siis, kui ma veel soe ei ole. Pärast saan juba lõdvemalt asja võtta. Ja pauside ajal ei tohi mingil juhul autopilooti sisse lülitada, siis oleme mõlemad palju ärksamad.
Olime väikese platsi peal, kus oli paaris nurgas natuke sissesõidetud kraav, mis suunas meid loomingulisusele. Enne veel, kui me seda saime hakata täiel määral kasutama, saime ette latte ja torbikuid, millest pidime läbi sõitma ja mööduma.
Harjutus nägi välja selline - torbikute vahelt traavis otse keskliinile, kus olid kaks latti maas, neist üle ja siis jälle torbikute vahelt välja vastassuunas. Esimesed kaks korda ei saanud me lihtsalt torbikute vahele kuidagi pihta, pööre tuli liiga suur. Välimine ratse, raskus sisemisele jalusele, säär vastas...  Lattide peal oli otsepüsimine keeruline, sest ma pole täisistakus veel nii palju ümber hobuse. Kaks korda õnnestus siiski hoida sääred piisavalt ümber hobuse, nii et ma tundsin, kuidas Rolly jalad hakkasid tõusma vuhh ja vuhh kõrgemale. Koolisõidu-stuff.
Aga kas panite tähele, et ma kasutasin jälle sõna "täisistak"? Ja ilma valuvaigistita? Where's my cookie? :)
Galopp oli endiselt vasakule parem kui paremale, nii näis vähemalt seljast. Nagu eelnevalt traavis, pidin ka galopis püüdma pigem hoida teda lühemana ja rohkem koos. Kui Rolly laiali läheb, siis ta läheb ikka laiali.
Peale esimesi soojendusi tuli teha läbi traavi diagonaalil jalavahetusi. Muidugi läks loomal suht varsti "ma-tean-seda-harjutust"-lambike põlema ja ta püüdis ennetada. Mitte väga hullult, üks kord vajusin küll räigelt ette.
Aga tegelikult nägime vaeva hoopis selle kallal, et kui ma tulen vasakust jalast diagonaalile, siis olevat mu õlad hobuse õlgade kohal ja see ei tohiks tegelikult ju üldse võimalik olla. Mul tuli ennast kõvasti tahapoole projekteerida ja pärast oli olnud täitsa ok.
Siis saadeti meid jalutama koplinöörideni ja tagasi.

täisistak ehk katsun varbaga vett

Kui läksime platsile, siis käis Rolly mu kõrval aegluubis. Selga ronides kartsin, et läheb vaevaliseks, aga niipea, kui olime sammu hakanud tegema, tuli Rollysse ka elu sisse.
Rütmi oli natuke raske hoida, selles suhtes pidi kogu aeg olema valvel. Suunamuutused vasakule ei toonud eriti täna muutusi, see läks eilsest paremini. Üks kord kadus galopis tagumine ots pöördel ära, aga see oli my bad, sest ma tegelikult hetk hiljem sain ise ka aru, et ma oleks pidanud galoppi ikka kõvasti rohkem kokku võtma, enne kui ma läksin golfipallisuurust volti tegema.

Esialgu kõndisime jälle tavalisest natuke pikemat sammu ja ma mõtlesin kogu aeg sellele, et kui ma sääred vastu hobust panen, mu selg krampi ei läheks, siis sellele, et ma liiga obviously ratset enda poole ei hakkaks ketrama, sest selle peale läheb ka hobune krampi ning lõpuks ka sellele, et ma ei vaataks kogu aeg Rolly hõrenevat ja hallide karvadega segunevat lakka.

Haa, täna tegin täisistakut! Päris tükk aega, võib öelda, et peaaegu terve teise traavi. Peale eile teiste trenni vaatamist tuli üle pika aja tuli julgus ja tahmine uuesti proovida. Eile paistis see jälle väljastpoolt välja nii sujuv ja lihtne. Käkitegu, eks?

Täna siis proovisin jälle ja kui hakkas valus, siis paar sammu jälle kergendasin. Mingeid lihaseid peab ju selle jaoks niikuinii treenima ja venitama, nii et kui iga kord natuke teha, siis ehk mingi aja pärast ei ole enam valus.

Seda, kuidas ma alateadlikult ennast üritan selle ebamugavuse eest kaitsta, avastan ma trennis muudeski olukordades. Täna olin ühel üleminekul traavist sammu jälle tõusnud sadulast üles ja jätnud hobuse üksi oma jalgu kokku lugema ja paika panema. Ma ei pannud seda enne tähele, kui treener sellele tähelepanu pööras.

