Imeline Aaria

Täna teist päeva järjest Kukrumäel, Mariti trennis.
Sain jälle Aaria, selle kõige tublima ja sõnakuulelikuma, kes nii kergelt reageerib kõigele, nii säärele kui häälele. No tegelikult on kõik Kukrumäe hobused nii kerged juhtida, võrreldes teiste tallidega.
Alguses läksime ühe teise naisterahvaga juba ilma Maritita maneezi ja hakkasime seal soojendama. Mul kukkus jalus ära kaks korda ja pärast selgus, et tõesti oli sadulas see klamber-raud, mille külge ta käib, katki. Sidusime kõrgemale ja saime hakkama küll :)
Täna tegin palju volte soojenduseks, et Aaria kohe kenasti tundlikuks saada. Marit pani meid tegema kolmeosalisi serpentiine. Mul ikka on vahel probleeme täpsusega, et voldid oleks ikka täiusliku kujuga ja alguses natuke tempoga ka jagelemist. Pärast kõik toimis ja kui tegime jälle diagonaale traavis ja tõsted nurgas, siis läks juba päris kenasti, Mariti sõnul ei pea muretsema ka selle pärast, et mul vahel Aaria ikkagi sisse vajus. See kõik tuleb.

Üks märkus Maritilt oli, et häält ei tohi devalveerida, ma peaks vähem häälega hobust julgustama, et ta sellega liialt ära ei harju, vaid seda oleks võimalik näiteks võistlustel kriitilisel hetkel kasutada. 

Lakiga hüppama!

Täna läksin Kukrumäele, Mariti trenni ja sain Lakiga sõita. Kui panin Lakit talli vahel valmis, hõikas Marit, et täna siis hüppame. Vaatasin Lakit ja mõtlesin, et ahah. Milline väike ja matsakas nunnu maahobune. Ja hüppama?
Lakiga pidime läbi rääkima teemal, kas ma olen volitatud teda sadulasse panema ja kas ma tohin talle päitseid pähe panna. Ma usun, et olin jõupositsioonil, olles just end varustanud porganditega, läksid läbirääkimised üllatavalt libedalt.
Jõudsime maneezi ja tüdrukud hakkasid kohe Lakit kiitma "oi, kas Laki saab täna hüppama?". Küsisin, et kuidas ta on ja kõik kiitsid, et armastab nii hüpata. No ja siis hakkasime tegema vaikselt, alguses madalamaid hüppeid ja pärast üht nii umbes 70?? cm ristikest. Mõnus oli, ikka püüdsin meeles pidada, kuidas need käed peavad hüppe ajal liikuma ja tundub, et mul tuli välja, vähemalt Marit ütles, et väga hea, et ma ei lähe hobusega enne kaasa, kui ta juba hüppab ning liigun kätega õigesti.
Aga peksa pead kasvõi vastu seina, kui raske on reaalse hüppe ajal hoida pilk otse ees! Kui teeme vahel trennis poolistakut, siis on see mul juba automaatne, olen selgroo sisse saanud, et siis vaatan u 10-15 m ette ja lõug raudselt maaga paralleelne. Aga enne takistust jään vaatama hobuse lakka ja kaela ja esimesed kolm hüpet oli pilk maas. Piinlik lugu. Pärast läks paremaks.
Enne galoppi hoiatas Marit, et nüüd on kõige suurem eesmärk hoida ta nurkades rajal ja see oligi paras väljakutse, Laki nii trügis sisse :(
Kui esimest korda seda kõrgemat risti hüppasime, siis sain ka esimese kukkumise kirja :)
Laki oli vähe kõrgemalt hüpanud ja ma polnud selleks ilmselt valmis ning peale takistust tundsin, kuidas tõmbab ette ja sadulast välja. Võtsin küll ümber kaela kinni, aga ikka pontsatasin maha. Haiget ei saanud, tahtsin pigem ruttu selga. Nii adrenaliin oli sees :)
Kui lõpetama hakkasime, küsis Marit, et kui kaua ma hüpanud olen. Ma ei saanud alguses aru, mida ta mõtleb, täpsustasin, et ta ju ei mõtle lattide sõitmist? Ei, ikka seda, et hobune reaalselt teeb hüppeliigutuse. Teisipäeval esimest korda, vastasin. Selle peale vaatas ta mind suurte silmadega ja pikalt. Küsis kus, ma ütlesin, et Niitväljal.
Tallis ütles Marit mulle, et ta tahaks mind võistlusteks hakata ette valmistama. Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Juba? Augustis tulevad ratsakoolide vahelised võistlused, ütles ta, enne seda jõuad mõned korrad väiksematel võistlustel proovida.
Ja miks ka mitte? :)
Ma ütlesin Maritile, et vahin öösiti kella kolmeni youtubest hüppevideoid ja mees küsib, et kas see on veel normaalne. Ta naeris ja ütles, et tema vaatab kella 4-ni :)

