Showing posts with label veskimetsa. Show all posts
Showing posts with label veskimetsa. Show all posts
Saturday, January 16, 2016
Saturday, December 12, 2015
Üks Veskimetsa võistlus
Käisime Veskimetsas võistlemas, tegime 85 cm puhta sõidu.
Polnud mu parim sõit ja sellepärast ei pane videot ka.
Niimoodi seekord.
Polnud mu parim sõit ja sellepärast ei pane videot ka.
Niimoodi seekord.
Saturday, July 25, 2015
veskimetsa võistlused
Veskimetsa võistlused.
Esimene rada 80 cm.
Puhas, kuues koht, just täpselt autasustamise joone all.
Teine rada 90 cm.
Ei mingeid liblikaid kõhus.
Ei mingit tulemust ka.
Esimene rada 80 cm.
Puhas, kuues koht, just täpselt autasustamise joone all.
Teine rada 90 cm.
Ei mingeid liblikaid kõhus.
Ei mingit tulemust ka.
Saturday, November 30, 2013
rida esimesi
Saan lisada oma "esimeste" nimekirja veel mõned asjad:
* esimest korda lõikasin hobuse lakka
* esimest korda pakkisin võistluseks varustust valmis
* esimest korda sõitsin võistlustele kuskile mujale
* esimest korda võistlesin siseruumides
* esimest korda soojendasime voldi peal tihedas liikluses
* esimest korda laadisin ise hobust autosse
Ma ei teagi, mida sellest võistlusest niiväga kirja panna on... Uus kogemus, teistmoodi kogemus, aga ka nukker kogemus. Eelmisel õhtul asju pakkida või hommikul Veskimetsa sõitma hakata oli tore, kõigil oli tuju hea. Liblikaid kõhus ei olnud, aga polnud ka eelmine kord, nii et ma ei muretsenud. Küll need tulevad, hiljemalt peale sõitu.
Soojenduses tundsin ahistust, et ma ei saanud kuskil mingit hoogu sisse võtta ja iga hüpe lõppes peaaegu alati peatusega või sammu jäämisega, sest muidu oleks kellegagi kokku põrganud. Ma tundsin kogu aeg, kuidas Buda veel mediteerib oma hommikust meditatsiooni. Ei mingit hoogu. Kus oli see hobune, kes kolmapäeval minuga üle takistuste lendas, nagu meil poleks mingit kaalu? Kes otsis järgmist takistust, keera ainult nina õigele poole ja hoia kinni?
Kõrvus kõlas Tõnu hääl, kes Ruila trennides loivava Theodori kohta ütles tihti, et hobust tuleb sõita edasi niikaua, kuni tekib vajadus tagasi võtta. Alles siis saab hakata rääkida sõitmisest.
Meil Budaga oli seis selline, et igal võimalusel oleks ta jäänud sammu või seisma. Noh ja sellises seisus ei olnud hea tunne võistlusplatsile minna.
Sõit oli hale. Noh, tegelikult me ju rada läbisime. Kuidagiviisi. Esimese takistuse peal hüppasin hullult ette, enamuse ajast tundus, nagu veaksin hobust enda järel, Budal polnud mitte mingit minekut. Aga ... ta hüppas siiski kõigest üle, mis talle ette jäi. Eelviimaselt takistuselt tulles vaatasin alla (mis jalg meil ongi, kulla Buda?) ja ... (this is bad.. mul on seda raske isegi kirjutada ...) jäime hiljaks viimasele takistusele. Tegime voldi, enne kui sellest üle saime, ent muidugi saime kirja tõrke ja lisaks ületasime mõnusalt normiaega.
Ma ei läinud tulemusi vaatama, nii et ma ei teagi, kui palju me karistuspunkte kokku saime. Ei ole siiani suutnud ka video pealt oma sõitu vaadata, korra panin juba selle käima ja siis hakkas seest keerama. Kui pilgud suudaks tappa, siis ma oleks olnud juba enne võistlusplatsilt väljumist kutu.
Anne tegi Budaga samas parkuuris sõidu ja kui ta oli hommikul lootnud, et ma sõidan Buda eelnevalt soojaks, siis pidi ka tema pettuma, tal oli olnud samamoodi raske teda liikvele saada.
Hea õppetund. Nõme õppetund.
Edit: Leidsin paar hommikust unist pilti sellest päevast:
* esimest korda lõikasin hobuse lakka
* esimest korda pakkisin võistluseks varustust valmis
* esimest korda sõitsin võistlustele kuskile mujale
* esimest korda võistlesin siseruumides
* esimest korda soojendasime voldi peal tihedas liikluses
* esimest korda laadisin ise hobust autosse
Ma ei teagi, mida sellest võistlusest niiväga kirja panna on... Uus kogemus, teistmoodi kogemus, aga ka nukker kogemus. Eelmisel õhtul asju pakkida või hommikul Veskimetsa sõitma hakata oli tore, kõigil oli tuju hea. Liblikaid kõhus ei olnud, aga polnud ka eelmine kord, nii et ma ei muretsenud. Küll need tulevad, hiljemalt peale sõitu.
Soojenduses tundsin ahistust, et ma ei saanud kuskil mingit hoogu sisse võtta ja iga hüpe lõppes peaaegu alati peatusega või sammu jäämisega, sest muidu oleks kellegagi kokku põrganud. Ma tundsin kogu aeg, kuidas Buda veel mediteerib oma hommikust meditatsiooni. Ei mingit hoogu. Kus oli see hobune, kes kolmapäeval minuga üle takistuste lendas, nagu meil poleks mingit kaalu? Kes otsis järgmist takistust, keera ainult nina õigele poole ja hoia kinni?
Kõrvus kõlas Tõnu hääl, kes Ruila trennides loivava Theodori kohta ütles tihti, et hobust tuleb sõita edasi niikaua, kuni tekib vajadus tagasi võtta. Alles siis saab hakata rääkida sõitmisest.
Meil Budaga oli seis selline, et igal võimalusel oleks ta jäänud sammu või seisma. Noh ja sellises seisus ei olnud hea tunne võistlusplatsile minna.
Sõit oli hale. Noh, tegelikult me ju rada läbisime. Kuidagiviisi. Esimese takistuse peal hüppasin hullult ette, enamuse ajast tundus, nagu veaksin hobust enda järel, Budal polnud mitte mingit minekut. Aga ... ta hüppas siiski kõigest üle, mis talle ette jäi. Eelviimaselt takistuselt tulles vaatasin alla (mis jalg meil ongi, kulla Buda?) ja ... (this is bad.. mul on seda raske isegi kirjutada ...) jäime hiljaks viimasele takistusele. Tegime voldi, enne kui sellest üle saime, ent muidugi saime kirja tõrke ja lisaks ületasime mõnusalt normiaega.
Ma ei läinud tulemusi vaatama, nii et ma ei teagi, kui palju me karistuspunkte kokku saime. Ei ole siiani suutnud ka video pealt oma sõitu vaadata, korra panin juba selle käima ja siis hakkas seest keerama. Kui pilgud suudaks tappa, siis ma oleks olnud juba enne võistlusplatsilt väljumist kutu.
Anne tegi Budaga samas parkuuris sõidu ja kui ta oli hommikul lootnud, et ma sõidan Buda eelnevalt soojaks, siis pidi ka tema pettuma, tal oli olnud samamoodi raske teda liikvele saada.
Hea õppetund. Nõme õppetund.
Edit: Leidsin paar hommikust unist pilti sellest päevast:
Subscribe to:
Posts (Atom)