Üleminekud paranevad iga korraga natuke ja natuke. Täna oli viimaseks harjutuseks galopp-traav üleminekud ja viimase kohta ütles treener, et ma paremini ilmselt ei suudaks. Ohh...

üks araablane

Oli üks araablane. Merihobuse peaga. Nagu nad kõik vist.
Ta näis nii väike ja see tekitas esialgu tunde, nagu vuraks pisikese laste jalgrattaga ringi. Kui juba natuke tuttavamad olime, siis läks ka mugavamaks, aga päris mugav ei hakanud, sest ma ei suutnud seal enda kohta leida.

Ma olin sadula peal, ees, taga, ääres, ümber, kõrval ja juures, aga mitte eriti sadulas. Kui ma pingutasin, et sääred oleks vastu hobust, siis oli mu tagumik sadula tagumise ääre peal ja kui ma istusin korralikult sadulas, siis mu sääred ei ulatanudki hobuse vastu, mängisin ma siis jalustepikkustega või mitte.
Marit purskas naerma, kui kuulis, et ma olin Resta sadula võtnud. Noh, mulle tegelikult pakuti tallis veel ka Angeli sadulat ja selle peale oleks isegi araablane naerma hakanud.

Nalja pidi platsil veel saama, sest peale üht järjekordset tõstet paremasse jalga galoppi tõstis loom pea püsti ja punus lihtsalt nii kiiresti kui jalad võtsid, ringiratast ümber platsi. Eks me saime ikka pidama ja jätkasime vanas tempos, aga mulle jäi esialgu täielikuks müstikaks, miks ta nii tegi. Marit seletas, et araablane olevat juba paar nädalat veendunud olnud, et seal taga metsas ikkagi mingid kollid elavad ja otsis lihtsalt seda õiget ratsanikku, kelle abil oma hirmud välja elada ja "araablast teha". Oh, well...

Ok, ma ei pruugi iial saada mingiks hobuste remontijaks, aga kuna ees seisis hüppetrenn, siis ma hakkasin kahtlema ka selles, kas me elu sees neist pulkadest üle saame, eriti kui ma pidin endale tunnistama, et ma kuidagi täna ei sobi sinna sadulasse.

Esimesed hüpped ei olnud hüpete moodigi ja araablane tahtis hirmsasti kihutada. Vahepeal juba läks tiba paremaks, aga kontrolliga ei olnud asjad eriti hästi. Ma eelistasin poolistakut (natuke samasugune refleks nagu Aronsiga - poolistak on siis mulle ainuke mugav viis hobust mitte segada ja ma tunnen jaluste peal seistes ennast ikka kõvasti turvalisemas positsioonis).

Siis kui rohelisest ristikesest sai roheline lattaed, pidime tulema nurgast, paremast pöördest ja peale lattaeda jätkama roosale ristile. Araablane oli aga tänaseks valmis lõpetama ja vedas kaks korda mu lattaiast mööda. Poolistakus ma teda ümber ei veennud. Marit (kes isegi ei üritanud naeru varjata) andis uued juhtnöörid ja nende järgi pidin üritama siiski täisistakus looma üle lattide saada.
Täisistakus mõjusin ma palju veenvamalt ja peale lattaia saime me ka roosast ristikesest üle. Samme ei jõudnud lugeda, olin liiga ametis sellega, et püüda olla kuidagiviisi hobuse keskel.

Tea, mida arvata sellest, et talli tagasi jõudes küsisid kolm esimest vastutulevat inimest õhinaga, et kas ma alla ei kukkunudki?

Carp selle eest made my day. Läksin koplisse teda ja tema putukapunne sügama ning kui keerasin otsa ringi, et tagasi talli minna, hakkas loom minuga zen-näoga kaasa kõndima. Aww.

Sudrabs. Selline nimi ongi.