Esimene hüppetrenn elus!

No ei või olla, et ma ei ole seda kirja juba pannud ...
26ndal detsembril käisime üle ma ei tea kui pika aja Niitväljal, Elleni trennis ja saime Birki ja Meloodia. Mina võtsin alguses Meloodia ja Maarja Birki. Ja nagu eelmisel korral juttu oli, lubas Ellen, et täna harjutame poolistakut ja teeme hüppeid ka.
Nii mõnus oli! Meloodiaga oli ehk pisut jõnksum hüpata, Birk oli palju pehmem. Olgugi, et kui vahetasime poole peal hobuseid, siis ma kahtlesin, sest nägin, kuidas Maarja maadles Birkiga enne ja kuidas Birk tahtis takka üles lüüa ja muud sellist teha. Aga hüpata oli temaga tõesti väga mõnus, nagu Eliko oli öelnud. Ta oli pehme seljaga ja mõnus. Ainult üks kord komistas peale takistust ja hakkas maha vajuma, õnneks sai ikka üles.
Meloodia jälle läks iga kord peale takistust spontaanselt galoppi ja ma ei hoidnud teda eriti tagasi. Ju oli rõõmus, et üle sai :D
Nii palju adrenaliini ja rõõmu!

Aaria

Eelmisel tunnil mainis Marit, et kasulik on sõita erinevate hobustega ja õppida neid tundma ja seekord oli mulle pandud kirja tahvlile Aaria, kes oli autoparkla kõrval koplis. Panin ta valmis, libiseva aitas Taive panna ja siis läksin Heli tundi. Jäin natuke jälle hilja, kurja küll, aga midagi polnud teha.
Kui Taive aitas libisevat panna, küsisin, et kas Aarial on mingeid eripärasid või midagi, mida pean enne teadma, aga ta ütles, et ei ole. Ja kui ta oli kaugemale läinud, siis kõrvalboksis hobust valmis panev tüdruk ütles mulle, et Aaria pidi olema kõige parem hobune tallis, kes alati teeb kõike kohe ja täpselt nii nagu palutakse.
Aaria oli tõepoolest väga tuli ja püüdlik ja tegi kõike nii nagu palusin, läks galoppi esimesest tõstest, oli traavis mõnus ja igatpidi mugav. Oli mõnus sõita ja hea trenn.
Mitte nii intensiivne, kui Maritiga, aga eks see loomulik, sest Marit keskendus ju mulle üksi, Heli trennis oli meid rohkem.
Keskendumist vaja veel sellele, et:
* küünarnukid kogu aeg nurga all ja keha ligi (see läheb mul juba paremini),
* galopi ajal hoida hobust rohkem rajal.
Püüdsin harjutada seda, mida Marit näitas - selgroo ja õlgadega hobuse pööramist ja see tõesti töötab! Annab kogu liikumisele mingi kerguse. Mida rohkem õpin, seda rohkem tahan veel!

