Koolisõiduhobune. GP hobune. Püüdsin endast head muljet jätta.
Kuna samm tundus esialgu tiba ärev ja tippiv, mõtlesin, et prooviks pikema ratsmega rahulikult alustada. Läks natuke paremaks, aga siis jäi jälle kuidagi toppama (kuigi, samm ei olnud enam nii murelik) ja treener vihjas, et hobune tahab, et ma rohkem ratset võtaks.
Sain jälle märkuse, et liiga palju on alla vaatamist. Grr. Ja siis, et vajusin nurgas õlgadest ette. Grr. Selle ette vajumisega on see, et ma ise ei saanud sel hetkel aru, aga allavaatamine on küll 100% kontrollitav asi...
Traavis tuli jälle sääred vastas hoida, mida ma püüdsin teha, aga kuidagi ei leidnud alguses jälle õiget kohta. Tundsin ise ka, kuidas mu sääred libisevad ette-taha ja igale poole, kuhu nad minema ei peaks.
Tundsin nii puudust täisnahkadega pükstest. Või liimist. Ma olin Buda sadula peal nagu lehm libedal jääl, kuidagi ei jäänud pidama ja ujusin ühest äärest teise. Niipea kui olime traavi alustanud, tuli meelde, et aijaa, see oli ju see sadul, mille peal ma ka eelmine kord uisutasin. Nadi muidugi, kui selline pisike asi nii palju mu istakus muudab.
Natuke volte. Natuke jälle proovisime pikendada. Hirmus kiiresti ütles ka see hobune mulle igasuguse ette kaldumise peale, et "nii see asi ei käi, amatöör". Ma püüdsin kogu aeg tasakaaluga mängida, ikka raudselt õigele jalusele toetuda pööretel ja voltides.
Pidurid on head. Väga head.
Mõnikord püüdis ta ratset suht järsult enda kätte tirida, aga mitte väga tihti.
Täisistak... nojah. Ma natuke proovisin, aga see näis nii saamatu, et ma ei tahtnud hobust kauem traumeerida ja pigem kergendasin.
Galoppi alustasime paremale ja esimeste tõusmiste peale vajus mul suu lahti ja silmad suureks. Kuidagi nii ... kohev galopp. Ärge naerge, see tundus sobiv sõna selle jaoks. Tuli mõelda selle peale, et ma seal sadulas ei loksuks ja jalad oleks pikad ja alla ei vaataks ja ... oeh.
Tegime paremale mitu tõstet ja siis vahetasime suuna. Vasakule poole on mul keerulisem sõita, vähemalt voldid ei tulnud alati sümmeetrilised, aga tegime selles suunas ka mõned tõsted. Minu meelest tõusis ta sinna suunda kuidagi teistmoodi.
Ka galopis sain paar tõsist märkust hobuse poolt. Niipea, kui säär sõitis valesse kohta, jäi ta traavi. Niipea, kui kogemata ja isegi vaid hetkeks vajutasin välimise jaluse peale, jäi ta traavi. Ponjatno.
Passage mulle igal üleminekul ei pakutud, nagu Anne oli ennustanud, aga paar korda küll, ihhii. Tundsin üleminekutel vajadust kiiresti öelda "edasi", sest ka galopitõstete vahepeal näis, et ta hea meelega oleks koha peale jäänud hõljuma.
Pärast tuli teha jalavahetusi diagonaalil läbi traavi. Siis ma nutsin jälle oma täisnahaga pükse taga, sest jumal hoia, mismoodi ma seal sadulas loksusin, kaotasin jaluseid, olin ühe külje peal kägaras. Mul on nii nii piinlik proua GP-hobuse ees, aga mingil hetkel jäin lihtsalt peale diagonaali seisma ja mõtlesin, et WTF!? Kui ma ikka kõigun igas ilmakaares, siis mismoodi ma saan teda normaalselt tõsta. Oleks siis vihmagi sadanud, see oleks ka mu märgade pükste abil paremini sadulasse kinnitanud, aga see tund aega oli tänase päeva üks kuivemaid hetki, irw.
Anyway, me saime lõpuks ikkagi ülesandega enam-vähem hakkama ja saime lõdvestustraavi ära teha. Selles venitas hobune end vahepeal küll kenasti alla ja mina püüdsin hoida ennast püsti-püsti-püsti.
Ahjaa, hobuse nimi on Minnie.