Kui see nimi Google Translate visata, siis tekib küsimus, et miks just seda värvi hobusele selline nimi pandi. Kas arvati, et ta läheb halliks?
No täna murest oleks vahepeal läinud küll, siis kui talle visati selga mingi lassoga linnast püütud ratsanik. Loom ilmselt mõttes muudkui karjus Fey järele.
Ma olin jälle põnevil nagu laps lõbustuspargis. Seekord oli sellepärast ka põnev, et ma olen ju nii palju Sudrabsit kõrvalt näinud, sõitmas Hannaga ja Merikesega ja Feyga. Ja näinud, kuidas ta on nii muutunud, nii palju arenenud. Mul oli mingi ettekujutus temast, aga muidugi mitte udust aimugi, mis tunne tal seljas olla on.
Tuli välja, et väga hea tunne. Nojah, ma mäletasin, et ta on mõnikord jäänud hämmingus seisma ja järele mõtlema ja kui ma nendel hetkedel olin ametis millegi muuga (säärtele koha otsimise, tasakaalu hoidmise, millegi muu sellisega), siis magasin maha selle õige sekundi, millal teda liikvel hoida.
Aga kui me hakkasime teist traavi tegema, siis dziisus kraist - ja ma ei usu, et ma seda ütlen - täisistakus oli tema seljas mugavam olla kui kergendada. Pange see enda märkmikutesse kirja, ma ei hakka seda lauset ilmselt liiga tihti kordama.
Ta näis natuke segaduses, et ma ta seljas vahel igasugu imelikke vigu teen ja ebakindel kontakt ei aidanud ka kuidagi usalduse tekkele kaasa. Midagi paanilist ei juhtunud, aga päriselt-päriselt lõdvestada ei saanud. Panin jalused nii pikaks kui võimalik, ent mingil kummaliselt põhjusel olid mu põlved eespool sadulat. Selles asendis oli paras väljakutse saada jalad ümber hobuse.
Galopitõstete ajaks maksis see kätte. Lisaks tulid mängu igasugused muud vead, nagu sadulast püsti tõusmine, ette kummardamine, alla vaatamine jms. Paremale saime tõsted suure surmaga tehtud, vasakule ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks saime midagi, mis tegelikult mulle väga galoppi ei meenutanud, aga lõpetasime peale seda ära. Pole mõtet hobust ka stressata. Või temaga tehtud tööd ära nullida.
Nii et jälle need neetud galopitõsted...

Edit: Ei, kurja, mind ikka painab küsimus, et kas ma olin täna lihtsalt liiga ettevaatlik tema seljas? Noh, selline tunne oli, et mina olen ettevaatlik, et teda mitte millegagi stressata või liiga palju nõuda ja tema oli ettevaatlik, sest püüdis hirmsasti minu katkendlikke signaale lugeda?

jätkame Rollyga

Jätkasime Rollyga ja tegime jälle jupikaupa täisistakut, aga pikemalt homme. Jäin täna videoid vaatama ja neist pilte välja lõikuma. Siin üks näide.