Parim, parim, parim tund ever Kukrumäel!

Ma ei saa kohe hõiskamata jätta! Täna oli tund, mis oli nii intensiivne (Maritiga Kukrumäel), aga nii edasiviiv! Kuna ma ei saanud teisipäeval Heli tundi minna, siis küsisin Mariti käest, et kas ta teeb täna trenni ja ta kutsus mu poole 12-ks. Andis mulle sõita Rolly Z, kes pidi olema ka võistlushobune. Piinlik lugu, mul muidugi porgandid kodus. Lubasin järgmine kord tuua.
Väga muhe hobune boksis, meeldiva iseloomuga, mõnus valmis panna, olgugi, et alguses vaatas mind pika pilguga ja isegi heinad jättis puutumata esimesed 10 minutit.
Marit andis meile aega 10 minutit tutvuda ja siis hakkasime tegema kergelt latte (4 tükki lähestikku järjest) ja harjutama täpsust ja tempot. Hoiatas, et Rolts on kiire minekuga ja kui temale galopis jääda ratsme peale, siis ainult kiirendab tempot. Jess :)
See oli väga-väga hea trenn, Marit seletas väga palju põlvede tööst tempo muutmisel, kergendamisega hobuse tempo hoidmisest/kiirendamisest. Alguses tegime ka latte - maneezi oli pandud neli latti väikeste vahedega, millest oli vaja sammus ja traavis otse üle minna ja hoida hobune sobivas tempos.
Väga hea oli harjutada tempo hoidmist nii galopis kui traavis, et hobune hoiaks täpselt seda tempot, mida nõuad, mitte ei läheks omasoodu. Sain mitu korda kiita ja ma tundsin, et ma tõesti püüdsin kõigest jõust. Marit oskab nii lihtsalt selgitada tasakaalu puudutavaid asju ja just õlgade-puusade liikumist vastavalt hobuse pööretega. Rääkimata sellest, et Rolly on nii kerge hobune, nii tundlik kõigele. Kui Marit käskis mul peale üht volti enne sirgele minekut teda säärtega pigistada, läks ta vuhhhhh edasi, nii kiiresti, et ma tundsin, kuidas tuul silmadesse puhub ja ma inertsist tagasi lendasin. Ette kaldumist oli vähem, aga ma ka seda püüdsin 100% vältida.
Lõpus tegime palju-palju üleminekuid traavist galoppi ja tagasi. Marit lihtsalt dikteeris, et nüüd traavi, nüüd galoppi, erinevatest kohtadest, et ei mina ega Rolly ei oskaks ennetada. Ja Rollyl oli minekut nii et jätkus! Ma pidin pigem teda kogu aeg põlvedega tagasi hoidma.
Ja trenni lõpus ütles Marit, et tänase trenni põhjal võtaks ta mu oma õpilaseks küll ja arvab, et võime varsti hakata hüppeid proovima. Ta ei oleks saanud midagi toredamat öelda. Läksin, naeratus suul, koju.

Üle saja aasta Niitväljal

Tere, Meloodia! Olin peaaegu tema trikid juba unustanud, aga meie tund läks väga hästi, ma ei saa üldse kurta. Eks ta vahel on kapriisne ja esimesi galopitõsteid tahtis ignoreerida ja ma pidin säärt stekiga "pikendama", aga pärast toimis kõik ja kenasti, polnud üldse probleemi.

Jumps ei taha liikuda :(

Täna käisime Ruilas ja panin suure hurraaga Jumbo valmis, Maarja võttis nagu ikka, Fräncki. Läksime maneezi, tegime sammu ja soendust ja kui hakkasime traavi tegema, jäi Jumps täitsa maha. Ta ei tahtnud üldse liikuda, nii et Tõnu ütles ka kurvalt, et ma võtaks Theodori. Tegin siis Theodoriga pisut, aga kuna hobuste vahetamisele läks u 40 minutit, siis ei hakanud pikalt tegema, et Maarja ei peaks ootama ja mul oli õhtul Brittaga teatrisse minek ka veel ees.
Nii kurb, Jumpsust nii kahju.

