Juhhei, täna sain Carpe Diemi selga istuda!
Natuke oli sabin ka sees, ikkagi ju uus hobune, täiesti tundmatu loom veel. Ja suur loom. Mära. Tegelikult, kui nii mõelda, siis väga rahulik mära. Mina pidin selle eest maneezis iga viie sekundi taga lugema mantrat - õlad lõdvaks, selg lõdvaks, käed pehmed. Ommm.
Koplis veel sabinat ei olnud, ta tuli peale paari puiklemist kenasti kaasa. Boksis samuti polnud, ta oli väga rahumeelne ja leplik. Maneezis aga transformeerus ta Budapesti wannaby-ks. Ainult et kasvult palju suurem. Küll oli huvitav tunne, kui ta pea lakke tõstis ja hakkas jalgu kõrgele tõstes minust ettepoole kiirustama.
Ma ei hakanud elu ülemäära huvitavaks tegema, otsustasin, et ei lähe selga enne, kui Marit ja Picanto on ka maneezis. Kõndisime natuke niisama ringi. Õnneks tulid teised ka üsna varsti ja treener hoidis CD-d kinni kui ma selga läksin.
Seekord oli mul ka libisev käte vahel ja selle kokkukerimine trenni ajal tekitab tunde, nagu mul oleks mõlema käe küljes topeltkomplekt sõrmi - see kleepub kinnaste külge, ei tule edasi, kerib end ümber valede näppude, rippuv osa takerdub hobuse ja sadula esikaare vahele.
No ma muidugi mõistsin, et ma polnud CD-le esialgu mingi usaldusväärne partner ja ta ei jätnud välja näitamata, kui mures ta oli. Esimesed ringid sammus ei saanud ma raja lähedalegi minna, sest ta kõõritas iga nurka. Mõne aja pärast ta küll unustas mured ja koostöö läks lihtsamaks. Tegelikult oli see (minu sapsu ja CD sapsu arvestades) minu meelest isegi päris tore koostöö. Või isegi ülitore. Ma sain lisaks adrenaliinile ülipositiivse tunde sellest, kui kenasti CD jooksis ratsmes, kuidas ta kordagi ei vehkinud või ei vajunud ratsme peale. Treener juhendas kuidas teha "stressipalli liigutust". Ma tundsin tema liikumises muutust, kui ta lõdvestus. Ausalt tundsin.
See tundmise osa võtab ilmselt aega. Ma mõtlen selle all seda, et kui ma istun seal üleval, siis ma ei saa alati päris täpselt aru, mida tagumine ots teeb või mis jalg kuidas astus. Heh, ma ei saa isegi alati aru, mida esijalad teevad (räägime näiteks valest jalast galoppi minemisest või valele jalale kergendamisest). Kas see tuleb ajaga?
Ühel vallatul hetkel hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega keksima ja ma ei saanudki aru, et kas see nüüd oli siis nagu pisutviisi pukitamine või? Nii tahaks oma trenni video pealt hiljem näha ...
Esimesed galopitõsted ei olnud teab mis tõsiseltvõetavad, ikka kipun püsti tõusma ta seljas. Saan täiesti meie kommunikatsiooniprobleemidest aru. Mõistus saab aru, keha ja instinktid tõrguvad veel vastu. Galopis aga hakkasin jändama sellega, et talle tõelist hoogu sisse saada. Sama jama, mis Budaga. Siinkohal tervitused Vivaldile.
Kui säär ei mõju, togin kannaga, aga liiga palju, nagu treener selgitas. Piisab ühest, konkreetsest ja siis stekk kasutusele. Mul õnnestus oma stekk kuskile nii korralikult ära panna, et pidin võtma ühe lühikese punase maneezist, aga selleks, et sellega õigesse kohta pihta saada, pidin ratsmed võtma ühte kätte. See aga tundub mõnel juhul ohtlik mu tasakaalule või siis ei jõua ma seda teha piisavalt kiiresti, et ajastada see õigele sekundile.
Kas kuiv trenn aitaks? Lihtsalt käeliigutuse tegemine, ilma stekki kasutamata, ainult selleks, et õppida kiirelt ratsmeid (ja libisevat) plastiliinist näppude vahel ketrama?
Igal juhul mitmel korral sai CD hoo sisse treenerist möödudes, aga mitte minu ajamise peale ja see tegi mulle küll muret. Kujutage ette takistussõiduvõistlust, kus treener jookseb raja kõrval kaasa...
Hakkasime tegema pisikesi takistusi, ühte latti, ühte ristikest ja väikest okserit. Hüpata oli CD-ga lausa lust, kui välja arvata see, kuidas ta oli ühtepidi "ülejuhitav" nagu treener ütles ja ma pidin väga täpselt mõtlema, kuidas ma teen pöörde ja lähenen takistusele. Mõned hüpped olid treeneri meelest ka päris head. Mõned olid lausa haledad - kui me lähenesime takistusele sama hoogsalt, nagu pensionär bussipeatusele. Üks lähenemine oli selline, et ma imestasin, et me okserile lihtsalt peale ei astunud. Mõni vähem kogenud hobune ilmselt oleks lihtsalt selle segi astunud.
Ma saan aru küll, miks on nii oluline hoida tempot. Just CD seljas oli selgelt aru saada, kuidas õige tempo ja hoog meid viib üle takistustest kõige vähem muresid tekitaval viisil. Probleem oli pigem selles, et CD tõesti ei kuulanud mu säärt.
Viimaste hüpete ajal hakkasid lapsed tulema maneezi ja meil oli jäänud vähe aega. Kaks korda üritasin tulla ukse poolt ja iga kord seisis ees mõni hobune või oli kahe hobuse (ja kahe lapse) vahe nii väike, et ma ei julgenud sealt galopis läbi tuisata. Arvasin, et küllap CD sellise hoo maha võtmise peale võtab tuurid alla, aga õnneks saime viimased hüpped ikkagi tehtud ja lausa normaalses tempos. Hüpata temaga on lihtsalt imeline.
Siis tegime lõdvestava traavi, mis oli treeneri sõnul olnud selle hobuse viimase aasta parim. Hurraa!