Annabel & Texas 16.4.2014

alati valmis Rolly

Nii mõnus tunne on, kui hobune näib kogu aeg olevat positiivselt ootel, et mida sa nüüd küsid? Kuhu me nüüd lähme? Kas teeme ülemineku? Ma ei tea, mida Hanna temaga on teinud või on Lika trennidel selline mõju, aga ma ei saanud Rolly puhul millegi üle kurta (enda tasakaalutuse ja lohakate käte või hajameelsuse üle muidugi küll, ihiii).
Tegelikult pean avaldama, et on tulnud ettepanek startida neljapäeval tallisisesel võistlusel. Koolisõidus.
Printisin selle skeemi mitu päeva tagasi välja ja täna olin lausa nii eeskujulik, et lugesin läbi ja jätsin meelde. Ei tundu paberi peal kuigi hull, aga kui kõik elemendid kokku panna, siis ilmselt on sadu erinevaid viise, kuidas seda skeemi "huvitavaks" sõita.
Igal juhul pole ma selle läbisõitmiseni veel jõudnud, aga täna mõtlesin, et alustaks õige ... täisistakust. Peale neid valusaid trenne Markuse seljas olen üliettevaatlik ja vahel olen küll Heinzu või Rolly või Imperija seljas püüdnud natuke istuda, aga hirm kuskil alateadvuses on nii suur, et ma lihtsalt kardan ja iga kord, kui esimene valu või ebamugavus tekib, siis pigem kergendan edasi.
Täna tegime mõned ringid platsile täisistakus peale ja valus oli alguses küll, aga kui seda ignoreerida, siis mõne aja pärast läheb paremaks. Lihased muidugi vigisevad, aga selle vastu ei aita midagi kui nüri harjutamine.
Igal juhul oli mul hea meel, et Rolly sai ka ehmatusest üle. Esialgu, kui jäin täisistakusse, siis ta oli kogu kerest ehmunud, et miks ma niimoodi ta seljal loksuma hakkasin. Ma püüdsin mõelda ennast rohkem jalustele, abiks oli väga seegi, kui treener tuletas meelde, et reitega ei tohi vastu sadulat kinni jääda.
Mul on üleüldse treeneriga vedanud, sest need "mõtle roosale elevandile"-märkused on üliefektiivsed ja muutused hobuses peaaegu kohesed. Ja paljud nõuanded, mille tagamaadest enne aru ei saanud, hakkavad loogilisemalt kõlama, kui sa kohe tunned, mismoodi hobune su all muutub.
Rolly tahtis täna natuke rohkem kiirustada kui eile ja mõned üleminekud olid ka kahtlased, aga paari eest saime lausa kiita. Treener arvas, et me oleme hakanud Rollyga ka üksteisest paremini aru saama ja see võib küll nii olla.
Ma ei saa jätta mainimata Imperijat ja Heinzu, kellega viimastel tundidel sain märkusi, et pean sääred rohkem tahapoole panema. Nüüd hakkab tekkima mingi tunne, et kui palju jalg jalusele peab toetuma ja mis hetkest surun ma liialt kannad alla. Ja need hobused õpetavad seda juba selle läbi, kui palju erineb reaktsioon vastavalt sellele, kus säär asub. Dziisus, kui lahe!
Anyway, peale soojendusgaloppi küsis Marit, et mida me veel teha tahaks ja kuna ma olin veel enne pealt nähtud hüppetrenni mõju all, siis küsisin, et kas hüpata saaksime?
Saimegi!
Rollyga on hoopis teistmoodi hüpata. Pöörded ja rütm näib olevat küll kontrolli all, aga takistuse juures võib igasugu ootamatusi eeldada. No näiteks läksime me ristikesele lendu nii kaugelt, et ma silmaga mõõtes mõtlesin, et ei ole lihtsalt võimalik, et Rolly tagumine ots ka sealt üle tuleb....
Üleüldse näis keeruline silmaga midagi mõõta. Kui minu arvates oleksime me võinud veel ühe sammu teha, läks Rolly ikka enne õhku või vastupidi, olgugi, et nii lattaiale kui okserile oli pikk tee korralikult peale sõita. Huhh.
No ja siis see teema, et tavaliselt on vaja rohkem hoogu, rohkem hoogu ja Carpi või Budaga ma muudkui ajan neid edasi. Rollyt oli täna vaja rohkem enda alla sõita, et korralikult üle saada.
Okserile tahtsime ka esialgu tagajalgu ära kaotada, kuni lõpuks saime ilma kolistamata üle.
Rolly sai pärast dushi all pisut massaaži, sest õnneks keegi sel hetkel pesuruumi ei tulnud ja meil oli aega. Nii tore poiss, see Rolly.

pikendused ja kokkusõitmised mammutiga

Sellised laia seljaga hobused, nagu Laki ja Diamond,  sobivad hästi jalgade pikemaks venitamiseks ja spagaadi harjutamiseks.
Diamond andis endast täna parima ja meil oli minu tagasihoidliku arvamuse järgi väga tore trenn. No näiteks oli esimene traav väga mõnus, eriti vasakule poole. Rütm oli täpselt õige, Diamond näis muretu ja lõdvestunud ja ratsmekontakt näis lihtsalt nii paras. Kõik need mesimagusad seletused peos hoitavatest linnupoegadest ja lambipirnidest did suddenly make all the sense in the world.
Sammus pidime pikendama ja tagasi kutsuma ja oma suure massi ja mütaki-mütaki kere kohta tegi Diamond seda nii nii mõnusasti. Tõsi küll, ta pakkus mitu korda ka rutakalt mulle sammu pikendamise peale traavi ja mul võttis natuke aega, enne kui sain aru, kui palju ma seda kõike pean doseerima, aga ikkagi saime asja klappima.
Traavis siis sama asi, ainult, et selleks ajaks oli Diamond juba valmis suurteks tegudeks ja esimeseks tema nimekirjas oli galopp, mida pakuti mulle nüüd iga kord, kui hakkasime nurka sisenema. Naljatilk.
Ja kui aeg oli galopi käes, siis oli ta nii hoos, et iga kord, kui sammu lühendasin, hakkas ta jõnks ja jõnks ise galopile minema nii nurkades kui voldil. Natuke läks aega, enne kui saime kokkuleppele, et ma algatan tõsted ise. Galopis püüdis ta mind mööda platsi ära vedada või lihtsalt keeldus voldile minemast ja ma pidin temaga korraks vaidlema minema. Mõne aja pärast leppis ta minu taotlustega ja sõitsime jälle neid nurkasid ja volte, mis mina välja käisin. Aga siis oli temaga sõita ülimõnus.
Teised hakkasid tegema kahe ristikese vahel seda harjutust, mida eelmisel sügisel kord Marge ja Liisi suurel platsil tegid (tulid sama vahe kord 6, kord 7 ja siis 5 fuleega), meie Diamondiga tegime täisistakut (mis pole kellegi seljas mugavam kui suure mammuti Diamondi seljas) ja hoidsime selles rütmi. Kui igav hakkas, siis tegime igasugu naljakaid kujundeid niipalju kui võimalik, ilma takistustele ette sõitmata, ning üleminekuid ja peatusi.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd enam paremaks minna ei saa, Diamond reageeris nii kiirelt ja nii ilusti, et ma tegin peatuse ja lõpetasin ära.

