araablane ja tuulelipp

Kui ma peale Niitvälja võistlusi ikkagi tallist läbi sõitsin ja vaatasin, kuidas teised hobuse seljast tulevad, siis piuksusin talli vahel, et äkki on veel mõni loom täna sõitmata.
Tuli välja, et araablane oli.
Kui ma teda valmis panin, siis püüdsin meelde tuletada meie viimast ühist trenni ja teiste trenne temaga ja pidasin suurejoonelist plaani, et seekord alustame nagu Markusega - sõidame niikaua säärtega, kuni vaesel loomal ei jää midagi muud üle, kui allapoole minna.
How naïve... 
Tuli välja, et mu sääred ei ulatunudki hobuse vastu. Ma tean, et selle peale nii mõnigi pööritab silmi, aga päriselt, mul oli väga keeruline seal üleüldse kohta leida. Säärte asemel tahtis vastu hobuse külge minna see koht jalast, mis on enne kanda ja kui ma hirmsasti püüdsin säärt õigesse paika saada, siis ei olnud ma kindlasti enam sadulas nii, nagu oleks olnud otstarbekas. Eelmine kord sain süüdistada Resta sadulat, aga seekord sõitsin sellega, mis Villu nime all oli ja ei mingit muutust.
See oli päris päris paha, sest olgugi, et traavis saime kuidagiviisi hakkama, siis ma kõikusin seal otsas nagu tuulelipp. Vajusin üleminekutel ette ja taha ja külgedele... Mingit juttugi polnud rütmitunde ja silmamõõdu harjutamisest, nagu treener oli soovitanud. Üle lattide sõitmine oli ka kahtlane üritus, tõsi küll, ma proovisin ja kõiki ei kolistanudki.
Galopid saime tehtud, olgugi, et vasakule poole oli araablane veendunud, et tõstest piisab ja siis võib sammu jääda. Natuke pusisime ja siis saime ka vasakule paar ringi joostud. Midagi ilusat see polnud, nii et ma lõpetasin kiiresti loomapiinamise ära, enne kui keegi veel nägema satub.
Brrr.

üks araablane

Oli üks araablane. Merihobuse peaga. Nagu nad kõik vist.
Ta näis nii väike ja see tekitas esialgu tunde, nagu vuraks pisikese laste jalgrattaga ringi. Kui juba natuke tuttavamad olime, siis läks ka mugavamaks, aga päris mugav ei hakanud, sest ma ei suutnud seal enda kohta leida.

Ma olin sadula peal, ees, taga, ääres, ümber, kõrval ja juures, aga mitte eriti sadulas. Kui ma pingutasin, et sääred oleks vastu hobust, siis oli mu tagumik sadula tagumise ääre peal ja kui ma istusin korralikult sadulas, siis mu sääred ei ulatanudki hobuse vastu, mängisin ma siis jalustepikkustega või mitte.
Marit purskas naerma, kui kuulis, et ma olin Resta sadula võtnud. Noh, mulle tegelikult pakuti tallis veel ka Angeli sadulat ja selle peale oleks isegi araablane naerma hakanud.

Nalja pidi platsil veel saama, sest peale üht järjekordset tõstet paremasse jalga galoppi tõstis loom pea püsti ja punus lihtsalt nii kiiresti kui jalad võtsid, ringiratast ümber platsi. Eks me saime ikka pidama ja jätkasime vanas tempos, aga mulle jäi esialgu täielikuks müstikaks, miks ta nii tegi. Marit seletas, et araablane olevat juba paar nädalat veendunud olnud, et seal taga metsas ikkagi mingid kollid elavad ja otsis lihtsalt seda õiget ratsanikku, kelle abil oma hirmud välja elada ja "araablast teha". Oh, well...

Ok, ma ei pruugi iial saada mingiks hobuste remontijaks, aga kuna ees seisis hüppetrenn, siis ma hakkasin kahtlema ka selles, kas me elu sees neist pulkadest üle saame, eriti kui ma pidin endale tunnistama, et ma kuidagi täna ei sobi sinna sadulasse.

Esimesed hüpped ei olnud hüpete moodigi ja araablane tahtis hirmsasti kihutada. Vahepeal juba läks tiba paremaks, aga kontrolliga ei olnud asjad eriti hästi. Ma eelistasin poolistakut (natuke samasugune refleks nagu Aronsiga - poolistak on siis mulle ainuke mugav viis hobust mitte segada ja ma tunnen jaluste peal seistes ennast ikka kõvasti turvalisemas positsioonis).

Siis kui rohelisest ristikesest sai roheline lattaed, pidime tulema nurgast, paremast pöördest ja peale lattaeda jätkama roosale ristile. Araablane oli aga tänaseks valmis lõpetama ja vedas kaks korda mu lattaiast mööda. Poolistakus ma teda ümber ei veennud. Marit (kes isegi ei üritanud naeru varjata) andis uued juhtnöörid ja nende järgi pidin üritama siiski täisistakus looma üle lattide saada.
Täisistakus mõjusin ma palju veenvamalt ja peale lattaia saime me ka roosast ristikesest üle. Samme ei jõudnud lugeda, olin liiga ametis sellega, et püüda olla kuidagiviisi hobuse keskel.

Tea, mida arvata sellest, et talli tagasi jõudes küsisid kolm esimest vastutulevat inimest õhinaga, et kas ma alla ei kukkunudki?

Carp selle eest made my day. Läksin koplisse teda ja tema putukapunne sügama ning kui keerasin otsa ringi, et tagasi talli minna, hakkas loom minuga zen-näoga kaasa kõndima. Aww.