Täna sain Winstoniga isegi korde otsa

Täna siis Kukrumäel Heli trenn. Olime jälle kahekesi, nii et mõlemad Kertuga saime rohkem tähelepanu. Nagu ikka tegime alguses sammu, traavi, natuke proovisin nurgast korralikult painutada ja treener ütles, et oli hästi välja tulnud. Siis üleminekud traavist galopile. Tasakaal oli mu enda meelest kohutav, aga treener ütles, et väga palju parem eelmisest korrast. Ta küsis trenni alguses, et mitu korda nädalas ma käin ja ma ütlesin talle.
Galopitõstetel saan Winstoni kiiresse traavi, aga mitte galoppi. Ma tahan ikka sammu ta tagasi võtta, aga peaks ilmselt traavist tõstma? Häda selles, et traavis on mu tasakaal tema seljas nii õrnake, täisistak tema seljas on jube keeruline. Mul puus siiamaani krampis eelmisest korrast :)
Treener võttis mu siis mingil hetkel korde otsa ja ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kuidas hobune galopis hoida, ta teeb seda ise. Mina pean tegelema vaid oma tasakaalu otsimisega. Oli piinlik, kui mitu korda ta pidi mulle ütlema, et ära kaldu ette. No kuidas ma siis ei saa ...
Korde otsas oli muidugi lihtsam. Väikesi põnevaid hetki tuli ka ette, sest esimesed korrad, kui treener Winstonit edasi ajas, siis läks see sellise utsiga, nagu oleks kartma hakanud ja ma pidin kõvasti pingutama, et selga jääda. Raske uskuda, et ma seda ütlen, aga see oli kindlasti üks mõnusamaid hetki trennis. Nii tahaks juba saavutada seda tasakaalu ja rahu, et ükskõik millises olukorras hobust hoida ohjes.

Winstoniga rühmatrennis

Täna käisime Maarjaga Kukrumäel, rühmatrenni tegemas. Mina sõitsin Winstoniga, Maarja Diamondiga.
Meid oli kokku küll u 6-7, ent sellegipoolest ei häirinud see mind väga, sest iga kord, kui jäime kellegi sappa, võtsin endale õiguse teha väike volt, et saada ruumi juurde. Ainult nii on mõistlik sõita.
Winston tundus ühe külje pealt tiba kangem kui teise pealt, aga mitte hullult. Tegime pistu kõike, aga täisistak tema seljas on ikka suhteliselt jõnksuv ja trennist tulles oli selg ja puusad ikka üsna valusad, sest kiire hoo pealt tundub mulle võimatu rütmi kätte saada. Maarja oli Diamondi seljas ja ma kadestasin teda pisut.
Üks väike tüdruk kukkus poni seljast alla. Tuli välja, et sadulavöö oli jäänud pingutamata. Tort Taivele jälle tulemas :) 
Galoppi Winston aeg-ajalt läks, aeg-ajalt mitte. Igal juhul sai natuke tiirutada. See on mõnus tunne.
Peale trenni küsisin Mariti käest, et kui kaua tavaliselt läheb aega, enne kui saab vaikselt hüppama hakata (ma tean,et kordan seda küsimust nagu papagoi, aga mind ikka nii huvitab see). Ta ütles, et selle jaoks on ikka kõige tähtsam tasakaal ja et mul on veel natuke aega selleni.
Marit küsis, et millal ma viimati kukkusin. Ma ütlesin, et 5 aastat tagasi. Mida rohkem trenne edasi, seda rohkem küll käib peast läbi, et küll see ka tuleb, aga ma ei karda seda enam nii nagu varem.