* Inimene õpib kogu elu. 16 kuud ratsutamas käinud ja alles nüüd kuulsin juhuslikult pealt seletust, miks (ja kui suures ulatuses) on tegelikult vaja hobuste jalgu veega peale trenni puhastada.

täpp täpi peal või siis sopp Täpi peal

Tuttav hobune, aga ma olen teda ainult kaugelt näinud. Näiteks Ponikarika etapil, kus ta Georgiga hüppas. Või paaris trennis, kus Anne on temaga üle takistuste läinud. Ta näis nii rahulik ja flegmaatiline, peaaegu kogu aja kui ma teda valmis panin, lakkus ta aeglaselt ja rahulikult soola oma boksis. Uiii, kui sopane ta oli! Ja kui kohutavalt palju talt karvu tuli... Mu püksid olid peale trenni nagu karupüksid.
Platsi peal alustasime otsesusest, et kõik pöörded oleks minu tehtud, et Täpi kuskile sisse ei vajuks ja kõnniks täpselt seal kus ette nähtud. See nõudis harjumatult palju tähelepanu, Täpil olid oma ettepanekud skeemi suhtes.
Midagi hullu polnud, paar korda küll vingerdasime mingis nurgas, aga sammus-traavis väga suuri kemplemisi polnudki.
Teises traavis proovisin üle saja aasta täisistakut teha. Füüsiliselt jälle nõudev, eriti kui puusade juurest pitsitama hakkas, aga ma lihtsalt tahtsin uuesti täisistakut teha, sest muidu unustan selle täiesti ära. Juba praegu võnkusin kõhust kaasa nagu kõhutantsija ja treener pidi meelde tuletama, et ma õlgadest krampi ei läheks. Marit soovitas enne trenni venitada, ehk on abi ja puusad ei lähe enam krampi. Worth a try.
Iga kord platsi keskelt läbi sõites oli hobune seda meelt, et jääme ikka sammu. Ta ei tundunud ka eriti lõdvestunud olevat kogu selle tramburai peale.
Siis lasi treener mul ilma jalusteta seda teha ja see sobis paremini. Täpi oli paremale poole sõites  täitsa nõus lõdvestuma.
Galopitõstete ajaks ütles täpiline hobune, et ta teab seda mängu ja hakkas kiirustama ning tõsteid ennetama. Nii et põhiline töö oli teda jälle normaalsesse traavi saada. Ma kipun sellises olukorras ikka vanadesse mustritesse vajuma ja liiga palju lahkuma sadulast.
Õnneks tuli veel neid hetki, kus Täpi ütles, et OK, teeme siis nii, nagu sina tahad. Paar tõstet tundusid seljast täitsa änksad ja treeneri sõnul oli viimane osa galopist ka väga hea olnud. Jeee!
Vahepeal küll madistasime sellega, et mingil põhjusel ei sobinud Täpile raja peale vasakule keskjoone poole keerata. Ei galopis ega traavis. Ta kihutas edasi ja oli nõus keerama peale punast-valget okserit, mitte varem. Sai ka sellest asja peale mõnda volti.
Lõdvestustraavi puhul oli paras väljakutse hoida ratsmeid normaalses pikkuses, sest Täpi püüdis neid igal võimalikul moel käest tõmmata. Treener seletas ka enne, et oluline on see, et ta mind sellega kätte ei saaks, vaid et mu käed on need, mis vajadusel järgnevad.
Jälle huvitav trenn oli.

*Lisan veel ühe mõtte, mida olen täna peas keerutanud. Millegipärast on väikeste hobuste/ponide seljas mul kergem olla püsti ja mitte ette vajuda. Psühholoogiliselt on ilmselt põhjus selles, et üle nende kaela ja pea tundub maa kuidagi eriti lähedal olevat ja sinna ei taha pudeneda :) Nii et mida rohkem tahapoole ennast hoiad, siis seda kergem on ju ka loomal. Ja mingil tasemel peab see ju olema seotud ka sellega, kas hobune töötab esiotsal või tagaotsal. Miks siis ei võiks mul suure hobuse seljas sama loogika automaatselt käivituda?

Hipoteraapia

Hea oli jälle tallis olla! Nädalavahetus möödus Soomes tuuletõmmet ja külma trotsides. Muud hullu pole midagi, aga "vana hea sõber" nohu haakis end külge. Põskkoopapõletiku suhtes ma pole veel otsustanud, kas ta lööb kampa või ei. Praegu olen plaaninud ta sel aastal vahele jätta. Lähtudes teooriast, et ratsutamine on lahendus kõikide hädade vastu, läksin täna trenni.
Esimeses traavis tundus Aaria väga tore, lubas juba head pehmet minekut, aga teises traavis hakkas järsku mingi vaidlus pihta. Kui kergendades saime nurgad läbi sõidetud ja püsisime suht otse, siis täisistakus ei suutnud ma enam nii korralikult kärupoolset nurka läbi sõita ja Aaria näis eest ka suht kange. Võib-olla olid mu käed liiga kanged ja säär liiga nõrk? Midagi oli igal juhul küll nihu, sest ma tundsin, kuidas Aaria ei teinud ei sammus, traavis ega peatuses eriti omapoolset üritust alla tulla. Täitsa mure sellega, sest see pole meil esimene selline tund, kus teises traavis omavaheline dialoog tiba negatiivse maigu omandab.
No olgu, võibolla polnudki pilt nii väga hull, üleminekuid saime tehtud, mõni oli täitsa kobe. Peatused ei olnud täna kõige helgem hetk tunnist, kui püüdsin teda "mõtte jõul" peatada, siis jäi ta üksikuid samme edasi astuma ja kui võtsin tiba rohkem ratset, siis tuli väga järsk peatus. Aga seljas olles jäi mulje, et ta ei usalda mind piisavalt palju, et lõdvestuda ja ennast alla pakkuda.
Ma ei teinud täna mitte ühtegi galopitõstet sammust ja kõik, mis tegin traavist, galopini meid ka viisid. Ma ei tea, kas sellega niiväga saabki kiidelda, sest tegemist on ikkagi Aariaga, kes niikuinii loeb su soove silmist, aga väike rõõmus tõdemine ikka. Püüdsin hoida galopi mõnusas rütmis ja mitte teda üle ajada. Ka galopis ei saavutanud ma sellist lõdvestust, nagu lootsin. 
Siis tulime pisikest kavalett ühelt poolt ja teiselt poolt. Vasakust jalast tulles (ehk siis maneezi uksest tahaseina poole) ei olnud mingi vaev hoida hobune peale takistust otse just nii kaua, kui plaanitud.
Püüdsin sõita nurgad läbi (vasakule keerulisem, kui teistpidi) ja kui suund oli takistuse poole, lugesin lihtsalt rütmi, sest näis, et Aaria ise mõõtis ära kõik, mis mõõta oli. Aega enne kavaletti oli maa ja ilm.
Kui tulime paremast jalast, ehk ukse poole, oli peale takistust otseks jäämine palju keerulisem. Marit käskis kiiremini keha tahapoole lükata ja siis sääred vastu panna. Mõjus kohe, päris ukseni ma Aariat ikkagi sõita ei suutnud, aga ikkagi parem, kui eelmine katse. Igal juhul tundus, et parandasin oma Grafsiga hüppamise tunni vea ära. Mariti arvates oli ok ja tegime lõdvestustraavi ära.
Nohu on vähemaks jäänud. Seis 1:0.

vana hea Heinz

Heinz oli kuidagi tavalisest enam murelik. Panin ta valmis ja läksime välja. Nautisin täna Taive isiklikku tähelepanu, sest peale minu oli ainult üks pisike laps Tarsoni seljas, kes tegi päris esimesi samme hobusega.
Kui sisenesime maneezi, ahastas Heinz jälle kõva häälega ja hirnus meeleheitlikult igas suunas. Kui võtsin tal tekki pealt, pidi Tarson olema ilmtingimata vaateulatuses. Sama asi, kui tunni lõpetasime. 
Esimestes traavides oli kõik ok. Taive rõhutas kogu aeg, et pean teda rohkem edasi sõitma ja seda ma püüdsin teha, nii et tuleks impulss, aga rütm jääks samaks. Käed püüdsin hoida paigal, õlad all, "saba jalge vahel", nagu Taivele meeldib öelda. Pean rohkem vaeva nägema sellega, et ma hoiaks kukalt ja pead õigesti, ikka vajun natuke kössi. Ja Taive käskis mul täisistakus kõhu ka rahule jätta, nii et ainult ristluu liigub, kui vaja.
Teise traavi ajal tegime pisut sääre eest astumist. Jändasin natuke sellega, et saada normaalset traavirütmi kätte. Kui seda pole, on väga raske sääre eest astumist teha, me kas surime välja või kiirustasime. Esimene peatus oli liiga järsk, teise puhul jälle tuli vahele 2-3 sammu. Ratsme ja sääre õiget doseerimist veel polnud.
Let the race begin... Esimese galopitõste tegin Taive soovitusel suht kiiresti peale teist traavi ja paremale. Olin ise ka üllatunud, et see õnnestus. Küll aga oli see galopp jälle väga-väga kandiline ja nurgeline ja põntsutas mind korralikult sadulas hoolimata püüdlustest jääda seljas vaikseks ja märkamatuks. Järgmine tõste oli natuke plahvatuslikum ja Heinz oli juba palju murelikum. Taive käskis "ainult mõttega" hobust galoppi tõsta ja peale trenni Grafsiga, kellega galopitõste on hoopis midagi muud kui Heinzuga, näis see väga hea soovitus. Paremale poole see vist tuli mõned korrad välja, aga trall hakkas siis pihta, kui hakkasime vasakule tõsteid tegema.
Appiiiii, nõksatas Heinz ja kui olin teinud ülemineku traavi, hakkas tormama valimata suunas. Ma püüdsin jääda nii rahulikuks kui võimalik, aga mõned korrad tiris ta mind pool voldiringi, enne kui saime sellisesse temposse, mis mulle sobis või siis sammu/seisma. Galopp vasakule oli veel kandilisem ja Taive nentis, et kui hobune ei tööta läbi selja, siis ei olegi tema seljas mugav olla.
Mina mäletan seda ühte erilist trenni suurel platsil, kui me Heinzuga hõljusime galopis mööda platsi nagu koolisõitjad, kõik oli pehme, mõnus, harmooniline. Sel korral algas see ka paanikaringidest, aga lõpuks, peale pikka proovimist saime siiski, mida tahtsime. Võttis palju aega. Täna meil nii palju aega kasutada ei olnud, lõpptulemus ei olnud ka päris selline, nagu ma oleks soovinud, aga vähemalt saime tehtud galopid ja mõned üleminekud, mis Taive meelest olid juba väga head ja lõpetasime tunni positiivses võtmes.
Lõdvestustraav ei olnud midagi väga ilusat, sest Heinz oli ikkagi seda meelt, et kohe tuleb kuskilt nurga tagant mõni hirmus galopitõste välja.

Rolly, hea tuju ametlik maaletooja

Mõnus on sõita hobusega, kes reageerib igale liigutusele, mida sa seljas teed ja liigub vabatahtlikult. 

Imeline Rolly!

Hakkasin peaaegu nurruma, kui ta esimeses traavis hakkas liikuma ühtlases ja mõnusas rütmis ja ma pidin pigem teda tiba aeglasemaks kutsuma, mitte iga kolme sammu tagant ellu äratama. Mis nii viga seljas istuda… Rääkimata sellest, kui kenasti ta hakkas vaikselt allapoole tulema. Selline väärika töö tegemise tunne tekkis. Keskendusin oma istumisele, peahoiakule ja õlgadele, aga ei saa eitada, et iga natukese aja tagant käis peast läbi mõte „this is fun!“

Palusin Õnneleiul panna mõned sammulatid maha ja pauside ajal kõndisime nendest üle.

Teises traavis tegin truult täisistakut ja kuna rütmi oli tavalisest kergem hoida ja hobune liikus edasi vähese vaeva peale,  siis sain mõtelda rohkem selle peale, et kuidas need sääred nüüd nii fikseerida, et nad külgedel ei kolksuks, aga samal ajal ei pigistaks nendega kogu aeg hobust liigselt. Natuke koolisõitja tunne tekkis ka ja heas mõttes.

Sain meeldetuletuse, et kipun kõhust ikkagi murduma ja pean rohkem kõhulihaseid rakendama, aga seda polnud raske teha. Millalgi peaks tegelikult kellelegi kaamera kätte andma ja laskma end filmida, sest nii ammu pole ennast kõrvalt näinud.

Jäin ka galopitõstete ja galopiga rahule. Tõsted õnnestusid, aga üks kord hüppas Rolly sellise hooga edasi, et jäi rabe mulje. Mul on tunne, et temaga peaksin paremini tunnetama ära täpse hetke, millal tõste teha, et oleks võimalikult sujuv ja märkamatu minek.

Esialgu tahtsin teda liialt edasi sõita, aga treener ütles, et kui galopp on kena, siis pole selleks eriti põhjust. Vahepeal saime mõnusa põrkega galopi kätte ja voldi peal tundus Rolly lõdvestuvat. Teda on nii lihtne edasi sõita ja tagasi kutsuda, ta kuulab sind nii tähelepanelikult ja reageerib vastu vaidlemata, et jätab seljas istuvale kergelt mulje, et too juba oskab midagi. Hea tuju garanteeritud.
Ta hakkas galopis tiba liiga alla minema ja siis pidin natuke tahapoole end hoidma ja käsi ka pisut kõrgemale tõstma.

Võib-olla ma leppisin liiga vähesega, mul jääb mõnikord tunne, et küsin hobuselt liiga vähe või pakun talle liiga vähe vaimset stimulatsiooni, aga samas - kui keegi on nii armas vastik väike pugeja, nagu seda on Rolly, siis ei ole õiglane teda ju kiusata.

Pärast vaatasin, kuidas Ebbe-Liisa lendas Sprinksuga takistustest üle ja siis läks Rolly boksi kaera nosima.

Laupäeval olid Kurtnas võistlused, kus ma käisin meie omasid filmimas ja Myyl suukorvi peas hoidmas :P

70 cm rada tundus palju keerulisem, kui eelmise nädalavahetuse Veskimetsa oma, just paari pöörde tõttu. Kui esialgu kibelesin rajale, siis hiljem olin isegi natuke rahul, et sain sõite kaugemalt vaadata. Kui algas viimane parkuur, näis soojenduse järgi olevat alanud täitsa teistmoodi sõit, kõik nägi palju professionaalsem välja.

Vaatasin eile, kuidas Taive sõitis Zeppeliniga. Samuti väga hea õppematerjal.

Trenazöör nimega Zeppelin

Temaga on alguses raske, ma olin peale esimest traavi läbimärg, sest rütmi jaoks ja liikumise jaoks oli vaja kogu aeg olla ise aktiivselt töös. Mina nägin rohkem vaeva kui hobune. Ta natuke koperdas ja nagu treener muigas, siis ei pane teda tema jalgade saatus mitte just väga muretsema.
Alustasin traavi paremale poole ja see tundus täitsa ok, aga kui siis vahetasime suunda, hakkas peale selline kõikumine, et jää või merehaigeks. Mõne aja pärast läks pisut paremaks, aga ikkagi midagi uut.
Tundub, et iga korraga läheb pisut paremaks nii meie koostöö kui üldine pilt.
Täisistak võttis jälle läbi, lihased said korraliku trenni :) 
Trenni lõpuks hakkas tulema juba mingi hobusepoolne liikumine ka, kuigi pidin galopitõstetega jälle vaeva nägema. Esimesed õnnestusid, aga vahepeal tekkis jälle mingi kommunikatsiooniprobleem. Siis tegime mõned sammust (mis ei tahtnud ka alguses õnnestuda). Vahepeal, kui läksin voldile, õnnestus saada soovimatu jalavahetusega hakkama :)
Esimesed minutid oli tunne nagu jookseksin ise galoppi, kuidagi vaevaline minek ja see tekitas tasakaaluprobleeme ka. Püüdsin keskenduda sellele, et ma mingi hinna eest ei vajuks ette ja sääred (ja kannad!) oleks õiges kohas. Vahepeal, kui tundsin, et mu säärele polnud mingit reaktsiooni, pidin stekki kasutama. Kui siis hobune hakkab ise liikuma, on ühtäkki seal seljas olla nii mõnus ja lihtne.
Lõdvestustraavil polnud ka midagi hullu viga. Vist.
Peale trenni näib Zeppelin alati nii miilu välja, selline rahulik ja leplik.
Solaariumis korraldas ta paraja ehmatuse. Paigal seismine pole just tema cup of tea ja juba enne trenni üritas ta hammastega kinni võtta sellest seina külge kinnitatud nöörist, mis päitse külge kinnitub ja tiris seda järsu pealiigutusega. Ma keelasin ja ta näis idee unustavat. Huvitav, kust ta sellise triki selgeks on saanud?
Panin talle seal tekki peale ja ei näinud, et ta tegi seal sama trikki. Seekord aga jäi see nöör talle lõua ümber kinni ja ta hakkas selle peale pead lakke viskama (tabades osavalt solaariumilampi, mis hakkas edasi-tagasi kõikuma). Vabastasin ta nöörist ja kõik läks hästi, midagi hullu pealtnäha õnneks ei juhtunud, tundus, et suu oli ka terve, niipalju, kui ilalõug mul seda vaadata lubas.